Teema: Erialavaliku kriis ????

#3447475:

Tahaks just midagi sellist, et lõpetad ära ja kohe tööle samale alale.

sellisel juhul kutsekasse muidugi.

Karjäärinõustamisele mine, töötukassast peaks saama sellele teenusele ka siis, kui töötuna arvel pole.

Jätkusuutlik on see valdkond, mis nagunii huvitab. Ehk tasub enda ettevõtte peale hoopis mõelda ja koos sellega nendele teadmistele, mis selleks vaja on. Asjade poolelijätmine näitab, et oled üsna iseseisev, kas sulle teiste käsujärgi töötamine üldse sobib? Hetkel tuleb arvestada sellega, et kogu majandusmudel kukub kokku ja iga inimene peab mõtlema kõigepealt söögi ja elamise peale ja siis tuleb alles kõik muu. Mis teeksid kui vanemad sind enam toetada ei saaks ja sule tuleks neid toetada? Pane end mõttes olukorda, kus kogu rahaline sissetulek oleks sinu õlgadel, ka lähedaste oma. Ja siis hakka otsima valdkonda, mida teeksid. Ehk saad sealt mõtteid.

#3447475:

Ma olen 24 ja siiani pole leidnud seda õiget asja. Pooleli jätnud 3x ülikooli ja 2x kutsekat.

Mina olin sinu vanuses samasugune. Mul oli kogu aeg see teadmine, et ma tahan õppida midagi huvitavat ja lahedat ega ole nõus raiskama oma aega mingi ebahuvitava igavlemise peale. Käisin toona isegi psühholoogi juures, kes ütles, et lõpeta üks eriala ära, vahet pole, mis see on, sul on siis vähemalt diplom taskus + sa pead aru saama, et elus ei saa tegeleda ainult nende asjadega, mis tohutult huvi pakuvad – igavad asjad/ained tuleb ka ära teha, ega neist ei pääse ühelgi alal. Ma ei nõustunud temaga.

Ülikooli lõpetasin 36-aastaselt, kui olin leidnud eriala, mis mulle ideaalselt sobis – läbisin stuudiumi nominaalajast isegi lühema ajaga. Aga tegelikult olin selleks ajaks aru saanud, et psühholoogil oli õigus ja see lapselik põnevuse tagaajamine ei vii eriti kusagile. Jah, eriala, mida õpid, võiks meeldida ja olla südamelähedane, aga olgem ausad, on terve hulk väga normaalseid ja väga hea palgaga töökohti, kus eriti kedagi ei huvita, mis erialal see haridus sul on – kõigi esimene nõue on lihtsalt kõrghariduse olemasolu. Ma kulutasin oma lollusest ca 15 aastat, et sellest aru saada. Äkki läheb sul kergemini.

Naine 45 (TÜ BA, MA)

Õppisin eriala, kuhu oli raske sisse saada ja mis tõsiselt huvitas. Huvitas ka terve ülikooli aja ning kohe sain ka tööle. Mitte küll päris sinna, kuhu oleks soovinud, aga valikult teisele kohale. Meeldis ka töötada. Pikapeale ei hakanud enam meedima see, et vaesus oli pidevalt majas ja samas oli mu töö selline, mida kõik on varmad arvustama ja kritiseerima. Kõik on seda teenust kasutanud ja igaühel on midagi öelda, kuni ajaleheni välja. Sotsiaalne staatus oli suhteliselt kõrge, aga teisalt vajas see ülipaksu nahka ning tänaval teretamine ja järelpilgud hakkasid segama.

töö kõrvalt omandasin veel ühe kõrghariduse ja nüüd hiljem ühe baka.

Tegin kannapöörde ja läksin absoluutselt teise suunda. Tööle, mida praktiliselt keegi ei taha teha, millel on ühiskonnas mudamadal maine ja millega üldiselt teenib palju. Muidugi, kui teha hästi. Samas on see amet, kus ei ole kadestajaid 🙂 ega veriseid võimuvõitlusi. Keegi ei tunne mind ära ja keegi ei vaata tänaval järele ega arvusta seltskonnas mu mistahes oskusi või omadusi. Samas vaadatakse seltskonnas haledalt, kui oma ameti ütlen ning töö on vaimselt selline peksukoti oma.

Ei kahetse, kuigi kriis on ka siit oma suure ampsu võtnud. Variantidest arendav, meeldiv, aga vaene ja inimeste kritika all toimuv amet ja keeruline, aga suurema privaatsusega, tuimem, mainetu, hästitasustatud amet, valiksin ma ikka teise.

Mitte et need oleksid tuimad ametid 🙂 , ma soovitaksin vaadata siiski hästitasustatud ametite poole. Minul küll on lausa mitu kõrgemat haridust, aga paljudel neist hästimakstud ametitest pole üldse kõrgharidust vaja.

#3447592:

Tegin kannapöörde ja läksin absoluutselt teise suunda. Tööle, mida praktiliselt keegi ei taha teha, millel on ühiskonnas mudamadal maine ja millega üldiselt teenib palju. Muidugi, kui teha hästi. Samas on see amet, kus ei ole kadestajaid ???? ega veriseid võimuvõitlusi. Keegi ei tunne mind ära ja keegi ei vaata tänaval järele ega arvusta seltskonnas mu mistahes oskusi või omadusi. Samas vaadatakse seltskonnas haledalt, kui oma ameti ütlen ning töö on vaimselt selline peksukoti oma.

Palun ütle, mis töö see selline on? Nuputan juba tükk aega, aga ühtki ideed ei tekkinud. Algul mõtlesin, et poliitikasse läksid, aga seal on verised võimuvõitlused. Oled äkki prügiauto või fekaaliauto juht? Kuulu järgi pidi hea palk olema.

#3447608:

#3447592:

Tegin kannapöörde ja läksin absoluutselt teise suunda. Tööle, mida praktiliselt keegi ei taha teha, millel on ühiskonnas mudamadal maine ja millega üldiselt teenib palju. Muidugi, kui teha hästi. Samas on see amet, kus ei ole kadestajaid ???? ega veriseid võimuvõitlusi. Keegi ei tunne mind ära ja keegi ei vaata tänaval järele ega arvusta seltskonnas mu mistahes oskusi või omadusi. Samas vaadatakse seltskonnas haledalt, kui oma ameti ütlen ning töö on vaimselt selline peksukoti oma.

Palun ütle, mis töö see selline on? Nuputan juba tükk aega, aga ühtki ideed ei tekkinud. Algul mõtlesin, et poliitikasse läksid, aga seal on verised võimuvõitlused. Oled äkki prügiauto või fekaaliauto juht? Kuulu järgi pidi hea palk olema.

Heh, see pole mingi saladus. Müügiinimene olen. Müün mitte eraisikutele, müün ettevõtetele. Eraisikutega pole mul midagi pistmist, ainult vastavate asjapulkadega asutustes. Müün tooteid, mida teatud ettevõtted surmkindlalt vajavad aga nad ei jaga neist midagi ega sageli isegi saa aru, kuivõrd nad neid asju vajavad. Tooted on spetsiifilised ja 6 kuud kulus nende õppimiseks. Teenistuse üle ei saa kurta, sest vajadus selle tootegrupi suhtes ei kao ei ühegi kriisi ega riigikorra ajal, minu töö on oma oskusteabega kohal olla, kui see vajadus tekib.

PS fekaaliauto juht on väga tegija mees maapiirkondades ja teenib ka hästi.

#3447475:

Olen mõelnud ise politsei peale pikemat aega, aga tundub kohati ikka meeste töö või ei?

Käsi südamel, politsei töös ei ole mitte ühtegi ülesannet, mida peab peenisega tegema. Seega ei ole ühtegi põhjust, miks politseinik peaks mees olema.

Kui politseis töötamist tõsiselt kaalud, siis soovitan ka abipolitsenikuks hakkamist! Sellega saab tõepoolest aimu, kas töö sobib. Mul on üks tuttav, ka selline natuke sihitu, pärast gümnaasiumit midagi õppima ei läinud, teeb mingit n-ö tavalist tööd jne, aga abipolitseinikuks käimisega on leidnud endale selgelt mingi olulise mõtte elule. Tema puhul küll ei tea, kas ka edasi õppima läheb, aga seni tundub, et väga sobib. Ja see vaid juhuse asi, proovimata poleks teada saanud, et nii sobib.

Ka mina olin samasugune ühelt erialalt teisele pendeldaja. Kõige piinlikum oli see, et sain kõikidele erialadele sisse, kuhu kandideerisin. Mina aga ei suutnud üle aasta ühelgi erialal õppida ja nii see ring läks. Lõpuks kui sain 29- aastaseks kandideerisin töö kõrvalt ühele kaugõppe erialale. Sealgi tekkis mul alguses probleeme, kuna tööandja ei tahtnud mind lubada kooli ja rahaliselt oli ka kitsas. Vahepeal suutsin rasedaks jääda ja viibisin ka akadeemilisel, aga lõpuks ikkagi suutsin eriala lõpetada. Imehea tunne oli lõpuks eriala lõpetada. Kõik on võimalik( kui on hea tugi kõrval ????)ja plaanin ka magistriõppesse minna.

#3447697:

#3447655:

#3447475:

Olen mõelnud ise politsei peale pikemat aega, aga tundub kohati ikka meeste töö või ei?

Käsi südamel, politsei töös ei ole mitte ühtegi ülesannet, mida peab peenisega tegema. Seega ei ole ühtegi põhjust, miks politseinik peaks mees olema.

Seda küll, aga kui seda tööd teeb naisterahvas, siis peab ta keskmisest naisterahvast füüsiliselt tugevam olema. Mina näiteks oleksin küll tugev, aga kuna olen nii lühike, siis ei mõju ehk piisavalt autoriteetselt. Politseinik võiks ikka 170+ cm pikk olla (olgu ta siis mees või naine) ja heas füüsilises vormis. Kõrge moraal ja eetika peaksid ka olema, pingetaluvus jne.

Mina olen 160 cm pikk, kaalun 45 kg, blondiin ja noorusliku välimusega kah. Ikka suht laps rikkujate jaoks. Töötan patrullpolitseinikuna. Tõsi, mul enda kehtestamine on hulka keerulisems kui 2m/100kg meesterahval aga minu kaal ega pikkus pole mind töö juures veel takistanud.
Ma ei lase enda välimusel määratleda ka ennast kontoritöötajaks. Ma teen seda tööd, mida ma teha tahan.

#3449795:

Mina olen 160 cm pikk, kaalun 45 kg, blondiin ja noorusliku välimusega kah. Ikka suht laps rikkujate jaoks. Töötan patrullpolitseinikuna. Tõsi, mul enda kehtestamine on hulka keerulisems kui 2m/100kg meesterahval aga minu kaal ega pikkus pole mind töö juures veel takistanud.
Ma ei lase enda välimusel määratleda ka ennast kontoritöötajaks. Ma teen seda tööd, mida ma teha tahan.

Vabandust, aga see on küll libapostutus. Ma ei usu ealeski, et mingi 45-kilone (alakaaluline) blondiin mingi patrullpolitseinikuna töötab.

#3449795:

#3447697:

#3447655:

#3447475:

Olen mõelnud ise politsei peale pikemat aega, aga tundub kohati ikka meeste töö või ei?

Käsi südamel, politsei töös ei ole mitte ühtegi ülesannet, mida peab peenisega tegema. Seega ei ole ühtegi põhjust, miks politseinik peaks mees olema.

Seda küll, aga kui seda tööd teeb naisterahvas, siis peab ta keskmisest naisterahvast füüsiliselt tugevam olema. Mina näiteks oleksin küll tugev, aga kuna olen nii lühike, siis ei mõju ehk piisavalt autoriteetselt. Politseinik võiks ikka 170+ cm pikk olla (olgu ta siis mees või naine) ja heas füüsilises vormis. Kõrge moraal ja eetika peaksid ka olema, pingetaluvus jne.

Mina olen 160 cm pikk, kaalun 45 kg, blondiin ja noorusliku välimusega kah. Ikka suht laps rikkujate jaoks. Töötan patrullpolitseinikuna. Tõsi, mul enda kehtestamine on hulka keerulisems kui 2m/100kg meesterahval aga minu kaal ega pikkus pole mind töö juures veel takistanud.

Ma ei lase enda välimusel määratleda ka ennast kontoritöötajaks. Ma teen seda tööd, mida ma teha tahan.

See tähendab, et tibi klähvib ja 2*2 kapp kõrval peab füüsilise töö ära tegema. Selge see, et kahte naisterahvast samasse patrulli ei panda.

#3450723:

#3449795:

#3447697:

#3447655:

#3447475:

Olen mõelnud ise politsei peale pikemat aega, aga tundub kohati ikka meeste töö või ei?

Käsi südamel, politsei töös ei ole mitte ühtegi ülesannet, mida peab peenisega tegema. Seega ei ole ühtegi põhjust, miks politseinik peaks mees olema.

Seda küll, aga kui seda tööd teeb naisterahvas, siis peab ta keskmisest naisterahvast füüsiliselt tugevam olema. Mina näiteks oleksin küll tugev, aga kuna olen nii lühike, siis ei mõju ehk piisavalt autoriteetselt. Politseinik võiks ikka 170+ cm pikk olla (olgu ta siis mees või naine) ja heas füüsilises vormis. Kõrge moraal ja eetika peaksid ka olema, pingetaluvus jne.

Mina olen 160 cm pikk, kaalun 45 kg, blondiin ja noorusliku välimusega kah. Ikka suht laps rikkujate jaoks. Töötan patrullpolitseinikuna. Tõsi, mul enda kehtestamine on hulka keerulisems kui 2m/100kg meesterahval aga minu kaal ega pikkus pole mind töö juures veel takistanud.

Ma ei lase enda välimusel määratleda ka ennast kontoritöötajaks. Ma teen seda tööd, mida ma teha tahan.

See tähendab, et tibi klähvib ja 2*2 kapp kõrval peab füüsilise töö ära tegema. Selge see, et kahte naisterahvast samasse patrulli ei panda.

Tal lihtsalt liigub käsi kiiremini relva/taseri peale, mis juba on piisavalt ähvardav, sõltumata kaalust. Teatud enesekaitsevõtted ei vaja ka kindlasti füüsilist jõudu (mu enda peal on demonstreeritud üht võtet, mis seisnes lihtsalt randmest õigest kohast kinni haaramises ja olingi põlvili, pilt silme ees must… ma kahjuks ei õppindu ise ära seda võtet tegema, aga väga tõhus).
Mul oli kunagi 2 klassiõde, kes läksid Sisekaitseakadeemiasse vangivalvuriks õppima. Olid ka umbes sellised 45 kg kaaluvad anorektilise välimusega tibid. Ma ei tea, kas nad hiljem ka valvurina töötasid, aga ära nad lõpetasid igaljuhul 😀