Kõigil vaikijatel ei ole, aga sa ju ei tea, kellel on.
Jah, kui inimene igas muus mõttes figureerib avalikkuse ees ja võtab sõna aga selles ühes asjas jätab ütlemata, siis see muutub kahtlaseks küll. Aga kas pelk kahtlus on piisav, et perekoolis käratada, et Elinaga on asi selge, reetur! Ja nagu ta ise ütles, saadeti talle ka ähvarduskirju, milleks? Kas neid, kes ennast päriselt vaenulikuna on näidanud, ei jätku piisavalt? Kirkorov näiteks – aga ka Monika Helme, kes samas vestluses arvab, et Ukraina sõjapõgenikke ei peaks siia lubama aga muidu on ta ikka Ukraina poolt… väidetavalt. Äkki neist ikka piisab, ei ole vaja uusi juurde leiutada seal, kus inimene on siiralt ebakindel?
Jah, nõus. Mu mõte oli, et sa ei saa ka nunnutada vaikijaid, lootes, et äkki neil on põhjus. Suuremal osal ju ei ole. Jajah, süütuse presumptsioon, kuid praegu on vaja koostööd, st. ka see, kes vaikib mingil olulisel põhjusel (näiteks Anne), võiks mõista, et siis tuleb märku anda, et põhjus on olemas. Sõda Ukrainas on piisavalt oluline sündmus, et konkureerida lähedase terviseprobleemide ning surmaga.