Mul on ülitubli laps, kes igavleb kodulähedases koolis. Katsetele ei viinud, sest leidsin ja leian, et algklassides on kodulähedus ikka olulisem ja jõuab ka hiljem. Aga kui ma oleksin teda kindlasti tahtnud kesklinna kooli panna (nt elaksimegi kesklinnas või ei oleks kodu lähedal ühtki sobivat kooli), siis ikka oleksin talle otsinud linnast eelkooli või eraõpetaja, kes teab, mida katsetel üldjoontes nõutakse, mis tüüpi ülesanded on jne, ning süsteemselt ette valmistab. Julgen arvata, et kui ma oleksin last 3-4 kooli katsetele viinud, ju ta mõnesse neist ikka ka ilma ekstra ettevalmistuseta sisse oleks saanud (luges vabalt, arvutas sadadega, silmaringi ja sõnavara jagus ning sotsiaalselt on ka igati tibens-tobens), samuti saaks ta G5 koolis hakkama ammugi ilma kahtluseta — olen ka ise ühe neist lõpetanud ja sugulased õpivad teises praegu, seega oma kogemuse põhjal julgen nii uljalt väita. Aga kuna katsetel tõesti võib mõnest pisiasjast palju sõltuda, siis juhul kui sissesaamine oleks tähtis, oleks ikkagi mõistlik panustada sellele, et sealses eksamiolukorras oleks ootamatusi pigem nii vähe kui võimalik.
Ma ütleksin pigem vastupidi, et kui polegi eriti tähtis kooli sisse saada ja kodulähedane kool on täitsa rahuldav alternatiiv, siis muidugi võib ju minna katsetele niisama proovima, et tark laps ja loodetavasti saab sisse (iseasi, kas sel juhul mõtet on, viis minutit kooli jalutada ning kõik huviringid koolist ja kodust võrdselt mõnesaja meetri raadiuses, samuti kodulähedaste sõprade olemasolu on algklassijuntsu ja tema vanemate jaoks ikka väga suur eelis võrreldes igapäevase äärelinnast kesklinna seiklemise ja lõputute logistiliste vaevadega). Aga kui ikka tõesti on tähtis, et laps “eliitkooli” sisse saaks — ning siingi võivad mõnel perel hoopis logistilised vm vägagi adekvaatsed kaalutlused olla, mitte tingimata mingi tõusiklikkus ja peenutsemine –, siis ma küll ei jätaks õnnestumise tõenäosuse suurendamiseks ühtegi võimalust kasutamata, olgugi laps igati üle keskmise nutikas ja tubli.