Ma ei soovitaks ühelgi rasedal, keda ootab ees esilekutsumine seda teemat lugema ja endal on ka hea meel, et nüüd alles pärast seda loen. Nimelt rääkis nii arst kui ka minu tuttavad, kellel on esilekutsumist olnud, et see on kiire ja kerge protsess. Ja täpselt sellise ootusega ma ka haiglasse tulin.
Mis aga päriselt juhtuma hakkas – see oli õudus. Mitmed tunnused kattuvad siin eelkirjutajatega üks ühele.
Rasedust oli 41+2. Reede hommikul pandud tablett ei mõjutanud päeva jooksul mitte midagi. Selle aja jooksul oli aga korduv katsumine ja valu tegemine lootuses, et äkki selle peale hakkab emakas reageerima. Õhtuks lubati koju, sest valusid ei tulnud. Koju jõudes hakkas valutama, mitte küll hullult, kuid siis sedasi, et hommikul kell 5 otsustasin, et võiks pigem haiglasse minna. Emakakael oli ikka nagu rasedal, ei mingit avanemist. Kell 8 pandi tampoon – ei midagi, kell 12 pandi järgmine tampoon – päeva jooksul valusid ei tulnud. Alles õhtul kuskil 21 ajal võis tunda, et valud sellised, et hakkaks hingamisega tegelema. Teko näitas, et emakatöö on regulaarne – ometi kord oli lootust.
Öösel 1.30 oli avatust kõigest 3 cm, valud olid talutavad. Arst otsustas veed avada. Sellele ei järgnenud intensiivseid valusid, pigem kadusid sootuks. Teko näitas nüüd lapse südametöö aeglustumist.
Asi lõppes kell 4 hommikul erakorralise keisriga, kus selgus, et nabanöör oli lapsed ümber kaela ja ümber jala sedasi, et tal ei olnud võimalik hästi liikuda.
Õnneks on see kõik seljataga, kuid sellist kogemust ei soovita mitte kellelegi. Eelnevad sünnitused on olnud väga kiired ja üsna kerged, kolmandaga ei saa võrreldagi.
Ma hoian edaspidi kõikidele, keda ootab ees esilekutsumine, tõeliselt kerget sünnitust, sest selliseid kannatusi ei pea üksi ema ja laps üle elama nagu siin selle teema all kirjeldatud on!
