Minu kogemus pärineb aastast 2013 kevad.
Kell 8 pidin ITK’s kohal olema. Saadeti sünnituseelsesse palatisse. Avatust ega sünnitegevust polnud, nädalaid 41+5. Saadeti palatisse ja paluti oodata kuni mõni arst vabaneb. Istusin palatis koos mitme teise naisega. Üks naisest hingas häälekalt valusi üle iga 10 minuti tagant, üks jalutas palatis edasi-tagasi ja üks neist oli lihtsalt näost väga ära. Keegi midagi omavahel ei rääkinud. Mäletan, et mu voodikoht oli akna juures ja ma vaatasin välja lihtsalt ja ootasin kuni mõni arstidest mind kutsuks.
Kell oli juba 12. Mitte keegi polnud minuga rääkima tulnud ja ma läksin uurima kas äkki keegi mu unustanud 😀 Valvelauast öeldi, et arstid ikka hõivatud. Nojah.. Lonkisin siis tagasi voodile ja tegin väikese uinaku, nii hästi kui see õnnestus.
Uuesti silmad avades oli kell juba 14. Endiselt vaikus…
Mõtlesin juba, et miks ma küll kella 8-ks pidin tulema kui keegi midagi ei tee. Okei.. Ajasin ennast püsti, siis mingi hetk toodi ka lõunasöök kui ma ei eksi. Sõime. Kodused juba ka uurisid, et mis seis juba on..
Oh, igatahes mõtlesin ma uuesti uurima minna. Hakkasin jalutama palatist välja, see oli koridori lõpus kõige viimane palat ja valvelaud kõige ees. Ja siis täpselt jalutas üks arst vastu mulle ja küsis kas ma olen A…. Ütlesin jaaa.
Lõpuks!Paluti kaasa tulla. Läksime läbivaatusruumi. Ktg – 0, avatus – 0. Selge, anti üks imepisike killuke tabletti keele alla. Ja paluti tagasi tulla kui valud või mingi muutus on toimunud.
Ma seisin seal nagu puuga pähe saanud ja mõtlesin, et tegelt või, ongi kõik? Nagu mida see olematu tükike ikka teeb. Nagu lollakas seisin ja olin juba natuke pettunud. Mõtlesin, et ilmselgelt ma ju täna ei saagi nii sünnitama. Täiesti mõtetu. Hakkasin sealt koridori ees otsast taha oma palati poole jalutama ja olin väga pettunud. Peas juba mõtlesin, et no nüüd kirjutan kodustele, et ei täna saa miskit. Mingi imepisike killuke tabletti vaid.. Phh.
Noo, ja jõuan siis lõpuks koridori viimase ukseni, et sisse minna ja pahhh.. Räme valuhoog. No selline, et võttis korraks ikka seisma. Te oleks pidanud mu nägu nägema… Oi 😀 see oli midagi segaduse, õnne ja valu vahepealset 🙂
Okei. Jõudsin oma voodini ja hakkasin oma telefoni otsima, et perele sõnumit saata või midagi ja pahh… Järgmine valu. Ma olin nagu, wtf.. Just oli ju. See oli päääris valus ja võttis juba häält tegema. Jätsin telefoni otsimise katki ja pöörasin kannapealt ringi, et tagasi valvelauda jõuda ja teavitada.
Tagasiteel tuli jälle valu. No reaalselt mingi iga 2 minuti tagant. Ebareaalne kui kiiresti kõik edasi toimus.
Ühesõnaga, valud regulaarsed. Võttis ikka väga tugevalt hingama. Tagasi palatisse ei lastud mind enam. Mind pandi ratastooli ja viidi kohe korrus kõrgemale sünnitusosakonda. Kõik mu asjad tõid arstid järgi. Seda mäletan, et kell oli 15:00 kui sünnituspalatisse sain. Kohe kui mulle telefon toodi helistasin mehele ja ütlesin vaid nüüüd koheee tulee.
Ja ega kaua läinud… Sünnitegevus sellest imetillukesest tabletist läks nii hoogsalt käima ja reaalselt kell 18:00 oli beebi käes.
Kokku kestis esimesest valust alates kolm tundi. Aga see eest oli õmbluseid palju, kuna kõik käis nii kiiresti. Aga lõpp hea kõik hea. Jäin rahule.
A.