Teema: Esilekutsumise kogemused

Esmalt katauti emakakaela, et paika panna esilekutsumise viis. Emakakael oli pehme, avatust 1-1.5cm. Kell 15.30 midagi sain shoti (ehk pulber mis vees lahustatakse). Arst ütles, et kuna aeg on juba nii hilja peal, siis arvatavasti rohkem ei jõuagi võtta ja jätkame jäegmisel päeval. Mõni minut peale shoti võtmist tõmbas emakas kõvaks ja kõik. Valusid ei olnud, lihtsalt vahepeal väga leebed kokkutõmbed (leebemad kui raseduse ajal esinenud toonused). Midagi erilist ei toimunud. Kell 17 midagi pandi mind ktg alla ja ühel hetkel tundsin kuidas tekkis tugev survetunne ja küljealune läks soojaks. Veed tulid ära ja kohe tulid kokkutõmbed järgi. Seal samas kontrollis resident avatust ja seda oli 6cm. 17.15 istusin ratastooli ja mind viidi alla sünnitustuppa. Peale seda läks kõik nii kiireks, et ma ei saanud isegi aru mis toimub. Seisin voodi najal püsti ja hingasin valusid üle kui ühel hetkel tundsin, et pressid on kohal. Pressida ei julgenud, sest ma arvasin, et äkki pole täisavatus käes. Kui äe-le seda mainisin, siis tema ütles, et täisavatus on käes ja võin julgelt pressima hakata. 2 pressi ja laps sündis 17.26 ehk tõsine sünnitöö käis ainult 16 minutit 🙂 Sünnitus läks kergelt, ainult 1 väike rebend ja kõik.

Mina läksin esilekutsumisele kui tähtaeg oli üle, algse aja järgi 41+5 (see jäi dokumentidesse ka, kuigi reaalne oli pigem 41+0). Neljapäeva hommikul läksin haiglasse (ITK) ja beebi sündis laupäeva õhtul. Haigalas jäi vähemalt mulje, et kõik pannakse hiljemalt 3. päeval sünnitama.

Päev algab kell 7 (esimesel päeval tuli kell 8 või 9 haiglasse minna). Mingi aeg on pesemiseks jne ette nähtu 7:30-8 kanti antakse hommikusöök. 9-10 kandis on arsti ring – katsutakse emakakaela ja antakse ravisuunised. Siis KTG ja pärast seda anti mulle pulbrist tehtud lahust. KTG ja lahus olid vist 4 korda päevas, selle vahel söögikorrad ja tohutult palju passimist. Mind kõige rohkem segas liikumisvõimaluste vähesus, enne haiglasse minemist käisime põhimõtteliselt iga päev pikkadel jalutuskäikudel.

Reede õhtul hakkas natuke valutama, öö otsa olid 4 min tagant pigem normaalselt ühe hingatavad kokkutõmbed. Samas KTG ei kippunud seda näitama, üks õde pani anduri pisut teise kohta ja siis näitas ka. Hommikuse arsti ülevaatuse ajaks oli avatust 4 cm ja avati veed, tehti veel KTG ja siis saadeti sünnitustuppa. Kuna looteveed olid rohelised, pandi mulle juhtmega andurid külge, lisaks tilguti oksüdotsiiniga. Kui viimane mõjuma hakkas, siis oli juba raske… Kell 11 viidi sünnitustuppa, beebi sünniajaks 19:20, pidada pigem kiire sünnitus olema. Tehti ka lahklihalõige, sest beebi pea ei tahtnud välja mahtuda.

Sünnitus ei olnud selline nagu ma lootsin, arvan, et loomulikult oleks vähem valus olnud, aga hakkama sain ilma epituraalita, gaas ka ei meeldinud, seega ütleks, et midagi hullu ka polnud.

Teisipäeva pärastlõunal võeti sisse, avatust oli 1cm, sain ballooni. Järgmiseks päevaks avatust 2.5cm kokkutõmbed puudusid, avati veed ja hakkasin pulbrit saama. Tuhud algasid kolmapäeva õhtupoolikul, kokku sain pulbrit 4x, väga väga väga väga valusad tuhud aga avatust kaasa ei toonud.  Kauplesin ennast ära sünnituspalatisse, siis sai mees toeks tulla, seal pakuti gaasi ja vanni, epiduraali esimese vahetuse äe ei tahtnud mille lubada. Vannis hakkas õnneks avatus tekkima. Järgmiseks hommikuks hakkasid tuhud lühemaks jääma aga täisavatust veel polnud, sain veeni oksüdotsiini ja antibiootikume.  Pidin sünnitama laual selili, kanüül ei püsinud muidu küljes. Laps sündis neljapäeval, 48h peale sisse kirjutamist.

Häiris ka liilumisvõimaluste puudus, polnud mujal olla kui oma voodis aga lamades sünnitustegevust intensiivsemaks ei saa. Kuulasin kõrvakõappidest podcaste ja tegin oma kardina taga kükke ning puusaringe.

Esimene sünnitus- avati veed esilekutsumiseks kell 12.50, laps sündis 20.45

Kolmas sünnitus- sain esimese joogi kell 11, teise kell 14, laps sündis 21.56

Teine laps sündis ise. Mulle meeldis esilekutsumine hoopis rohkem, ei pidanud valudes enam kuhugi sõitma jne.

#3936971:

Mina läksin esilekutsumisele kui tähtaeg oli üle, algse aja järgi 41+5 (see jäi dokumentidesse ka, kuigi reaalne oli pigem 41+0). Neljapäeva hommikul läksin haiglasse (ITK) ja beebi sündis laupäeva õhtul. Haigalas jäi vähemalt mulje, et kõik pannakse hiljemalt 3. päeval sünnitama.

Päev algab kell 7 (esimesel päeval tuli kell 8 või 9 haiglasse minna). Mingi aeg on pesemiseks jne ette nähtu 7:30-8 kanti antakse hommikusöök. 9-10 kandis on arsti ring – katsutakse emakakaela ja antakse ravisuunised. Siis KTG ja pärast seda anti mulle pulbrist tehtud lahust. KTG ja lahus olid vist 4 korda päevas, selle vahel söögikorrad ja tohutult palju passimist. Mind kõige rohkem segas liikumisvõimaluste vähesus, enne haiglasse minemist käisime põhimõtteliselt iga päev pikkadel jalutuskäikudel.

Reede õhtul hakkas natuke valutama, öö otsa olid 4 min tagant pigem normaalselt ühe hingatavad kokkutõmbed. Samas KTG ei kippunud seda näitama, üks õde pani anduri pisut teise kohta ja siis näitas ka. Hommikuse arsti ülevaatuse ajaks oli avatust 4 cm ja avati veed, tehti veel KTG ja siis saadeti sünnitustuppa. Kuna looteveed olid rohelised, pandi mulle juhtmega andurid külge, lisaks tilguti oksüdotsiiniga. Kui viimane mõjuma hakkas, siis oli juba raske… Kell 11 viidi sünnitustuppa, beebi sünniajaks 19:20, pidada pigem kiire sünnitus olema. Tehti ka lahklihalõige, sest beebi pea ei tahtnud välja mahtuda.

Sünnitus ei olnud selline nagu ma lootsin, arvan, et loomulikult oleks vähem valus olnud, aga hakkama sain ilma epituraalita, gaas ka ei meeldinud, seega ütleks, et midagi hullu ka polnud.

Kas kui epiduraalita sünnitades sealt alt rebened, kas siis kokku traageldades ka mõni valuvaigistav süst või muud laadi tuimestus tehakse? Kas see ka mõjub või on ikka mega valus?

Küsin lihtsalt uudishimust, mul esimesega ei olnud mingit õmblust vaja ja epiduraali ka ei kasutanud. Teisega samuti ei plaani epiduraali kasutada.

Mul oli plaanitud esilekutsumine 40+2 (olen üle 40), sünnituseelses osakonnas pandi kõigepealt ktg, näitas paari kokkutõmmet, mis olid sellised tavalised kõht-pinges-tunne, mitte kindlasti tuhud.

Siis vaatas arst avatust, emakakael oli pehme ja ca 1 cm. Ta tegi emakakaelamassaaži. Siis oli otsustamise koht: kas avada veed või proovida ballooniga avada. Ballooni pannes selgus, et emakakael oli juba massaaži mõjul avanenud nii palju, et balloon ei jäänudki.

Arst oleks soovinud siis kohe järgmise sammuna veed avada, aga ma ei tahtnud, uurisin, kas saaks lükata seda edasi järgmisele päevale, lootuses, et sünnitegevus ehk ikka algab ise. No sellega ta oli nõus, leppisime kokku, et järgmise päeva hommikul kl 8 lähen otse sünnitusosakonda. Hommikul pool 8 algasid kodus tuhud. Sünnitusmajas aga polnud enam küsimustki, kas veed tuleb avada v mitte, esimesel võimalusel seda tehtigi. Veed olid rohelised. Aga poole tunni jooksul läks sünnitegevus väga intensiivselt pihta kohutava iiveldusega ja laps oli käes pool 1.

#3938144:

Kas kui epiduraalita sünnitades sealt alt rebened, kas siis kokku traageldades ka mõni valuvaigistav süst või muud laadi tuimestus tehakse? Kas see ka mõjub või on ikka mega valus?

Küsin lihtsalt uudishimust, mul esimesega ei olnud mingit õmblust vaja ja epiduraali ka ei kasutanud. Teisega samuti ei plaani epiduraali kasutada.

Siin eelnev vastaja ütles, et tehti. Ju vist midagi tehti ka, kuid tänaseks üldse ei mäleta. Õmblemist oli tunda küll, aga see polnud just kuigi valus.

Lahklihalõige oli küll valus, kaks lõiget tehti ja ämmaemand ütles, et ma edasi pressiks. Varasemalt olin lugenud, et mõni ei pannud tähelegi, aga no ma panin ja kuidas veel. Ei suutnud küll pausi mitte teha… Abikaasa ütles ka, et mul oli ikka selgelt ehmunud nägu 😀

Mina läksin ka kohale kuidagi mõttega et samal päeval äkki käes ka… aga seda ei juhtunud. Sellesmõttes oleks olnud kergem kui oleksin kohe sellega osanud rohkem arvestada, et enamasti vist nii kiiresti ei lähe. Kui läheb kiiremini, siis suure tõenäosusega oli keha juba ise ka tegelikult sünnitamiseks valmis.

Aga esmaspäeva hommikul läksin sünnituseelsesse ja teisipäeva õhtul sain beebi. ITKs käisin. Esilekutsumisele minnes oli avatust väga napikas 1 cm, nii et hakati andma misoprostooli shote (iga 2h tagant vist). Sain päeva jooksul neid 3, aga mitte midagi ei toimunud. Õhtul tundsin kergeid valusid, aga need olid ikka väga leebed. Järgmise päeva hommikul kontrolliti avatust ja kuna oli 2-3 cm siis tehti veed lahti (u kell 9). Kuna mul oli juba 42 nädalat täis ka tiksunud siis enam õnneks mingit jokutamist ei olnud. No ei oleks tahtnud seal teist päeva ka nende shottidega niisama tiksuda. Aga mul ei hakanud ka vete avamisega midagi pihta. Või noh, õrnad kokkutõmbed ehk olid, aga ikka liiga õrnad, nii et sain oksütotsiini tilguti külge (kell oli siis u 11). Siis hakkasid varsti ka tugevamad valud ja sünnitustegevuse alguseks vist loeti 13.00. Sealt edasi sain oksütotsiini kogu aeg ja kogust suurendati ka aeg-ajalt, et valud tihedamalt oleksid. Lõpuks oli küll päris valus ikka. Avatust aga juurde ei tekkinudki, sellele aitas kaasa ikkagi epikas. Kusjuures selle epika paigaldamine oli minu jaoks palju piinarikkam kui ma arvasin, sest valud olid nii tugevad ja nii tihti, aga pidi 15 min paigal püsima. Minul epiduraal täielikult valusid ära ei võtnudki tegelikult, aga aitas nii palju, et peagi asendusid valud pressidega. 8h kestis sünnitus kokku. Sellesmõttes ma olen rahul sünnituskogemusega, et ilma esilekutsumiseta oleks ilmselt mitu päeva sünnitanud, arvestades et beebi väga välja vist tulema ei tahtnud hakata 😀

Minu kogemus pärineb aastast 2013 kevad.

Kell 8 pidin ITK’s kohal olema. Saadeti sünnituseelsesse palatisse. Avatust ega sünnitegevust polnud, nädalaid 41+5. Saadeti palatisse ja paluti oodata kuni mõni arst vabaneb. Istusin palatis koos mitme teise naisega. Üks naisest hingas häälekalt valusi üle iga 10 minuti tagant, üks jalutas palatis edasi-tagasi ja üks neist oli lihtsalt näost väga ära. Keegi midagi omavahel ei rääkinud. Mäletan, et mu voodikoht oli akna juures ja ma vaatasin välja lihtsalt ja ootasin kuni mõni arstidest mind kutsuks.

Kell oli juba 12. Mitte keegi polnud minuga rääkima tulnud ja ma läksin uurima kas äkki keegi mu unustanud 😀 Valvelauast öeldi, et arstid ikka hõivatud. Nojah.. Lonkisin siis tagasi voodile ja tegin väikese uinaku, nii hästi kui see õnnestus.

Uuesti silmad avades oli kell juba 14. Endiselt vaikus…

Mõtlesin juba, et miks ma küll kella 8-ks pidin tulema kui keegi midagi ei tee. Okei.. Ajasin ennast püsti, siis mingi hetk toodi ka lõunasöök kui ma ei eksi. Sõime. Kodused juba ka uurisid, et mis seis juba on..

Oh, igatahes mõtlesin ma uuesti uurima minna. Hakkasin jalutama palatist välja, see oli koridori lõpus kõige viimane palat ja valvelaud kõige ees. Ja siis täpselt jalutas üks arst vastu mulle ja küsis kas ma olen A…. Ütlesin jaaa.

Lõpuks!Paluti kaasa tulla. Läksime läbivaatusruumi. Ktg – 0, avatus – 0. Selge, anti üks imepisike killuke tabletti keele alla. Ja paluti tagasi tulla kui valud või mingi muutus on toimunud.

Ma seisin seal nagu puuga pähe saanud ja mõtlesin, et tegelt või, ongi kõik? Nagu mida see olematu tükike ikka teeb. Nagu lollakas seisin ja olin juba natuke pettunud. Mõtlesin, et ilmselgelt ma ju täna ei saagi nii sünnitama. Täiesti mõtetu. Hakkasin sealt koridori ees otsast taha oma palati poole jalutama ja olin väga pettunud. Peas juba mõtlesin, et no nüüd kirjutan kodustele, et ei täna saa miskit. Mingi imepisike killuke tabletti vaid.. Phh.

Noo, ja jõuan siis lõpuks koridori viimase ukseni, et sisse minna ja pahhh.. Räme valuhoog. No selline, et võttis korraks ikka seisma. Te oleks pidanud mu nägu nägema… Oi 😀 see oli midagi segaduse, õnne ja valu vahepealset 🙂

Okei. Jõudsin oma voodini ja hakkasin oma telefoni otsima, et perele sõnumit saata või midagi ja pahh… Järgmine valu. Ma olin nagu, wtf.. Just oli ju. See oli päääris valus ja võttis juba häält tegema. Jätsin telefoni otsimise katki ja pöörasin kannapealt ringi, et tagasi valvelauda jõuda ja teavitada.

Tagasiteel tuli jälle valu. No reaalselt mingi iga 2 minuti tagant. Ebareaalne kui kiiresti kõik edasi toimus.

Ühesõnaga, valud regulaarsed. Võttis ikka väga tugevalt hingama. Tagasi palatisse ei lastud mind enam. Mind pandi ratastooli ja viidi kohe korrus kõrgemale sünnitusosakonda. Kõik mu asjad tõid arstid järgi. Seda mäletan, et kell oli 15:00 kui sünnituspalatisse sain. Kohe kui mulle telefon toodi helistasin mehele ja ütlesin vaid nüüüd koheee tulee.

Ja ega kaua läinud… Sünnitegevus sellest imetillukesest tabletist läks nii hoogsalt käima ja reaalselt kell 18:00 oli beebi käes.

Kokku kestis esimesest valust alates kolm tundi. Aga see eest oli õmbluseid palju, kuna kõik käis nii kiiresti. Aga lõpp hea kõik hea. Jäin rahule.

A.