Esileht Koolilaps Esimese klassi õppetunnid vanematele

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )

Teema: Esimese klassi õppetunnid vanematele

Postitas:
Kägu

Väga kurb on kuulda, et kool eeldab, et nutitelefon on samasugune normaalne koolitarve nagu pinal või kustukumm. Kui tööandja paluks teil isiklikku telefoni kasutada tööasjade jaoks, vaevalt et nõustuksite.

Mis planeedil sa elad?
Minu tööandja, minu “kliendid” lausa eeldavad, et isiklik telefon on ka tööasjade ajamiseks.
Töötan nimelt õpetajana.
Lapsevanemad eeldavad, et mulle võib helistada enam-vähem ükskõik mis kellaajal ja mis päeval. Minu telefoninumber peab neil olema igaks juhuks teada, sest kui lapse telefon ei vasta (või tal polegi seda), siis helistab ema ju loomulikult õpetajale – eksju.
Olen saanud lapsevanema pahameele osaliseks, kuna keeldusin jagamast kolleegi (teise aine õpetaja) kontakttelefoni numbrit. Soovitasin saata e-kiri või helistada kooli üldtelefonil – sellist komejanti pidas lapsevanem naeruväärseks ning sain loengu sellest, et selline numbri mitte jagamine on kius ja temale arusaamatu.

+14
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väga kurb on kuulda, et kool eeldab, et nutitelefon on samasugune normaalne koolitarve nagu pinal või kustukumm. Kui tööandja paluks teil isiklikku telefoni kasutada tööasjade jaoks, vaevalt et nõustuksite.

Mis planeedil sa elad?

Minu tööandja, minu “kliendid” lausa eeldavad, et isiklik telefon on ka tööasjade ajamiseks.

Töötan nimelt õpetajana.

Lapsevanemad eeldavad, et mulle võib helistada enam-vähem ükskõik mis kellaajal ja mis päeval. Minu telefoninumber peab neil olema igaks juhuks teada, sest kui lapse telefon ei vasta (või tal polegi seda), siis helistab ema ju loomulikult õpetajale – eksju.

Olen saanud lapsevanema pahameele osaliseks, kuna keeldusin jagamast kolleegi (teise aine õpetaja) kontakttelefoni numbrit. Soovitasin saata e-kiri või helistada kooli üldtelefonil – sellist komejanti pidas lapsevanem naeruväärseks ning sain loengu sellest, et selline numbri mitte jagamine on kius ja temale arusaamatu.

Meie koolis pole mu teada ükski õpetaja jaganud oma mobiilinumbrit lastele või vanematele. Välja arvatud hädaolukorrad.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mainitud “saa suureks aeg” saabus meil viiendas klassis ning siis sai oma nutitelefoni koos piirangutega. Meil on kodus veel reegleid, kus piirid laienevad vanusega või “saa suureks” tingimusega. Üks osa lapsevanema rollist on kehtestada piirid.

Väga mustvalge on arvata, et nuputelefoniga laps on nutimaailmast blokeeritud. Tal on oma arvuti aeg siis, kui vanemad kodus on ja see aeg on piiratud. Mängib arvutis, vaatab Youtube-i arvutis, kui on selleks aeg. Mingit kael kõveras telefoni kohal koogutamist ei toimu tõesti. 10monkeys tegi arvutis, meil oli ostetud versioon sellest. sellepärast ei jää küll haridus saamata, et nutifoni pole.

Väga tore näide raamatute lugemise näide. Mis raamatute lugemisse puutub, siis on see nuputelefoni kasutav laps klassis kõige suurem lugeja. Ingliskeelseid juturaamatuid loeb ilma selleta, et peaks telefon kõrval olema. Loomulikult ta ei mõista sõna sõnalt ingliskeelset teksti, aga kui olen pisteliselt küsinud lause või lõigu sisu, siis suudab selgitada. Kuna siin juba üldistamiseks ja maailma must-valgeks maalimiseks läks, siis olen nutisõltlasest sõbra ema kuulnud korduvalt kurtmas, et poiss üldse ei loe.

Küll aga on isikliku nutitelefoni vaba elu last õpetanud kõrvalt nägema, millise nutineeduse küüsis on palju klassikaaslased. Needsamad klassikaaslased ise ei saa sellest isegi aru, sest see on nende jaoks normaalsus pisikesest peale. Vägisi tuleb silmade ette tuttavate viiendik, keda on ka varakult nutitelefoniga võrgutatud. Ema läks lapsele kooli järgi, see saabus autosse telefon käes, kordagi silmi sellelt tõstmata istus autosse. Juhtmevabad klapid kõrvas. Ema üritas mingit vestlust temaga arendada või midagi küsida, sai napid mühatused vastuseks. Istusin tagapingil. Situatsioon kordus. Ei ema ega laps saa isegi aru see pole normaalne.

Tuttavate esimese klassi laps ei saanud enam öösiti magada peale nutifoni saamist. Oli sellest nii elevil.

See, et sõprade juures nutiseadmetes ollakse, ei ole mulle üllatus. Eesmärk pole last blokeerida nutimaailmast. Mängitakse xboxis, Playstationis jne. Ma ei näe probleemi, kui laps käib kolm korda nädalas trennis ja ühe õhtu veedab sõbraga Playstationis. Olen ka näinud seda teise lapse telefoni küsimist malevõistlustel pausi ajal. “Õnneks” need sõltlased ei anna 😛 muutuvad hoopis tigedaks, et neid segatakse 😛 minu laps oskab seda tigedust märgata ja teab, et nutisõltlane saab tigedaks, kui teda segatakse.

+2
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Soovitaksin last aidata klassis suhete loomisel. Küsi kaaslaste kohta (milliseid lapsi ta juba nimepidi tunneb?), jäta aega, et lapsed saaksid pärast kooli koos mängida, paku võimalust mõni sõber peale kooli külla kutsuda vms. Kui lapsel tekivad klassis sõbrad, on kogu kooliskäimine meeldivam.

Minu 3kl lapsel on nuputelefon ja kunagi pole koolis eeldatud nutitelefoni olemasolu. Distantsõppe ülesanded lahendas arvutis. Õpetajana töötades oli mul töö poolt sülearvuti. Oma isiklikku mobiiltelefoni kasutasin kolleegidega suhtlemiseks, aga ei jaganud õpilastega.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie koolis pole mu teada ükski õpetaja jaganud oma mobiilinumbrit lastele või vanematele. Välja arvatud hädaolukorrad.

No näe, kui erinevad on õpetajad! Meil 1. kl klassijuhataja andis kohe 1. septembril oma mobiilinumbri kõikidele vanematele, öeldes, et võite helistada – ma panen vanemate nimed telefoni, seega näen, kui helistajaks on lapsevanem ja võtan vastu, ainult ärge helistage mulle öösel ja tavaolukorras palun jälgige tundide algus- ja lõpuaegu ning ärge helistage mulle tunni ajal (tunni ajal helistamine on õigustatud ainult mingi väga erilise hädaolukorra puhul).

Laste telefonide kohta ütles, et kõige parem, kui telefoni üldse koolis kaasas pole, aga kui on kaasas, siis olgu koolis viibimise ajal rahulikult kotis. Kui vanem tahab helistada, siis tunnivälisel ajal, mitte tunni ajal.

Mulle sobib! Mina olen igatahes rõõmus, et sattusime sellisesse kooli, kus kool ei eelda algklassi lapselt telefoni olemasolu.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tänavu aasta on ju hoopis teistmoodi. Eelmisel aastal näiteks meil oli peaaegu rutiiniks see, et ma pidin käima kooli garderoobist igasuguseid kadunud riietusesemeid otsimas. Ükskord isegi laps helistas mulle, et tal ei leia oma jalanõusid üles ja ei saa koju tulla! Siiski 5 minut pärast oli uus kõne, et jalanõud tulid välja. No iga laps kindlasti ei ole nii saamatu, ilmselt mu enda viga, et kodus olen põhiliselt mina see otsija, kui midagi kadunud. Aga tänavu nad enne talve ei hakkagi garderoobi kasutama, viivad joped klassi ja jalanõusid ei pea vahetama.
Kellaaegadest arusaamine on 2. klassi algul endiselt väga napp – jällegi, paljud teised lapsed saavad selle palju kiiremini selgeks. Minutid, tunnid, kui kaua miski aega võtab – peab olema kindel rutiin, kui nt koolist peab trenni või ringi jõudma. Kui lapsele on suuliselt koolist/ringist/trennist öeldud mingi kellaaja muutus, siis tuleb see endal üle kontrollida: meie kogemuse järgi on 99% juhtudest laps valesti kuulnud või aru saanud või meelde jätnud.
Laste omavahelisest suhtlemisest: eks tülisid tuleb ikka ette. Nad üldjuhul oskavad need ise lahendada või lihtsalt unustavad järgmiseks päevaks, aga laps peab saama rahulikult oma muresid kodus rääkida, ilma et vanemad selle peale liialt murelikuks ei läheks, teda või tema sõpru süüdistama hakkaks vmt. Las ta räägib, sina lihtsalt kuula ära, küsi suunavaid küsimusi, kinnita, et saad aru ja oled talle igal juhul toeks. Ja las ta pakub ise lahendusi välja.
Üks pisiasi veel: kas laps hoiab kirjutades pliiatsit õigesti? Meil tuli alles kooliaasta keskel välja, et hoiab valesti – mina ei osanud seda varem vaadata ja tuli välja, et lasteaias ei olnud ka märgatud.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mainitud “saa suureks aeg” saabus meil viiendas klassis ning siis sai oma nutitelefoni koos piirangutega. Meil on kodus veel reegleid, kus piirid laienevad vanusega või “saa suureks” tingimusega. Üks osa lapsevanema rollist on kehtestada piirid.

Väga mustvalge on arvata, et nuputelefoniga laps on nutimaailmast blokeeritud. Tal on oma arvuti aeg siis, kui vanemad kodus on ja see aeg on piiratud. Mängib arvutis, vaatab Youtube-i arvutis, kui on selleks aeg. Mingit kael kõveras telefoni kohal koogutamist ei toimu tõesti. 10monkeys tegi arvutis, meil oli ostetud versioon sellest. sellepärast ei jää küll haridus saamata, et nutifoni pole.

Väga tore näide raamatute lugemise näide. Mis raamatute lugemisse puutub, siis on see nuputelefoni kasutav laps klassis kõige suurem lugeja. Ingliskeelseid juturaamatuid loeb ilma selleta, et peaks telefon kõrval olema. Loomulikult ta ei mõista sõna sõnalt ingliskeelset teksti, aga kui olen pisteliselt küsinud lause või lõigu sisu, siis suudab selgitada. Kuna siin juba üldistamiseks ja maailma must-valgeks maalimiseks läks, siis olen nutisõltlasest sõbra ema kuulnud korduvalt kurtmas, et poiss üldse ei loe.

Küll aga on isikliku nutitelefoni vaba elu last õpetanud kõrvalt nägema, millise nutineeduse küüsis on palju klassikaaslased. Needsamad klassikaaslased ise ei saa sellest isegi aru, sest see on nende jaoks normaalsus pisikesest peale. Vägisi tuleb silmade ette tuttavate viiendik, keda on ka varakult nutitelefoniga võrgutatud. Ema läks lapsele kooli järgi, see saabus autosse telefon käes, kordagi silmi sellelt tõstmata istus autosse. Juhtmevabad klapid kõrvas. Ema üritas mingit vestlust temaga arendada või midagi küsida, sai napid mühatused vastuseks. Istusin tagapingil. Situatsioon kordus. Ei ema ega laps saa isegi aru see pole normaalne.

Tuttavate esimese klassi laps ei saanud enam öösiti magada peale nutifoni saamist. Oli sellest nii elevil.

See, et sõprade juures nutiseadmetes ollakse, ei ole mulle üllatus. Eesmärk pole last blokeerida nutimaailmast. Mängitakse xboxis, Playstationis jne. Ma ei näe probleemi, kui laps käib kolm korda nädalas trennis ja ühe õhtu veedab sõbraga Playstationis. Olen ka näinud seda teise lapse telefoni küsimist malevõistlustel pausi ajal. “Õnneks” need sõltlased ei anna 😛 muutuvad hoopis tigedaks, et neid segatakse 😛 minu laps oskab seda tigedust märgata ja teab, et nutisõltlane saab tigedaks, kui teda segatakse.

Meil näiteks on lastel nutitelefon, aga selle kasutamise aeg äpi kaudu piiratud, 1 h päevas. Meie lastel jälle ei ole playstationeid ja xboxe ja arvuti on vaid koolitööde tegemiseks, mitte mängimiseks. Meie lapsed ka loevad hea meelega, sest õhtuks, enne magamaminekut on nutiaeg läbi niikuinii ja lastele on selgeks tehtud, et kui tänaval näen neid kõndimas pilk nutitelefonis, jäävad pooleks aastaks nutitelefonist ilma. Seetõttu ei ole meil mitte mingit probleemi olnud ei liikluses nutitelefoniga käimisega ega ka sellega, et laps ärritunuks muutub tänu liigsele nutimaailmas istumisele.

Piiranguid on võimalik seada ka nii, et lapsel on nutitelefon. Nutitelefon ei ole iseenesest kurjuse kehastus. Seda lihtsalt tuleb osata kasutada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üks pisiasi veel: kas laps hoiab kirjutades pliiatsit õigesti? Meil tuli alles kooliaasta keskel välja, et hoiab valesti – mina ei osanud seda varem vaadata ja tuli välja, et lasteaias ei olnud ka märgatud.

Minul selgus, et mina ise hoian ka pliiatsit valesti, seega õpetasin ka lastele valesti.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üks pisiasi veel: kas laps hoiab kirjutades pliiatsit õigesti? Meil tuli alles kooliaasta keskel välja, et hoiab valesti – mina ei osanud seda varem vaadata ja tuli välja, et lasteaias ei olnud ka märgatud.

Aitäh tähelepanu juhtimast. See küll juba pisut teemast välja, aga kusjuures hoiabki valesti. Ostsin isegi mingid abistavad jublakad pliiatsile, aga ta ütleb, et nii on ebamugav. Ühesõnaga on jonnakalt oma vales hoius kinni. Kas teil aitas õpetaja juhendamine?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui lapsel on kella jälgimisega probleeme, siis on abiks telefonis äratused. Näiteks meil on igal trennipäeval esimene äratus 15 min enne kodust väljumist ja teine 5 min. Muidu oleks pooled trennid ära unustatud.

Telefoni tasub nö tervitustekstiks panna vanemate numbrid, siis aus leidja saab kiirelt ühendust võtta. Meie perre jõudis üks telefon nii tagasi.

Huviringe ei tasu panna lapsele liiga palju. Las laiskleb niisama kodus ka või mängib sõpradega.

Väga kiidan neid soovitusi, et laps peab ise õppima ja kotti pakkima. Omal noorim alustas see aasta kooliteed ja see nädal me enam ta kotti ei kontrolli. Samas tuleb õpetada lapsele nippe, kuidas ennast kontrollida. Näiteks iga hommik ta teab, et peab kontrollima kolme olulist asja. Telefon, koduvotmed ja kooli kapivõti.

See nuti- vs nuputelefon vaidlus on minu arvates jabur. Kui peres ja koolis on eluterve suhtumine nutiseadmetesse ning selgitatakse mitte ainult ei keelata, siis ei tule mega sõltuvust ka. Oma lastel on kõigil nutikad. Niisama tundideks mängima ei unusta ennast keegi, raamatuid loevad, ollakse sõpradega õues jne. Samas nt kevadel said mõnuga videokõnesid teha kodus olles. Ühtegi arvutit kodus ei ole va vanemate tööarvutid, mida kindlasti ei tohi kasutada mängimise vms.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kolm korda esimese klassi oma lastega läbi teinud .
Ootamatud olukorrad, mille peale ei osanud mina enne tulla , olid:
– laps helistab , et buss on katki ja kästi kõigil välja minna. Ta ei tea , kus ta on ja ei ole suuteline ka kirjeldama, mis ümberingi on( poed jne )täpsustama . Kõigepealt siis vaja laps maha rahustada ja hakata uurima , mis ja kus. Tõesti ei osanud ma sellise asja peale tulla.
– laps sõidab õigest peatusest kooli minnes mööda . Buss üsna täis ja ei jõudnud välja lihtsalt . Läks maha järgmises peatuses ja helistab nuttes , et sõitis mööda . Ei tea , kus on. Õues oli pime ja külm, lumesajune talvehommik. Õnneks sain üsna ruttu aru, kus ta olla võib ja kuna tuttav oli parasjagu just linnas liikvel, sõitis ja otsis lapse ülesse ja viis kooli
– on kokku lepitud , et laps ootab koolis kuni järgi lähen ( või vanem vend-õde koju hakkab tulema), aga tema otsustab üksi tulema hakata. Telefoni tal siis veel polnud. Süda pidi seisma jääma, kui kuulsin vanema lapse käest , et esimese klassi lapse riideid enam garderoobis pole ja keegi nägi , et läks koolist välja .Joudis lõpuks ikka ilusti koju . Aga mõte sellest , et su 6.a ( sai 7 alles septembri lõpus )liigub üksinda Tallinna kesklinnas ringi ila telefonita ….

– lõputud kõned peale tundide lõppu teemal: kas ma võin sellele külla? Kas see või teine võib meile külla? Tüdrukuga oli neid kõnesid ikka väga -väga palju

– unustatakse telefon hääletu peale ja sa ei SAS last lihtsalt kätte . Hea, kui sul endal olemas ka lapse kaaslaste telefoninumbrid ( ja nende vanemate)
– võtmed koju unustatud ja pissi häda ka veel

– helistab koolist, et temal pole sesa või teist asja kaasas. Reaalselt on kõik vajalik koolikotis, aga laps lihtsalt ei leia / näe. Nt kehalise riided ripuvad kotiga garderoobis , aga ta ei “leia” neid .

Valmis tasub tõesti olla igasugu juhtumiteks .

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üks pisiasi veel: kas laps hoiab kirjutades pliiatsit õigesti? Meil tuli alles kooliaasta keskel välja, et hoiab valesti – mina ei osanud seda varem vaadata ja tuli välja, et lasteaias ei olnud ka märgatud.

Aitäh tähelepanu juhtimast. See küll juba pisut teemast välja, aga kusjuures hoiabki valesti. Ostsin isegi mingid abistavad jublakad pliiatsile, aga ta ütleb, et nii on ebamugav. Ühesõnaga on jonnakalt oma vales hoius kinni. Kas teil aitas õpetaja juhendamine?

Meie laps hoidis kõigi viie sõrmega. Hakkasin seda tal “ära harjutama” kuskil eelmise aasta detsembris, st läbi kogu distantsõppe aja. Tal oli ka väga ebamugav ja ma hirmsasti kogu aeg peale ei käinud. Isegi oli tal selle kodus õppimisega raske (paljud tuttavad lapsevanemad rääkisid, et just 1. klassi omadel oli kõige raskem). Aga vahetevahel ikka tuletasin meelde ja aitasin tal oma käega õiget võtet hoida. Kummijublaka ostsin ka, aga see eriti ei aidanud. Kevadepoole laskis ta esmalt väikese sõrme vabaks, aga hoidis ikka nelja sõrmega. Nüüd hiljuti märkasin, et on hakanud tõesti kolme sõrmega hoidma – täitsa iseenesest, ilma et ma viimasel ajal väga palju norinud oleks. Võibolla ka käsi on suuremaks kasvanud, või lihtsalt kirjutamine harjunumaks tegevuseks saanud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meil näiteks on lastel nutitelefon, aga selle kasutamise aeg äpi kaudu piiratud, 1 h päevas. Meie lastel jälle ei ole playstationeid ja xboxe ja arvuti on vaid koolitööde tegemiseks, mitte mängimiseks.

Arvutimängude (ka xboxide jne.) olemasolust pole tal veel aimu, sest me oleme väga arvutimängude-kauge perekond. Praegu vaatab laps koduarvuti ekraanilt näit. Youtube’i videosid.
Eks ma muidugi tean, et ega nutikaid nagu katku peljata ka ei saa ning ükskord see isiklik nutikas tuleb. Aga niikaua kui võimalik – toimetagu arvuti suurel ekraanil (muidugi mitte ka seal piiramatult). Silmadele säästvam.

Mis on siis esimese kuu muljed?
– alguses kartsime lapsele huviringe panna ja arvasime, et ühest huviringist piisab. Kuna aga laps ise nuias juurde, siis nüüd nädalas ainult üks päev, kus ta tuleb kohe peale tunde koju. Ülejäänud päevadel on ring või trenn. Praegu tundub, et tüüpilised 14-15ni kestvad päevad teda eriliselt ei väsita. Saab normaalselt õpitud ja õhtuti mürab lasteaiast tulnud lapsega nagu ikka.
Ma olen aru saanud, et tundide lõpu ja ringi/trenni vahelisel ajal (mille sisse kaugemal elavatel lastel, sh. meie omal, jääb vahel ka pikapäev – ring ei pruugi alata kohe) klassijuhataja neid 1.klassi lapsi kuigivõrd ikka kantseldab praegu (jälgib, et õiged lapsed saaks õigesse ringi, pikapäeva jne). Igatahes pole juhtunud ega pole ka kuulnud, et kellelgi oleks olnud segadust huviringidesse jõudmisega või kojutulemise ajaga.
– küllamineku teema tekkis ka üsna ruttu – ikka, et tahaks kutsuda ja tahaks minna. Sõbrad on muidugi tähtsad, aga tavalisel koolipäeva õhtul (kui ei ole just sünnipäev) ei taha lubada. Eriti, kuna oleme kuulnud, et mõnel lapsel, kes hirmsasti tahab külla minna/külla tulla, on koduse õppimise kallale asumisega probleeme. No siis on muidugi meeldiv veeta aega klassikaaslasega, aga pärast on veel raskem (ja vaene ema/isa). Seletasime lapsele ja tundub, et sai aru.
– teise lapse poolset kiusamist on olnud. Noh, ega see just soovitud asi ei ole – samas olid ju mälestused oma kooliajast jne. , et seda võib tulla. Ma pooldan ka, et las laps lihtsalt esialgu räägib, mis oli ja saab vanemalt kinnituse, et see, mida teine laps tegi, pole õige ja soovitused, mida talle öelda võiks. Ei taha paanikat kütta (sest muidu läheks laps ise ka paanikasse äkki). Meie puhul küll õpetaja teatas teise poole vanemale ja too käskis ise oma lapsel vabandada… Mis on muidugi tore. No eks näe.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eespool on juba kõik muu kenasti läbi arutatud, ainult üks asi pole käsitlemist leidnud ja see on raha. Täpsemalt taskuraha.
Eri peredes on taskuraha suhtes erinevad reeglid. Minu lapsel on kindel taskuraha, mille eest võis ise maiustusi osta. Pidi jätkuma nädala lõpuni ja muidugi jätkus ka, kuni ühel esmaspäeval kaks klassivenda lasid tal kõik selle enda peale ühe vahetunniga ära kulutada, argumendiks oli, et tee meile välja, sest meil endal taskuraha ei ole. Minu poeg oli piisavalt naiivne, et see argument talle mõjuks, lihtsalt ise pärast õnnetu, et taskuraha juba nädala algul otsas oli. Keeruline olukord.
Üks teine kord aga kuulsin mitu päeva hiljem alles, et klassiõde oli talle jäätise ostmiseks raha laenanud, siis andsin lisa, käskisin tagasi maksta ja arutasime veel kord eelarveteemasid.
Tulebki arvestada, et lastel pole raha teema päris selge ja seal võib segadusi tekkida.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest on rahateema üks suurimaid tülide allikaid ja mitte vaid algkassides. Ka 5-6 klass kohati ei jaga veel rahamaailma.
Esimeses klassis nad ju tunne ega hooma eriti rahanumbreid. Kui kellelgi on rohkem raha, siis tehakse välja, pärast heidetakse ette, et sa oled mulle võlgu ja nii need tülid ja kiusamised tulevad. Esimese klassi jaoks on ka see, kas ost oli 1 või 10 eurot kohati ikka suht suva, seega täiesti reaalne võib olla olukord, kus sõbrale 1-eurose šokolaadi ostnu nõuab pärast 10 tagasi ja üldse mitte paha pärast. Samuti kogunetakse poes, näpitakse seal riiulitel asju, mingi hetk võib kellelgi tekkida idee, et aga prooviks niisama võtta jne. Mina esimese klassi lapsele üldiselt raha polegi andnud. Tal ei ole mitte mingit vajadust poodi minna, pigem kui on pikem huviringiga päev, olen talle miskit ise kaasa võtmiseks juba varem ostnud ja selle võtabki kaasa. Vahel võttis küll algul 2-eurose mündi, et kooli snäkiautomaadist miskit osta, aga loobus siht kiirelt, sest kohe olid klassikaaslased ümber olnud, et anna mulle ka ja osta mulle ka. Seega eelistas pigem süüa snäkiks miskit, mis oli kodust kaasa võetud. Sageli tegin snäkke ja varuga, et sai teistele ka pakkuda. Suur lemmik oli kusjuures nt ribadeks lõigatud kurk ja paprika, mida sageli kaasa andsin ja mida vahetunnil söödi ning ka teistele pakuti.

Teine ootamatus, mida nagu ei osanud arvestada,oli see, et 12.30 oli esimeses klassis päev juba läbi ning kuna õppida ka suurt polnud sageli, siis toimus ülejäänud päeva igavlemine. Seetõttu valisime kiirelt mõned huviringid juurde nii, et päev nii kaheni-kolmeni oleks.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu soovitus:
Ärge pakkige ise lapse kotti! Las ta ise paneb ja kontrollib. Alguses koos, siis üksi.
Kui näen e-koolist, et midagi väga olulist on vaja võtta kaasa, siis olen koti üle vaadanud, kui laps on magama läinud.

Uskuge, isegi väikesed udupead õpivad üsna kiiresti oma asjade eest vastutama.

Mõningate eranditega muidugi. Uskuge mind – ma olen teinud pea kõik lapse kasvatuse, õppimise, kohesutnde arendamise ja muu sellisega by the book, aga igasugune asjade eest vastutamine on siiani suht võõras ala. Laps 16.
Esimese klassi vanematele ütlen, et rahunege maha. Võtke naeru ja naljaga ka igasuguseid ebaõnnestumisi.
Päris probleemid tulevad teismeliseeas.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üks pisiasi veel: kas laps hoiab kirjutades pliiatsit õigesti? Meil tuli alles kooliaasta keskel välja, et hoiab valesti – mina ei osanud seda varem vaadata ja tuli välja, et lasteaias ei olnud ka märgatud.

Minul selgus, et mina ise hoian ka pliiatsit valesti, seega õpetasin ka lastele valesti.

Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei tea, et hoiab pliiatsit valesti? Kas sa tõesti pole näinud teisi inimesi kirjutamas?

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väga kurb on kuulda, et kool eeldab, et nutitelefon on samasugune normaalne koolitarve nagu pinal või kustukumm. Kui tööandja paluks teil isiklikku telefoni kasutada tööasjade jaoks, vaevalt et nõustuksite.

Mis planeedil sa elad?

Minu tööandja, minu “kliendid” lausa eeldavad, et isiklik telefon on ka tööasjade ajamiseks.

Töötan nimelt õpetajana.

Lapsevanemad eeldavad, et mulle võib helistada enam-vähem ükskõik mis kellaajal ja mis päeval. Minu telefoninumber peab neil olema igaks juhuks teada, sest kui lapse telefon ei vasta (või tal polegi seda), siis helistab ema ju loomulikult õpetajale – eksju.

Olen saanud lapsevanema pahameele osaliseks, kuna keeldusin jagamast kolleegi (teise aine õpetaja) kontakttelefoni numbrit. Soovitasin saata e-kiri või helistada kooli üldtelefonil – sellist komejanti pidas lapsevanem naeruväärseks ning sain loengu sellest, et selline numbri mitte jagamine on kius ja temale arusaamatu.

Miks sa arvad, et su tööandja ehk kool eeldab, et sa ajad tööasju isikliku telefoniga? Ära lihtsalt jaga oma telefoninr. Minu isiklikku telefoni näiteks teavad ainult minu osakonnakaaslased – ja seda selleks, kui on vaja tõesti kätte saada nt puhkuse või haiguslehe ajal, et küsida, kus mingi asi on või mis seisu mingi poolik asi on. tegelikult kuni koroonani teadiski ainult vahetu ülemus + personaliosakond, koroonaga seoses sai osakonnasiseselt siis kõik jagatud, kui peaks olema vaja kiiret infot edastada.

Lastevanematele saba selgitada õpetaja tööaegasid. Õpetajal on ju ka olemas kabinet ja vähemalt kui mina käisin koolis, olid neis kabinettides ka telefonid. Täna on olemas e-kool, kus saba õppimist vaadata. vanasti sellist asja ei olnud – kui laps oli haige, helistati mõnele klassikaaslasele, mitte õpetajale, et õppimist küsida. Ja helistas klassikaaslane ise, mitte ei helistanud emad õpetajatele. Kui oli mingi probleem, nt käitumisega, konflikt vmt ja õpetajat ei saanud tööajal kätte, siis oli alati võimalik võtta ühendust õppealajuhatajaga, kellega siis lepiti kokku, kas edastab õpetajale info tagasihelistamiseks või millal saab kohtuda jne Üldiselt lapsevanemad teadsid ka tundide-vahetundide aegu, et tunni ajal polnud mõtet helistada ja parim aeg helistamiseks on peale eeldatavat selle kooliastme tundide aja lõppu (algklassid nt 13-14 paiku, suurem aste 14-15 paiku)

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eespool on juba kõik muu kenasti läbi arutatud, ainult üks asi pole käsitlemist leidnud ja see on raha. Täpsemalt taskuraha.

Eri peredes on taskuraha suhtes erinevad reeglid. Minu lapsel on kindel taskuraha, mille eest võis ise maiustusi osta. Pidi jätkuma nädala lõpuni ja muidugi jätkus ka, kuni ühel esmaspäeval kaks klassivenda lasid tal kõik selle enda peale ühe vahetunniga ära kulutada, argumendiks oli, et tee meile välja, sest meil endal taskuraha ei ole. Minu poeg oli piisavalt naiivne, et see argument talle mõjuks, lihtsalt ise pärast õnnetu, et taskuraha juba nädala algul otsas oli. Keeruline olukord.

Üks teine kord aga kuulsin mitu päeva hiljem alles, et klassiõde oli talle jäätise ostmiseks raha laenanud, siis andsin lisa, käskisin tagasi maksta ja arutasime veel kord eelarveteemasid.

Tulebki arvestada, et lastel pole raha teema päris selge ja seal võib segadusi tekkida.

Peale sellist olukorda ma enam kooli kaasa taskuraha ei annaks ja võtaksin ühendust nende poiste vanematega, et mis toimub ja paluksin endale see raha tagastada. Igasugune taskuraha kasutamine käiks edaspidi minu silma all ja taskuraha oleks minu käes hoiul. See pole mingi laste segadus vaid väljapommimine. Pommitakse kõike, raha on vaid üks võimalikke asju. Lapsele selgitaksin ka, et ei pea laskma end pehmeks rääkida igasugustel klassivendadel või kellel tahes.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei tea, et hoiab pliiatsit valesti? Kas sa tõesti pole näinud teisi inimesi kirjutamas?

Tõsiselt arvad, et kõik hoiavad nii, nagu koolis nõutakse? Pigem ikka mitte. Oled nii kindel, et sina õpetaja arvates õigesti hoiad?

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei tea, et hoiab pliiatsit valesti? Kas sa tõesti pole näinud teisi inimesi kirjutamas?

Tõsiselt arvad, et kõik hoiavad nii, nagu koolis nõutakse? Pigem ikka mitte. Oled nii kindel, et sina õpetaja arvates õigesti hoiad?

Jah, olen kindel, et hoian õigesti. Ja suurem osa inimestest hoiab ka siiski õigesti.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimene ei tea, et hoiab pliiatsit valesti? Kas sa tõesti pole näinud teisi inimesi kirjutamas?

Mina näiteks hoian valesti, sest nii on palju mugavam üks näpp on teises asendis kui lasteaias õpetajad õpetavad. Minu jaoks see õpetatav näpu asend on tunduvalt ebamugavam. Loomulikult ei hoia ma pliiatsit rusikas. Olen pärast seda vaadanud, et väga paljud täiskasvanud hoiavad nö. valesti.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
  • Ühelgi vanemal ei pea olema raha, et osta nutitelefon. See pole häbiasi.

    Väga kurb on kuulda, et kool eeldab, et nutitelefon on samasugune normaalne koolitarve nagu pinal või kustukumm. Kui tööandja paluks teil isiklikku telefoni kasutada tööasjade jaoks, vaevalt et nõustuksite.

    Meie perel rahaliselt pole mingit probleemi osta kõik need xboxid, vr prillid, arvutid, pihumängud jne jne. Me lihtsalt vanematena ei poolda seda kõike. Midagi meil kodus on, kõigel on piirangud. Lapsevanemad on ise genereerinud selle “aeg on edasi läinud ja nutitelefon algklassi lapsel on normaalsus”. Miks? Sest kriitiline mass ostab selle ning ma ei saa kehvem olla. Äkki narritakse? Mõnes koolis vb ka narritakse. Meil mitte. Teine põhjus on see, et viimased 10a on kuidagi uus normaalsus tekkinud, et lasteaia lõpukink on nutifon. Kuidagi uhkusega vanemad näitavad seda. Kui kooli läheb perest esimene laps ning varasem kogemus puudub, siis jõuavad nutihädad hiljem vanematele kohale (kui üldse).

Kle mitte keegi ei näita täna nutitelefoni kui uhkuseasja:)))

See on elementaarne lihtne odav tarbeese, kõigile kättesaadav.

Minu kolmel olid internetivõimekusega telefonid juba esimeses klassis, jah. Ei ole keegi neist kuskil pargipingil paanikas nutnud ja emmele helistanud, et mõistus otsas. Esimese klassi juntsu leiab nutikaga busside väljumise ajad sobivast peatusest ja teab, kuidas eksinuna sisestada Google mapsi kodutee. See lihtsalt on tänane maailm ja miks hoida oma lapsi eelmises sajandis?

Meie vaaremad toppisid menstrueerides puuvillaseid aastaid kasutuses olnud lappe püksi, pärast pesid ja keetsid neid. Täna kasutad ju sinagi tampoone ega kiida endale vastu rinda tagudes neid korduvkasutatavaid lappe?

Miks siis sinu laps peab elama minevikus?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väga kurb on kuulda, et kool eeldab, et nutitelefon on samasugune normaalne koolitarve nagu pinal või kustukumm. Kui tööandja paluks teil isiklikku telefoni kasutada tööasjade jaoks, vaevalt et nõustuksite.

Mis planeedil sa elad?

Minu tööandja, minu “kliendid” lausa eeldavad, et isiklik telefon on ka tööasjade ajamiseks.

Töötan nimelt õpetajana.

Lapsevanemad eeldavad, et mulle võib helistada enam-vähem ükskõik mis kellaajal ja mis päeval. Minu telefoninumber peab neil olema igaks juhuks teada, sest kui lapse telefon ei vasta (või tal polegi seda), siis helistab ema ju loomulikult õpetajale – eksju.

Olen saanud lapsevanema pahameele osaliseks, kuna keeldusin jagamast kolleegi (teise aine õpetaja) kontakttelefoni numbrit. Soovitasin saata e-kiri või helistada kooli üldtelefonil – sellist komejanti pidas lapsevanem naeruväärseks ning sain loengu sellest, et selline numbri mitte jagamine on kius ja temale arusaamatu.

Miks sa arvad, et su tööandja ehk kool eeldab, et sa ajad tööasju isikliku telefoniga? Ära lihtsalt jaga oma telefoninr. Minu isiklikku telefoni näiteks teavad ainult minu osakonnakaaslased – ja seda selleks, kui on vaja tõesti kätte saada nt puhkuse või haiguslehe ajal, et küsida, kus mingi asi on või mis seisu mingi poolik asi on. tegelikult kuni koroonani teadiski ainult vahetu ülemus + personaliosakond, koroonaga seoses sai osakonnasiseselt siis kõik jagatud, kui peaks olema vaja kiiret infot edastada.

Lastevanematele saba selgitada õpetaja tööaegasid. Õpetajal on ju ka olemas kabinet ja vähemalt kui mina käisin koolis, olid neis kabinettides ka telefonid. Täna on olemas e-kool, kus saba õppimist vaadata. vanasti sellist asja ei olnud – kui laps oli haige, helistati mõnele klassikaaslasele, mitte õpetajale, et õppimist küsida. Ja helistas klassikaaslane ise, mitte ei helistanud emad õpetajatele. Kui oli mingi probleem, nt käitumisega, konflikt vmt ja õpetajat ei saanud tööajal kätte, siis oli alati võimalik võtta ühendust õppealajuhatajaga, kellega siis lepiti kokku, kas edastab õpetajale info tagasihelistamiseks või millal saab kohtuda jne Üldiselt lapsevanemad teadsid ka tundide-vahetundide aegu, et tunni ajal polnud mõtet helistada ja parim aeg helistamiseks on peale eeldatavat selle kooliastme tundide aja lõppu (algklassid nt 13-14 paiku, suurem aste 14-15 paiku)

Mis saba ja saba? Midagi ei saa aru.

Teiseks. Tänapäeval on lapsel internetivõimeline Telefon olemas selleks, et vastava kooli e-keskkonnast ise õppimist vajavad ülesanded ning tundides käsitletud teemad teada saada.

Ja mingeid helistamise aegu õpetajatega leppida? Ahhhh? Probleemide korral suhtleme õpetajaga messengeris v whatsappis. Aega kokkuhoidev ja mugav mõlemale poolele.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis sinu laps peab elama minevikus?

Sellepärast, et nutitulevik paistab hetkel sisaldavat liiga palju riske.

Esiteks on juba praegu liiga palju nutisõltuvaid lapsi. Tore, kui sinul läks hästi, aga kõigil ei lähe ja parem on hoida kui pärast oiata.

Teiseks on otstarbekas, et laps ei piirdu Google Mapsiga, vaid teab ka päriselt ise, kus ta on ja kuidas koju saab. Google, nett või telefon võivad ju “maas” olla.

Ajast aega on lastel olnud lihtsamad töövahendid, millega ei saa nii palju ennast ega teisi kahjustada, ja päris korralikud vidinad antakse kätte vanuse kasvades ning vajaduse tekkides. See talupojaloogika kehtib ka tänapäeval.

Samas, sa ei saa lapselt oodata rohkem kui sa ise oled. Kui sinu autot juhib alati Google Maps ja sa ei tea linnade nimesidki, kust läbi sõidad, ei mõista laps, miks tema ei võiks sama saada teha.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, raha kasutamine on tõesti keeruline teema. 1.klassis lepiti meil klassikoosolekul kokku, et 1.klass koolis puhvetis ei käi. Juba selle pärast, et söövad kõhud sodi täis ja siis koolilõunat ei taha. Peale tunde võivad minna kui vaja. Seda, kuidas raha väärtus on midagi hoomamatut näitab meil ettetulnud olukord- poisid läksid peale tunde tanklasse kommi ostma. Üks oli siis selline, kellel oli palju taskuraha ja lubatud poes käia. Ostis kõigile kommi ja tagasisaadud raha jagati omavahel ära… kui teada sain, käskisin tagasi viia. Aga tõesti, taskuraha saavad lapsed erinevalt ning võiks läbi arutada, kuidas ja millal seda kulutada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks siis sinu laps peab elama minevikus?

Sellepärast, et nutitulevik paistab hetkel sisaldavat liiga palju riske.

Esiteks on juba praegu liiga palju nutisõltuvaid lapsi. Tore, kui sinul läks hästi, aga kõigil ei lähe ja parem on hoida kui pärast oiata.

Teiseks on otstarbekas, et laps ei piirdu Google Mapsiga, vaid teab ka päriselt ise, kus ta on ja kuidas koju saab. Google, nett või telefon võivad ju “maas” olla.

Ajast aega on lastel olnud lihtsamad töövahendid, millega ei saa nii palju ennast ega teisi kahjustada, ja päris korralikud vidinad antakse kätte vanuse kasvades ning vajaduse tekkides. See talupojaloogika kehtib ka tänapäeval.

Samas, sa ei saa lapselt oodata rohkem kui sa ise oled. Kui sinu autot juhib alati Google Maps ja sa ei tea linnade nimesidki, kust läbi sõidad, ei mõista laps, miks tema ei võiks sama saada teha.

See tundub küll selline pastakast välja imetud mure. Minu lapsed oskavad ka google mapsi kasutada aga see on ikka pigem parandanud nende oskust ka ilma kaardita liigelda, sest neil on tänu kaardi vaatamisele selge, millised on paralleeltänavad, kust läheb alternatiivne marsruut jne. Autos kasutan alati google vm kaardi teenust aga ometi ei sega see meil lastega arutlemast autos selle linna või asula üle, millest läbi sõidame. Inimene, kes ei huvitu, ei huvitu ka ilma googlita ja see, keda asi huvitab, seda ei sega ka google.

Aga jah, lastele töövahendeid andes loomulikult peab laps oskama järgida reegleid, mis ennast ja teisi ei kahjusta. Meie lastele on kohe algul reeglid selgeks tehtud. Tänaval telefoniga ringi ei käi, kui on vaja kusagile minna, siis seisatad, vaatad kaarti, uurid, millise tänavani otse pead liikuma ja paned telefoni taas käest ära. Kui avastan lapsed tänaval kõndimas telefon käes, siis neil on teada, et see viib nutitelefonist ilma jäämiseni. Esimese klassi laps on ju juba mõistusega inimene, kes on juba mitu head aastat harjutanud lihtsamast keerulisema suunas liikumist.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Näitan 27 postitust - vahemik 31 kuni 57 (kokku 57 )


Esileht Koolilaps Esimese klassi õppetunnid vanematele