Teema: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

mu mees ei ole vist asperger, aga on ka kõike seda, mis kirjeldad. Ega muud olegi kui kas leppida või lahutada.
Töötan noorte aspidega, täiskasvanutega kogemusi ei ole kahjuks.

Minu mees ja 1 lastest on autistlike joontega. Eks ma olen ise teadlikult sellise elukaaslase valinud ja praegu olen õnnelik. Koos 10a. Mees selline kel pole elus mitte kunagi ühtegi sõpra olnud. Läbi elu 2 erihuvi, millest üks on ka ta töö olnud eluaeg. Väljaspoole neid erihuvisid teda maailma asjad ega miski muu ei huvita. Siiski, kolmekümnendates tekkis huvi pere luua. Need asjad mis teistele on loomulikud, on temal nagu kunstlikult kätte õpitud. Nüüd asja tuuma juurde. Ta on väga palju ise pingutanud, et olla nö normaalne. Ta teab, et muidu ei saa ühiskonnas lihtsalt hakkama. Kui ikka naise, lapsed unarusse jätab, siis on neist ilma ja ongi kõik, ükski diagnoos ei päästa. Seetõttu käime koos teatris, külas, reisil jne. Kuigi algul ütleb, et teda teised inimesed ja asjad üldse ei huvita. Hiljem on isegi neid asju organiseerima hakanud või küsib, et millal jälle teatrisse lähme. Külas näiteks ei ütle ta tavaliselt ühtegi sõna või siis suurte pingutustega. Samas võib omal initsiatiivil pererahval arvuti ära remontida või mingi töö aidata ära teha. See on tema viis näidata välja sõprust ja hoolimist. Jutu mõte oli selles, et diagnoos ei tohiks saada vabanduseks, et võib teiste pereliikmetega nt halvasti käituda või hoolimatult. Alguses oli meil seda teemat ikka palju, et õppida teineteisega arvestama. Kui tahab olla osa ühiskonnast, siis tuleb nö normaalsed käitumisviisid ära õppida. Ja tema on õppinud kuna hoolib meist väga. See teeb ennast ka õnnelikumaks.
Laps pole meil üldse spetsialistide juures käinud. Algul polnud mõtet, kartis võõraid. Mida ma istun kuueaastasega psühhiaatril kui ta ei räägi sõnagi ega vaata otsagi. Lasteaia logopeedi hinnang viieaastaselt, et laps on kõnetu. Samas kodus lobiseb ja on rõõmsameelne ja nutikas. Praegu alglassides ja nt sünnipäevale minnes pean meelde tuletama, et kingitus antakse üle ja sünnipäevalast õnnitletakse. Ise ta jääks lihtsalt liikumatult keset ruumi seisma. Tegemist tüdrukuga ja paistab, et ta on sotsiaalses suhtlemises osavam. Tal on koolis sõpru, ta on lihtsalt selle ära õppinud, mida teha, et sõpru oleks. Mida öelda ja muidugi see naeratamise asi. Õppimine läheb hästi, sest igasugu etteantud reeglid meeldivad talle väga.

Tahaks küsida kuidas teil on isa-lapse suhted? Meil on vist isa ainuke kes võib tütre hüsteerilise nutuni viia kuna räägivad teineteisest mööda. Ehk siis üks peab ülioluliseks seda mida teine üldse oluliseks ei pea või isa jätab mingi olulise asja rääkimata, sest ta sõnu ei raiska. See juhtub siis umbes kord nädalas.

Minu abikaasa on asperger. Koolis oli ta kiusatud laps, hiljem tõrjutud teismeline. Täiskasvanuks saades on ta enda sõnul teadlikult õppinud käituma nagu \”normaalsed\” inimesed ja võtab elu kui pidevat suhtlemisharjutust.
Minu abikaasa ei joo, suitseta, peksa ja aju on tal nagu Einsteinil. Ta saab eluga päris hästi hakkama. Tal on paar sõpra, kes on äärmiselt leebed ja kannatlikud tüübid. Meie härra asperger on õppinud väga hästi kontakti looma ja tutvusi leidma, aga sõpru hoida ta ei oska. Ta on kangekaelne ja jonnakas, riides käib nagu hernehirmutis ja ühtegi asja ära visata ei luba. Lisaks kogub ta oma erihuvidega seonduvaid asju ja ma pean nägema kurja vaeva, et meie kodu päris prügilaks ei muutuks. Tal on doktorikraad, aga ta pole võimeline ise voodit tegema või teetassi puhtaks pesema. Ja siis veel need raevuhood, kui tal juhe kokku jookseb. Aga kokku jookseb neil teadupärast kergesti.
Sellest hoolimata on meie abielu õnnelik ja mina olen rahul. Minu abikaasa head omadused kompenseerivad tema vead. Mina olen samuti leplik inimene ja ka mul on vigu, millega mu abikaasa lepib kergemini, kui mõni n.ö normaalne mees.

Nii et ära muretse liigselt oma poja tuleviku pärast. Iga pott leiab oma kaane. Kindlasti leidub mõni naine, kes su poega endale sobivaks peab.
Muidugi võid proovida oma pojale varakult tema eripärasid selgitada ja õpetada nendega toime tulema. Aga ma arutasin seda teemat oma abikaasaga ja tema arvas, et laps ei ole võimeline ennast analüüsima ja ennast teadlikult muutma. See võime tekib ikkagi alles täiseas või paremal juhul hilises teismeeas.

Kas su mees teraapiasse või vähemalt psühhiaatri juurde ei ole nõus minema? Nii ei ole, et ainult sina pead pingutama ja tema omapärasid mõistma. Mees peaks ka teie suhte pärast vaeva nägema ja oma käitumisega tegelema.

Laps on meil raske puudega autist. Kõik arvasid, et see on tänu mu mehe halbadele geenidele, aga siis sündis mu õel ja õemehel ka autist. Nüüd mu meest ja tema suguvõsa enam keegi ei süüdista.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu mees ja 1 lastest on autistlike joontega. Eks ma olen ise teadlikult sellise elukaaslase valinud ja praegu olen õnnelik. Koos 10a. Mees selline kel pole elus mitte kunagi ühtegi sõpra olnud. Läbi elu 2 erihuvi, millest üks on ka ta töö olnud eluaeg. Väljaspoole neid erihuvisid teda maailma asjad ega miski muu ei huvita. Siiski, kolmekümnendates tekkis huvi pere luua. Need asjad mis teistele on loomulikud, on temal nagu kunstlikult kätte õpitud. Nüüd asja tuuma juurde. Ta on väga palju ise pingutanud, et olla nö normaalne. Ta teab, et muidu ei saa ühiskonnas lihtsalt hakkama. Kui ikka naise, lapsed unarusse jätab, siis on neist ilma ja ongi kõik, ükski diagnoos ei päästa. Seetõttu käime koos teatris, külas, reisil jne. Kuigi algul ütleb, et teda teised inimesed ja asjad üldse ei huvita. Hiljem on isegi neid asju organiseerima hakanud või küsib, et millal jälle teatrisse lähme. Külas näiteks ei ütle ta tavaliselt ühtegi sõna või siis suurte pingutustega. Samas võib omal initsiatiivil pererahval arvuti ära remontida või mingi töö aidata ära teha. See on tema viis näidata välja sõprust ja hoolimist. Jutu mõte oli selles, et diagnoos ei tohiks saada vabanduseks, et võib teiste pereliikmetega nt halvasti käituda või hoolimatult. Alguses oli meil seda teemat ikka palju, et õppida teineteisega arvestama. Kui tahab olla osa ühiskonnast, siis tuleb nö normaalsed käitumisviisid ära õppida. Ja tema on õppinud kuna hoolib meist väga. See teeb ennast ka õnnelikumaks.
Laps pole meil üldse spetsialistide juures käinud. Algul polnud mõtet, kartis võõraid. Mida ma istun kuueaastasega psühhiaatril kui ta ei räägi sõnagi ega vaata otsagi. Lasteaia logopeedi hinnang viieaastaselt, et laps on kõnetu. Samas kodus lobiseb ja on rõõmsameelne ja nutikas. Praegu alglassides ja nt sünnipäevale minnes pean meelde tuletama, et kingitus antakse üle ja sünnipäevalast õnnitletakse. Ise ta jääks lihtsalt liikumatult keset ruumi seisma. Tegemist tüdrukuga ja paistab, et ta on sotsiaalses suhtlemises osavam. Tal on koolis sõpru, ta on lihtsalt selle ära õppinud, mida teha, et sõpru oleks. Mida öelda ja muidugi see naeratamise asi. Õppimine läheb hästi, sest igasugu etteantud reeglid meeldivad talle väga.

Tahaks küsida kuidas teil on isa-lapse suhted? Meil on vist isa ainuke kes võib tütre hüsteerilise nutuni viia kuna räägivad teineteisest mööda. Ehk siis üks peab ülioluliseks seda mida teine üldse oluliseks ei pea või isa jätab mingi olulise asja rääkimata, sest ta sõnu ei raiska. See juhtub siis umbes kord nädalas.

[/tsitaat]
Aga muidu siis tüdruk teil räägib täiesti korralikult? Lihtsalt logopeediga ei kontakteerunud? Küsin sellepärast, endal 4-aastane tüdruk, kes ka veel ei räägi lausetega, samas ootused on suured. Sügisel läheb ta lasteaia tasandus rühma, kus tegelevad temaga logopeed ja eripedagoog ja loodan ka laste peale, kes tema seltsis on ja räägivad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Eelmisele vastuseks. Jah tüdruk räägib tegelikult normaalselt, lõpetab praegu tavakooli 1.klassi. Kuid ta ei saanud mingi ajani üldse kontakti võetud inimestega väljaspool oma pereringi, kapseldus täiesti endasse kui keegi nt kõnetas. Isegi vanavanematega ega minu sõbrannadega keda nägi tihti. Kõige enne avanes lastega. Nt lasteaia lõpus seltsis lastega normaalselt, aga õpetajatele vastas ainult ei või jaa heal juhul. Kõne oli hiline, aga neljaselt rääkis lausetega. Koolis pingutab ja räägib õpetajaga kui midagi küsitakse, kuna kohusetunde tõttu ei julge vastamata jätta. Keeltaju on nõrk, aga mälu see eest hea, ta ise on seletanud, et püüab korra juba loetud või kirjutatud sõna kirjapildi meelde jätta.[/tsitaat]
Aitäh! Loodan väga lasteaia peale, et seal tekivad tal ka laused.