Teema: Esimene koer

Varjuka koerte puhul pole mitte tihti tõu tõttu, et ei sobi esimeseks koeraks, vaid psühhika tõttu. Kes on aram, kes võib olla agresiivsem, mõni on pelglik jne. Algaja omanik võib sellisele koerale rohkem kahju teha (eks varjupaigad on seda väga palju näinud millised koerad ja mis põhjustel uuesti varjupaika tagasi jõuavad).

Kui oled valmis koeraga koolitustel käima võid võtta enamvähem iga koera.
Korterisse sobivad väikesed-keskmised koerad on taksid, pullterjerid, ameerika terjed, staffordshire, prantslased, bulldogid, jack russeli terjer jne. Spanjelid on tõesti ühed “lollikindlamad” korteri koerad (enamasti rahulikud ja ka lastesõbralikud), aga alati ei määra tõug, kuna kehva kasvatusega/kasvatama jätmisega võib iga koera ära rikkuda. Ka näiteks kolli koheva karva all peidab end suht pisike koer. Samas mõne koera loomuomadusse kuulub haukumine(taksid) ja ulgumine(kolli) rohkem kui mõne teise – mis on koolitusega parandatav. Jahikoera sugemetega (nt nii hurdalised kui ka iiri setteriga) võib olla lahti laskmine hoopis riskantsem tegemus, kuna tihti võetakse saak silmi ja seejärel ei huvita enam ka peremehe karjumine ja suudetakse pikalt joosta, kas auto ette või ei pruugi ka koer enam mäletada pärast teed ja tagasi tulla. Seega otseselt selle pärast, et pole kohta, kus koera lahti lasta ei pea muretsema kui viitsid rihmas pikemaid ringe jalutada. Kui elad Tallinnas-Tartus ja omad autot siis on piisavalt ka koerajalutusplatse, kus looma lahti lasta.

Üldiselt on koolituse julgen pea iga tõugu soovitada, samas erandeid on ka piisavalt, keda mitte. Kuid need enamasti (sakslased, huskid, dobermannid jmt) jäävad sinna suure koera kategooriasse, kes igavusest sul korteri laiali lammutavad.

#3527309:

Tiibeti spanjel

Ilmselt küll, aga siin on nende kutsikatega probleemne, neid on suhteliselt vähe ja peab hoolega jälgima kutsika päritolu.
Põhimõtteliselt korterisse peaksid võtma vaiksemat ja rahulikumat sorti koera, et vältida naabritega probleeme haukumisest. Tuleks jälgida kuna sul on kass, siis et ei tekiks probleeme võimu osas. Vabalt võib võtta krantsi või tõukoera soovi korral loe tõukirjeldusi, käi koertenäitustel. Njuufat ei soovita, nad on imetoredad ja hea loomuga loomad, aga nendega on enamvähem kohustuslik vetelpääste koolitus ja eksamid. Või nii mulle vähemalt mitmed omanikest kinnitasid. Pealegi isegi kui sa oled nii tubli, et osaled koolitustel, siis kas sa tead KUI kõvasti oskab njuufa haukuda…

#3527335:

Kuidas kutsikal haukumist ära harjutada? Korterist välja minnes trepikojas haugub kõiki vastutulijaid ja tänaval ka.

Maius (ja nt klikker) – head premeerimist (eiramist, mitte haukumist) tuleb premeerida. Trepikojas lähedki näiteks välja koeraga nii, et maius on käes ja tema jälgib maiust ja eirab teisi trepikojas olijaid – kui on tasa kiidad ja saab maiust.

Tänaval kui pistab haukuma jääd seisma ja otsid talle muud tegevust. Kui tuleb keegi vastu kelle peale haugub jääte seisma ja võtad koera enda kõrvale. Võid samuti võtta maiuse kätte ja koera tähelepanu maiusele suunata (vaatad ise koerale silma ülevalt alla – maius jääb nö teie silmsidev vahele). Ideaalis peaks õnnestuma see, et koer huvitab maiusest ja jälgib seda, seega ümbruse eiramisest kui on tasa olnud saab kiita ja preemiat. St sa ei anna talle maiust selle peale kui ta haukuma hakkas, et tähelepanu eemale saada vaid kõigepealt pead tähelepanu eemale saama ja preemiat saab selle eest, et tasa on ja eirab. Pead lihtsalt leidma oma koerale selle maiuse mille nimel ta on nõus seda tegema.

Negatiivse käitumise puhul võid alguses koeraga olukorrast “lahkuda” ehk kui tuleb koer vastu kelle peale kisama pistab siis kas kõnnid tagasi või kõnnid nö vasakule/paremale olukorrast kaugemale – ehk koerale andma signaali, et tema “ei saa” selles olukorras seda, mida tema tahab vaid see kisamine on mõttetu ja viiakse veel kaugemale.

Hästi hea on kui on olemas keegi tuttav/tuttav oma koeraga, kellele peale ta ka kisaks ja viitsiks teiega koos nö harjutada. Ehk saab sama situatsiooni mitmeid ja mitmeid korda läbi mängida. See ongi üks kutsikakooli eeliseid, et seal on seltskond “samasuguseid” koos ja saabki sotsialiseerumist harjutada.

Kui maius ei mõju võib kasutada “karistamist” kas koonurihma või suukorviga. Teole järgneb tagajärg ehk kui karjub siis läheb suukorv pähe – koer õpib kiirelt selle seose ära. Samas kutsikaga seda esmase kasvatusena ei kasutaks, sest kui on vaja suukorvi kasutada siis võrdub see karistusena talle. Sellisel juhul kasutada kindlasti teistsugust suukorvi kui seda, mida muidu kasutatakse (bussis sõitmiseks, arstil käimiseks vmt puhuks). Pikema koonuga koeraga me lihtsalt kasutasime seda, et panimegi nö pöidla ja nimetissõrme ümber koonu kui lõugama pistis (nt liftis) – ei teinud haiget, aga näitasime konkreetselt ära, et mis tegevust me ei luba ja heaks ei kiida. Kui oli tubli ja kisanud sai kiita.

Esimeseks koeraks ei tasu võtta väga isepäist ega ülienergilist (välja arvatud juhul, kui kavatsedki end koerale pühendada). Varjupaigast võib esimeseks koeraks kutsika küll võtta. Minu ametlikult esimeseks koeraks on ka justnimelt varjupaigast võetud koer. Ise nad veel soovitasid teda ja ütlesin ausalt, et varem ise täisvastutusega koera pidanud pole (lapsena-teismelisena oli ja tegelesin koeraga). Varjupaika sattunud kutsikad on lihtsalt nö ülejääk, kellegi ups, neil pole (enamasti) veel mingeid psüühilisi traumasid.
Mina olen oma koeraga igati rahul, juba 9. aastat. On meil toakoer, keskmist kasvu, ja sobiks ka kahetoalises pidada, aga kuna ta on tõuvaba, siis teemaalgatajale soovitada ei saa.

#3527373:

Esimeseks koeraks ei tasu võtta väga isepäist ega ülienergilist (välja arvatud juhul, kui kavatsedki end koerale pühendada). Varjupaigast võib esimeseks koeraks kutsika küll võtta. Minu ametlikult esimeseks koeraks on ka justnimelt varjupaigast võetud koer. Ise nad veel soovitasid teda ja ütlesin ausalt, et varem ise täisvastutusega koera pidanud pole (lapsena-teismelisena oli ja tegelesin koeraga). Varjupaika sattunud kutsikad on lihtsalt nö ülejääk, kellegi ups, neil pole (enamasti) veel mingeid psüühilisi traumasid.

Mina olen oma koeraga igati rahul, juba 9. aastat. On meil toakoer, keskmist kasvu, ja sobiks ka kahetoalises pidada, aga kuna ta on tõuvaba, siis teemaalgatajale soovitada ei saa.

Varjuka kutsikatega on see teema, et kui vanemad teadmata siis olenevalt koerast raske ennustada kui suureks kasvab. Kui soovitakse väikest koera, aga kasvab suur koer siis varjupaigale jälle pole midagi tavatut, et mingi hetk need koerad tagasi satuvad, kuna ei osatud arvestada, et koer suureks kasvab ja nt jõud/energia/mõistus üle ei käi.

Kuigi on ka mitmete kutsikate taust teada seega tasub varjupaigaga kindlasti suhelda kui soov varjupaiga koerale kodu pakkuda. Kui ei soovi just kutsikat ilmtingimata siis varjukast käivad läbi ka noored koerad, kel omanik surnud, kes mingil X põhjuse ära andnud jmt kelle puhul tausta mingi määral ka teatakse.

Spanjelid on ka jahikoerad, kes siin eelnevalt soovitas neid korterisse. Endal on just spanjelid ja esimeseks koeraks korterisse ei soovita. Soovitan vaadata FCI grupp 9 alt ehk siis kääbus- ja seltsikoerad. Enamik sealsetest on loodudki sellise elustiili jaoks, nagu teemaalgataja otsib.

#3527396:

Varjuka kutsikatega on see teema, et kui vanemad teadmata siis olenevalt koerast raske ennustada kui suureks kasvab.

See on muidugi tõsi. Kuigi mingil määral saab siiski koera suurust juba kutsikaeas ennustada. Ühekuusel dogil ja yorkiel on ju ka suur vahe.
Kui ma oma koera varjupaigast võtmas käisin, siis tahtsin pigem väiksemapoolset koera. Varjupaiga töötaja arvas, et ta jääbki väiksemaks. Mina vaatasin, et no see kasvab minu põlve kõrguseks (turjakõrgu) ja täpselt nii, nagu mulle tundus, kasvaski. Lisaks arvas varjupaiga töötaja koera vanuseks adopteerimise hetkel umbes 4 kuud, aga sellist mõõtu koeral ei hakka ju jooksuaeg ometi pooleaastaselt. Steriliseerimisel tuli välja, et jooksuaeg oli just algamas, seega pidi koera sünniaeg olema vähemalt paar kuud varem kui varjupaiga töötajad hindasid.
Aga iseloomu osas panid varjupaiga töötajad 100% täppi ja see ongi kõige tähtsam.
Kui leidkutsikate vanuse ja täiskasvanuea suuruse kohta mõningane eksimine pole probleemiks (sest see polegi täppisteadus), siis võib julgelt varjupaigast kutsika võtta.

Leidsin sellise väikse Iti Võru varjupaigast. Nii armas.
https://www.varjupaik.ee/loomad/iti-1

#3527410:

#3527317:

Korterisse sobivad väikesed-keskmised koerad on taksid, pullterjerid, ameerika terjed, staffordshire, prantslased, bulldogid, jack russeli terjer jne.

Väga halvad valikud algajale, kes soovib rahulikku ja sõnakuulelikku koera.

Eelarvamused või kogemused? Antud tõud on siiski toodud range soovitusega kutsikakoolis käia. Ükski neist tõugudest pole õige koolituse ja ajaga tegelemiseks rasked.

#3527405:

Spanjelid on ka jahikoerad, kes siin eelnevalt soovitas neid korterisse. Endal on just spanjelid ja esimeseks koeraks korterisse ei soovita. Soovitan vaadata FCI grupp 9 alt ehk siis kääbus- ja seltsikoerad. Enamik sealsetest on loodudki sellise elustiili jaoks, nagu teemaalgataja otsib.

Tiibeti spanielid on aretatud seltsikoerteks ja nende jahihuvi on minimaalne. Kuigipalju on kõik koerad jahihuvilised, ürgne kihk toidu hankimiseks on ikka alles, kellel nüüd kuipalju nähtavale ilmub. Meie täissöönud koerad ajavad ikka õuesattunud kassi või mõnda muud looma taga.

Puudel-ajab kõige vähem karvu, üks targemaid koeri ja kerge õpetada.

Ma arvan, teemaalgataja peaks ikkagi leidma, mis välimusega koer talle meeldib, ja siis edasi nende vahelt valima, kes kõige paremini sobib. Kui on silma jäänud tiibeti spanjel, siis nt am. kokkerspanjelit võib veel vaadata. Tundub raske karvahooldusega olema, aga kui on raha salongis käia, siis võib mõelda. Cavalier king charles spenjel on samuti seltsikoer.
Toredad tegelased on minu meelest kääbusšnautserid. Sellised hea paraja suurusega. Väikesed, aga mitte veel need kääbustõud, mis tugitoolist maha hüpates katki lähevad. Puudlid on teenimatult alahinnatud, need on väga targad ja armsad koerad. Corgid, Inglise kuninganna koerad, on vahvad oma priskete tagumikkudega.
Nisuterjer on jätnud minule rahuliku mulje, aga nad on terjerite seas ühed suuremad, põlvekõrgused. Terjeritest tuleb pähe veel norwitchi ja norfolki terjer.
Rahulikud lömmninad on mopsid. Pidid norskama ja palju karva ajama, olen kuulnud. Sarnane tõug on prantsuse buldog.
Muust siin teemas räägitust: koerteplatsid on ühed suured koerte haiguste levitamise kohad. Ma eriti ei soovitaks neid.
Auto võiks koeraomanikul ikka olla. Kui on vaja loomakliinikusse minna, kas TA kodu lähedal jalutuskäigu kaugusel on loomakliinik? Vaja koeraga trenni minna, need ei toimu sugugi igas linnaosas. Väga vähestes kohtades on need jalutuskäigu kaugusel.

#3527434:

#3527404:

Mina olin alles pool aastat tagasi sama mõttega. Ja mina võtain Labradori. Tahtsin küll võtta alguses kutsika, aga nägin ühte kuulutust, kus anti ära viie aastane ja ma võtsin ta endale. Ta ei osanud elementaarseid asju(istuda, oodata, jalutada), isegi oma nimele ei reageerinud. Aga nüüd, pool aastat hiljem, on suutnud talle kõik selgeks õpetada ise. Ometi ta on täiskasvanud koer juba, aga omandas kõike ilusti.

Seega mina soovitan Labradori, nad on väga head õppijad. Ja ta toas elab väga hästi. Ei haugu üldse ega lõhu midagi. Õues käin temaga päevas kokku kaks ja pool tundi. Metsas saab temaga ilusti ilma rihmata jalutada, minema ei jookse ja väga sõbralik.

Minul ka esimene koer- LABRADOR. Haukumise üle tõesti muret tundma ei pea, on väga sõbralik ja armas koer. Õpib kiiresti ja kuuletub reeglina hästi. Tahab olla pere juures ja naudib oma inimeste seltskonda. Meil on küll aed, aga kui ise toas oleme- siis istub akna taga ja vaatab kurbade silmadega, et laske nüüd mind ka ometi sisse:D Toas olles on rahulik ja ei karga ja jookse ringi. Õues olles muidugi mõnikord läheb pööraseks ja laseb energia valla. Kutsikana oli kõige keerulisem õpetada teda mitte jalutades tirima ja seinu mitte närima. Minu labrador õnneks üliaktiivne ei ole ja ei ole hullu kui mõnel päeval jalutama ei lähegi temaga (olin eelmine talv väga kõrges palavikus 7 päeva ja terve see aeg ei käinud temaga jalutamas- oli rahulik ja istus mu kõrval hellalt). Miinuseks on see, et koguaeg on näljane ja otsib/anub toitu ja külaliste saabudes kipub hüppama (elevusest, sest ta armastab kõiki inimesi). Jaa väljas jalutamas käies on siiani suht isepäine- valib oma tempo ja tahab palju nuuskida jne.

Aga oledki ju endale üle jõu käiva tõu valinud kui tal nii mitmed probleemkäitumised küljes on. Rihmas käia ei oska, inimreaktiivne, võtab maast toitu ilma omaniku loata jne.

#3527505:

“Näiteks bullterjer ei olegi suuteline ûle kolme käskluse selgeks saama” – see küll on rumal jutt. Bullterjeritega tehakse agilityt ja muid trikke. Iga koer on võimeline õppima, mõni kiiremini, mõni aeglasemalt.

See on tõu kasvataja väide, ei mõelnud seda omast peast välja. Tegu on võitluskoeraga, kes aretatud tapariistaks, eluiga lühike (alla 10 aasta), paljudes riikides siiani keelatud tõug ohtlikkuse tõttu. Vahet pole, kas suudab agilityt teha või mitte, igal juhul algajale ja kogenematule ebasobiv tõug.

Esimene koer korteris kuldne retriiver ja nüüd teine veel, tiibeti spanjel 🙂 Tiibeti spanjel on spanjel vaid nime poolest. Esimeseks koeraks sobivad mõlemad, retriiver on kergemini õpetatav, aga aktiivsem, tiibetlane on põikpäine ja naaaatukene vähem aktiivsem, aga palju alla ei jää 🙂