Raske on sind aidata, kui on nii vähe informatsiooni, mis seal esimesel sünnitusel siis nii valesti läks, et nõnda suur trauma on.
Võiksid tõesti mõne doula poole pöörduda ja personaalselt ühe inimesega koos sünnituseks juba praegu valmistuda.
Mina näiteks kardan just epiduraali või keisrit, sest kardan komplikatsioone ja komplitseeritud taastumist (närvipõletikud, kõhulihaste ebakorrektne taastumine jne, jne) Keiser pole tegelikult üldse mingi kerge operatsioon.
Võibolla olen ma sinu jaoks liiga esoteerik, aga ma räägin sulle oma loo ära. Mina ka kartsin esimesel rasedusel väga valu ja teadvustasin seda endale kohe. Kohe hakkasin sellega ka tegelema. Mind inspireeris üks perekooliloeng, kus ämmaemand rääkis, et sünnitusvalu on kultuuriline nähtus. Et osades riikides naised üldse ei räägi, et sünnitamine valus on ja jagas oma kogemusest ühe teisest rahvusest naisega, kes sisuliselt sünnitas vaikselt malbelt naeratades ja hiljem oli tõlgi abil siis saanud naiselt vastuseks, et miks see sünnitus üldse valus peaks olema, et miks see ämmaemand üldse küsis nii imeliku küsimuse..
No ja mul just üks tuttava sõbranna läks doula kooli. Tal oli vaja õppimise raames nö katserasedat, kelleks sain mina. Rääkisin ka talle oma hirmudest ja muredest ja ta otsis mulle hunniku artikleid, mis seda ämmaemanda juttu kinnitasid.Lugesin uurimusi sellest, kuidas sünnitusvalu tundmine on konkreetselt seotud sellega, kuidas sulle on sünnitust kirjeldatud ja no olgem ausad meie kultuuris muudkui jauratakse sellest valust ja valust. AGA võid ka nii mõelda, et need tuhud ja protsessid, mis me kehades sünnitusel aset leiavad on meile täiesti uued ja see on meie oma asi, millena me need tõlgendame ja me võime vabalt valida ka selle, et see ei ole valu. Sünnitusele läksin oma lepingulise ämmaemandaga. Leppisin temaga kokku, et sünnitustoas ei kasuta kordagi sõna valu.
Kui tuhud algasid, siis kuulasin Dolua sõna ja rõõmustasin. Mul oli ette valmistatud selline mõte, mida mõelda, mille põhi point oli see, et olen rõõmus, et raseduse vaevad läbi saavad ja saan jälle kergeks ja et kohtun oma lapsega.
Uued veidrad tunded- tuhud kirjeldasin enda jaoks nagu suured ülekere kallistused, sest kui need algasid, siis jooksiski suur pigistuse tunne jalgadest, seljast kõhtu ja ma kujutasin ette, kuidas kogu mu keha seda beebit kallistab.
Ja mul ei olnudki see avanemise ja pressi faas valus! Mul oli raske, pikk sünnitus. Lapse pea ümbermõõt oli 39 cm ja ta jäi sünnitusteedesse toppama ning lõpuks oli vaja kasutada vaakumi abi. Ainus kord, kus tõesti minestama pidin oligi see vaakum, sest see tõesti rebis mu lihtsalt alt katki. Õnneks oli see tõesti üks hetk ja pärast tegi arst kohe mu saba alla 2 valuvaigistavat süsti ja õmbles kokku. Sisuliselt sama tunne, kui hambaharst puurib närvi. Korraks on surm silme ees, aga õnneks rohkem ei pea kannatama.
Tagantjärgi kirjeldan oma sünnitegevust sõnadega väga ebamugav, nagu tahaks üle kere end sügada, aga sügada ei saa, kihelus kipitus.
ja see tõesti pole mul siin mingi jura. Et sünnitus oli pikk ja raske ja arstid voorisid sisse välja, siis üks arst arvaski, et mulle oli tehtud epiduraal,sest talle tundus mõistusevastane kui rahulik ja vaikne ma selles olukorras olin.
Sul on 13 a möödas! Sina ja su keha on ehk juba selle eelmise sünnituse unustanud ja sa võiksid ju proovida uuesti see sünnitus enda jaoks läbi mõelda. Praegu on nii toredad ämmaemandad ja doulad (sünnitoetajad) olemas, kes kindlasti aitavad su hirmust üle. See keiser tundub natuke ulme, seda enam, et see tegelikult pole üldse kergem tee. Kas oled näinud mõnda inimest keisrist taastumas? Mina olen ja ma pean sulle ütlema, et minu taastumine suurest rebendist läks küll kiiremini ja valutumalt.