Mul on romantiline tuju – rääkige, kas teie elus on mõni eriline paik, milles erilised mälestused? Mõni kindel pargipink, kohvikulaud, mis iganes?
Aasta oli siis 1988. Kohvik “Moskva” (kui nime ikka õigesti mäletan). Üks kena tundmatu mees, kes mulle makrasalati ja morsi välja tegi.
Oi, neid paiku on terve hulk – eks elu jooksul on palju kordi romantilistesse olukordadesse satutud, kusjuures kõige rohkem koos oma abikaasaga.
Aasta oli siis 1988. Kohvik “Moskva” (kui nime ikka õigesti mäletan).
Oot, kuidas on seda nime võimalik mitte õigesti mäletada? Eks tal on nüüd mõned nimemuutused olnud, aga kui sa 1988. a olid juba kaelakandja, siis tollal oli ta ju just Moskva nime all legendaarne koht.
Hingerahu-kägu teema jälle jah?
Oot, kuidas on seda nime võimalik mitte õigesti mäletada? Eks tal on nüüd mõned nimemuutused olnud, aga kui sa 1988. a olid juba kaelakandja, siis tollal oli ta ju just Moskva nime all legendaarne koht.
Mina sain nii aru, et mitte nime osas polnud kõhklus, vaid kas see oli nüüd “Moskvas” või äkki kuskil mujal kohvikus hoopis.
Oi, neid paiku on terve hulk – eks elu jooksul on palju kordi romantilistesse olukordadesse satutud, kusjuures kõige rohkem koos oma abikaasaga.
Aasta oli siis 1988. Kohvik “Moskva” (kui nime ikka õigesti mäletan).
Oot, kuidas on seda nime võimalik mitte õigesti mäletada? Eks tal on nüüd mõned nimemuutused olnud, aga kui sa 1988. a olid juba kaelakandja, siis tollal oli ta ju just Moskva nime all legendaarne koht.
Olin siis väga noor ja tõepoolest ei olnud kindel, kas mäletasin kohviku nime õigesti. Kohvik asus Vabaduse väljakul, praeguse “Wabadus” kohviku majas II korrusel.
Mina sain nii aru, et mitte nime osas polnud kõhklus, vaid kas see oli nüüd “Moskvas” või äkki kuskil mujal kohvikus hoopis.
No siis said valesti aru. Ta ju kirjutab, et ei tea, kas nime mäletab õigesti (oma kõige esimeses kommentaaris).
Mul on romantiline tuju – rääkige, kas teie elus on mõni eriline paik, milles erilised mälestused? Mõni kindel pargipink, kohvikulaud, mis iganes?
Mis iganes? Üks mälestus hakkas Kuressaare raekoja ees, ringliikluse keskol olevast roosipõõsast. Oi need meeletud 90ndad, kus üks päev/õhtu lõpppes äkitse ja järgmine algas sealt samast põõsast. Kus Mändjala rannas tutvusin tollal minust 10a vanema, kena naisterahvaga, veetsime 7 päeva koos. Kahjuks nime ei saanudki teada – polnud aega küsida…
Türi raudteejaam on minu jaoks romantiline koht olnud.
Olin 17 ja ootasin Viljandi rongi. Kui rong juba paistis, tuli kuskilt üks noormees, kes küsis mu nime ja avaldas soovi mind kallistada just hetk enne seda, kui pidin rongile astuma. See kallistus on nii hästi meeles. Kui praegu keegi võõras noormees (või veel hullem – vanamees) tuleks küsima mu nime ja küsiks kalli, siis ma eiraks teda ja läheks kiiresti rongile ära.
Sealsamas rongijaamas (seekord Tallinna poole) 4,5 aastat hiljem kohtasin noormeest, kellega hiljem algas suveromanss, mis venis sügisesse välja. Tema ei küsinud mu nime, ta soovis ise ära arvata seda ja arvas 10x valesti ja lõpuks kutsus mind mehenime pidi. Ma siis ütlesin, et mu nimi on…ja lugesin oma telefoninumbri, ainult 1x, aga talle jäi meelde.
Ma ei ole tegelt kuskiltpidi Türiga seotud, satun sinna ehk kord nelja-viie aasta jooksul ja rongiga pole väga ammu sõitnud. Jõulude ajal käisin seal sõbral rongi vastas ja siis jalutasin ja meenutasin seda kõike.
Mul on romantiline tuju – rääkige, kas teie elus on mõni eriline paik, milles erilised mälestused? Mõni kindel pargipink, kohvikulaud, mis iganes?
Mis iganes? Üks mälestus hakkas Kuressaare raekoja ees, ringliikluse keskol olevast roosipõõsast. Oi need meeletud 90ndad, kus üks päev/õhtu lõpppes äkitse ja järgmine algas sealt samast põõsast. Kus Mändjala rannas tutvusin tollal minust 10a vanema, kena naisterahvaga, veetsime 7 päeva koos. Kahjuks nime ei saanudki teada – polnud aega küsida…
Just, 7 päeva on selleks liiga lühike aeg. Pealegi on teada, et naised ei taha avaldada oma nime, küll aga räägivad meelsasti igaühega oma vanusest, eriti meeldib neile oma õiget vanust rõhutada endast 10 aastat noorematele meestele.
Mul pole sellist kohta reaalses elus olnud.. Mul on aeg ajalt unenäod. Mitte väga sageli, aga mõned korrad aastas. Seal ma satun ühte eelmise elupaiga piirkonda. Ja seal unenäos on kõik teine, unenäoline, teistmoodi, kuidagi isemoodi ja siis ma osaliselt nagu aiman, et see pole päris, osaliselt aga mitte.
Mulle meenus selle Moskva kohviku looga seik, kus olin 19-aastane ja sattusin võõraste inimestega ka ühte söögikohta, kohvikusse. Ma sõitsin teise linna ja olin võõras kohas, teise bussini oli mitu tundi aega ja ma jalustain ringi ja istusin vahepeal erinevates kohtades, et mitte tähelepanu äratada ja siis läksin ühte söögikohta, raha mul söögi jaoks eriti polnud, aga võtsin teed. Minu lähedal oli kolmene punt 20+ inimesi, üks paarike ja üks üksik mees. Paistsid tavalised inimesed. Märkasid mind ja ilmselt taheti punti kaasat või niisama suhelda nagu selles eas ikka. Mina siis suhelda ei osanud võõrastega. Natuke vastu rääksisn ja nad tahtsid, õigemini, see ükski mees mulle söögi välja teha, kuna nemad kavatsesid sooja sööki sööma hakata ja hakkasid omale tellima. Ma ei lubanud endale mitte midagi osta, kuigi kõht oli tühi. Nad usutasid mind mõnda aega, et kuidas ei taha, miks ei taha, võta ikka, teeme välja. Mäletan et see oleks mulle liiga imelik olnud ja ma keeldusin ja jõin oma teed, kuni see osta sai. Ma arvasin, et nii ei ole õige – lasta välja teha. Ja ma pole kunagi seda ka kogenud ega lasknud teha.
Kirjutasin sellepärast, et mulle vastupidiselt see Moskva kohviku mälestusega naine pidas sellist võõra väljategemist ilusaks mäletsuseks. Mis võibki nii olla, lihtsalt tahtsin öelda, et inimesed nii erinevad.
Minul on oma pargipink. Viimati käisin seal 4-5 aastat tagasi. Kunagi teismelisena oli see pink, millel saime sõbrannaga kokku ja ajasime juttu. Veidi hiljem saime seal teise sõbrannaga kokku, et rääkida meestest, seksist ja armastusest ning kõvasti suitsu teha. Käisin seal aastaid-aastaid mitmel õhtul nädalas, küll suvel raamatuga, küll niisama, küll koertega. Igatahes teadsid esmalt lähipiirkonna klassikaaslased, tuttavad noored, et ma olen seal umbes sellel ajal enamasti ja kellel oli kodus igav, tuli sinna. Koeraga jalutamise ettekäändel või niisama. Pikapeale koguneti sinna 3-4 kaupa õhtuti, aeti juttu, parandati maailma ja filosofeeriti, nagu noored ikka. See polnud mingi läbu ja lärmi seltskond, pigem selline veidi maailmavalus noorte vaiksete juttude pink. Suitsu sai tehtud, aga mingit lärmi, joomist vms polnud.
Nüüd paarkümmend aastat hiljem olen küll käinud seal pisikese veinipudeliga üksi istumas, kui teise Eesti serva satun.
Sellel pingil on kujunenud minu paljud arusaamad ja ellusuhtumised. Vestluste käigus teiste noortega. Sealt sai parimad kontserdi-, näituse- ja raamatusoovitused, seal toimusid huvitavaimad vestlused. Seal kuulis ka, et “kes kellega” 🙂
Minu kallite mäletsustega seotud kohad on reeglina mingid looduskaunid kohad, kus on ootamatult toredate inimestega tutvutud ja kokku saadud. Mõned rabasaared, merelaiud, poolsaared, parvetatud jõed jne. Lastega vahel külastan neid kohti ja räägin lugusid.
Rabasaartel tutvusid ja kohtusid ootamatult toredate inimestega? Ja seda on su elus olnud palju kordi, nagu aru saan :D. Päris huvitav.
Jah on selliseid inimesi, oli periood minu nooruses, kus ma veetsin pea iga nädalavahetuse kusagil võsas koos endasarnastega. Selliseid on Eestis veel palju. See-eest popkontserditele ja diskodele sattusin kogu nooruse jooksul ehk kokku kümnel korral. Inimesi on erinevaid. Ma ei kohtunud seal mitte niisama juhuslikult huvitavate inimestega, vaid sõpruskonnast üks kustsus ühe uue inimese, teine teise ja nii need uued tutvused tekkisid.
Peale ülikooli lõppu läksin paariks aastaks Inglismaale tööle. Minu elukoha lähedal oli künkal väike kirik ja seal aias oli pink, kus istudes paistis päris kaugele- lammastega künkad ja üksikud puud. Seal pingil käisin tihti õhtuti istumas, koduigatsust välja nutmas ja üldse elu üle mõtlemas. Tahaks veel kunagi seal pingil istuda.
Mul on romantiline tuju – rääkige, kas teie elus on mõni eriline paik, milles erilised mälestused? Mõni kindel pargipink, kohvikulaud, mis iganes?
Mjah, ükskord sai Pirogovi kohal pargipingil keppi tehtud, aga ma ei usu, et see pink seal enam alles oleks – või kes teab. Pole ammu Tartus käinud.
Kunagi elasin palju aastaid Norras ja käisin õhtuti vastavalt hooajale jooksmas/suusatamas ühe mäe otsas. See mägi oma olemuse ja aastaaegadega on minu sisse jäänud ja enam välja ei lähe. Inimeste, pinkide ja kohvikutega pole mul sellist suhet tekkinud.
Mis pagana hingerahu-kägu? Ürita oma selgeltnägemisvajadust kuidagi taltsutada või vähemalt siis arendadagi.
Sina ju oma tujusid (“Mul on romantiline tuju”) ei taltsuta, miks teised peaks?
Peale ülikooli lõppu läksin paariks aastaks Inglismaale tööle. Minu elukoha lähedal oli künkal väike kirik ja seal aias oli pink, kus istudes paistis päris kaugele- lammastega künkad ja üksikud puud. Seal pingil käisin tihti õhtuti istumas, koduigatsust välja nutmas ja üldse elu üle mõtlemas. Tahaks veel kunagi seal pingil istuda.
No aga mine ja istu siis?
Mulle meenub üks suur kivi mere ääres. Seal sain esimest korda aru, et see mees, kellega
kohtusin, puges mulle hinge. Kohtusime küll juba eelmisel õhtul aga sellel õhtul üritus jätkus, seal kivi peal polnud ka meie esimene suudlus aga miskipärast oli just see hetk eriline äratundmine. Ju vist mehele ka, sest olen selle koha pilti tal vahel screensaverina näinud. Praeguseks jupp aega möödas ja meie ühine elu vägagi mõnus.
Kirjutasin sellepärast, et mulle vastupidiselt see Moskva kohviku mälestusega naine pidas sellist võõra väljategemist ilusaks mäletsuseks. Mis võibki nii olla, lihtsalt tahtsin öelda, et inimesed nii erinevad.
Toonase 18 aastase ja napi elukogemusega tüdruku jaoks oli see küll romantiline. Kõht oli hirmus tühi, aga raha vähe. Lugesin seal letiees oma kopikaid, kui üks kena mees pakkus, et võib mulle selle salati osta. Olin nõus. Natuke piinlik oli ka, sest kohvik oli rahvast täis ja tundus, et kõigi pilgud olid minu peal.
Kummaline, et see mälestus nii tugevalt meeles on. Näiteks mäletan täpselt, mis mul tookord seljas oli- dressid ja tossud, käes arvatavasti mingi Keskturult ostetud “Marlboro” või muu tuntud logoga kilekott… Aeg oli selline. Praegu piinlik meenutadagi. ????
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
