Teema: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Nojah, mis mõttes ükski ei huvita? Mina olen oma poissi kasvatanud nii, et nelja aastaselt viisin jalkatrenni ja sai selgeks tehtud, et nüüd käimegi kaks korda nädalas trennis. Sellist küsimustki polnud, kas täna tahab trenni minna või mitte. Trenn on üks osa elust nagu hammaste peseminegi. Poiss hakkas jalkat fännama alles kolm aastat hiljem kui hakkasid tulemused tulema. Vahepeal tahtis küll ära tulla, aga ütlesime talle, et siis peab ta endale teise trenni valima–diivanile vedelema poiss ei jää. See vahetevahel rulaga nõkerdamine või hoovis teiste poistega jooksmine on trennile lisaks. Muidugi ei taha su poiss nüüd enam mingisse trenni minna kui kõik, kes seal käivad on temast füüsiliselt üle pea arenenud. Egas muud kui valigu ala ja hakaku pihta. Veel pole hilja.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Ilutegijaga ma päris ei nõustu. Muidugi tuleb ka koos liikuda, aga see peaks olema regulaarsele trennile lisaks. Lapse jaoks ei ole trennis käimine mitte ainult füüsise arendamiseks. See kasvatab veel distsipliini (trenni on vaja minna just nüüd, neljapäeval kell 18.00 ja olla õigeks ajaks kohal), trennis tekib lapsel teine suhtlusringkond, kus ta tulevikus end tõestada saab. Ühesõnaga, trenni keskkond on kooli kõrval lapsele teine väljund. Kui koolis lähevad suhted mõnel päeval sassi, läheb laps trenni ja tunneb, et kooli probleem polegi veel kõik, millest elu koosneb. Elu on mitmetahuline. Lisaks on regulaarne trenn suurepärane koolis õppimisest tulenevate pingete maandaja. Inimene, kes on lapsena ja noorena regulaarselt trennis käinud, teeb tõenäolisemalt sporti ka täiskasvanuna. Diivanil kasvanud lapsed pole sportijad ka edaspidi. Vanemad annavad edasisele elule aluse lapsepõlves harjumuste kasvatamisega.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Tegelikult on siin probleem palju sügavam ja ideoloogilisem mu meelest. Ei oleks midagi viga ju ka kooli kehalise tundidel lapse füüsise arendajana (see on ju ka vist siiski nendne eesmärk?) ja neid tunde on ka tunniplaanis piisavalt. Aga liikumise rõõm nullitakse ära normatiivsete tulemuste tagaajamisega. Vot see võtabki lapselt liikumise ja sportimise lusti ära. Eriti muidugi nendelt, kellele loodus ei ole andnud häid füüsilisi eeldusi. Pole parata, osad sünnivadki vibalikumateks, vähese lihasmassi ja jõuga. Kas keegi teeks mulle selgeks, mis kuradi vahe on sellel, kas laps jookseb mingi distantsi läbi etteantud normile vatavalt või oma võimetele vastavalt? Kas mitte eesmärk ei peaks ikka olema see, et kõik teevad kaasa ja liiguvad rõõmuga, soorituspaineta ja stressita?
Aga see on ikka see müstilise \”keskmise\” inimese kasvatamise taotlus, indivuduaalsust arvestamata.
Mitte, et ma siirast rõõmust tehtava trenni vastu oleks. Kaugel sellest! Trenni sundimine (mitte segi ajada kavala ergutamisega!) tundub mulle aga kuidagi kummaline ja meie pere \”soft’i\” maailmavaatega vastuolus. Samuti nagu see, et laps peab kooli kehalise tundidedes rahuldavate soorituste kirjasaamiseks hambad ristis lisatrennides käima.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Just, Arabella42! Minu 40 aastane õde on siiani meie vanematele tänulik, et nad temast pehmokest ei kasvatanud ja trennipäeval oli trenni minek, sadagu või pussnuge. Lapsed on enamasti tänulikud kindlate piiride ja mõistliku sunni eest. Iseenese tarkusest oskaks nad vaid arvuti ees istuda ja krõpse süüa.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Lihtne on rääkida kui sul on sportlik laps, kes lihtsalt ei viitsi trennis käia. Muidugi saadad sunniviisiliselt ja hiljem on ta sulle tänulik. Hoopis teine asi on füüsiliselt nõrgemate lastega. Palju sõltub ikka sellest, mis sulle antud on.
Minulgi teemaalgatajale sarnane laps, seetõttu saan väga hästi murest aru. Teil on isegi vedanud, sest rattasõit on juba ju \”midagi\”. Seega rattatrenn vast? Või trikitama?
Jalka on kõigil poistel jah see mehisuse näitaja, aga kui ikka võhma pole, siis vägisi seda juurde ei tekita. Me proovisime erinevate trennidega, ka kergejõustikku lootuses, et midagi ikka areneb, aga ei. Lõpuks jätsime lapse rahule. Tegi seda, mis talle meeldis, jooksis sõpradega niisama õues, mängis palli jms.
Vanemates klassides selgus, et meie poiss on väga tubli võimleja, käis isegi võistlustel ja muskel läheb rööbaspuudel ka suureks 😉
Praegu võib öelda, et nõrgast lapsest on saanud väga kena sportik noormees. Mis kõige tähtsam – talle meeldib ennast liigutada, sport on jäänud tema igapäevaellu alles. Aga siiani ei jookse. Ta ütleb, et ei suuda, halb hakkab.
Mis ma tahan öelda on see, et tuleks lapsele leida see \”oma asi\”, milles ta on tubli. Kõik ei pea jooksma, kõik ei pea hästi palli mängima, kõik ei pea ratast sõitma. Minu meelest võib suure sundmisega just asja täiesti vastusõetamatuks teha, nii et laps enam üldse midagi teha ei taha.
Seega ma soovitaks alustada rattast ja otsida kas on kuskil vastavaid trenne. Jõudu!

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Igati nõus nendega, kes soovitavad leida lapsele õige ala ja kindlasti ka õige treener. Uuri tuttavate, sõprade käest, kus oleks selline harrastajate grupp. Kindlasti on oluline ka positiivne õhkkond.

Tean, mida räägin. Mul on kaks poissi, üks neist edukas meeskonnamängija, teine aga selline omaette toimetaja. Tuligi välja, et teine on puhas kunstihing – meeldib tegeleda individuaalalaga, kus on nii muusikat, tantsu kui ka tõsist sporti. Lapsed on erinevad, kuid liikumine tuleb alati kasuks.

Ma tean, et on olemas selline koht http://www.lastesport.ee/index.php?page=93, kus lapsed saavad teha tutvust mitmete eri aladega. Sa võid uurida, äkki on nad mõelnud ka veidi suuremate laste grupi avamisele.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Minu kogemus ütleb, et seda normaalset füsioloogilist liikumist on lastel piisavalt võibolla soojal aastaajal. Pool aastat on aga sellist aega, kus heal juhul on lund ja eriti heal juhul on lastel ka kodu lähedal suusatamis-kelgutamisvõimalus, enamasti aga ei ole. Ja mida vanemaks laps saab, seda keerulisem on teda lihtsalt õue liikuma saada.
Pean tunnistama, et mina olen ka selline laisk lapsevanem, kes ise lastega igapäevaselt õues ringi traavida ei viitsi. Enda õigustuseks toon tavaliselt selle, et tita kõrvalt ma hästi ei saa ka :). Aga möönan, et liikuma tegelikult peaks rohkem ja tunnen, et kui mul oleks paar korda nädalas konkreetsetel aegadel trenn, siis ma seal käiksin ka (eriti kui keegi aegajalt meelde tuletaks, kui kasulik see mulle on).
Minu üks laps käib kahes trennis (ise tahab), teine ühes (eriti ei viitsi, aga mina sunnin; sügisest vaatame, võibolla leiab endale meeldivama ala). Trennid on sellised harrastajate omad, kus ei võistelda, seega pole tegu minu saavutusvajadusega. Tahan lihtsalt, et nad küürus arvuti taga istumise asemel end liigutaksid. Tulemused on näha – lastel on seljad sirged ja võhma jätkub. Kui nüüd ise ka veel sinnamaale jõuaks :).

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

mina jälle ei arva, et kõik peaksid kehalises tublid olema. kui suvel ratta seljas \”elab\”, siis milleks muretseda. peaasi on minu meelest see, et ta ainult ninapidi arvutis ei istuks. lapsele tuleb võimaldada liikumist vabas õhus, minu arvates ei pea see ilmtingimata mingi spordiala olema.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See niisama tore liikumie koos vanematega ei arenda piisavalt lapse lihaseid ja südame veresoonkonda. Selline mõnus jalutuskäik, rohimine põllul ja väike rattasõit on piisav pensionärile, kes soovib ennast erksana hoida, mitte noorele lapsele.[/tsitaat]
Kui mina oma lapsega koos väljas jalutamas käies rabeleksin sama palju, kui tema, siis ma oleksin ammu alakaalus. Lapsega jalutamine ei tähenda lapse jaoks elu sees sirget joont mööda rahulikult kõndimist.
Aga nt lasteaias teistega koos võimeldes, kus ta ei saa poose ja asendeid ise valida ja need on ikka sellised kohati üsna jõutrennisarnased, seal ta väsib ära. Väsib nii ära, et peab pikali heitma.

Muide, lastel võib tihti esineda väikesi südame arenguhäireid, ja ka sel juhul on väga jõuline trenn pigem vastunäidustatud.

RE: Esimese klassi poiss füüsiliselt nõrk.

Neile vanematele, kelle lapsed ühe või teise kindla sporditegevuse kohta ütlevad et ei suuda, halb hakkab, palun saatke oma laps arstlikkuse kontrolli. Tõsiselt.
Eriti teismeliste poiste emad – te ei taha, et laps mingi teise füüsilise tegevuse käigus äkki lihtsalt kokku kukuks ja mõni ootamatu viga välja tuleks.