Teema: Esimene koer

Vaataks esmalt koerte intelligentsuse listi. Nt basenji küll ei haugu, kuid on arukuse poolest eelviimane. Viimasel kohal on afganistani hurt. Kindel ei.
Ees otsas on nt sheltied, puudlid, papillionid väiksematest koertest. Rasked on need koerad, kellel on tugev jahiinstinkt. Teenistuses kasutatavad koerad nõuavad palju tegelemist. Tuleb lihtsalt palju lugeda ja leida koer, kelle tõuomadused sinu elustiiliga sobituks.

#3527580:

Vaataks esmalt koerte intelligentsuse listi. Nt basenji küll ei haugu, kuid on arukuse poolest eelviimane. Viimasel kohal on afganistani hurt. Kindel ei.

Ees otsas on nt sheltied, puudlid, papillionid väiksematest koertest. Rasked on need koerad, kellel on tugev jahiinstinkt. Teenistuses kasutatavad koerad nõuavad palju tegelemist. Tuleb lihtsalt palju lugeda ja leida koer, kelle tõuomadused sinu elustiiliga sobituks.

Intelligentne ei ole sama, mis kergesti õpetatav. Kõige intelligentsem koer ei pruugigi sobida algajale omanikule, sest võib talle kergelt pähe istuda.

#3527545:

#3527434:

#3527404:

Mina olin alles pool aastat tagasi sama mõttega. Ja mina võtain Labradori. Tahtsin küll võtta alguses kutsika, aga nägin ühte kuulutust, kus anti ära viie aastane ja ma võtsin ta endale. Ta ei osanud elementaarseid asju(istuda, oodata, jalutada), isegi oma nimele ei reageerinud. Aga nüüd, pool aastat hiljem, on suutnud talle kõik selgeks õpetada ise. Ometi ta on täiskasvanud koer juba, aga omandas kõike ilusti.

Seega mina soovitan Labradori, nad on väga head õppijad. Ja ta toas elab väga hästi. Ei haugu üldse ega lõhu midagi. Õues käin temaga päevas kokku kaks ja pool tundi. Metsas saab temaga ilusti ilma rihmata jalutada, minema ei jookse ja väga sõbralik.

Minul ka esimene koer- LABRADOR. Haukumise üle tõesti muret tundma ei pea, on väga sõbralik ja armas koer. Õpib kiiresti ja kuuletub reeglina hästi. Tahab olla pere juures ja naudib oma inimeste seltskonda. Meil on küll aed, aga kui ise toas oleme- siis istub akna taga ja vaatab kurbade silmadega, et laske nüüd mind ka ometi sisse:D Toas olles on rahulik ja ei karga ja jookse ringi. Õues olles muidugi mõnikord läheb pööraseks ja laseb energia valla. Kutsikana oli kõige keerulisem õpetada teda mitte jalutades tirima ja seinu mitte närima. Minu labrador õnneks üliaktiivne ei ole ja ei ole hullu kui mõnel päeval jalutama ei lähegi temaga (olin eelmine talv väga kõrges palavikus 7 päeva ja terve see aeg ei käinud temaga jalutamas- oli rahulik ja istus mu kõrval hellalt). Miinuseks on see, et koguaeg on näljane ja otsib/anub toitu ja külaliste saabudes kipub hüppama (elevusest, sest ta armastab kõiki inimesi). Jaa väljas jalutamas käies on siiani suht isepäine- valib oma tempo ja tahab palju nuuskida jne.

Aga oledki ju endale üle jõu käiva tõu valinud kui tal nii mitmed probleemkäitumised küljes on. Rihmas käia ei oska, inimreaktiivne, võtab maast toitu ilma omaniku loata jne.

Ei tõug ei ole üle jõu käiv. Mina perenaisena ei ole talle õpetanud lihtsalt seda, et maast toitu võtta ei tohi (olen õpetanud, et laualt ei tohi võtta) ja samas oma sööginõust ei võta ennem kui saab käskluse. Ma vahest ajutrenni mõttes lausa peidan talle maiustusi- kas siis hoovis või toas erinevatesse nurkadesse ära ja ta peab need ülesse otsima ning loomulikult võib kohe ära ka süüa. Kui mul kukub midagi maha ja ma ei taha, et koer selle kätte saab…siis ütlen, et ei võta ja ta ei võta. Jalutamisega on selline teema- et koertekoolis õpetati kasutama maiust premeerimiseks (et jalutama minnes alati taskud maisutusi täis). Mina seda teha ei tahtnud jalutades, tahan, et koer kuulaks mind ilma ka. Sellepärast on see teema meil rohkem aega võtnud, aga mõningad tulemused on näha ja usun, et varsti jalutab mul ilusasti kõrval. Koer on meil tubli, perenaine lihtsalt ei ole järjepidev!

Teemaalgataja, uuri kõigepealt, kas teie korterühistu eeskirjad üldse lubavad koera võtta.

Meie esimeseks koeraks sai valitud must labrador, tundus selline turvaline valik lastega ja teiste loomadega perre. Tõesti oli hea valik, ei ole ülemäära aktiivne, kui õues on halb ilm, peremees haige või lihtsalt kiired ajad, siis lepib ka kiirete pissiringidega ja toas olemisega. Ei lammuta, ei näri, ei lõhu, ei haugu, inimeste suhtes sõbralik. Trikid-käsklused õpib selgeks väga kiiresti, sisuliselt tunniga olid meie koeral selged istu, lama, viska viis, otsi, rulli, mängi surnut, tantsi jne, korra näitasin ette, mida ma temalt soovin ja järgmisel korral piisas ainult sõnalisest käsust, et koer järgi teeks.
See inimreaktiivsus on neile tõuomane ja sageli näitustel saab see ka hinde andmisel otsustavaks, koer peab kohtuniku suhtes olema sõbralikult meelestatud, talle saba liputama, suhtlema, teda nähes rõõmustama, .laskma katsuda jne, apaatsus või mittesuhtlemine, viib kohe punktid alla, absoluutselt on keelatud urisemine, ärevus, agressiivsus nii inimeste kui teiste koerte suhtes.
Pidevalt näljased on nad küll, meie koer õues maast toitu ei võta, toas sööb küll kõik ära, mis laste järelt maha on pudisenud.
Naabritel on Jack Russel ja Corgie, õudsad koerad, hommikust õhtuni hauguvad kõige ja kõigi peale, aiaäärtesse on lausa sügavad porised kraavid joostud, sest koerad üritavad kõigega võidu joosta. Meie labrador lesib kuskil läheduses kui ma aias toimetan ja teise kohta minnes longib lihtsalt järgi, mööduvate inimeste, koerte, autode peale ei haugu, lihtsalt vaatab neid. Võib hakata haukuma naabrimehe prügikoti peale, mis on õhtul ukse taha pandud, või naabrite rannapalli peale, mis öösel tuulega meie hoovi taha on lennanud- ühesõnaga haugub asjade peale, mis on tekkinud kohta, kus enne ei olnud midagi, aga see on pigem natuke naljakas kui häiriv. Usun, et enamus naabreid pole meie koera häält kuulnud.
Esimese koera valikul, ei tohiks lähtuda niivõrd koera suurusest kuivõrd iseloomust ja välimikust. Mõni väike koer, kes korteris vähe ruumi võtab, võib seal tekitada minutitega tohutu hävingu, sest tal pole oma energiat kuskile välja lasta, samas mõni suurem koer võib rahulikult terve päeva toanurgas magada ja on sellega väga rahul.
Kutsikakool võta ka kohe plaani kui koer majas on.

Miks peaks üks aretaja aretama koeri, kes ei õpi ära üle kolme käskluse ja on tapjad? Eestis pole nende “tapjatega” ju midagi teha, et neid sel eesmärgil aretada. Kõlab nagu BS väide ja see EI ole kogemus sest “üks aretaja ütles”. Õigesti kasvatatud (korras närvikavaga, Eestis ei tohiks leida ka võitluskoera liine) on ühed suurimad memmekad ja sülekoerad üldse.
Koertega on sama, koer EI tapa nagu relv ei tapa, inimene (või tegematus nt kui koer satub kutsikast tänavale) on selle taga.

Ja ma ei olegi mõelnud, et kutsika ja koerakool on see kõige kõige tähtsam, aga algajale koeraomanikule teeb see elu kergemaks (suuremas osas õpetatakse kutsikakoolis omanikke, mitte kutsikaid). Lihtsalt kui inimene ei taha sedagi liigutust teha lootes, et koer kasvab ise siis on nähtud neid omanikke, kel koer lihtsalt pähe istub. Probleemid tekivad siis kui lastakse koeral ise kasvada, aga siis avastatakse kui koer aasta-kaheseks saab, et koer istus pähe ja ei kuula sõna, saab ka vanemat koera õpetada, aga kohe alguses õigesti õpetada on lihtsam kui ümber õpetada. Seetõttu ka paljud väikesed (nö mutikoerad) on klähvitsad, kuna neil lastakse “ise kasvada” ja nunnutakse nagu beebisid. Aga kuna justkui pisike koer ” ta ainult haugub ei hammusta” ei ole paljudele omanikkele ohumärgiks siis suuremate koertega, kelle hammustus võib tüki välja võtta, avastatkse see, et koer ei kuula sõna on mõnikord hilja. Ja siis on omanik ise närviline, kui peres on näiteks lapsed siis kardetakse nende heaolu pärast ja nii satuvadki närvilised ja katkised koerad teisele, kolmandale jne ringile.

Niisama teemasse, afgaan ei ole “loll” koer, afgaan on nagu kass – seepärast on tema õpetamine keerulisem ja ei soovitata algajale kuna lihtsalt koer istubki pähe. Ma tegelikult ei välista alagajale ühtegi tõugu KUI inimene on tõesti teinud endale selgeks, mida koeravõtt tähendab ja on valmis ja nõus oma aega kulutama, õigete inimestega suhtlema sh kasvataja nõu kuulama, koera koolitama (ka ise temaga kodus pidevalt tööd tehes) ja saab aru kui palju aega ja energiat üks koer võtab.

#3527317:

Varjuka koerte puhul pole mitte tihti tõu tõttu, et ei sobi esimeseks koeraks, vaid psühhika tõttu. Kes on aram, kes võib olla agresiivsem, mõni on pelglik jne. Algaja omanik võib sellisele koerale rohkem kahju teha (eks varjupaigad on seda väga palju näinud millised koerad ja mis põhjustel uuesti varjupaika tagasi jõuavad).

Kui oled valmis koeraga koolitustel käima võid võtta enamvähem iga koera.

Korterisse sobivad väikesed-keskmised koerad on taksid, pullterjerid, ameerika terjed, staffordshire, prantslased, bulldogid, jack russeli terjer jne. Spanjelid on tõesti ühed “lollikindlamad” korteri koerad (enamasti rahulikud ja ka lastesõbralikud), aga alati ei määra tõug, kuna kehva kasvatusega/kasvatama jätmisega võib iga koera ära rikkuda. Ka näiteks kolli koheva karva all peidab end suht pisike koer. Samas mõne koera loomuomadusse kuulub haukumine(taksid) ja ulgumine(kolli) rohkem kui mõne teise – mis on koolitusega parandatav. Jahikoera sugemetega (nt nii hurdalised kui ka iiri setteriga) võib olla lahti laskmine hoopis riskantsem tegemus, kuna tihti võetakse saak silmi ja seejärel ei huvita enam ka peremehe karjumine ja suudetakse pikalt joosta, kas auto ette või ei pruugi ka koer enam mäletada pärast teed ja tagasi tulla. Seega otseselt selle pärast, et pole kohta, kus koera lahti lasta ei pea muretsema kui viitsid rihmas pikemaid ringe jalutada. Kui elad Tallinnas-Tartus ja omad autot siis on piisavalt ka koerajalutusplatse, kus looma lahti lasta.

Üldiselt on koolituse julgen pea iga tõugu soovitada, samas erandeid on ka piisavalt, keda mitte. Kuid need enamasti (sakslased, huskid, dobermannid jmt) jäävad sinna suure koera kategooriasse, kes igavusest sul korteri laiali lammutavad.

#3527317:

Varjuka koerte puhul pole mitte tihti tõu tõttu, et ei sobi esimeseks koeraks, vaid psühhika tõttu. Kes on aram, kes võib olla agresiivsem, mõni on pelglik jne. Algaja omanik võib sellisele koerale rohkem kahju teha (eks varjupaigad on seda väga palju näinud millised koerad ja mis põhjustel uuesti varjupaika tagasi jõuavad).

Kui oled valmis koeraga koolitustel käima võid võtta enamvähem iga koera.

Korterisse sobivad väikesed-keskmised koerad on taksid, pullterjerid, ameerika terjed, staffordshire, prantslased, bulldogid, jack russeli terjer jne. Spanjelid on tõesti ühed “lollikindlamad” korteri koerad (enamasti rahulikud ja ka lastesõbralikud), aga alati ei määra tõug, kuna kehva kasvatusega/kasvatama jätmisega võib iga koera ära rikkuda. Ka näiteks kolli koheva karva all peidab end suht pisike koer. Samas mõne koera loomuomadusse kuulub haukumine(taksid) ja ulgumine(kolli) rohkem kui mõne teise – mis on koolitusega parandatav. Jahikoera sugemetega (nt nii hurdalised kui ka iiri setteriga) võib olla lahti laskmine hoopis riskantsem tegemus, kuna tihti võetakse saak silmi ja seejärel ei huvita enam ka peremehe karjumine ja suudetakse pikalt joosta, kas auto ette või ei pruugi ka koer enam mäletada pärast teed ja tagasi tulla. Seega otseselt selle pärast, et pole kohta, kus koera lahti lasta ei pea muretsema kui viitsid rihmas pikemaid ringe jalutada. Kui elad Tallinnas-Tartus ja omad autot siis on piisavalt ka koerajalutusplatse, kus looma lahti lasta.

Üldiselt on koolituse julgen pea iga tõugu soovitada, samas erandeid on ka piisavalt, keda mitte. Kuid need enamasti (sakslased, huskid, dobermannid jmt) jäävad sinna suure koera kategooriasse, kes igavusest sul korteri laiali lammutavad.

Korterisse taks lõugama?! Taks on raske iseloomuga ka, samuti on kanged terjerid.

Tõuomaselt need võitluskoerad ei omanda rohkem käsklusi, see on aretaja väide. Tuttavate koer ka lihtsalt rohkem kuulekuskäsklusi ei tunnista kui mõned, ikka täiesti põikpäine juurikas. Miks peaks aretama? No mõnedele inimestele meeldib see tõug ja soovivad teda pidada. Just nimelt “õigesti kasvatatud” on võtmesõna, aga kui juhuslikult inimene ei ole nii kogenud, et oskaks õigesti kasvatada ja sotsialiseerida? Selles ju probleem seisnebki, et ei sobi algajale ja kogenematule. (Kogenematu) inimene võib alati ohtliku koera taga olla, aga fakt, et cavalierist ei saa kunagi sellist ohtlikku tapariista ka kõige halvema omaniku käes, lihtsalt tema füüsise tõttu.

Mõnus nunnu memmekas: https://www.ohtuleht.ee/219787/bullterjer-kiskus-vaikese-lapse-luudeni-lohki.

Amstaffid on ka nii mõnegi omaniku väitel suurimad memmekad, aga ometi on küllalt juhtumeid, kus neist kasvavad sotsiaalsed hälvikud, kes igale võõrale koerale kõrri kargavad.

Kogemus on ka see, mida ise kõrvalt näen ja kuulen, mitte ei edasta kuskilt tuttava tuttava kaudu kuuldut.

#3527944:

Mõnus nunnu memmekas: https://www.ohtuleht.ee/219787/bullterjer-kiskus-vaikese-lapse-luudeni-lohki.

Amstaffid on ka nii mõnegi omaniku väitel suurimad memmekad, aga ometi on küllalt juhtumeid, kus neist kasvavad sotsiaalsed hälvikud, kes igale võõrale koerale kõrri kargavad.

Sa ei kujuta ette KUI palju koerarünnakuid tegelikult on, millest ei räägita ja avalikkuse ette ei tooda, sest kedagi “ei huvita” kui pures mõni krants, sakslane vmt. Kistakse neid “tapjakoeri” sest siis saab ju öelda a la “i told you so”

Kui inimesele meeldiks koer, kes on tapja ja üle kolme käsu ei õpiks ta võtaks endale selle koera lemmikloomaks, mitte järjepidevalt ei aretaks neid “lolle tapjakoeri”.

#3527972:

#3527944:

Mõnus nunnu memmekas: https://www.ohtuleht.ee/219787/bullterjer-kiskus-vaikese-lapse-luudeni-lohki.

Amstaffid on ka nii mõnegi omaniku väitel suurimad memmekad, aga ometi on küllalt juhtumeid, kus neist kasvavad sotsiaalsed hälvikud, kes igale võõrale koerale kõrri kargavad.

Sa ei kujuta ette KUI palju koerarünnakuid tegelikult on, millest ei räägita ja avalikkuse ette ei tooda, sest kedagi “ei huvita” kui pures mõni krants, sakslane vmt. Kistakse neid “tapjakoeri” sest siis saab ju öelda a la “i told you so”

Kui inimesele meeldiks koer, kes on tapja ja üle kolme käsu ei õpiks ta võtaks endale selle koera lemmikloomaks, mitte järjepidevalt ei aretaks neid “lolle tapjakoeri”.

Mind on purenud 3 krantsi, üks neist oli meie pere koer. Selle viimase puhul käitusin ise rumalasti (lapsena), aga kõigi 3 koera üks ühine joon oli see, et nad olid kasvatamata ja kehvasti kasvatusele alluvad, ehk siis isepäised. Kuidas selleni jõuti, et koer kasvatamata jäi? Aga ikka nii, et võeti koer, suurte plaanidega, lastele või endale seltsiks ja siis saabus koos koera puberteediga hall argipäev, kus ei olnud enam aega koeraga tegeleda, et teda õpetada. Kui kauaks jätkub inimesel motivatsiooni koera õpetada? Kui inimesel pole koera omamise ning üleskasvatamise kogemust, siis ta tegelikult seda ei tea. Teised kõrvalt ka ei tea öelda. See ongi põhjus, miks algajale ei soovitata koera, kelle korralik üleskasvatamine (väljaõpetamine) vajab suurt ja pikaaegset pühendumist.

Toon näite oma koera õpetamisest: koju tõime, siis esimesel õhtul peale elamise ülenuusutamist nägi maas laste mänguasju ja loomulikult proovis hambaga. Keelasin, näitasin talle kõik samas lähedal olevad laste mänguasjad ette ja rääkisin range häälega, et neid ei tohi võtta. Ja rohkem pole ta mitte üht laste mänguasja puutunud! Astub üle, kui põrandal vedelevad. Siis avastas ta, et tööriistade varred on nagu närimispulkadeks loodud (laste tõttu vedeles tööriistu kuuri all ka põrandal). Kui mina tema uue sobimatu hobi avastasin, siis jällegi näitasin tööriistad ette ja keelasin nende puutumise. Rohkem pole ta ühtki tööriista puutunud. Aga vaat kaevamist, mis tal geenides ilmselt tugevamalt sees, pidin terve suve ja veel paaril järgnevalgi aastal keelama. Lõpuks tegime kompromissi, et tema ei kaeva minu peenardes ja niidetud muruga aladel ja mina ei keela tal kaevata aia servas kõrge heina sees ja võsas (meil on väga suur aed). See, et teda on lihtne õpetada, on minu jaoks elu palju kergemaks teinud. Oleks kõigi teemadega nii nagu kaevamisega, siis oleks kohutav. Ja koer pole kaevamise teemas ju loll, aga tal on lihtsalt nii suur himu kaevata, et ta otsustab karjajuhi keeldu ignoreerida. Ehk siis selle teema osas on ta isepäine või kangekaelne.
Muide, taksid oleks kaevamise osas ilmselt samasugused, aga neil on veelgi teemasid, milles nad on isepäised.

Võta puudel kui leiad. Terve, pole ülearetatud, tark, inimsõbralik, oskab üksi olla, ei haugu ülearu, piisavalt aktiivne jne. Lühikeses karvas hoides ei näe napakas välja ka ja karvu ei aja. Suuruse- ja värvivalik on suur, ise soovitan pigem suurt puudlit, nad on üle põlve ja rahulikumad kui kääbuspuudlid. 90datel oli neid rohkem liikumas, aga nüüd näeb ainult näitustel ja siiski vähe.

#3527972:

Sa ei kujuta ette KUI palju koerarünnakuid tegelikult on, millest ei räägita ja avalikkuse ette ei tooda, sest kedagi “ei huvita” kui pures mõni krants, sakslane vmt. Kistakse neid “tapjakoeri” sest siis saab ju öelda a la “i told you so”

Väikeste koerte rünnakud ei ole lihtsalt nii fataalsete tagajärgedega. Pole mõtet lolli mängida, ei ole ilmaasjata mõned tõud osades riikides keelatud. Ka sakslane pole mingi algaja tõug, väga keeruline.

Minu arust võiksid pigem oma elustiili vaadata. Palju sul on aega koeraga tegeleda. Teenistuskoerad tahavad palju rohkem liikuda iga päev ja kui aju ei saa koormust, teevad pahandust või on stressis. Samas seltsikoerad võivad rahumeeli suurema osa päevast magada ja pahandust ei tee. Näiteks kui on aed, siis osadele koertele meeldib väga kaevata, osad ei tee aias midagi hullu. Mulle meeldis kunagi väga saksa lambakoer, aga ei võtnud, sest olin pikad päevad tööl ja koeral oleks hakanud igav. Tema tahab tegevust ja seltskonda. Võtsin chow, kellele just meeldis üksi aias ringi käia. Nüüd võtsin westie, sest mul on laps, kes tahab mänguhimulist koera, talle tõesti meeldib ka täiskasvanuna iga päev mängida, chow tahtis ainult omas tempos jalutada, see oli kogu tema aktiivsus. Minu arust selliseid asju võiks pigem vaadata, milline on sinu eluviis ja elusituatsioon praegu. Kui oled näiteks pehme loomuga, siis võiksid leebema iseloomuga koera võtta, on kergem lihtsalt, kui ei ole pehme ja arvad, et suudad küll koera nö paika panna, siis sobib ka isepäisem koer jne.

Aretatakse järjepidevalt ka haigeid ja silmnähtava väärarenguga tõuge. Kõik ebaloomulike omadustega koerad lähevad sinna alla. Karvutud, lömmis ninaga, kortsus nahaga, pika kehaga jne. Pluss tõud, kellel tugevad probleemid inimeste, väiksemate loomade või teiste koertega koos eksisteerimisel nt needsamad tapjakoerad aga ka saksa lambakoerad tänasel päeval ja vene hurdad jpm. Mida rohkem nõudlust tõule on, seda rohkem toodetakse ja seda vähem vaadatakse oma aretustööd kriitilise pilguga. Sisuliselt rikub tõu populaarsus tõu pikkadeks aastateks. Seetõttu mina ei soovita ühtki populaarset tõugu osta. Labradoridel näiteks teada suured probleemid vähiga. Registrisse ei kanta surma põhjust, et saaks järglasi edasi aretada. Samuti silmaprobleemid. Nõudlust on, toodavad nagu konveieril. Samamoodi rikuti saksa lambakoer ja mõned bull-tüüpi koerad.

#3528151:

Võtsin chow, kellele just meeldis üksi aias ringi käia. Nüüd võtsin westie, sest mul on laps, kes tahab mänguhimulist koera, talle tõesti meeldib ka täiskasvanuna iga päev mängida, chow tahtis ainult omas tempos jalutada, see oli kogu tema aktiivsus.

Kas võiksid chow tutvustuseks veel midagi öelda? Tervise, iseloomude ja suhtumises omaniku perekonnaliikmetesse sinu koera näitel. Oli sul emane või isane, pikakarvaline või lühikese karvaga. Ei ole küll algaja, aga plaanin järgmiseks koeraks võtta chow ja uurin umbes aastajagu kõikvõimalikku tausta. Mul on asjaga aega, enne ei võta kui praegused kutsud siirduvad vanadusest igavestele jahimaadele, aga nad pole kumbki enam just noored, 11 ja 8 aastased suured koerad. Netist saab väga vastuolulist teavet.