Teema: Esimene päev peale lahutust…

Kergendustunne oli otsust lugedes. Et ei jäetud mingi lepitusajaga vinduma.

Minu jaoks oli mehe väljakolimine palju suurem meeldejäävam sündmus kui lahutuspaberi kättesaamine.

#3448686:

Minu jaoks oli mehe väljakolimine palju suurem meeldejäävam sündmus kui lahutuspaberi kättesaamine.

Issand küll mõne jaoks võib see paber ikka oluline olla.
Mina elasin mitu aastat lahus ja teises riigis, ametliku osa päeva ja emotsioone ei mäletagi, ju ei midagi erilist. Täiesti pohh

Ma esimest lahutusejärgset päeva ei mäleta, küll aga seda pärastlõunat, kui me lahutamas käisime.
Andsime allkirjad, siis läksime sööma, siis sain nn lahkuminekulilled.
Vaatamata asjaoludele oli ilus päev.

#3448823:

#3448686:

Minu jaoks oli mehe väljakolimine palju suurem meeldejäävam sündmus kui lahutuspaberi kättesaamine.

Issand küll mõne jaoks võib see paber ikka oluline olla.

Mina elasin mitu aastat lahus ja teises riigis, ametliku osa päeva ja emotsioone ei mäletagi, ju ei midagi erilist. Täiesti pohh

Sul lihtsalt vedas, et selle mitme aasta jooksul ei juhtunud midagi sellist, mis sind abikaasa kaudu mõjutanud oleks. Väga vedas.

#3449402:

#3449344:

Sama päev. Kui ma Liivalaia kohtumajast väljusin, siis ma lausa jooksin. Vabaduse tunne oli nii suur. Salli kaotasin ära. Toibusin ja ringi vaatasin Raekoja platsil. Läksin esimest korda üle aastate üksi platsil restorani, tellisin lauatäie head ja paremat, vaatasin aknast välja, sõin ja nautisin ning prassisin – tähistasin vabadust.

Järgmine päev. Minu isa tõi lapse, kelle igaks juhuks olin andnud paariks päevaks talle vaadata. Laps oli neljane. Rääkisin lapsele, et tema isa ei ela enam meiega, aga armastab teda ikka…no kogu see jutt. Käisime mänguväljakul ja pärast mängisime kodus legodega. Õhtul tuli exi uus naine maja ette, kokku lepitult muidugi, laps läks alla ja läks oma isa juurde nädalavahetuseks. Mina tegin pika jalutusringi hämarduvas linnas ja siis läksin isale külla, ajasime juttu ja vaatasime filmi. Ma naersin ja naeratasin kogu aeg. Kustusin oma isa diivanil õnnelikuna!

Kuidas nii pardifilee, sa ju teises teemas oled siiani 30 aastat õnnelikus abielus, kaks imearmast last jne. Sul ikka need libalood on labased

Jood või? Mina ei ole pardifilee. Sul pole selgeltnägemise annet, ära tee seda.
Olen 61 aastat vana, teises abielus.

#3449414:

Pardifilee muidugi

Koomik 🙂 🙂

#3448759:

Minul oli vastupidi. Allkirja andmine oli tõeliselt vabastav moment, lõplik ja ametlik punkt. Enne seda oli ju ikka abielu ja iga mehe tehtud idiootsus võis sind kogu ülejäänud elu mõjutada. Allkiri. Punkt. Lõpp. Vabadus.

Nojah, minu mees ei olnud selline, et meie mõlema nimel idiootsusi teeks, olgu või lahutus käsil. Kui ikka oli väärt mees, siis oli ka lahutus valus. Kui mitte, siis muidugi kergendus ja vabadus.

#3449422:

Ja ongi nii! Imestaja-käona imestan ikka, kuidas keegi saab üldse küsida, mis oma lapsele või kassile nimeks panna, milline sukk ja king kokku sobitada või milline kardin vannituppa valida. Oma peaga mõtlemine ja otsustamine on surnud koolkond.

Nii on.

Ja nad on oma toladest eeskujudele lausa uue nimetuse välja mõelnud: suunamudija.

#3449853:

#3449406:

#3449402:

#3449344:

Sama päev. Kui ma Liivalaia kohtumajast väljusin, siis ma lausa jooksin. Vabaduse tunne oli nii suur. Salli kaotasin ära. Toibusin ja ringi vaatasin Raekoja platsil. Läksin esimest korda üle aastate üksi platsil restorani, tellisin lauatäie head ja paremat, vaatasin aknast välja, sõin ja nautisin ning prassisin – tähistasin vabadust.

Järgmine päev. Minu isa tõi lapse, kelle igaks juhuks olin andnud paariks päevaks talle vaadata. Laps oli neljane. Rääkisin lapsele, et tema isa ei ela enam meiega, aga armastab teda ikka…no kogu see jutt. Käisime mänguväljakul ja pärast mängisime kodus legodega. Õhtul tuli exi uus naine maja ette, kokku lepitult muidugi, laps läks alla ja läks oma isa juurde nädalavahetuseks. Mina tegin pika jalutusringi hämarduvas linnas ja siis läksin isale külla, ajasime juttu ja vaatasime filmi. Ma naersin ja naeratasin kogu aeg. Kustusin oma isa diivanil õnnelikuna!

Kuidas nii pardifilee, sa ju teises teemas oled siiani 30 aastat õnnelikus abielus, kaks imearmast last jne. Sul ikka need libalood on labased

Jood või? Mina ei ole pardifilee. Sul pole selgeltnägemise annet, ära tee seda.

Olen 61 aastat vana, teises abielus.

Siin ei klapi mitmed asjad. Liivalaia kohtumajas ei arutatud tsiviilasju enne 2008. aastat. Seega pidid lapse saama kõige varasemalt 41-aastaselt, lahutasid 2008, kui ta oli 4-aastane ning sina 45 ja abiellusid hiljem uuesti? Ja kui vana su isa oli, kelle diivanil uinusid? Sinuvanuselt muide päris lapselik tegevus.

Mina lahutasin seal aastal umbes 1994. Võis ka olla 1995. Tõesti ei taha seda enam mäletada. Laps oli 4. Ta on sündinud septembri alguses 1994. Lahutuse päeval oli õues salli-ilm, aga kas ilus sügis või varajasem kevad, ma ei taha mäletada.

Nii oli.

Minu isa sündis aastal 1931. Veel fakte? Tahad tutvuda või mis mure sul ongi.

#3450214:

#3449853:

#3449406:

#3449402:

#3449344:

Sama päev. Kui ma Liivalaia kohtumajast väljusin, siis ma lausa jooksin. Vabaduse tunne oli nii suur. Salli kaotasin ära. Toibusin ja ringi vaatasin Raekoja platsil. Läksin esimest korda üle aastate üksi platsil restorani, tellisin lauatäie head ja paremat, vaatasin aknast välja, sõin ja nautisin ning prassisin – tähistasin vabadust.

Järgmine päev. Minu isa tõi lapse, kelle igaks juhuks olin andnud paariks päevaks talle vaadata. Laps oli neljane. Rääkisin lapsele, et tema isa ei ela enam meiega, aga armastab teda ikka…no kogu see jutt. Käisime mänguväljakul ja pärast mängisime kodus legodega. Õhtul tuli exi uus naine maja ette, kokku lepitult muidugi, laps läks alla ja läks oma isa juurde nädalavahetuseks. Mina tegin pika jalutusringi hämarduvas linnas ja siis läksin isale külla, ajasime juttu ja vaatasime filmi. Ma naersin ja naeratasin kogu aeg. Kustusin oma isa diivanil õnnelikuna!

Kuidas nii pardifilee, sa ju teises teemas oled siiani 30 aastat õnnelikus abielus, kaks imearmast last jne. Sul ikka need libalood on labased

Jood või? Mina ei ole pardifilee. Sul pole selgeltnägemise annet, ära tee seda.

Olen 61 aastat vana, teises abielus.

Siin ei klapi mitmed asjad. Liivalaia kohtumajas ei arutatud tsiviilasju enne 2008. aastat. Seega pidid lapse saama kõige varasemalt 41-aastaselt, lahutasid 2008, kui ta oli 4-aastane ning sina 45 ja abiellusid hiljem uuesti? Ja kui vana su isa oli, kelle diivanil uinusid? Sinuvanuselt muide päris lapselik tegevus.

Mina lahutasin seal aastal umbes 1994. Võis ka olla 1995. Tõesti ei taha seda enam mäletada. Laps oli 4. Ta on sündinud septembri alguses 1994. Lahutuse päeval oli õues salli-ilm, aga kas ilus sügis või varajasem kevad, ma ei taha mäletada.

Nii oli.

Minu isa sündis aastal 1931. Veel fakte? Tahad tutvuda või mis mure sul ongi.

Miks sa igas teemas sedasi luuletad, mingi tähelepanu vajadus?

olime enne ametlikku lahutust juba kolm aastat lahus olnud, mõlemil uued partneridki olemas.
seega toimus kaks lahutust – üks siis kui mees teatas, et meie suhe on läbi ja teine kui õnnepalees allkirju andsime.
peale esimest n.ö lahutust tegin endale delfi deiti konto ja hakkasin kohtingutel käima. kuna olin kahe lapsega üksi jäänud, mul oli uus, sisustamist vajav korter, olin värskelt peale emapuhkust tööl tagasi jne, siis oli tegemist kooohutavalt palju.

peale õnnepalees allkirjade andmist oli natuke kurb, olime samas majas käinud abiellumas, lastele nimesid panemas..seal oli palju ilusaid hetki olnud.

aga ühes olen ma kindel, parem õudne lõpp kui lõputu õudus, jube kui siiamaani koos vinduksime ja üksteisel närve saeksime.

Nb! oma uue mehega tutvusin samal päeval kui exiga abiellusin – 7 juunil.