Esileht Erivajadustega laps Erivajadustega lapsest teise nurga alt

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

Postitas:
Kägu

Tere!
Meil on kodus 7-aastane autistlike joontega poiss, kelle kohta pooltuttavad küsivad: tal ei ole ju midagi viga?!, aga lähisugulased teda nt hoida ei jõua- ta on niivõrd intensiivne ja oma tugevate eripäradega. Ühesõnaga, seda, mida tähendab aspergerlus või autism, mõistavad vist kõige paremini sellega iga päev kokku puutuvad inimesed. Ja vot nende poole ongi mu appihüüe või mõtisklus pööratud!
Minu abikaasa on Asperger. Rasketel päevadel tunnen, et ta on kõike seda, mida meie poja, aga lihtsalt täiskasvanu vormis ehk kuidagi kavalamalt… .
Ühesõnaga, mina ei olegi väsinud mitte pojast, vaid abikaasast. Võitlen pidevalt vastandlike tunnetega: ühelt poolt on armastus tugev ja üritan aktsepteerida teda sellisena, nagu ta on, teisalt tunnen täiesti, et kui teha nii, nagu abikaasa soovib, siis elu seisab, sest tal ei ole ju motivatsiooni mitte ühekski tegevuseks ja kui ma midagi üritan, siis see on läbi sellise tüli, energiakulu ja negatiivsuse, et olen pärast nagu tühjakspigistatud sidrun… (ja ma ei räägi siin mingitest -suurtest- muutustest, vaid minu jaoks väikestest: ei tohi osta/proovida uut leivasorti, ei tohi tooli kodus teise kohta tõsta, vanu kaltsuks kantud riideid saab uute vastu vahetada meeletu tüliga, ta mõjub võõrastele tohutult egoistlikult ja ebaviisakalt, kusjuures mind häirib näiteks ka see, et lastele on kõik ohtlik: ta läheb endast välja, kui lapsed hakkavad värvipliiastitega joonistama – mis siis, kui pistavad suhu- mürk ju!! või kääridega lõikama- eluohtlik!! jne jne)

Ma ei suuda teha nii, nagu tema tahab ehk siis mitte mingeid muutusi ei tohi ette võtta (nt remonti ei tohi teha, reisida ei tohi, rääkimata siis mingist pisiasjast), samas kui üritan teha omamoodi, siis ta vaidleb ja manipuleerib ikka korralikult, et ma oma plaani katki jätaksin. Jõud on otsas. Kas kellelgi on selliseid kogemusi, et nii laps kui üks vanem on autistlike joontega: kuidas sel juhul elu sujuma panna?

Mul on tegelikult kahju, et 15 aastat tagasi sellest haigusest veel vähe räägiti, sest ma tõesti ei saanud aru, et ta on niipalju teistmoodi, see haigus hiilis meie perre kuidagi tasapisi… Kas ma oleksin hakanud temaga koos olema, kui oleksin teadnud seda kaasaskantavat taaka? Ei tea…. Siit filosoofiline küsimus: kas ma soovin oma autistlikule pojale tulevikus õnnelikku pereelu? Muidugi soovin! Aga samas oma kogemustele toetudes: kas see on aus tulevase naise suhtes? Olgu, mina ei teadnud omal ajal midagi karta, aga nüüd küll tunnen, et minu meelest on õige oma lapsele ka ikka kuidagi märku anda, et ta natuke teistmoodi on, ning et sellega tuleb arvestada ja elada.

Minu jaoks on see nii kohutavalt traagiline, et mul on abikaasa, kes ei joo, ei suitseta, ei peksa ja muud kli¨eed otsa, kuid kellel selle asemel on pea asemel entsüklopeedia ja kes läheb iga päev endast välja sadade pisiasjade peale: külas olles on lülitid -valet- pidi paigaldatud või et …… ah! teate küll :((((

Mida küll teha? 🙁 Tunnen, et mu elu hakkab käest libisema, mu soovid (lihtsad soovid, nt suuremasse elamisse kolida- see oleks majanduslikult võimalik, aga ta hakkab nutma juba paljalt mu jutualustuse peale…)) ei täitu. Oleks ta veel vaikne tüüp, aga ma olen nii väsinud, et oma huve kaitseb ta kirglikult ja lõputult vihaselt argumenteerides….

Olin kunagi rõõmsameelne ja õnnelik, aga nüüd pinges ja pidevalt valves: kuidas jamasid ennetada, ära hoida ja siluda…. :((((

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

tee endale kasutaja http://omamoodi.noh.ee foorumisse,
seal on ka täiskasvanud aspergereid, ehk oskavad sulle nõu anda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

mu mees ei ole vist asperger, aga on ka kõike seda, mis kirjeldad. Ega muud olegi kui kas leppida või lahutada.
Töötan noorte aspidega, täiskasvanutega kogemusi ei ole kahjuks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

mina oma lapsele (poiss 10) räägin igapäevaselt, et ta on eripäradega ja peab nendega arvestama. katsetame pidevalt piire, et mida ta on võimeline enda juures kontrollima ja teisiti tegema ja mida mitte. näiteks kui laps oli 5-aastane, tegin talle selgeks, et oma erihuvist võib ta rääkida ainult minule. mina olen nõus selle ära kannatama. teistele on tema erihuvi jutt äärmiselt igav ja erihuvi jutuga teeb ta ennast teistele tüütuks. praegu näiteks olen hakanud lapsele õpetama, et kuna ta ei tunneta, millal on kohane naeratada, siis naeratagu teiste lastega suheldes igaks juhuks pigem rohkem kui vähem (aga mis siin ikka rääkida, nii õpetavad ilmselt kõikide sarnaste laste emad).
laps on aspergeri sündroomiga, õpetajad näevad teda lihtsalt raske lapsena ja seda ilmselt eelkõige põhjusel, et lapsel pole tüüpilisi aspergeri sündroomiga seostatavaid nähtavaid jooni. näiteks on minu lapsel palju sõpru, koolis ta pidevalt organiseerib ja korraldab midagi, on julge ja aval.
kui pöörane ja raske asperger ta on, tean ainult mina. tema isaga oleme 16 aastat koos ja isa aspergerlike joonte tõttu on meie pere, ja eelkõige mina, kohustavalt palju kannatanud. 16 aastat tagasi mingit infot ei olnud ja ma ei tea,kas valiksin praegu teisiti. temas on ju ka palju häid jooni. ja mis väga oluline – ta vajab mind, et oma elu rajal hoida.
aga jah, selle ma olen enda jaoks ära otsustanud, et oma lapse tulevasele neiule, kellega laps peaks kooselu alustama, ma räägin ära, kellega on tegemist. ma ei taha, et ükski noor tüdruk elaks üle sama, mida mina omal ajal oma autistliku mehe kõrval väikeste lastega. mehe vanemate peale olen olnud kohutavalt vihane, et miks nad ei rääkinud mulle, kellega on tegemist. jah, ma saan aru, et aspergerit ei teatud, kuid nad oleks võinud rääkida mulle tema eripäradest.
siiski, mina olen oma mehe pikkade koosoldud aastate jooksul peaaegu inimeseks kasvatanud. kui võrrelda teemaalgatuses kirjeldatud abikaasaga, siis mul on kindlasti kergem variant. minu mees ei ole nõus, et tal midagi viga on, ilmselt ka teemaalgataja mees mitte. kogu minu antud \”õpetuse\” normaalselt käituda on mu mees väga vastumeelselt vastu võtnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

Minu mees ja 1 lastest on autistlike joontega. Eks ma olen ise teadlikult sellise elukaaslase valinud ja praegu olen õnnelik. Koos 10a. Mees selline kel pole elus mitte kunagi ühtegi sõpra olnud. Läbi elu 2 erihuvi, millest üks on ka ta töö olnud eluaeg. Väljaspoole neid erihuvisid teda maailma asjad ega miski muu ei huvita. Siiski, kolmekümnendates tekkis huvi pere luua. Need asjad mis teistele on loomulikud, on temal nagu kunstlikult kätte õpitud. Nüüd asja tuuma juurde. Ta on väga palju ise pingutanud, et olla nö normaalne. Ta teab, et muidu ei saa ühiskonnas lihtsalt hakkama. Kui ikka naise, lapsed unarusse jätab, siis on neist ilma ja ongi kõik, ükski diagnoos ei päästa. Seetõttu käime koos teatris, külas, reisil jne. Kuigi algul ütleb, et teda teised inimesed ja asjad üldse ei huvita. Hiljem on isegi neid asju organiseerima hakanud või küsib, et millal jälle teatrisse lähme. Külas näiteks ei ütle ta tavaliselt ühtegi sõna või siis suurte pingutustega. Samas võib omal initsiatiivil pererahval arvuti ära remontida või mingi töö aidata ära teha. See on tema viis näidata välja sõprust ja hoolimist. Jutu mõte oli selles, et diagnoos ei tohiks saada vabanduseks, et võib teiste pereliikmetega nt halvasti käituda või hoolimatult. Alguses oli meil seda teemat ikka palju, et õppida teineteisega arvestama. Kui tahab olla osa ühiskonnast, siis tuleb nö normaalsed käitumisviisid ära õppida. Ja tema on õppinud kuna hoolib meist väga. See teeb ennast ka õnnelikumaks.
Laps pole meil üldse spetsialistide juures käinud. Algul polnud mõtet, kartis võõraid. Mida ma istun kuueaastasega psühhiaatril kui ta ei räägi sõnagi ega vaata otsagi. Lasteaia logopeedi hinnang viieaastaselt, et laps on kõnetu. Samas kodus lobiseb ja on rõõmsameelne ja nutikas. Praegu alglassides ja nt sünnipäevale minnes pean meelde tuletama, et kingitus antakse üle ja sünnipäevalast õnnitletakse. Ise ta jääks lihtsalt liikumatult keset ruumi seisma. Tegemist tüdrukuga ja paistab, et ta on sotsiaalses suhtlemises osavam. Tal on koolis sõpru, ta on lihtsalt selle ära õppinud, mida teha, et sõpru oleks. Mida öelda ja muidugi see naeratamise asi. Õppimine läheb hästi, sest igasugu etteantud reeglid meeldivad talle väga.

Tahaks küsida kuidas teil on isa-lapse suhted? Meil on vist isa ainuke kes võib tütre hüsteerilise nutuni viia kuna räägivad teineteisest mööda. Ehk siis üks peab ülioluliseks seda mida teine üldse oluliseks ei pea või isa jätab mingi olulise asja rääkimata, sest ta sõnu ei raiska. See juhtub siis umbes kord nädalas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina oma lapsele (poiss 10) räägin igapäevaselt, et ta on eripäradega ja peab nendega arvestama. katsetame pidevalt piire, et mida ta on võimeline enda juures kontrollima ja teisiti tegema ja mida mitte. näiteks kui laps oli 5-aastane, tegin talle selgeks, et oma erihuvist võib ta rääkida ainult minule. mina olen nõus selle ära kannatama. teistele on tema erihuvi jutt äärmiselt igav ja erihuvi jutuga teeb ta ennast teistele tüütuks. praegu näiteks olen hakanud lapsele õpetama, et kuna ta ei tunneta, millal on kohane naeratada, siis naeratagu teiste lastega suheldes igaks juhuks pigem rohkem kui vähem (aga mis siin ikka rääkida, nii õpetavad ilmselt kõikide sarnaste laste emad).
laps on aspergeri sündroomiga, õpetajad näevad teda lihtsalt raske lapsena ja seda ilmselt eelkõige põhjusel, et lapsel pole tüüpilisi aspergeri sündroomiga seostatavaid nähtavaid jooni. näiteks on minu lapsel palju sõpru, koolis ta pidevalt organiseerib ja korraldab midagi, on julge ja aval.
kui pöörane ja raske asperger ta on, tean ainult mina. tema isaga oleme 16 aastat koos ja isa aspergerlike joonte tõttu on meie pere, ja eelkõige mina, kohustavalt palju kannatanud. 16 aastat tagasi mingit infot ei olnud ja ma ei tea,kas valiksin praegu teisiti. temas on ju ka palju häid jooni. ja mis väga oluline – ta vajab mind, et oma elu rajal hoida.
aga jah, selle ma olen enda jaoks ära otsustanud, et oma lapse tulevasele neiule, kellega laps peaks kooselu alustama, ma räägin ära, kellega on tegemist. ma ei taha, et ükski noor tüdruk elaks üle sama, mida mina omal ajal oma autistliku mehe kõrval väikeste lastega. mehe vanemate peale olen olnud kohutavalt vihane, et miks nad ei rääkinud mulle, kellega on tegemist. jah, ma saan aru, et aspergerit ei teatud, kuid nad oleks võinud rääkida mulle tema eripäradest.
siiski, mina olen oma mehe pikkade koosoldud aastate jooksul peaaegu inimeseks kasvatanud. kui võrrelda teemaalgatuses kirjeldatud abikaasaga, siis mul on kindlasti kergem variant. minu mees ei ole nõus, et tal midagi viga on, ilmselt ka teemaalgataja mees mitte. kogu minu antud \”õpetuse\” normaalselt käituda on mu mees väga vastumeelselt vastu võtnud. [/tsitaat]

Mehe vanemate peale vihane? See oli korraldatud abielu, kus noorpaar nägi alles pulmas?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

Minu abikaasa on asperger. Koolis oli ta kiusatud laps, hiljem tõrjutud teismeline. Täiskasvanuks saades on ta enda sõnul teadlikult õppinud käituma nagu \”normaalsed\” inimesed ja võtab elu kui pidevat suhtlemisharjutust.
Minu abikaasa ei joo, suitseta, peksa ja aju on tal nagu Einsteinil. Ta saab eluga päris hästi hakkama. Tal on paar sõpra, kes on äärmiselt leebed ja kannatlikud tüübid. Meie härra asperger on õppinud väga hästi kontakti looma ja tutvusi leidma, aga sõpru hoida ta ei oska. Ta on kangekaelne ja jonnakas, riides käib nagu hernehirmutis ja ühtegi asja ära visata ei luba. Lisaks kogub ta oma erihuvidega seonduvaid asju ja ma pean nägema kurja vaeva, et meie kodu päris prügilaks ei muutuks. Tal on doktorikraad, aga ta pole võimeline ise voodit tegema või teetassi puhtaks pesema. Ja siis veel need raevuhood, kui tal juhe kokku jookseb. Aga kokku jookseb neil teadupärast kergesti.
Sellest hoolimata on meie abielu õnnelik ja mina olen rahul. Minu abikaasa head omadused kompenseerivad tema vead. Mina olen samuti leplik inimene ja ka mul on vigu, millega mu abikaasa lepib kergemini, kui mõni n.ö normaalne mees.

Nii et ära muretse liigselt oma poja tuleviku pärast. Iga pott leiab oma kaane. Kindlasti leidub mõni naine, kes su poega endale sobivaks peab.
Muidugi võid proovida oma pojale varakult tema eripärasid selgitada ja õpetada nendega toime tulema. Aga ma arutasin seda teemat oma abikaasaga ja tema arvas, et laps ei ole võimeline ennast analüüsima ja ennast teadlikult muutma. See võime tekib ikkagi alles täiseas või paremal juhul hilises teismeeas.

Kas su mees teraapiasse või vähemalt psühhiaatri juurde ei ole nõus minema? Nii ei ole, et ainult sina pead pingutama ja tema omapärasid mõistma. Mees peaks ka teie suhte pärast vaeva nägema ja oma käitumisega tegelema.

Laps on meil raske puudega autist. Kõik arvasid, et see on tänu mu mehe halbadele geenidele, aga siis sündis mu õel ja õemehel ka autist. Nüüd mu meest ja tema suguvõsa enam keegi ei süüdista.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

teemaalgataja, ma ei tea, kas te olete teraapiaid juba proovinud. mina olen aastaid käinud ja käin ka praegu psühhoanalüütilises teraapias, et jaksaksin meie peret vee peal hoida. teraapia on olnud äärmiselt tulemuslik. suutsin seeläbi mehele selgeks teha, millised on minu elementaarsed nõudmised talle. teraapia tulemusel läksime me ka lahku, kuid aasta pärast jälle kohtusime ning kooselu jätkus endisest paremana.
oleme käinud ka koos mehega pereteraapias. seal oli samuti rõhk sellistel väärtustel ja mõlema poole kohustuslikel pingutustel, ilma milleta pere lihtsalt ei püsi.
loomulikult tekib küsimus, et kui meie pere, kus meespool ja laste isa on asperger, püsib vaid tänu teraapiatele ja minu pidevale abiotsimisele, siis kas see paarisuhe on ikka õige. aga me tuleme toime ja oleme rahul, lapsed tunduvad ka rahul olevat.
olulistest asjadest on näiteks meie elust täiesti kadunud mehe raevuhood, mis lapsi nende väikelapseeas traumeerisid. väikeste asjade hulgast tegin näiteks oma mehele selgeks, kui tuttavaks saime ja mees oli 23-aastane, et tema erihuvi jutud on teistele igavad ja lausa kurnavad. mees lõpetas oma jutud. meie elu ongi selline, et olen õpetanud teda nagu last.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu mees ja 1 lastest on autistlike joontega. Eks ma olen ise teadlikult sellise elukaaslase valinud ja praegu olen õnnelik. Koos 10a. Mees selline kel pole elus mitte kunagi ühtegi sõpra olnud. Läbi elu 2 erihuvi, millest üks on ka ta töö olnud eluaeg. Väljaspoole neid erihuvisid teda maailma asjad ega miski muu ei huvita. Siiski, kolmekümnendates tekkis huvi pere luua. Need asjad mis teistele on loomulikud, on temal nagu kunstlikult kätte õpitud. Nüüd asja tuuma juurde. Ta on väga palju ise pingutanud, et olla nö normaalne. Ta teab, et muidu ei saa ühiskonnas lihtsalt hakkama. Kui ikka naise, lapsed unarusse jätab, siis on neist ilma ja ongi kõik, ükski diagnoos ei päästa. Seetõttu käime koos teatris, külas, reisil jne. Kuigi algul ütleb, et teda teised inimesed ja asjad üldse ei huvita. Hiljem on isegi neid asju organiseerima hakanud või küsib, et millal jälle teatrisse lähme. Külas näiteks ei ütle ta tavaliselt ühtegi sõna või siis suurte pingutustega. Samas võib omal initsiatiivil pererahval arvuti ära remontida või mingi töö aidata ära teha. See on tema viis näidata välja sõprust ja hoolimist. Jutu mõte oli selles, et diagnoos ei tohiks saada vabanduseks, et võib teiste pereliikmetega nt halvasti käituda või hoolimatult. Alguses oli meil seda teemat ikka palju, et õppida teineteisega arvestama. Kui tahab olla osa ühiskonnast, siis tuleb nö normaalsed käitumisviisid ära õppida. Ja tema on õppinud kuna hoolib meist väga. See teeb ennast ka õnnelikumaks.
Laps pole meil üldse spetsialistide juures käinud. Algul polnud mõtet, kartis võõraid. Mida ma istun kuueaastasega psühhiaatril kui ta ei räägi sõnagi ega vaata otsagi. Lasteaia logopeedi hinnang viieaastaselt, et laps on kõnetu. Samas kodus lobiseb ja on rõõmsameelne ja nutikas. Praegu alglassides ja nt sünnipäevale minnes pean meelde tuletama, et kingitus antakse üle ja sünnipäevalast õnnitletakse. Ise ta jääks lihtsalt liikumatult keset ruumi seisma. Tegemist tüdrukuga ja paistab, et ta on sotsiaalses suhtlemises osavam. Tal on koolis sõpru, ta on lihtsalt selle ära õppinud, mida teha, et sõpru oleks. Mida öelda ja muidugi see naeratamise asi. Õppimine läheb hästi, sest igasugu etteantud reeglid meeldivad talle väga.

Tahaks küsida kuidas teil on isa-lapse suhted? Meil on vist isa ainuke kes võib tütre hüsteerilise nutuni viia kuna räägivad teineteisest mööda. Ehk siis üks peab ülioluliseks seda mida teine üldse oluliseks ei pea või isa jätab mingi olulise asja rääkimata, sest ta sõnu ei raiska. See juhtub siis umbes kord nädalas.

[/tsitaat]
Aga muidu siis tüdruk teil räägib täiesti korralikult? Lihtsalt logopeediga ei kontakteerunud? Küsin sellepärast, endal 4-aastane tüdruk, kes ka veel ei räägi lausetega, samas ootused on suured. Sügisel läheb ta lasteaia tasandus rühma, kus tegelevad temaga logopeed ja eripedagoog ja loodan ka laste peale, kes tema seltsis on ja räägivad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

Eelmisele vastuseks. Jah tüdruk räägib tegelikult normaalselt, lõpetab praegu tavakooli 1.klassi. Kuid ta ei saanud mingi ajani üldse kontakti võetud inimestega väljaspool oma pereringi, kapseldus täiesti endasse kui keegi nt kõnetas. Isegi vanavanematega ega minu sõbrannadega keda nägi tihti. Kõige enne avanes lastega. Nt lasteaia lõpus seltsis lastega normaalselt, aga õpetajatele vastas ainult ei või jaa heal juhul. Kõne oli hiline, aga neljaselt rääkis lausetega. Koolis pingutab ja räägib õpetajaga kui midagi küsitakse, kuna kohusetunde tõttu ei julge vastamata jätta. Keeltaju on nõrk, aga mälu see eest hea, ta ise on seletanud, et püüab korra juba loetud või kirjutatud sõna kirjapildi meelde jätta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Eelmisele vastuseks. Jah tüdruk räägib tegelikult normaalselt, lõpetab praegu tavakooli 1.klassi. Kuid ta ei saanud mingi ajani üldse kontakti võetud inimestega väljaspool oma pereringi, kapseldus täiesti endasse kui keegi nt kõnetas. Isegi vanavanematega ega minu sõbrannadega keda nägi tihti. Kõige enne avanes lastega. Nt lasteaia lõpus seltsis lastega normaalselt, aga õpetajatele vastas ainult ei või jaa heal juhul. Kõne oli hiline, aga neljaselt rääkis lausetega. Koolis pingutab ja räägib õpetajaga kui midagi küsitakse, kuna kohusetunde tõttu ei julge vastamata jätta. Keeltaju on nõrk, aga mälu see eest hea, ta ise on seletanud, et püüab korra juba loetud või kirjutatud sõna kirjapildi meelde jätta.[/tsitaat]
Aitäh! Loodan väga lasteaia peale, et seal tekivad tal ka laused.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Erivajadustega lapsest teise nurga alt

Mina ka olen mõelnud, kas peaksin rääkima poja väljavalitule ükskord, et see poiss hakkab sind kurnama ja mõelgu järgi, kas ta ikka jaksab. Samas, kuidas ma seda oma pojale teeb, kuidas oma last reeta?

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Erivajadustega laps Erivajadustega lapsest teise nurga alt

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.