Kolisin väikelinnast Tartusse, arstidele lähemale ja paremate tingimuste jaoks lapse arenemiseks. 4-s aasta läheb..Elangi oma kalli haigekesega kahekesi nädala sees eraldi mehest ja pojast. Nv. käivad siis vanemad vanaisad vaatamas ja rääkimas kuidas nad ikka nutavad haige lapse pärast. Hoida ei julge, sest äkki juhtub et tuleb krambihoog.
Mul ongi parem eemal olla, et ei tekiks ootust ja lootust et äkki keegi aitab. Oma väike vaba aeg on mul päeval olemas, kui kullake on lasteaias, muust meelelahutusest ei hakka unistamagi. Kõige raskem on eemal olla oma 18-aastasest pojast, helistame mitu korda päevas. Nv. võime lõputult rääkida.
Haiget last lastekodusse panna, ma põlgan sind selle mõttegi eest. Tegelikult kogu su jutt vihastas mind. Draamakuninganna. Siin on teemaks haige lapse kasvatamine, sina pole seda teinud. Ootad armastust, mida ise ei ole andnud.jah, aga sinu TERVE kullake? tema ju pidi haige kullakese pärast kasvama ilma emata, helistamine ei asenda ema. SUL on hea eemal olla, aga mees ja terve laps, kas neil ka on hea?
puudega laps paraku tihti lõhub pere, ka see pole ju terviklik pere, kus pooled elavad ühes, teised aga teises kohas. pigem visiitsuhe ning ei tasu imestada, kui mees leiab endale kellegi, kelle kaissu õhtuti hea pugeda oleks…
Poiss on 18 aastane, nagu kirjutasin. Selles vanuses pole enam ema igapäevane mittenägemine nii traagiline, nagu sa tahad et oleks. Kõik minu lapsed on saanud hellust ja armastust. Mees on kogu aeg töine olnud, olin suuremaga kooli minekuni kodus, ei saanud temast lasteaias käivat last ja me ei sundinud ka. Meil oli koos väga tore, meie side on väga tugev. Oleme rohkem koos, kui nii mõnigi pere, kes elavad koos. Võtame nv. maksimumi. Mis mehesse puutub, siis kaovad mehed kõrvalt ka siis kui igapäevaselt koos elatakse. Sinu mürgine ähvardus ei muuda midagi. Juunist septembrini on meil pere ikka koos. Läheb nagu läheb. Pole paremaid ega halvemaid aegu, on ainult hetk milles elame praegu.