Teema: Erinev arusaam (ja varasem kogemus) rääkimisest suhtes

Jälle üks, kes räägiks ja räägiks ja veelkord räägiks. Jätke need mehed ometi rahule, mehed ei ole naised. Nagu näha, siis ei päästnud TA esimest suhet ka see pidev rääkimine, aga õppust ei võta. Mis suhetes te ometi olete, kus kogu aeg on mingid probleemid ja solvumised jne, millest omakorda on kogu aeg vaja RÄÄKIDA? Huh!

A mille peale sa solvud kogu aeg?

#3763798:

#3763770:

A mille peale sa solvud kogu aeg?

Miks Sa arvad, et ma solvun kogu aeg?

Päris nii meil need asjad ka ei käi, et ma seisan igapäevaselt aruteluteemade nimekirjaga koridoris vastas, kui ta töölt tuleb ning enne tuppa ei lase, kui kõik südamelt ära räägitud on.

Seda aga eeldan küll, et heas suhtes võiksid mõlemad pooled tunda, et nad saavad ennast vabalt väljendada. Praegu on probleem selles, et tema tunneb, ei saa, kuna varem seda tehes on alati probleem tekkinud, kui tema arvamus ei peaks sobima.

Ei.

Sa ütledid, et probleem on, et sa nagu räägiksid iseendaga.

PS mees tegelt ei tahagi reageerida ega arutada ja sinuga koos pläägutada. Eksi sissetoomine on lihtsalt vabandus, et sa enam ei urgitseks. Ega seletaks ja räägiks kogu aeg oma emotsioonidest. Ta tõesti ei taha teada.

Aga sa tahad “teda rääkima panna”. Seda ei juhtu.

Aga tead kuidas solvumine mehele haiget teeb? Ja siis kui selgitad, miks solvunud oled, ta saab ju veelgi enam haiget. Kes tahab püsivalt ja pidevalt haiget saada. Mees ju ka saab haiget, haiget saamine pole ju ainult naise võime kogeda. Mees jääb vait, kui on haiget saanud. Ja vaikiv mees naisele turvatunnet pakkuda ei saa. Sul tuleb öelda mehele, et tahad rääkida, aga ei hakka ENNE rääkima kui mees on öelnud, et räägime. Julm on alustada juttu siis kui sina seda rääkida tahad. Suhtes peab olema teise valmisolek asju arutada. Ja kui selline asi ei sobi, tuleb lahku minna ja väga kiiresti, pole mõtet üksteist piinata.

Minu mees on ka selline, kes ei reageeri, ei lasku arutellu vaid on vait. Aga ta siiski paari nädala jooksul mõtiskleb minu öeldu peale ja kui leiab, et jutt on õigustatud, siis muudab enda käitumist. Jah, selline suhtlusviis on kergelt väsitav ja vihastav. Aga 15 aastaga on asi paremuse poole liikunud, nüüd on juba täiesti võimalik rääkida mingil määral ja see rääkimine on palju pingevabam – mees enam ei sol vu sisemiselt ja mina enam ei lähe pingesse.

Omast kogemusest. Naistel, kellele väga palju suhelda ja rääkida meeldib, soovitan otsida töö kus pead terve päeva aktiivselt suhtlema. Nii kui üks kõne lõpeb, tuleb uus peale. Vahepeal on keegi veel vastamata kõne teinud ja kolleeg ootab samal ajal laua kõrval ja tahab ka jutule pääseda. Kui 5 päeva nädalas niimoodi tööd teha, siis tekib soov vabal ajal mõni täislause moodustada alles laupäeva õhtul.

Olen mehele äärmiselt tänulik, et ta minuga tööpäeva õhtuti aktiivselt suhelda ei ürita.

Ma olen keskmisest naisest ilmselt oluliselt mehelikuma mõttelaadiga ja mees vastukaaluks keskmisest mehest naiselikum. Seega enamus valdkondades pea samal lainel. Minu meelest suhtlemises on palju olulisem kehakeel kui pikad arutlused. Ka enamus probleeme saab ju ära kirjeldada paari lausega, ning teise reageering on ju silmaga nähtav.

Leian, et kui suhtes on pidevalt üks probleem teise otsa, mida põhjalikult ja sõnaohtralt lahkama peab, ei saaks sest suhtest nii-ehk-naa asja.

#3763630:

Praeguse kaaslasega tunnen, et räägin nagu iseendaga. Kui on mingi teema ja üritan seletada, miks ma solvusin vms, siis ta üldiselt ei reageeri mu jutu peale kuidagi, on lihtsalt vait. Proovin mitte süüdistada ja hinnanguid anda vaid selgitada, miks mingi ütlemine või olukord minus halbu emotsioone tekitas. Aga kogu solvumine ainult süveneb, kuna ma ei saa aru, kas ta üldse kuulas mind või kas talle korda läheb, mis ma rääkisin. Mina olen ajaga rohkem kapslisse tõmbunud ja ei kipu enam nii palju rääkima ka, kui sellele mingit reaktsiooni ei ole. Ja siis hoian end tagasi, et mitte plahvatada, sest tean, et võin oma ütlemistega mõtlematult äkiline olla ning hoopis talle liiga teha.

Minul on selline kaaslane, kes sageli arvab, et kui minul on paha tuju või mingi probleem, siis see on ilmtingimata tema süü. Juba 12 aastat olen üritanud talle selgeks teha, et see nii ei ole, aga tegelikult see muidugi on nii, sest isegi kui algpõhjus on olnud milleski muus, siis see tema kohene kaitsepositsioon muidugi ainult süvendab minu pahameelt vahel isegi nii,e t unustan oma algse põhjuse. Ta on ka nii hea debateerija, et isegi kui üritan teda veenda, et asi pole temas, siis ta jõuab ikkagi kuidagi ringiga sinna. Ja lõppkokkuvõttes on ju tõesti paljud minu elusündmused temaga seotud. Nii, et kui mul oli kõhuvalu, siis seos kõhuvalu ja tema valmistatud söögiga on ju kerge tekitada :).

Tänaseks olen jõudnud sellisesse staadiumi, et kui mul on paha tuju ja näen, et mees valmistub kaitsepositsiooniks ja ehk isegi tuleb küsima, et “mis ta tegi”, siis tema selline käitumine tegelikult lahjendab mu tuska ning saan hea suutäie naerda. Ise olen oma reaktsiooni muutnud, aga meest pole küll õnnestunud muuta.

Teemaalgatajale. Mees ei ole sinu probleemide lahendaja. Nii, et kui tunned, et räägid iseendaga, siis räägigi. Mine peegli ette või kirjuta päevikut. Eelnev kogemus on sul, et su mees võib sulle selleks peegliks või päevikuks olla ja ehk talle tõesti sobis nii, aga ära suru praegust meest samasse rolli.  Su mehel on tegelikult õigus – tavaliselt lähevad ka need väikesed arusaamatused lihtsalt ajaga üle ja naine näeb veidi ajapärast oma ägeda reageeringu mõttetust. Vahet pole, kas temaga sellest räägiti või mitte.  Vahet pole, kas mees esitas oma seisukoha (mida võidi uuesti valesti mõista) või mitte.  Sul ehk pole endal kärsitust aega võtta.

#3764718:

Omast kogemusest. Naistel, kellele väga palju suhelda ja rääkida meeldib, soovitan otsida töö kus pead terve päeva aktiivselt suhtlema. Nii kui üks kõne lõpeb, tuleb uus peale. Vahepeal on keegi veel vastamata kõne teinud ja kolleeg ootab samal ajal laua kõrval ja tahab ka jutule pääseda. Kui 5 päeva nädalas niimoodi tööd teha, siis tekib soov vabal ajal mõni täislause moodustada alles laupäeva õhtul.

Olen mehele äärmiselt tänulik, et ta minuga tööpäeva õhtuti aktiivselt suhelda ei ürita.

Ah see on täitsa teine asi ju.

Ma olen see Kägu, kes ütles, et võimalus asjad selgeks rääkida on põhivajadus.

See ei tähenda, et rääkima peaks palju ja kõigest ja kogu aeg. Mul ON töö, mis põhimõtteliselt koosneb suhtlemisest ja suhtlemine ON väsitav.

Määrav on pidev õhkkond. Kui teine inimene väldib probleemide lahti rääkimist (läheb lukku), siis probleemid ei lahenegi. Mitte kunagi. Ja öelda, et TEMA jaoks ju ei ole probleemi – samal ajal kui MINU jaoks on (ja teisepoole jaoks pole nähtavasti oluline, mis on mulle tähtis) – siis see näitab selget hoolimatust. Ja kui see on pidev muster, siis pidevalt oma (suhte)probleeme alla neelava inimese jaoks muutub vastikuks nii teisega koos vaikimine, kui igapäevavestlus, rääkimata lähedusest. Hoolimatus teeb haiget.

Sama teeb välja, kui teine inimene lukku minemise asemel hakkab koheselt oma raiuma, süüdistama, tänitama. Ühesõnaga – haiget ei tee mitte vastu öeldud sõnade hulk, vaid see, kui ei kuulata ära. Ka kõige introverdim mees saab naise mure ära kuulata – hoolivalt, huviga. Ja sellest pole midagi, kui vastus on napp. Vahe on selles, kas napisõnaline vastus on siiralt hooliv või tõrjuv. Tuleb meelde postitus, kus mees väidetavalt ütles, et ei jaksa naisega suhelda, sest “õigeid” vastuseid välja mõelda on väsitav. Okei, kui naine kipub norima ja tänitama, siis on see täiesti mõistetav. Aga praegu ongi jutt sellest, kuidas meest siiralt ei huvitaGI naine. Tahab ise rääkida kehakeeles – no et seksi saaks (ja süüa vast) – naine võrdub tarbeese. Ja et ese “rikki ei läheks”, on vaja vahepeal “õigete vastustega” õlitada. Ja naine vabandab mehe hoolimatust välja, et ongi teistsugused… et mitte endale tunnistada – mees teda ei armasta.

Eelmine, rääkimisel põhinev suhe ju ka siiski ei toiminud…

“Ma olen alati arvanud, et igasugu häirivad teemad suhtes tuleks kohe lahti rääkida, et ei tekiks sees kasvavat solvumist, mis ootamatult plahvataks. Eelmise mehega see ka toimis, aga praegune kaaslane on kinnisem ega armasta pikalt analüüsida. Tundub, et varasemalt haiget saanud otse ütlemiste pärast jne Mind tema selline suhtumine häirib, kuna tekib tunne nagu ta sellega väldib probleemi tunnistamist ja ammugi selle lahendamisega tegelemist”.

= teemaalgatuse eepos normaalse pikkusega väljendatult.
Kui TA mehe poole ka pöörduks konkreetsema sõnumi, mitte lehekülgede pikkuse tiraadiga, oleks suhtlemine võibolla veidi edukam.

#3766060:

Mehed üldiselt näitavad oma hoolimist välja ja lahendavad probleeme tegudega. Naine ei soovigi lahendust, vaid ärakuulamist, eriti hea oleks, kui mhmh ka vahele öeldaks…

See on see raamatutest õpitud loll müüt, et naised tahavad lihtsalt jaurata ja “ärakuulamist” mitte lahendust.

Naised ei räägiks oma mehega probleemidest, kui nad lahendust ei tahaks. Punkt!

#3767758:

#3766060:

Mehed üldiselt näitavad oma hoolimist välja ja lahendavad probleeme tegudega. Naine ei soovigi lahendust, vaid ärakuulamist, eriti hea oleks, kui mhmh ka vahele öeldaks…

See on see raamatutest õpitud loll müüt, et naised tahavad lihtsalt jaurata ja “ärakuulamist” mitte lahendust.

Naised ei räägiks oma mehega probleemidest, kui nad lahendust ei tahaks. Punkt!

Aga kõik mehe pakutud lahendused on niikuinii mõttetud ja lollid samas.