Esileht Sünnitus Epiduraal vs keiser

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: Epiduraal vs keiser

Postitas:

Tere kõigile

Võite siin kohe nüüd parastama hakata, aga mina enam ei suuda ega oska oma mõtteid korda saada.
Mul on tohutu hirm sünnituse ees. Esimene laps sündinud 13 aastat tagasi ja nüüd ootan teist…ärge nüüd öelge, et ei ole selle hirmuga tegelenud…ma käisin juba enne kui teise lapse ootele jäin nõustaja juures. Võttis mul hirmud nii maha, et olingi nõus teise lapse saamisega. Rääkis mulle epiduraalist ja leppisime kõik asjad kokku ära. Veel on võetud mul eraämmaemand kellega olen ka juba rääkinud, et ainus ja mida ma soovin on epiduraal. Aga nüüd on käinud minus plõks ja mu hirmud on tagasi ja ma ei oska nendega enam tegeleda….Kardan, et äkki ei mõju epiduraal ja ma piinlen seal jne jne…Äkki läheb mul ka halvasti nagu mu tuttavl kes sai epiduraali, aga tal emakakael ei avanenud ja siis piinles seal ikkagi.
Pean päris ausalt tunnistama, et olen oma mõtetega seal, et lähen võtan pangast 4000 euri laenu ja kauplen Elites keisri välja. Palun lohutage ja öelge, et ma ei ole imelik ja et tegelikult epiduraal siiski aitab enamikke väga hästi….

Ilusat päeva Teile!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Hüpnosünnitus ja Doula on sinu lahendus. 🙂

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

No ma ei tea. Ilmselgelt oled tegelenud räige üle mõtlemisega. Niimoodi ei saagi ju sünnitus hästi minna. Esimeste valude peale lähed paanikasse ja ongi enesekontroll kadunud. Pole siis ka mingist epiduraalist kasu, kui ennast nii üles oled kruttinud. Minul olid kohutavad sünnitusvalud ja epiduraalist keeldusin. Kevadel uuesti sünnitama ja isegi ei mõtle sellele. Kaine mõistus ongi asja võti, epiduraal ei aita sul seda küll kuskilt poolt saada.
Nii et vabandan, ei oska sind lohutada. Ise peab endaga tööd tegema ikka.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma võin nii hirmutada kui lohutada. Hirmutada tegelikult ei tahaks, küll aga tasuks teada, et epiduraal tõesti kõigile ei mõju. Minul on olnud kaks sünnitust ja mõlemal kasutasin epiduraali. Esimesel ei mõjunud, mõtlesin ise, et võib-olla ei jõudnud mõjuma hakata (veed avati ja sealt edasi läks sünnitus üsna kiirelt ja ülimalt intensiivselt). Võtsin ikkagi teisel korral ka, et proovin uuesti – vahest seekord ikka mõikab. Kahjuks ei. Leevendust ta mulle ei toonud. Miks – seda ei oska tõesti öelda. Ei saa ka arvata, et arsti süü vms, sest sünnitused olid täiesti erinevates haiglates. Esimene Fertilitases, teine Pelgulinnas.

Kuid – ma olen ülimalt valukartlik inimene. Kohe äärmiselt äpu. Rasedaks jäädes kartsin sünnitust paaniliselt, et ma lihtsalt ei ela seda üle. Elasin aga küll, ja näe, koguni kaks korda 🙂 Tegelikult on täiesti tehtav asi. Kui ise selle sees oled, siis ei tundu üldse nii hull, kui näiteks mingit sünnitusvideot vaadates. Keisri puhul pead arvestama pika ja võib-olla keerulise taastumisajaga. Mina sinu asemel prooviks küll ikka ise. Neid valuvaigistamise meetodeid on tegelikult igasuguseid, sa võiksid ju kõik endale selgeks teha ja vastavalt vajadusele siis neid kasutada. Midagi ikka aitab.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

No ma ei tea. Ilmselgelt oled tegelenud räige üle mõtlemisega. Niimoodi ei saagi ju sünnitus hästi minna. Esimeste valude peale lähed paanikasse ja ongi enesekontroll kadunud. Pole siis ka mingist epiduraalist kasu, kui ennast nii üles oled kruttinud. Minul olid kohutavad sünnitusvalud ja epiduraalist keeldusin. Kevadel uuesti sünnitama ja isegi ei mõtle sellele. Kaine mõistus ongi asja võti, epiduraal ei aita sul seda küll kuskilt poolt saada.

No kes sind jõuab ära kiita…

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina keisrit ei tahaks selle pärast, et järgmise rasedusega voib olla komplikatsioone, kui nt platsenta kinnitub keisri armile. Keiser tundub uldse viimane variant, kui minu voi lapse elu on ohus, siis luban ennast lahti loigata, muidu tundub koige jubedam asi, mis juhtuda voiks. Ennem kannatan valusid. Sunnitasin esimese lapse ilma epiduraalita ja muude valuvaigistiteta, jäin ellu, näed. Rohkem muretsen lapse pärast sunnituse ajal ja enne sunnitust, komplikatsioonide pärast, mitte enda pärast. Valu on selline asi, mis läheb meelest. Ainuke motestatud valu maailmas. Vaevalt sa praegu seda valu mäletad, sa mäletad rohkem seda uld situatsiooni ja oma motteid sunnitamise ajal. Tuleb minna oigesti sunnitama oppima. Ma ei osanud ka 15a tagasi sunnitada, hingasin valesti jne. Tegelikult saaks teadlikult sunnitades oma kannatusi vähendada. Naised on loodud selleks. See 1 ööpäev (kui hästi läheb, siis vähem) sinu elust kannatamist väärt, aga pärast on voitja tunne. Epiduraaliga läheb uldjuhul koik hästi, aga ma pole kindel, kas tahaksin seda. Eks see selgub töö käigus.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas sa kardad valu? Ma olen 3 last sünnitanud – esimene loomulikul teel epiduraali abil, teised kaks erakorralise keisri abil. Kõik kolm on üsna valusad olnud. Esimene sünnitus kestis kaua (ca 30h) – tehti epiduraali 2x ja valu oli üsna talutav. Presside ajal ei olnudki enam valus – kui laps väljas, siis valud kadusid üldse. Aga keisrite järgselt olen ligi nädal aega valutanud. Operatsioon ise on valutu, aga sellele järgnev haavavalu oli hirmus. Anti küll iga 6h järgi 2 valuvaigisti maksimumdoosid (ibuprofeen ja paratsemool koos), aga ikkagi valutas (algul ei saanud isegi voodist püsti).
Mina prooviks algul ikkagi epiduraaliga – seda enam, et tegelikult väga pikalt ei lastagi valutada (kui ikka 24h midagi ei toimu, siis hakataksegi keisri peale mõtlema). Keisriga on aga nii, et haiglas oled 3 päeva, siis saadetakse koju ja seal võid vabalt edasi valutada – ise vaatad, kuidas oma haavavaluga hakkama saad.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina olen ka üks nendest äkki isegi vähestest kes arvab, et keiser oli ikka juba. Nüüd sünnituseni 1,5kuud ja nats on hirm nahas, et äkki ei saagi ise sünnitada ja tehakse jälle keiser. Keiser ise jah valulik pole, aga kõik mis oli peale seda oli minu arust jube. Kuna mul on ka tava sünnituse kogemus sünnitoetaja näol siis pooldan igaljuhul tavasünnitust. Ei saanud ma keerata, istuda, astuda ikkagi esimene laps ja sa tunned end nii halvasti ja nii valusalt siis oli jube . Ning hiljem otsa kohe emakapõletik ja jälle haigla uuuuuuuuhhh. Inimesed on küll erinevad , aga mina pigem talun see 20h valu ja hiljem olen inimene kui kuuaega sant.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sa küll ei kirjutanud kui kaugel sul rasedus on, aga ehk jõuad ikka oma peas mõtted korrastada, isegi kui sünnitusel otsustad epiduraali kasuks või peaks olema vajadus teha keiserlõige, siis väljud rasedusest ikka vähemate hirmudega.
On ju palju nõustajaid kliinikute juures, psühholooge kuni igasuguste esoteeriliste jm naiste teemadega tegelejateni välja. Minu meelest ka oskus küsida õigel ajal abi, on väga suur oskus ning sealt edasi saab minna ainult paremaks!
Palju edu!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minul on nii olnud keiser. jne. 1. emakaela süst aitas suued valud üle elada. 2.ei mingit valuvaigistit väga raske sünnitus oli. 3.ei mingeid valusi. läksin kontrolli 9cm oli emakas avanenud.4.emakakaela süst. üsna kiire sünnitus. 5. epituaal ei mõjunud nii jube valu palju hullem, kui sünnitus. 6. erakorraline keiser, epituaal. kõige kergem sünnitus. kuigi oli suur verekaotus. taastumine peale sünnitusi väga kiire.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Raske on sind aidata, kui on nii vähe informatsiooni, mis seal esimesel sünnitusel siis nii valesti läks, et nõnda suur trauma on.
Võiksid tõesti mõne doula poole pöörduda ja personaalselt ühe inimesega koos sünnituseks juba praegu valmistuda.
Mina näiteks kardan just epiduraali või keisrit, sest kardan komplikatsioone ja komplitseeritud taastumist (närvipõletikud, kõhulihaste ebakorrektne taastumine jne, jne) Keiser pole tegelikult üldse mingi kerge operatsioon.
Võibolla olen ma sinu jaoks liiga esoteerik, aga ma räägin sulle oma loo ära. Mina ka kartsin esimesel rasedusel väga valu ja teadvustasin seda endale kohe. Kohe hakkasin sellega ka tegelema. Mind inspireeris üks perekooliloeng, kus ämmaemand rääkis, et sünnitusvalu on kultuuriline nähtus. Et osades riikides naised üldse ei räägi, et sünnitamine valus on ja jagas oma kogemusest ühe teisest rahvusest naisega, kes sisuliselt sünnitas vaikselt malbelt naeratades ja hiljem oli tõlgi abil siis saanud naiselt vastuseks, et miks see sünnitus üldse valus peaks olema, et miks see ämmaemand üldse küsis nii imeliku küsimuse..
No ja mul just üks tuttava sõbranna läks doula kooli. Tal oli vaja õppimise raames nö katserasedat, kelleks sain mina. Rääkisin ka talle oma hirmudest ja muredest ja ta otsis mulle hunniku artikleid, mis seda ämmaemanda juttu kinnitasid.Lugesin uurimusi sellest, kuidas sünnitusvalu tundmine on konkreetselt seotud sellega, kuidas sulle on sünnitust kirjeldatud ja no olgem ausad meie kultuuris muudkui jauratakse sellest valust ja valust. AGA võid ka nii mõelda, et need tuhud ja protsessid, mis me kehades sünnitusel aset leiavad on meile täiesti uued ja see on meie oma asi, millena me need tõlgendame ja me võime vabalt valida ka selle, et see ei ole valu. Sünnitusele läksin oma lepingulise ämmaemandaga. Leppisin temaga kokku, et sünnitustoas ei kasuta kordagi sõna valu.
Kui tuhud algasid, siis kuulasin Dolua sõna ja rõõmustasin. Mul oli ette valmistatud selline mõte, mida mõelda, mille põhi point oli see, et olen rõõmus, et raseduse vaevad läbi saavad ja saan jälle kergeks ja et kohtun oma lapsega.
Uued veidrad tunded- tuhud kirjeldasin enda jaoks nagu suured ülekere kallistused, sest kui need algasid, siis jooksiski suur pigistuse tunne jalgadest, seljast kõhtu ja ma kujutasin ette, kuidas kogu mu keha seda beebit kallistab.
Ja mul ei olnudki see avanemise ja pressi faas valus! Mul oli raske, pikk sünnitus. Lapse pea ümbermõõt oli 39 cm ja ta jäi sünnitusteedesse toppama ning lõpuks oli vaja kasutada vaakumi abi. Ainus kord, kus tõesti minestama pidin oligi see vaakum, sest see tõesti rebis mu lihtsalt alt katki. Õnneks oli see tõesti üks hetk ja pärast tegi arst kohe mu saba alla 2 valuvaigistavat süsti ja õmbles kokku. Sisuliselt sama tunne, kui hambaharst puurib närvi. Korraks on surm silme ees, aga õnneks rohkem ei pea kannatama.

Tagantjärgi kirjeldan oma sünnitegevust sõnadega väga ebamugav, nagu tahaks üle kere end sügada, aga sügada ei saa, kihelus kipitus.

ja see tõesti pole mul siin mingi jura. Et sünnitus oli pikk ja raske ja arstid voorisid sisse välja, siis üks arst arvaski, et mulle oli tehtud epiduraal,sest talle tundus mõistusevastane kui rahulik ja vaikne ma selles olukorras olin.

Sul on 13 a möödas! Sina ja su keha on ehk juba selle eelmise sünnituse unustanud ja sa võiksid ju proovida uuesti see sünnitus enda jaoks läbi mõelda. Praegu on nii toredad ämmaemandad ja doulad (sünnitoetajad) olemas, kes kindlasti aitavad su hirmust üle. See keiser tundub natuke ulme, seda enam, et see tegelikult pole üldse kergem tee. Kas oled näinud mõnda inimest keisrist taastumas? Mina olen ja ma pean sulle ütlema, et minu taastumine suurest rebendist läks küll kiiremini ja valutumalt.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Sünnitus Epiduraal vs keiser

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.