Tere kõigile!
Kuna mul algas alles teekond koos viljatusravi arstiga, siis sooviks Teie kogemuste põhjal uurida, kui kiiresti esimesest visiidist kuni eduka raseduseni Teil aega läks?
Mis protseduuri järgselt juba õnnestus (mitte vaid IVF)? Mida omast kogemustest oskate veel rääkida ja soovitada, millel silma peal hoida?
Tänud igasuguste tagasisidede eest!
Minul 2 rasedust stimuleeritud klomifeeniga. Mõlemal korral tekkis rasedus kolmandal stimuleeritud tsüklil. Esimesel korral rasedus peetus, teine on hetkel 18+5
Kokku läks 3 kuud. Esimesed 2 kuud sain ravi ja kolmas kuu oli esimene stimulatsioon Clostilbegytiga mis õnnestus kohe.
Alates esimesest visiidist 2,5aastat. Alustati klomifeeniga stimuleerimist, kui tuli välja, et asi mehes(meestearst tunnistas ta ikkagi terveks) läksime kohe IVFi peale. Õnnestus alles 7. ring ühe ainsa FET embrüoga. Hetkel teises trimestris selle jääkaruga ja kõik hästi.
Huvitav, et mõnel nii kiiresti läks. Mina käisin novembris esimest korda viljatusravi arsti vastuvõtul, seejärel tehti nii mulle kui ka mehele mitmeid uuringuid – tulemuseks seletamatu viljatus. Jaanuari lõpus pandi IVFi järjekorda aprilli, rasestumine õnnestus kohe esimesel korral, aga paraku katkestati lootevee kao tõttu 20. nädalal. 4 kuu pärast õnnestus rasestuda loomulikul teel, nüüd on 4. raseduskuu. Loodan ainult parimat! Ja lohutan, et loomulik rasestumine on endiselt võimalik, eriti kui on diagnoosiks seletamatu viljatus.
Huvitav, et mõnel nii kiiresti läks. Mina käisin novembris esimest korda viljatusravi arsti vastuvõtul, seejärel tehti nii mulle kui ka mehele mitmeid uuringuid – tulemuseks seletamatu viljatus. Jaanuari lõpus pandi IVFi järjekorda aprilli, rasestumine õnnestus kohe esimesel korral, aga paraku katkestati lootevee kao tõttu 20. nädalal. 4 kuu pärast õnnestus rasestuda loomulikul teel, nüüd on 4. raseduskuu. Loodan ainult parimat! Ja lohutan, et loomulik rasestumine on endiselt võimalik, eriti kui on diagnoosiks seletamatu viljatus.
Me tegime kõik proovid erakliinikus ja maksime kõige eest ise, seega ei pidanud ka mees kuid arsti aega ootama ja saimegi kiiresti oma asjadega ühelepoole.
Minul oli samuti mehepoolne viljatus. Esimesel korral pöördusime erakliinikusse. Tehti seal ka kõik proovid. IVF-ga siirdati 2 embrüot. Ei õnnestunud. Öeldi ka, et mehel seemnerakud nii väiksed, et meil omavahel ei õnnestu, pigem kasutada doonorit.
Pöördusime kliinikumi viljatusravi arsti poole. Seal algas pikk teekond. Ma polegi enam kindel, aga vist oli see viies katse, mis õnnestus. Esimene kord ei jäänud midagi pidama. Edasi embröo küll kinnitus, aga tulid mulle igasugused jamad kaela. Täpselt kui olin triibud kätte saanud jäin mega tugevasse kurgupõletikku, mis lõppes herpesega. Katse ebaõnnestus. Järgmisel korral tabas täpselt peale triipe hambajuure põletik. Antibiootikumide kuur, ei tea kas mõjus see või miks, aga katse ebaõnnestus. Siis sain jälle triibud, aga ei teagi, kas pingutasin tööl üle või miks, aga tekkis mega suur hematoom, mis lõppes ka siis raseduse katkemisega varajases staadiumis (5 nädalat).
Püüdsin lugeda palju teiste kogemusi ja artikleid. Lõpus olin nii jõuetu. Õnneks läks arst puhkusele, sain natuke pikemalt emotsionaalselt taastuda (3 kuud). Oli veel jäänud viimane kord kliinikumis haigekassa toetusel proovida. Seekord võtsin juba kohe peale punktsiooni haiguslehe ja vahepeal tööle ei läinud. Ma ei suutnud enam lootusi hellitada. Leppisime mehega kokku, et me ei läbime küll protseduuri, aga omavahel sõnagi ei poeta sellel teemal.
Tundsin, et nii oli ainuõige, et siis ei teki asjatuid lootusi ja läheb kuidas läheb. Arst muidugi pidevalt muutis ka oma raviskeeme. Tavaliselt jäi punktsiooni ja siirdamise vahele 5-6 päeva. Seekord olid arsti sõnad, et me ei jää ootama, siirdame kiiremini, saavad varem oma õigesse keskkonda tagasi. Vist oli see kolmas päev.
Üks embrüo hakkas kenasti arenema. Nüüd
on jäänud mõned kuud veel oma kõhubeebit kanda. Ja me ei pidanud doonorit kasutama.
Ütlen ka seda, et raseduse algus oli minu jaoks meeletult stressirohke. Liiga palju oli varajasemaid ebaõnnestumisi. Kartsin nii väga, et midagi võib veel juhtuda. Ma olin emotsionaalselt ikka suht läbi, ei julgend rõõmustada, öösiti ei saanud magada, kartsin jällegi ärgata vereloigus. Lugesin, et tuleb olla rahulik jne, stress ei mõju hästi, aga ma ei osanud kuidagi sellega toime tulla. See jutt pole mitte hirmutamiseks vaid tõestuseks, et kui beebi on määratud tulema, siis ta ikka tuleb. Loo moraal on see, et kui ikka on stress peal, siis pole mõtet sellega omakorda võidelda vaid lihtsalt see periood üle elada. Proovides olla positiivne tekitad endas veel suuremad pinged, kuna pole võimalik oma pingeid eirata, need tuleb läbi tunda ja elada.
Edu sellel teekonnal! ????
Ära proovi olla koguaeg tugev, luba endal olla nõrk ja tunda oma tundeid, ka negatiivseid!
Ehk on ka minu teekonnast abi. Arstile pöördusin ca aasta tagasi, kokku tehti 3 IUI’d ja 1 IVF, kõik ebaõnnestusid, 2 kuud peale IVF’i jäin ise rasedaks. Ma ütleks siin märksõnaks lahtiütlemine ja mediteerimine
Esimene visiit Nova Vitas oli jaanuaris (2010), enne seda oli 2 a triibupüüdmist, riiklikus haiglas günekoloog tegi lihtsalt läbivaatusi ja ütles, et kõik nagu korras. Nova Vitas hakati kohe järjest teste tegema (hormoonid, mehel sperma jne), suunati LAPile, sellega samal ajal tehti ka hüsteroskoopia. Saime mehega mõlemad ureaplasmoosi ravi. Kui jaanuaris sai selle kõige alustatud, siis mais (kuu pärast LAPi) sain juba positiivse rasedustesti, kahjuks see rasedus peetus, järgmised triibud sain oktoobris (pärast peetumist pidasime paar kuud vahet). Nii et meil läks hästi tagantjärele vaadates. Probleem oligi minu munajuhades, mis olid raskesti läbitavad ja LAPi käigus läbitavus paranes, mingil määral võib-olla ka ureaplasmoosis.
Esimesest naistearsti visiidist raseduseni läks ca 4 aastat. Ca aasta aega ei uskunud mu arst, et võiks olla viljatuse probleem. Soovitas klaasi veini võtta, mitte üle mõelda, ma olla nii noor, aega veel küll. Lõpuks lubas, et saadab siis mu viljatusarstile, ütles isegi aja. Kui olin mitme kuu pärast vastuvõttu ootamas viljatusravi arsti ukse taga, tuli välja, et aega pole mu arst siiski pannud. See oli minu jaoks viimane piir nii ükskõikse arstiga. Vahetasin päevapealt naistearsti ja panin ise viljatusarstile aja, esimese aja panin tasulise, järgnevad sain juba tasuta. Mehe uuringutega läks kiiremini, iga liigutus maksis mitusada eurot, aga vähemalt ei pidanud ootama iga uut aega nädalaid. Esimestest uuringutest raseduseni läks ca 3 aastat. Tegime mehega mõlemad mitu ravikuuri läbi. Klaas veini ja mittemõtlemine ei oleks olukorda mitte kunagi lahendanud. IUI tõi lapse. IVF-de vahele tegime ka IUI-sid. Vaatasin just järgi, õnneks see ükskõikne ja vana naistearst enam ei tööta, ilmselt on pensionil. Veab teistel naistel vähemalt selles osas.
Tegelikult saab naine ka ise pöörduda viljatusraviarsti poole, ei pea ootama suunamist oma naistearstilt.
