Esileht Koolilaps Esimene lahkuminek

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )

Teema: Esimene lahkuminek

Postitas:
Kägu

Kuidas teie teismelised sellest üle on saanud? Minu tütar sisuliselt langes depressiooni, midagi enam elus rõõmu ei paku. Käib psühholoogi juures, kuid sellest abi pole. Ka minu lohutused, nõuanded, kogemused mingit tröösti ei paku.
Kuna enne seda suhet olid tal ka vaid vastamata tunnetega armumised, siis nüüd on lootuse kaotanud kogu meessoo osas (juba 17.aastaselt!) ja lubab edaspidi vaid omasoolisi vaatama hakata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks sa oled lapse kasvatamise ja väärtuste kujundamise aja mööda lasknud. Nüüd on juba hilja. Küllap kasvatas ja kasvatab ka praegu su last internet ja sealt su tütar neid jaburaid ideid korjabki (oletan, et nendeks on noorte seas praegu populaarne jaburus – veganlus, sinna juurde veel feminism ja küllap nüüd on samasoolisuse propagandanigi jõudnud).
Mis aitab? Hea terapeut. Eestist seda ei leia. Välismaalt leiab küll, kuid see on väga kallis ja pikaajaline lõbu. Minu umbes sama vana poeg terveneb tasapisi ka liiga noorelt (18aastasena) loodud suhtest ja selle kõrvalmõjust (OCD) välismaise terapeudi abiga. Ilmselt läheb kogu teraapia mul maksma 5000 eurot, aga oma lapse tervis on kõige tähtsam.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Läheb üle! Uus hobi ja palju tegevust, isegi siis kui ei taha. Kui tunded alles, siis loomulikult on kurb. Anna aega. Uus arm parandab vanad haavad 😉

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks sa oled lapse kasvatamise ja väärtuste kujundamise aja mööda lasknud. Nüüd on juba hilja. Küllap kasvatas ja kasvatab ka praegu su last internet ja sealt su tütar neid jaburaid ideid korjabki (oletan, et nendeks on noorte seas praegu populaarne jaburus – veganlus, sinna juurde veel feminism ja küllap nüüd on samasoolisuse propagandanigi jõudnud).

Mis aitab? Hea terapeut. Eestist seda ei leia. Välismaalt leiab küll, kuid see on väga kallis ja pikaajaline lõbu. Minu umbes sama vana poeg terveneb tasapisi ka liiga noorelt (18aastasena) loodud suhtest ja selle kõrvalmõjust (OCD) välismaise terapeudi abiga. Ilmselt läheb kogu teraapia mul maksma 5000 eurot, aga oma lapse tervis on kõige tähtsam.

No ja mis see OCD on, samamoodi populaarne jaburus “moehaigus”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks sa oled lapse kasvatamise ja väärtuste kujundamise aja mööda lasknud. Nüüd on juba hilja. Küllap kasvatas ja kasvatab ka praegu su last internet ja sealt su tütar neid jaburaid ideid korjabki (oletan, et nendeks on noorte seas praegu populaarne jaburus – veganlus, sinna juurde veel feminism ja küllap nüüd on samasoolisuse propagandanigi jõudnud).
Mis aitab? Hea terapeut. Eestist seda ei leia. Välismaalt leiab küll, kuid see on väga kallis ja pikaajaline lõbu. Minu umbes sama vana poeg terveneb tasapisi ka liiga noorelt (18aastasena) loodud suhtest ja selle kõrvalmõjust (OCD) välismaise terapeudi abiga. Ilmselt läheb kogu teraapia mul maksma 5000 eurot, aga oma lapse tervis on kõige tähtsam.

Ehk siis panid ise ka kasvatusega mööda?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul oli ka esimese lahkumineku ajal süda väga murtud, polnud kellelegi kurta ka. Koolis käia ei suutnud, sest pisarad kogu aeg voolasid. Pärast poolt kuud proovisin vaikselt uuesti seal käima hakata, aga suutsin ühe või paar tundi seal olla, kui tulin jälle tulema, sest kui juba pisar silma tuli, siis ei saanud enam pidama. Isegi tunnis käimine ei suutnud viia mõtteid eemale. Niimoodi siis jupitades käisin, kuni neid nutuhooge harvemaks jäi ja tõsi ta on, et ainult aeg parandab haavad. Ma sain selles suhtes väga haiget, kuigi andsin endast 110% ja olin kogu hinge ja südamega asja juures, siis hiljem selgus, et noormees oli classic fu.kboy, kes oskab tüdrukutele maad ja ilmad kokku rääkida ja ma olin lihtsalt üks järjekordne loll väga paljude teiste seas. Aga oli paras õppetund ka eluks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks sa oled lapse kasvatamise ja väärtuste kujundamise aja mööda lasknud. Nüüd on juba hilja. Küllap kasvatas ja kasvatab ka praegu su last internet ja sealt su tütar neid jaburaid ideid korjabki (oletan, et nendeks on noorte seas praegu populaarne jaburus – veganlus, sinna juurde veel feminism ja küllap nüüd on samasoolisuse propagandanigi jõudnud).

Mis aitab? Hea terapeut. Eestist seda ei leia. Välismaalt leiab küll, kuid see on väga kallis ja pikaajaline lõbu. Minu umbes sama vana poeg terveneb tasapisi ka liiga noorelt (18aastasena) loodud suhtest ja selle kõrvalmõjust (OCD) välismaise terapeudi abiga. Ilmselt läheb kogu teraapia mul maksma 5000 eurot, aga oma lapse tervis on kõige tähtsam.

Ehk siis panid ise ka kasvatusega mööda?

Jah. Neelasin alla selle liberalistlikku iba ja surve, et last ei tohi käskida-keelata, las laps ISE valib, mida ta teeb. Ja mind survestati: lapse isa, igat sorti ametnikud, psühholoogid – kõik teadsid paremini, kuidas mu last kasvatada. Nad eksisid. Aga vastutan mina ja kannatab minu laps – teised pühkisid kõik oma käed vastutusest puhtaks.
Õnneks nüüd juba kuulab mu laps sõna. Sellel on muidugi olnud väga kallis hind.
Kõik see on vastutustundetu liberaalsuse tulemus ühiskonnas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks sa oled lapse kasvatamise ja väärtuste kujundamise aja mööda lasknud. Nüüd on juba hilja. Küllap kasvatas ja kasvatab ka praegu su last internet ja sealt su tütar neid jaburaid ideid korjabki (oletan, et nendeks on noorte seas praegu populaarne jaburus – veganlus, sinna juurde veel feminism ja küllap nüüd on samasoolisuse propagandanigi jõudnud).

Mis aitab? Hea terapeut. Eestist seda ei leia. Välismaalt leiab küll, kuid see on väga kallis ja pikaajaline lõbu. Minu umbes sama vana poeg terveneb tasapisi ka liiga noorelt (18aastasena) loodud suhtest ja selle kõrvalmõjust (OCD) välismaise terapeudi abiga. Ilmselt läheb kogu teraapia mul maksma 5000 eurot, aga oma lapse tervis on kõige tähtsam.

No ja mis see OCD on, samamoodi populaarne jaburus “moehaigus”.

Jah, moodsa aja propagandad (veganlus, feminism, ülim liberalism jne jne) käivitavad selle “moehaiguse”, sest kõik ju teavad nii hästi, kuidas asjad tegelikult olema peavad ja sa ise ei tea ju mitte millestki midagi ja sinu sisetunne on vale.
Kuniks lõpuks upud selle propaganda ja vale sisse, tekivadki sundmõtted, sest nii väga tahaks ju “õigesti” mõelda ja “õige” inimene olla.
Ja siis on juba uppuja päästmine uppuja enda asi.
OCD on väga tõsine paanikahäire, mis võib aasta(kümneteks) täielikult halvata kogu inimese elu: inimene lihtsalt ei julge enam oma kodustki väljuda.
Vot nii ära on liberalistid saastanud üldise mõtteruumi.
Veganlus on puhtakujuline OCD (liigne keskendumine ja klammerdumine toitumisteema külge), mida viimasel ajal (enamasti just liberaalse maailmavaatega inimesed) aktiivselt propageerivad.

Nii et teemaalgataja tütrel on kindlasti palju sügavamad ja raskemad psüühilised probleemid ja see suhte lagunemine ainult tõi kõik need probleemid teravamalt välja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

nüüd on juba igas foorumi alajaotuses selle käo kirjad, kes igas ebaõnnestumises (ka õnnetus armastuses) ja oma lastekasvatusapsakates süüdistab liberalismi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin kooliajal täielik müürililleke. Ema on mul selline, kes naiste ilunippe ei valda, ise neid ei kasuta ja loomulikult siis ei harinud ka mind selles osas, kuidas enda eest hoolitseda või mida selga panna. Koolis noriti mind, et ma maniküüri ei tee, et mul olid nö loomulikud küüned. Et ma ennast ei värvinud või et olin valesti värvitud. Ega ma mingi iludus ei olnud ka loomulikult. Mina mõtlesin sellest kõigest nii, et küllap ma vanatüdrukuks jään, aga et minu elu sisuks olgu siis mehe ja laste asemel karjäär. Pühendusin õppimisele ja valisin välja hinnatud eriala ülikoolis, kuhu otsustasin igal juhul sisse saada.
Täna ütlen, et jumal tänatud! Kasvasin väikelinnas ja meie klassi iludused, kel oli külapidudel lööki, abiellusidki kohe pärast keskkooli lõpueksameid kohalike donjuanidega, said lapsed ja nüüd ongi seal väikelinnas poemüüjad ja lasteaiakasvatajad. Minust aga vanatüdrukut ei saanud. Mul on tore mees ja kolm mõistlikku last. Tõsi küll, ega ma mingi “saatuslik naine” ei olnud ka edaspidi. Mees, kellega abiellusin ja kellega praegu peaaegu kakskümmend aastat koos olen, oli alles mu kolmas suhe. Aga kvantiteedi asemel võin uhkeldada kvaliteediga 😀 Mu abikaasa aktsepteerib täielikult minu püüdlusi. Ta on alati olnud võrdselt 50% lapsevanem. Samas on meil ka tore džentelmeni-daami suhe: vahel toob lilli, viib restorani, kannab poekotte. Kui veel peres oli ainult mehel ametiauto, siis sageli tuli mulle õhtul tööle vastu , et ma ei peaks ühistranspordis vaevlema. Lisaks kõigele sellele on mees viimased umbes viis aastat ka märkimisväärse sissetulekuga, nii et olen ise oma töökoormust vähendanud ja rohkem kodule ning hobidele pühendunud.
Nüüd jääb mulje, et miks ma seda kõike kirjutan, et jälle üks oma ilusa eluga hoopleja? Ma tahan öelda, et võid elult saada hoopis seda, mida sa ei oska soovida. Mina soovisin elult edukat karjääri, aga pigem sain lotovõidu hoopis abielurindel. Teiseks see, et tähtis pole suhete kvantiteet, vaid kvaliteet. Näen oma 15-aastase õetütre pealt, kui tähtsad on suhted, kuidas tüdruk hakkab rääkima “minu Martin” juba paari chattimise ja ühe korra kinoskäimise järel. Kahe kuu pärast on juba “minu Robert”. Muidugi on tore ja sõbrannade seas mainet tõstev, kui sul on iga hetk oma poiss-sõber varnast võtta. Aga lõpuks on oluline mitte see, mitu poiss-sõpra sul elus on olnud, vaid kui hea kvaliteediga püsisuhte sa lõpuks suudad luua. Kui kujundlikult öelda, kas istud jõe ääres ja raiskad järjest aega kiisapoegade peale, või passid rahulikult, aga kui suur havi mööda ujub, vaat siis lööd ahingu selga 😀 Seda ka, et hea oleks olla vaba, kui havi tuleb. Mitte parajasti mässata mingi kõhna kiisaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lesbid lähevad ka lahku.
Ja jätaks tõesti liberalismi välja. Mul oli juba lasteaias murtud süda õitsval nõukaajal. See käib inimestega kaasas, paraku.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks sa oled lapse kasvatamise ja väärtuste kujundamise aja mööda lasknud. Nüüd on juba hilja. Küllap kasvatas ja kasvatab ka praegu su last internet ja sealt su tütar neid jaburaid ideid korjabki (oletan, et nendeks on noorte seas praegu populaarne jaburus – veganlus, sinna juurde veel feminism ja küllap nüüd on samasoolisuse propagandanigi jõudnud).

Mis aitab? Hea terapeut. Eestist seda ei leia. Välismaalt leiab küll, kuid see on väga kallis ja pikaajaline lõbu. Minu umbes sama vana poeg terveneb tasapisi ka liiga noorelt (18aastasena) loodud suhtest ja selle kõrvalmõjust (OCD) välismaise terapeudi abiga. Ilmselt läheb kogu teraapia mul maksma 5000 eurot, aga oma lapse tervis on kõige tähtsam.

No ja mis see OCD on, samamoodi populaarne jaburus “moehaigus”.

Jah, moodsa aja propagandad (veganlus, feminism, ülim liberalism jne jne) käivitavad selle “moehaiguse”, sest kõik ju teavad nii hästi, kuidas asjad tegelikult olema peavad ja sa ise ei tea ju mitte millestki midagi ja sinu sisetunne on vale.

Kuniks lõpuks upud selle propaganda ja vale sisse, tekivadki sundmõtted, sest nii väga tahaks ju “õigesti” mõelda ja “õige” inimene olla.

Ja siis on juba uppuja päästmine uppuja enda asi.

OCD on väga tõsine paanikahäire, mis võib aasta(kümneteks) täielikult halvata kogu inimese elu: inimene lihtsalt ei julge enam oma kodustki väljuda.

Vot nii ära on liberalistid saastanud üldise mõtteruumi.

Veganlus on puhtakujuline OCD (liigne keskendumine ja klammerdumine toitumisteema külge), mida viimasel ajal (enamasti just liberaalse maailmavaatega inimesed) aktiivselt propageerivad.

Nii et teemaalgataja tütrel on kindlasti palju sügavamad ja raskemad psüühilised probleemid ja see suhte lagunemine ainult tõi kõik need probleemid teravamalt välja.

Sinu kirjutisi lugedes ei imesta, et su tupsununnu vaimsed häired sai ja pidevalt paanitseb. Sina proovisid pojast korraliku misogüüni ja macho-ossi kasvatada, aga mõõkhambulised veganid ja feministid keerasid head plaanid kihva? Laps juba kuulab sinu sõna? Nii armas, täiskasvanud mees on hakanud õhtusöögiks hammastega toorest liha rebima ja võõraid naisi tissist näpistama? No on alles tubli poiss, emme uhkus!

Teemaalgataja- jäta selle haige EKRE trolli kommentaarid kõrvale ja loe teiste nõuandeid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis aitab? Hea terapeut. Eestist seda ei leia. Välismaalt leiab küll, kuid see on väga kallis ja pikaajaline lõbu. Minu umbes sama vana poeg terveneb tasapisi ka liiga noorelt (18aastasena) loodud suhtest ja selle kõrvalmõjust (OCD) välismaise terapeudi abiga. Ilmselt läheb kogu teraapia mul maksma 5000 eurot, aga oma lapse tervis on kõige tähtsam.

18a. on liiga noor suhte loomiseks? Ja OCD suhte “kõrvalmõjuna”? Mida see tüdruk siis tegi su pojale? :O Kui see kommentaar nüüd liba ei olnud …

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Elasin ise sama üle, ei käinud koolis ca 3 kuud ja olin pidevalt haige. Läksin psühholoogi juurde ja käisin joogas ning elu hakkas korda loksuma. Tegin kooliasju kodus ja käisin vahetevahel koolis töid tegemas. Ema sai minust aru ja survet õnneks ei olnud, olime kutiga koos ca 3 aastat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

PK-st midagi adekvaatset ei kuulegi.
Liberalism on kogu selle teema kurjajuur.
Aga mis maksab see PK-s plõksimine? Tühjagi ei maksa.
Minu laps saab suurte pingutustega terveks ja asjad ongi juba kõvasti paranenud, kuigi läheb veel hulk aega. Teemaalgataja tütar kohalikelt terapeuditädidelt abi ei saa, selle peale võin mürki võtta, sest olen liiga hästi kursis Eesti terapeutide ülimadala tasemega.
Plõksida ju foorumis võib, aga asjad hakkavad lahenema siis, kui probleeme endale ausalt tunnistad ja neid teadvustad, mitte ei looda klišeedele a la “aeg kõik haavad parandab”. Ei paranda.
Pilduge miinuseid või mitte, mul on sellest täiesti suva.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja tütar kohalikelt terapeuditädidelt abi ei saa, selle peale võin mürki võtta, sest olen liiga hästi kursis Eesti terapeutide ülimadala tasemega.

Aga räägi siis, mis ja kus teraapias su poeg käib? Tahaks ka paremat psühholoogi lapsele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja tütar kohalikelt terapeuditädidelt abi ei saa, selle peale võin mürki võtta, sest olen liiga hästi kursis Eesti terapeutide ülimadala tasemega.

Aga räägi siis, mis ja kus teraapias su poeg käib? Tahaks ka paremat psühholoogi lapsele.

Ilmselt on tegu usuhulludest tervendajatega, kes ravivad noori poisse homoseksuaalsusest jm. tänapäeva liberaalsetest “moehaigustest”. Kui keegi tahab raha sharlatanidele viia- palun väga. Hullem tulemus on see, et pojakesest saab incel, kelle jaoks naine on võrdne prussakaga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja tütar kohalikelt terapeuditädidelt abi ei saa, selle peale võin mürki võtta, sest olen liiga hästi kursis Eesti terapeutide ülimadala tasemega.

Aga räägi siis, mis ja kus teraapias su poeg käib? Tahaks ka paremat psühholoogi lapsele.

Ei ütle. Kahel põhjusel.
Esiteks ei tea ma täpselt, mis teemaalgataja tütrel päriselt viga on (sest lihtsalt lahkuminekuvalu see küll ei ole) ja Läänes on terapeudid ikka kindlale valdkonnale spetsialiseerunud – sellest ka nende suurem efektiivsus oma töös. Sest et kui üks asi (või terapeut) kõlbab kõigeks,siis tegelikult ei kõlba ta mitte millekski.
Ja teiseks, kuna selleski teemas ja PK-s üldiselt on mind nii halvasti selle teemaga seoses koheldud, siis pole mul vähimatki soovi siit kedagi aidata.
Soolapuhujast on mu lapse terapeudi puhul asi kaugel. Tegemist on kogenud ja tuntud tegijaga, kelle klientide hulgas on tervenemisprotsent 90%.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selliste esimeste armastuste lõhkiminek on elu normaalne olukord. Ka mina nutsin ja olin endast väljas, kui lahku läksime. Arvasin, et ei iial armu ja elan vanatüdrukuna.
Samas olin suht kena välimusega, oli mehi kes minu ümber keerlesid – aga ei tekkinud sellist tunnet nagu oma esimese armastusega. Ja lõpuks armusin, abiellusin ja olen õnnelikult juba 22 aastat abielus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii nagu võib keerutada kokku teooria, kus kõiges on süüdi liberalism, saab ju süüdistada ka just vastupidist – liiga autoritaarset kasvatust. Kodu on karm ja laps ei tunne, et seal teda armastatakse. Lõpuks leiab kellegi, kellelt saab seda mis kodus puudu jääb – ja klammerdub tema külge. Kui see suhe puruneb, siis puruneb ka tema maailm…

Aga tegelikult – armuvalu (armastatu-kaotuse-valu) on aegade algusest peale olemas olnud. Mõni inimene saab kergelt üle, mõnel läheb väga raskelt, mõni ei saagi august välja (jah, paraku pole ka vähe neid juhtumeid kus asi päriselt suitsiidini on jõudnud). Selle asemel et targutada, kuidas feministid ja kurat-teab-kes veel süüdi on, tuleb olla abiks ja toeks. Ikka armastusega lapsevanema poolt, mitte karmuse või sõnakuulamise-nõudmisega.
Teemaalgatajale soovitaks ka ise mõne psühholoogiga nõu pidada, et kuidas lapsele paremini toeks olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen vist see vihkamisväärne liberast, aga ma ei saa kuidagi aru, kuidas minu lapsi võiksid ohustada feministid ja veganid ja need siin nimetatud liberalismiilmingud. See külg vajaks pisut selgitamist. Mu teismeline teab, mida need sõnad sisuliselt tähendavad ja milliseid vaateid esindavad, aga tema armuelusse ei puutu seekohe kuidagiviisi. Ma teen sellest järelduse, et selle liberalismivihkaja laps on gay ja ema süüdistab selles ühiskonda. Katsu oma südames leida armastus ja kui ma kogemata pihta panin, siis säästa oma last sellest “ravist” ja pühendu tema toetamisele. Ära tee teda lõplikult katki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen vist see vihkamisväärne liberast, aga ma ei saa kuidagi aru, kuidas minu lapsi võiksid ohustada feministid ja veganid ja need siin nimetatud liberalismiilmingud. See külg vajaks pisut selgitamist. Mu teismeline teab, mida need sõnad sisuliselt tähendavad ja milliseid vaateid esindavad, aga tema armuelusse ei puutu seekohe kuidagiviisi. Ma teen sellest järelduse, et selle liberalismivihkaja laps on gay ja ema süüdistab selles ühiskonda. Katsu oma südames leida armastus ja kui ma kogemata pihta panin, siis säästa oma last sellest “ravist” ja pühendu tema toetamisele. Ära tee teda lõplikult katki.

Hoia oma “tarkused” endale, liberast!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sellise ema käest vaevalt ükski “terapeut” seda poega päästa saab.

https://www.wikihow.com/Survive-a-Broken-Heart jms, googelda how to survive broken heart vms, ehk annab emale natuke nõu, kuidas olla ja mida soovitada tütrele (nt trenn, füüsilise koormuse kõrvale endorfiine, tekitav mõnusa väsimuse ja lõõgastuse ja vahelduseks). Anna lapsele aega.
Meie oleme selle kõik läbi teinud ja maailmalõpp oli see alguses ka, aga meie teame, et elu läheb edasi. Meil on see tagantjäreletarkus, tema on kõige selle sees esimest korda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga tegelikult – armuvalu (armastatu-kaotuse-valu) on aegade algusest peale olemas olnud. Mõni inimene saab kergelt üle, mõnel läheb väga raskelt, mõni ei saagi august välja (jah, paraku pole ka vähe neid juhtumeid kus asi päriselt suitsiidini on jõudnud). Selle asemel et targutada, kuidas feministid ja kurat-teab-kes veel süüdi on, tuleb olla abiks ja toeks. Ikka armastusega lapsevanema poolt, mitte karmuse või sõnakuulamise-nõudmisega.
Teemaalgatajale soovitaks ka ise mõne psühholoogiga nõu pidada, et kuidas lapsele paremini toeks olla.

No näed – üks arukas kommentaar ka! Neid teismeliste armumisi ja südamete raginal murdmisi on igal ajastul olnud. Vahe on selles, et kui tänapäeva teismeline ähvardab meeleheitehoos lesbiks või ilma perekonnata karjäärinaiseks hakata, siis endistel aegadel tüdrukud ähvardasid ilmselt meeleheites midagi muud meestevastalist teha – näiteks kloostrisse nunnaks minna!

Meil on see tagantjäreletarkus, tema on kõige selle sees esimest korda.

Samuti kirjutan alla! Täiskasvanu on võrreldes teismelise neiuga eelisseisus selles mõttes, et ei tähtsusta isiklikke suhteid üle – juba teab, et tõesti, ka peale kõige õnnetumat isikliku elu haigetsaamist läheb elu ikka edasi. Teismeline seda ei tea – või kui teabki, siis ei taha uskuda, et see tegelikult ikka nii on. Selles mõttes on teismelisel palju raskem – mitte ainult kaasajal, igal ajastul on olnud. Selles mõttes – just “juba 17a” need elu mõtte kaotamised jne. kergesti juhtuma kipuvadki! Sest 17a on inimene ebaküps, aga kui ta sellest kuidagi edasi kasvab, siis on ta palju küpsem ja tugevam.

Ilmselt tuleb seletada kuidagi nii: “Kõiki inimesi tabavad elus negatiivsed kogemised – ära arva, et on kuigi palju inimesi, kes näit. õnnetut armumist – eriti noorena – läbi elanud pole. Negatiivsest kogemusest tuleb aga mitte kibestuda, sest kibestumine on vaimses mõttes umbtee, vaid tuleb vaimselt edasi areneda ja õppida, kuidas sellest negatiivsest kogemusest läbi tulla ja edasi elada. Kõigepealt tuleb asja läbiseedimiseks ja enda edasiarengu võimaldamiseks anda endale aega… Eks löödud olek on esialgu normaalne – ei peagi mingit õnnelikku nägu tegema ega särama hakkama kohe. Ainult niipalju ütlen, et millegi tegemine kibestumise tõttu on alati vale – näit. kui naine hakkaks lesbiks lihtsalt trotsi ja kibestumise tõttu, siis head nahka sellest ei tuleks. Tegelikult tuleb ikka vaimselt edasi kasvada ja jõuda sisemise veendumuseni, et isiklike suhete purunemisi on võimalik üle elada, need ei tapa – siis võid sa edaspidi isiklikke suheteid sõlmides juba ette teada, et isegi, kui see suhe peaks lörri minema, ei tapa ega kibesta see sind – ja selline teadmine tekitab hea, kindla tunde. Aga, nagu öeldud, kõigepealt tuleb anda endale aega, lasta sellel olukorral settida ehk kuumal supil maha jahtuda – on ka ütlemine: “Mitte ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse”.

Esimene aasta peale suurt vapustust on tavaliselt kõige raskem. Kaua juba aega mööda läinud on? Kui hoolimata rääkimisest ja psühholoogil käimisest (teemaalgataja mainis, et tütar juba käib psühholoogi juures) neiu muudkui vindub ja vindub – ju tuleb siis psühholoogi vahetada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin kooliajal täielik müürililleke. Ema on mul selline, kes naiste ilunippe ei valda, ise neid ei kasuta ja loomulikult siis ei harinud ka mind selles osas, kuidas enda eest hoolitseda või mida selga panna. Koolis noriti mind, et ma maniküüri ei tee, et mul olid nö loomulikud küüned. Et ma ennast ei värvinud või et olin valesti värvitud. Ega ma mingi iludus ei olnud ka loomulikult. Mina mõtlesin sellest kõigest nii, et küllap ma vanatüdrukuks jään, aga et minu elu sisuks olgu siis mehe ja laste asemel karjäär. Pühendusin õppimisele ja valisin välja hinnatud eriala ülikoolis, kuhu otsustasin igal juhul sisse saada.
Täna ütlen, et jumal tänatud! Kasvasin väikelinnas ja meie klassi iludused, kel oli külapidudel lööki, abiellusidki kohe pärast keskkooli lõpueksameid kohalike donjuanidega, said lapsed ja nüüd ongi seal väikelinnas poemüüjad ja lasteaiakasvatajad. Minust aga vanatüdrukut ei saanud. Mul on tore mees ja kolm mõistlikku last.

Minul sarnases stardiolukorras ja sarnase mõtteviisiga: “Ah, ma siis lihtsalt õpin hoolega, lähen ülikooli ja teen kõvasti tööd” rahuldustpakkuva eluni jõudmine nii lihtsalt siiski ei läinud. Teatud ajal tekkis kriis – sain aru, et olen ennast isiklike suhte osas vaimselt ära blokeerinud ja polnud minust üldse tark nii teha! Kui ma lõpuks vaimsed blokeeringud nö. maha võtta oskasin – siis, jah, läksid asjad lõpuks liikuma ning lõpptulemusega võib rahul olla.

Kuidas öelda – ei aidanud müürililleks olemine mind ega andnud mulle automaatselt õnnelikku elu. Näen, et oma “vaimsed vitsad” elu käest said kätte nii nö. klassi iludused kui ka mina – lihtsalt veidi erineval moel.

Seega, ma ei julgeks ühelegi teismelisele neiule ka soovitada, et ainult õpi ja tööta, ära üldse suhteid tähtsusta – siis saadki kõige õnnelikumaks. Tegelikult, nagu ikka, ei ole äärmused head, vaid parajus on kõige parem! Kuidas aga seda parajust saavutada (mitte olla “suhtehull” ega teisalt ka isiklike suhete tekkimise osas liiga blokeeritud) – vat, keeruline küsimus…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täna ütlen, et jumal tänatud! Kasvasin väikelinnas ja meie klassi iludused, kel oli külapidudel lööki, abiellusidki kohe pärast keskkooli lõpueksameid kohalike donjuanidega, said lapsed ja nüüd ongi seal väikelinnas poemüüjad ja lasteaiakasvatajad. Minust aga vanatüdrukut ei saanud. Mul on tore mees ja kolm mõistlikku last.

Kahju, et sellised mõnusad meenutused sageli selliste kibedate lausetega lõppevad.
Olin koolis ka pigem omaette hoidev, hea õpilane. Paarisuhteid keskkooli lõpuni ei tekkinud ja ka mõni aeg hiljem, kuna polnud lihtsalt harjumust.
Kõik tuli omal ajal, aga samas ka “poppide” hulgast leidsid paljud õnne – FB põhjal järeldades mitte mingitde “kohalike donjuanide”, aga ka mitte kangete playboydega, vaid tublid rahulikud toredad mehed enamusel, tavalised lapsed, keskmised pered. Läksid erinevatesse koolidesse õppima, leidsid oma tööd ja kohad elus.
Mõni üksik ei liikunud kooliajast niiöelda edasi. Võibolla siis teie “väikelinnas” oli kool eriliselt kehva tasemega, kui vaid mõni üksik “müürililleke” (sinu väljend) edasi õppis ja kuhugi jõudis?

Ja taeva päralt, mis on viga lasteaiakasvataja elukutsel??
Poemüüjaid on samuti vaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõik tuli omal ajal, aga samas ka “poppide” hulgast leidsid paljud õnne (FB põhjal järeldades mitte mingitde “kohalike donjuanide”, aga ka mitte kangete playboydega, vaid tublid rahulikud toredad mehed enamusel, tavalised lapsed, keskmised pered.
Mõni üksik ei liikunud kooliajast niiöelda edasi. Võibolla siis teie “väikelinnas” oli kool kehva tasemega, kui vaid mõni üksik “müürililleke” (sinu väljend) elus edu saavutas?

Jah, ka meil polnud pilt nii üheülbaline ja saavutasid paljud “popid” edu – esialgsete juhuslike ja tagasihoidliku palgaga töökohtade järel mõtlesid järgi, mida nad tegelikult teha tahaks – läksid õppima/asutasid oma firma/tegid karjääri, ka nooruse kahtlased rullnokad-donjuanid olid selle aja peale maha jäänud, lõid pered asjalike meestega jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga tegelikult – armuvalu (armastatu-kaotuse-valu) on aegade algusest peale olemas olnud. Mõni inimene saab kergelt üle, mõnel läheb väga raskelt, mõni ei saagi august välja (jah, paraku pole ka vähe neid juhtumeid kus asi päriselt suitsiidini on jõudnud). Selle asemel et targutada, kuidas feministid ja kurat-teab-kes veel süüdi on, tuleb olla abiks ja toeks. Ikka armastusega lapsevanema poolt, mitte karmuse või sõnakuulamise-nõudmisega.

Teemaalgatajale soovitaks ka ise mõne psühholoogiga nõu pidada, et kuidas lapsele paremini toeks olla.

No näed – üks arukas kommentaar ka! Neid teismeliste armumisi ja südamete raginal murdmisi on igal ajastul olnud. Vahe on selles, et kui tänapäeva teismeline ähvardab meeleheitehoos lesbiks või ilma perekonnata karjäärinaiseks hakata, siis endistel aegadel tüdrukud ähvardasid ilmselt meeleheites midagi muud meestevastalist teha – näiteks kloostrisse nunnaks minna!

Meil on see tagantjäreletarkus, tema on kõige selle sees esimest korda.

Samuti kirjutan alla! Täiskasvanu on võrreldes teismelise neiuga eelisseisus selles mõttes, et ei tähtsusta isiklikke suhteid üle – juba teab, et tõesti, ka peale kõige õnnetumat isikliku elu haigetsaamist läheb elu ikka edasi. Teismeline seda ei tea – või kui teabki, siis ei taha uskuda, et see tegelikult ikka nii on. Selles mõttes on teismelisel palju raskem – mitte ainult kaasajal, igal ajastul on olnud. Selles mõttes – just “juba 17a” need elu mõtte kaotamised jne. kergesti juhtuma kipuvadki! Sest 17a on inimene ebaküps, aga kui ta sellest kuidagi edasi kasvab, siis on ta palju küpsem ja tugevam.

Ilmselt tuleb seletada kuidagi nii: “Kõiki inimesi tabavad elus negatiivsed kogemised – ära arva, et on kuigi palju inimesi, kes näit. õnnetut armumist – eriti noorena – läbi elanud pole. Negatiivsest kogemusest tuleb aga mitte kibestuda, sest kibestumine on vaimses mõttes umbtee, vaid tuleb vaimselt edasi areneda ja õppida, kuidas sellest negatiivsest kogemusest läbi tulla ja edasi elada. Kõigepealt tuleb asja läbiseedimiseks ja enda edasiarengu võimaldamiseks anda endale aega… Eks löödud olek on esialgu normaalne – ei peagi mingit õnnelikku nägu tegema ega särama hakkama kohe. Ainult niipalju ütlen, et millegi tegemine kibestumise tõttu on alati vale – näit. kui naine hakkaks lesbiks lihtsalt trotsi ja kibestumise tõttu, siis head nahka sellest ei tuleks. Tegelikult tuleb ikka vaimselt edasi kasvada ja jõuda sisemise veendumuseni, et isiklike suhete purunemisi on võimalik üle elada, need ei tapa – siis võid sa edaspidi isiklikke suheteid sõlmides juba ette teada, et isegi, kui see suhe peaks lörri minema, ei tapa ega kibesta see sind – ja selline teadmine tekitab hea, kindla tunde. Aga, nagu öeldud, kõigepealt tuleb anda endale aega, lasta sellel olukorral settida ehk kuumal supil maha jahtuda – on ka ütlemine: “Mitte ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse”.

Esimene aasta peale suurt vapustust on tavaliselt kõige raskem. Kaua juba aega mööda läinud on? Kui hoolimata rääkimisest ja psühholoogil käimisest (teemaalgataja mainis, et tütar juba käib psühholoogi juures) neiu muudkui vindub ja vindub – ju tuleb siis psühholoogi vahetada.

Kõik on kõige, aga kuidas käib lesbiks “hakkamine” 😁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõik on kõige, aga kuidas käib lesbiks “hakkamine” 😁

Ega see nüüd midagi ilmvõimatut ka ei ole. Ärge arvake, et kirjanduses levitatud nägemus, et homoseksuaalsus on kaasa sündinud ja muud variandid on ilmvõimatud, on 100% tõde. Inimpsüühika on üsna paindlik ja keerulisem, kui teadlased hetkeks analüüsida ja ära seletada on suutnud, homoseksuaalsuse geeni pole ka keegi konkreetselt leidnud, et saaks nt juba beebi puhul kindlaks määratada, et temast tuleb homo ja temast hetero.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui teemaalgataja tütar armastust tõsiselt võtab, mitte ei ürita ennast kohe uue poisiga lohutada, siis on ta hoopis väga vanamoodsa mõtteviisiga. Vanasti surdi vastamata armastuse kätte ja oldi kaua masenduses, nüüd on moodne iga paari kuu tagant uut “eluarmastust” presenteerida.
Natuke liberalismi kuluks siinkohal marjaks ära.

Aga soovitus sporti teha ja hobidega tegeleda on igati asjakohane. Kui kohe palju ei jaksa, siis tasapisi. Mine näiteks ise igal õhtul tütrega koos jalutama, kui jaksab, siis jooksma.
See tõesti lõpuks aitab.

PS: kui muud motivatsiooni ei leia, hakake kasvõi pokemon go-d mängima.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 34 )


Esileht Koolilaps Esimene lahkuminek