Alati, kui saadetakse paljaste tagumikega naised lavale, on tunne, et ju siis mitte midagi muud selles laulus pole.
Eriti kontrastne oli Hollandi laulja pärast seda tagumikukeerutamist. Kusjuures Hollandi laul jäi mulle meelde ka ja oli hea kuulata. Muidugi maitse asi: vaatasin koos 10-aastase pojaga ja tema meelest suur osa laule olid liiga veidrad, ülejäänud lihtsalt stiilis, mis talle ei meeldi (nt Soome oma) või siis liiga kurvad. Mina leidsin tänavu päris palju ühel või teisel põhjusel kuulatavat, ligikaudu huvitavuse järjekorras: Portugal, Holland, Itaalia, Šveits, Rootsi, Soome, Kreeka, Leedu, mõnevõrra ka Armeenia. Inglaste oma oli minu jaoks miskipärast juba igavam, umbes sama nagu Poola, Belgia, Tšehhi. Ja teiselt poolt folgilikud ja kiiksuga lood: Ukraina, Moldova, Norra, Serbia, mingit otsa pidi ka Rumeenia ja Prantsusmaa. Ülejäänud finalistidest tuleb ette ainult välimus, meloodiast pole midagi meeles.
Selle aasta võistlus oli tasemelt kehvem. Nii head laulu nagu eelmise aasta Prantsusmaa laul sel aastal ei olnudki.
Hollandi laul meeldis mulle sel aastal kõige rohkem. Laulja oli väga sümpaatne ja laulu sõnum oli mõtlemapanev. Hämmastav, et hollandi keelne laul nii hästi kõlas, arvestades, et hollandi keel ei ole pooltki nii meloodiline ja väljendusrikas kui prantsuse keel.
Hispaania puuduseks oli vaid see, et laul oli pealiskaudne, aga peolauluna oli väga OK, tempokas rütm ja energiline esitlus. UK laul oli täitsa tavaline popplugu ja mees ei laulnud üldse meeldivalt.
Samas ma ei tunne ühtegi inimest, kellele Ukraina laul oleks meeldinud. Laul ise oli häiriva meloodiaga (eriti see flöödimäng seal vahel) ja räpp ei sobinud sinna üldse. Neil oli puhtalt poliitiline võit ja ma oleks imestunud just selle pärast, kui Ukraina poleks võitnud. Ma juba enne laulude vaatamist teadsin, et Venemaa pärast nad võidavad. Nende võidul pole lauluga midagi pistmist.