Kuidas oleks hea vaidlus või eriarvamus lõpetada, nii et mõlemale jääks hea tunne ja mõlemad võikski jääda oma arvamuse juurde. Mina seda kunsti ei oska ja lapsepõlvest pole ka seda oskust kaasa saanud. Ma pidin alati leppima ema seisukoha või arvamusega ja öeldi et ei plõksi vastu. Nüüd oma eluski pole seda oskust omandanud. Olen ise vaieldes jäik või jään alla. Igatahes kummagiga pole ma ise rahul. Nii ma kardan väga eriarvamusi ja konflikte juba eos. Kõige jubedamad on need ütlused, et me peame rääkima. Siis tean juba ette et ma pean hakkama tegema või arvama midagi nii nagu teine tahab. Kasvõi näiliselt. Kuidas te vaidlete? Nagu siingi foorumis käib igas pea teemas üks pidev vaidlemine. Igaüks kaitseb oma seisukohta. Kas mõtlete ka sõnastusele või sellele, et teisel võib jääda te ütlustest paha tunne? kuidas öelda nii oma arvamus välja, et teine tunneb nii, et tema arvamus on ka ok, lihtsalt me arvame erinevalt.
Esileht › Pereelu ja suhted › Eriarvamus
Teema: Eriarvamus
Minu töö on käbirääkimiste pidamine ja seega valdan oskan seda kunsti, kusjuures on mul väga hea mälu st ma mäletan ka seda, milliseid seisukohti võis teine pool esitada 2-3 kuud tagasi. Samas ei suuda eraelulisi vaidlusi just seetõttu pidada, et ma näen väga kiirelt teise poole vastuolud läbi, samas ei saa ju ka kohe öelda – oot, sul on loogika vead sees, siis jääb teisel poolel oma seisukoht esitamata, tekib rahulolematus. Samas on võtmesõnaks see, et sa pead olema vaidlemiseks ettevalmistunud, teinud kodutööd. Näiteks reisimine – sina tahad kultuuri ja linnapuhkust, mees rannas lebotamist – siis ei ole mõtet minna Pariisi, vaid näiteks Barcelonasse.
No siinset kes tõsielu pähe võtab? Ise räägivad kui palju valetavad, kui palju purjutavad. No mida siis tahta? Ükskõik mida sulle öeldakse, sa ei tea kunagi on see vale, on see tõde. Kõrvamängu, ühest august sisse ja teisest välja kohe. Mida aga ei salli on lohakus ja lohakuse õigustamist. Inimene ei tea, kuidas temaga mingi asi on juhtunud. Ta ei tea, kuidas mingi asja on omale külge pookinud. Kuidas siis fakte ei tea? Kuidas saab nii ükskõikne olla enda ja teiste suhtes?
Mul sõltub see tujust – vahel on tuju selline, et iga hinna eest tahaks teisele poolele ära panna, isegi kui tean, et mul pole õigus. Ülidselt suudan aga mõelda nii, et minu tõde pole ainus tõde, teisel inimesel on erinev seisukoht ja nii ongi. Kui me kokku ei lepi, siis ütlengi, et ma pole sinuga nõus, aga mis siis ikka.. Kui teeme sinu seisukohast lähtuvalt, siis vastutus tagajärgede eest on ka sinu.
Mina valin lahinguid. Iial ei hakka vaidlema kellegi poliitiliste eelistuste, maitse vms sellise üle. Milleks. Suur enamus asjadest on üldse täiesti tühiasjad, mille üle ma ei vaevu vaidlema. Teine variant eriarvamuste korral on kompromiss. Sina tahad seda, mina seda, kuidas me saame leida kokkuleppe, mis mõlemat rahuldab. Kolmas variant on argumenteerimine. Lollidega see kahjuks muidugi ei toimi. Viimane variant on see, et ütlen, et sa arvad erinevalt ja see ongi okei. Kui mul on vaja siiski, et inimene teeks, mis ma tahan, siis töötlen teda varjatult ja tavaliselt siis ikka saan ka, kuigi selleks võib aega kuluda. Näiteks oma mehega on see teema, teisi ma niimoodi töötlema ei hakka. Kõige vähem toimivad peale käratamine, oma arvamuse pealepressimine, teise inimese arvamuse halvustamine jne, jne.
Näiteks oma mehega on see teema, teisi ma niimoodi töötlema ei hakka.
Anna mehele järgmine kord süüa ja siis räägi kõik oma mured ära. Töötab, alati! Kõik tahtmised saad läbi.
Anna mehele järgmine kord süüa ja siis räägi kõik oma mured ära. Töötab, alati! Kõik tahtmised saad läbi.
Kõik mehed pole nii primitiivsed nagu sina.
Just see koroona ja vaktsiini teemad andsid paraja võimaluse vaielda, selleks aga pead ise olema teadlik, et nende eitajatega vaielda, nende puhul oli lihtsam – sest nad kasutasid n.ö. päheõpitud väiteid, mida aga ise enam põhistada ei osanud.
Kuidas oleks hea vaidlus või eriarvamus lõpetada, nii et mõlemale jääks hea tunne ja mõlemad võikski jääda oma arvamuse juurde. Mina seda kunsti ei oska ja lapsepõlvest pole ka seda oskust kaasa saanud. Ma pidin alati leppima ema seisukoha või arvamusega ja öeldi et ei plõksi vastu. Nüüd oma eluski pole seda oskust omandanud. Olen ise vaieldes jäik või jään alla. Igatahes kummagiga pole ma ise rahul. Nii ma kardan väga eriarvamusi ja konflikte juba eos. Kõige jubedamad on need ütlused, et me peame rääkima. Siis tean juba ette et ma pean hakkama tegema või arvama midagi nii nagu teine tahab. Kasvõi näiliselt. Kuidas te vaidlete? Nagu siingi foorumis käib igas pea teemas üks pidev vaidlemine. Igaüks kaitseb oma seisukohta. Kas mõtlete ka sõnastusele või sellele, et teisel võib jääda te ütlustest paha tunne? kuidas öelda nii oma arvamus välja, et teine tunneb nii, et tema arvamus on ka ok, lihtsalt me arvame erinevalt.
Oleneb, kas te vaidlete millegi üle, mis on fakt. Näiteks – mis puu see seal on? Kes juhib Argentiinat? Kas labidas on kuuris või ei? Millal on Anne sünnipäev?
Või vaidlete abstraksioonide üle, kus inimesed näevadki asju erinevalt ja universaalset TÕDE ei oleGI olemas. Näiteks – kummad on targemad, koerad või kassid? Kas Mart Helme on ilusam mees kui Andrus Ansip? Kas see kook on hea või ei? Kas Linda on meeldiv inimene või ei? Kas Austria on ilus maa või ei? Kas maal on parem elada või linnas? Kas automaatkast on mugavam kui manuaal? Kes on maailma parim helilooja?
Tegelikult on ka kolmas teemaplokk, milles vaieldakse – asjad, mille taga on FAKT, aga me tegelikult ei tea seda, isegi kui meeleheitlikult usume või äärmuslikult ei usu. Näiteks: kas Putinil on teisikuid või ei? Kas teemaalgataja (suvalise suhteteema puhul) mees petab teda või ei? Kas A tahtid B-d tappa või püüdis naljatleda? Kas õpetaja lõi last või laps fantaseerib.
Niisiis, mille kohta sina küsid?
Ükskõik mida sulle öeldakse, sa ei tea kunagi on see vale, on see tõde. Kõrvamängu, ühest august sisse ja teisest välja kohe. Mida aga ei salli on lohakus ja lohakuse õigustamist. Inimene ei tea, kuidas temaga mingi asi on juhtunud. Ta ei tea, kuidas mingi asja on omale külge pookinud.
Ära tule jälle oma HIViga. Las õde teeb sulle uue rahustava süsti.
Just see koroona ja vaktsiini teemad andsid paraja võimaluse vaielda, selleks aga pead ise olema teadlik, et nende eitajatega vaielda, nende puhul oli lihtsam – sest nad kasutasid n.ö. päheõpitud väiteid, mida aga ise enam põhistada ei osanud.
Ja mis mõte sellel vaidlusel oli? Olen kindel, et mitte mingisugust mõtet ei olnud. Mõlemad pooled jäid enda arvamuse juurde ja raiskasid vaid energiat ja tekitasid negatiivseid emotsioone.
Koroona teemadel vaidlesin ma vähe, aga mu vastaspooltele ei meeldinud ka see, kuidas mina käitusin. Et mina panin maski ette, et mina püsisin kodus ja et mina vaktsineerisin. Seega taandusin. Eemaldasin 3-4 inimest oma FB sõprade seast, ühe eriti aktiivse jätsin nalja ärast alles ja ühe viskasin alles eile nimekirjast välja, kes hakkas rääkima, et ta sõbra õel on pärast kaks nädalat tagasi toimunud sünnitust peavalud tekkinud ja need on aasta ja paar kuud peale saadud vaktsiini tagajärg raudpolt.
Kõik mehed pole nii primitiivsed nagu sina.
Kõik mehed ei ole naised nagu sina! Ole nüüd meesnaine, sest mina ütlen nii! Mis tunne on kui sa teine ütleb mis pidi maailma on parasjagu.
Olen kehv väitleja ja nooremana jäi nii mõneski vaidluses peale teise poole arvamus.
Nüüd ütlen konkreetselt, et lõpetamine selle vaidluse, kuna see ei vii meid kuskile välja ja jäägu igaühele tema õigus. Mõnel korral on teiselt poolelt tulnud ka a`la “sina pole siin ütleja, millal mina jutu lõpetan”, kuid ka sel juhul taandan end vestlusest. On teemasid, milles nagunii kokkuleppele ei jõuta (kasvõi seesama covidi vaktsineerimine) ja pole mõtet raisata aega teemal, kus tülitsemisest ainult s…a maitse suhu jääb ja lõppkokkuvõttes sellest, kelle sõna peale jääb, nagunii midagi ei sõltu.
Ära tule jälle oma HIViga. Las õde teeb sulle uue rahustava süsti.
Mis tunne on ilalõug olla? On see hea tunne, paha tunne, üldse mitte tunne? HIV statistika on fakt ja et meie rahvas on rumal on teine fakt. Ja keegi midagi ei tea on kolmas fakt. Ei ole naljakas, HIV ei ole naljakas. Aga muidu on sul siis õde, kes sind süstib? on sul ka kasuisa kes sind süstib? Süstib ta sind sinna alla, no tead küll sinna kohta, pissu juurde!
Kuidas oleks hea vaidlus või eriarvamus lõpetada, nii et mõlemale jääks hea tunne ja mõlemad võikski jääda oma arvamuse juurde. Mina seda kunsti ei oska ja lapsepõlvest pole ka seda oskust kaasa saanud. Ma pidin alati leppima ema seisukoha või arvamusega ja öeldi et ei plõksi vastu. Nüüd oma eluski pole seda oskust omandanud. Olen ise vaieldes jäik või jään alla. Igatahes kummagiga pole ma ise rahul. Nii ma kardan väga eriarvamusi ja konflikte juba eos. Kõige jubedamad on need ütlused, et me peame rääkima. Siis tean juba ette et ma pean hakkama tegema või arvama midagi nii nagu teine tahab. Kasvõi näiliselt. Kuidas te vaidlete? Nagu siingi foorumis käib igas pea teemas üks pidev vaidlemine. Igaüks kaitseb oma seisukohta. Kas mõtlete ka sõnastusele või sellele, et teisel võib jääda te ütlustest paha tunne? kuidas öelda nii oma arvamus välja, et teine tunneb nii, et tema arvamus on ka ok, lihtsalt me arvame erinevalt.
Ainult ÜKS ja AINUS moodus.
Suhelda omasarnastega, AGA ilmselgelt igal pool ei saa inimesi valida. Seal, kus ei saa, anda alla, kui on vajadus, nt kasud sees, ala vaja ämmaga läbi saada või tööl.
Mõni inimene otsib konflikte=ta läheb spetsjom sinna nendega suhtlema väga laiadel teemadel inimestega, kes on erinevad. = kannab risti. Selle kohta on vene k ütlus ka, et osadele meeldib risti kanda.
Ehk et teraapiasse pöörduda, kuidas olla üle ja mitte kõigiga hästi läbi saada. Nii, kui hakkad kõigiga tahtma hästi läbi saada, rikud oma närve, oma südame tervist ja eluiga lüheneb. Midagi head ei saa. Ainult halba tunnet.
Anna mehele järgmine kord süüa ja siis räägi kõik oma mured ära. Töötab, alati! Kõik tahtmised saad läbi.
Kõik mehed pole nii primitiivsed nagu sina.
No näete, esimene solvaja juba.
No näete, esimene solvaja juba.
Minule see oli kirjutatud, aga ma ei saa ju solvuda, sest sellel kommentaaril ei ole reaalsusega midagi pistmist.
Suhelda omasarnastega, AGA ilmselgelt igal pool ei saa inimesi valida. Seal, kus ei saa, anda alla, kui on vajadus, nt kasud sees, ala vaja ämmaga läbi saada või tööl.
Tegelikult on ka nii, et mõne inimesega on 95-99% teemadest täielik klapp, aga vat see üks kuni neli protsenti on absoluutne erinevus. Ei saa olla nii et suhtled inimestega, kes ainult mõtlevad sinuga täpselt sarnaselt. Mul isegi lapsed mõtlevad ja suhtuvad mõnda asja täiesti teisiti kui mina. Me parima sõbrannaga läheme ka ühe poliitilise partei ja selle partei ühe tähttegelase pärast enne igat valimiskorda sõnelema. See kestab 3 minutit. Tema ütleb, et talle meeldib see. Mina ütlen, aga kas sulle meeldib nende juures ka see ja see. Tema ütleb, et jah, need asja läksid võibolla valesti, aga tema jaoks kaalub tema argument need kaks asja üles. Mina ütlen, et mulle mitte. Ja sinna see teema jääb. Kuigi tema argument on emotsionaalne (hoolib lihtsast inimesest jne), minu omad ratsionaalsed (see rahva mõõdetav lollus + see rahas mõõdetav lollus).
No näete, esimene solvaja juba.
Minule see oli kirjutatud, aga ma ei saa ju solvuda, sest sellel kommentaaril ei ole reaalsusega midagi pistmist.
Aga kas peab ütlema kõike välja? Mis see juurde annab? Kas ei või lihtsalt vastamata jätta? Ilmselt mitte, kui ei jäta.
Tegelikult on ka nii, et mõne inimesega on 95-99% teemadest täielik klapp, aga vat see üks kuni neli protsenti on absoluutne erinevus. Ei saa olla nii et suhtled inimestega, kes ainult mõtlevad sinuga täpselt sarnaselt. Mul isegi lapsed mõtlevad ja suhtuvad mõnda asja täiesti teisiti kui mina. Me parima sõbrannaga läheme ka ühe poliitilise partei ja selle partei ühe tähttegelase pärast enne igat valimiskorda sõnelema. See kestab 3 minutit. Tema ütleb, et talle meeldib see. Mina ütlen, aga kas sulle meeldib nende juures ka see ja see. Tema ütleb, et jah, need asja läksid võibolla valesti, aga tema jaoks kaalub tema argument need kaks asja üles. Mina ütlen, et mulle mitte. Ja sinna see teema jääb. Kuigi tema argument on emotsionaalne (hoolib lihtsast inimesest jne), minu omad ratsionaalsed (see rahva mõõdetav lollus + see rahas mõõdetav lollus).
Jah muidugi, ma ka erineva maailmanägemusega oma sugulastest, kindlalt vähemalt 50% erinev aga ma ei puuduta neid teemasid, milles eriaramusele jääme. Mõnda teemat võib ju jätta arutamata.
Samas arutades on konflikt kindel. Ehk siis, vältida arutamist, õppida vähem ütlema. See on raske mõnikord.
see üks kuni neli protsenti on absoluutne erinevus.
Nii on, lugesin täna ÕL, et mingi protsent vanemaid ravivad laste naaskelsabatõbi küüslauk pepusse. Kuna ravi vajab terve pere, eks siis panevad endale ka. Muidugi omamoodi huvitav riik ka, alkoholi saab vabalt, suitsu saab vabalt, aga käsimüügist nugiusstõve raviks ravimit ei saa.
Aga kas peab ütlema kõike välja? Mis see juurde annab? Kas ei või lihtsalt vastamata jätta? Ilmselt mitte, kui ei jäta.
Ei oska vastata, mida kommenteerija saab sellest, kui kirjutab väljamõeldist. Ma ei tea, mis ajumudel see on, kes luuletab asju kokku.
Samas arutades on konflikt kindel. Ehk siis, vältida arutamist, õppida vähem ütlema. See on raske mõnikord.
Aga mis on viisakas konfliktis halba? Kui selle all silmas pidada teravat, aga austavalt argumenteeritut ja mitte isiklikuks minevat vaidlust?
Samas arutades on konflikt kindel. Ehk siis, vältida arutamist, õppida vähem ütlema. See on raske mõnikord.
Aga mis on viisakas konfliktis halba? Kui selle all silmas pidada teravat, aga austavalt argumenteeritut ja mitte isiklikuks minevat vaidlust?
Jah, konfliktid on vahel vajalikud, sellest räägitakse ka koolitustel nt.
Näiteks seetõttu, et see pole hädavajalik. See pole mingi koosolek, kus otsustatakse midagi. Paljud konfliktid tekivad lihtsalt erinevaks inimeseks olemisest.
Isiklikuks minnakse siis, kui teine inimene/grupp inimesi ei täida ootusi.
Võtame või alkoholismi. Jah, see on ebatervislik, jah, see on probleemne nii joojale kui lähedastele, aga pole mõtet üritada koolitada joomist välja, vaid ise liikuda eemale joojast. Ja kui ei suuda, teraapiasse.
Näiteks seetõttu, et see pole hädavajalik. See pole mingi koosolek, kus otsustatakse midagi. Paljud konfliktid tekivad lihtsalt erinevaks inimeseks olemisest.
Aga miks peaks konfliktiks olema ainult täielik hädavajadus? Mäletan oma konflikti emaga, kus ema ei leppinud et tema ostetud, aga mulle kingitud (aga minu remonditus ja 100% poolt sisustatud) korteris hoidsin ma kosmeetikat köögis, klaasuksega kapis. Tuli külla. Ta lihtsalt viis selle kosmeetika otsustavalt sammudes vannituppa, mina sama vaikselt vihast nohisedes tõin selle tagasi ja meil tekkis konflikt. Lõpuks sai õhk puhtamaks, tema sai välja öeldud, mida tema mõtles. Mina sain välja öeldud, mida mina mõtlesin. Vabandust kumbki ei palunud, aga teemaks ka enam ei tulnud.
Konfliktist on kordades hullem tõsiasi, et inimesed ei taha päriselt koos olla, koos elada, koos ehitada. Siis hakkab haige valetamine. Hirmus elu, milleski ei saa kindel olla, ainult valetamises. Oskamatus uks kinni panna ja ära minna, seda ei ole. Teiseks kui palju valetamist ja pettust sisaldab müügitöö. Minge salongi hambaid valgendama, võetakse pildid ennem ja pärast. Aga mis valguses seda tehakse? Kas hambaarsti juures sellist tsirkust tehakse? ei tehta ju. Kolmandaks vaidluse käigus tuleb küsida, kus sa seda kõike tead? Siis ei osata nagu midagi tarka vastata.
Esileht › Pereelu ja suhted › Eriarvamus
