See on ka selge, et teisi (just täiskasvanuid) nii lihtsalt ümber ei õpeta. Lihsam on oma lapsele (järjepidevalt aegade algusest) enda reeglid selgeks teha ja loota, et siiski enda kasvatusmõju on suurem, kui sõprade või teiste eeskuju.
Olen öelnud oma lapsele juba väikeeast peale, et teiste laste murede, vaevade, probleemidega ja vastutusega tegelevad nende vanemad, mina tegelen oma lapse eest vastutamisega ja sellest tulenevalt on minul ka oma reeglid, suunamised jne. Ilmselt on abiks olnud ka see, et ma ei nõua üldsõnaliselt mingi kellegi ettekirjutatud reegli täitmist, vaid miks mulle on see või teine oluline. Me oleme pidevalt arutanud õnnetuste puhul ootamatust (tavaliselt ette ei hüüa, et saaks vahetult enne seda kiivrit pähe panna vms) ja mis võimalused on endal siiski ennetavalt enda heaks teha, kui juhtub ühel hetkel mitu kehva asja korraga (ise ikkagi mingil määral tähelepanematu ja vastaspool ka ei jõua enam reageerida, et üldse midagi ei juhtuks või vastupidi vastaspool korraldab jama ja ise ei jõua reageeridagi) ja juhtub õnnetus.
Õnneks ma päris lähedat kehva kogemust ei tea, aga töö kaudu tuttava sugulasest lapsega juhtus just (mu lapse väikelapse eas) selline õnnetus, kus sisuliselt see üks kord polnud kiivrit ja juhtus õnnetus ja nii kehvalt, et laps kukkus peaga vastu äärekivi . Muud väga viga ei saanudki, aga sellest pea otsesest kokkupõrkest kiviga piisas, et …
Sama näiteks autos turvavööga. Ega seda ei pane me autos peale, et saame äkki avastamisel trahvi, vaid ikka selle pärast, et vaatamata enda korralikule liikmemisele on ikka ja jälle vaja kellegi kummalise liikluskäitmise pärast järsemalt pidurdada vms. Oleme ka üle elanud lapsega avarii, kus kõrvalteelt autojuht ette tuli. Ei tahaks mõeldagi, mis oleks juhtunud väikelapsega, kes oleks ilma turvatoolita ja rihmadeta autos olnud. Kusjuures laps mäletab seda avariid ja peale seda ei vaidlustanud/ei vaidlusta ühtegi korda turvavöö pealepanekut ja tean, et (kaugsõidu)bussi oli ta tihti see üks vähestest, kes turvavöö peale pani.
