Näiteks tuttavate inimestega ma ei vaidle. Kui saan teada, et inimene pole end vaktsineerinud, toetab mulle talumatut parteid, ma vahetan esimesel võimalusel teemat. (oma sees ma muidugi klassifitseerin veidi neid inimesi)…
minult pole õnneks keegi aru pärinud teemadel, stiilis et missa loll vaktsineerisid ennast vää… Niisugustele küsimustele vastan faktilise ja ebaolulise argumendiga näiteks: jah ma pidin sellel või teisel üritusel käima, sai sisse vaid vaks. Tunnistusega. Olulisi argumente ma sellises vestluses välja ei käi, sest sel pole mõtet ega tulu. Argumenteerimine ei tööta, vahetan kasvõi keset tema vestlust labaselt moel teemat.
Lähedastega teemas, mis on mulle oluline, mis puudutab mind ja kus ma järeleandmisi ei tee harjutan kehtestavat kõnet, ei karju, ei tõsta ebameeldivalt häält, ei nõua, manipuleeri… Aga annan kindla signaali, et oleks aru saada, et mõtlen täie tõsidusega, ei naljatle, ei pobisee ehk viin sõnumi kohale.
Eksimuse korral räägin veel, kolmandat korda ütlen veel ja seejärel lendan täiega peale….
Pean tunnistama osaliselt sama probleemi mis TA l. Ma ei karda suhelda, asju läbi rääkida, aga näen palju kokkulepetest ülelaskmist. Et rääkimine ei taha töötada (kordan – asjus mis ei kahjusta, ahista kaaslast, aga on mulle väga olulised – näide suhtlemine ja käitumine minu suunal avalikus kohas, minu isiklike asjade kasutamine – pane pärast väga lähedale sellele kohale, kust võtsid jms. Jah, pisiasja need, aga süüdimatus ja hooletusest on ette tulnud suuri ebamugavusi. Ja endaga seonduvalt siiski kehtestanud end mingil määral)
Veel: ette teada konfliktteema Lähedastega, kus on erinevad seisukohad, ütlen ühe korra, ei hakka enda oma peale suruma, pressima, karjuma, et peale jääda, ära panna…hääletooni hoian normaalse ja näoilme ka sõbraliku (kuigi võib närvi ajada), talun eriarvamust kategoorias siis, mis keegi enne välja tõi (ei puuduta mind ega minu väärikust ega heaolu). Pärast enda öeldut jään vait, ei räägi rohkem kaasa, ei toida teemat mitte kuidagi, (mõtlen muust) , sunnin end neutraalseks – kui vastaspool konflikti-kakluse võimalust ei näe, siis üldiselt rahuneb ka – üks ei saa hästi/mõnuga tülitseda, ega pikalt arutleda.
Muidugi Lähedastega kui tunnen, et olen palju järele andnud ja näen sellist kiuslikkust, et vastaspool tahab tingimata võita, lausa õhutab vaidlust su a argumendiga, et mind käivitada, siis mõnikord olen ka täiega üle pannud ja isiklikke inetusi käiku lasknud, – seda siis juhul kui märkan, et vastaspool käitub hoolimatult, tuiab ja tuiab konflikti tsoonis, otsib tüli ja arvab, et ma olen allaheitlik lammas, sest andsin juba 10 x rahu nimel järele – a seda oskab vist igaüks (see pole muidugi siinnõuanne, kuidas teha, aga vahest väga vajalik käitumine).