Esileht › Pereelu ja suhted › Ettepanek

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 98 )

Teema: Ettepanek

Postitas:
roonja
03.02.2018 10:56

Oleme pikas suhtes. Kui pere lõime oli parasjagu masuaeg. Sellepärast tundus, et abiellumise võiks edasi lükata. Mina kujutasin vaimusilmas ette korralikku pulmapidu, kus koos kõik lähedased. Arvasin, et mees mõtleb samamoodi. Sellepärast me enne esimese lapse sündi ei abiellunud. Aeg läks edasi, seisud paranesid. Aga mees ei puudutanud abiellumise teemat. Olin nördinud, kuid numbrit sellest ei teinud. Kui tahtsime perre teist last, siis võtsin asja ise teemaks. Ei teinud küll traditsioonilist abieluettepanekut, kuid ütlesin, et võiksime ikka igas mõttes perekond olla. Mees ütles, et tema ei näe mõtet jne. Tulid kõik need tüüpilised, traditsioonilised vastused, mida mehed sellisel puhul ütlevad. Olin väga solvunud, kuid olen rahuliku ja tasakaaluka loomuga. Ei hakanud sellest tüli üles kiskuma. Siiski, aegajalt tõstatasin siiski teema, kuid see lõppes alati ühtemoodi. Olin ülisolvunud, kuid neelasin selle alla. Ja edaspidi, vähemalt 15 aastat, ei puudutanud enam mitte kordagi seda teemat. Elasin kõik need aastad okas hinges ja tean kohe täiesti kindlalt, et meie omavahelist suhet on see väga tugevalt mõjutanud. Õigem vist oleks öelda, et mõjutas minu suhtumist temasse.

Nüüd, ühel õhtul, kui tulime peolt ja olime mõlemad natukene veini joonud ja heas tujus, viis mees mu magamistuppa ja õngitses pesusahtlist välja kuldse sõrmusekarbi. Võttis sealt oma kadunud ema lillekesega kuldsõrmuse ning torkas selle mulle sõrme. Ütles, et ma olen talle armas ja kallis ning et võiksin võtta seda sõrmust vist isegi kui kihlasõrmust. Just väljenduski niimoodi ebamääraselt, mitte konkreetselt. Siis näitas samas karbis olevat oma ema abielusõrmust ja ütles, et kui me äkki kunagi ka abielluksime, siis ehk sobiks ka see minu sõrme.

Ma ei osanud esialgu kuidagi reageerida. See oli ootamatu. Järgmisel hommikul mõtlesin juhtunu üle ja tundsin, et olen solvunud ja tunnen alandust. Sõrmus oli sõrmes. Paar järgmist päeva mõtlesin sellele. Tundsin seda sõrmust kandes end väga ebamugavalt. Kolmandal päeval võtsin sõrmuse sõrmest ning poetasin selle samasse karpi tagasi. Imelik on see, et mees märkas kohe, et mul enam sõrmust ei ole. Ja küsis selle kohta. Ma ei suutnud talle enda tundeid välja öelda. Ütlesin talle, et ma mõtlesin, et see oli niisama veinise peaga tehtud tegu. Mees kinnitas, et nii see ei olnud. Teadis täpselt, mida teeb. Nüüd on mitu päeva läinud ja eile hakkas mees jälle rääkima, et peaksin ikka sõrmuse tagasi panema.

Suvel saab meil täis 30 aastat tutvumisest.

Kuidas teie käituksite sellises olukorras? Kuidas reageeriksite?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 03.02 10:56; 03.02 11:23; 03.02 11:24; 03.02 12:03; 03.02 12:28; 03.02 12:39; 03.02 12:49; 03.02 16:53; 03.02 16:56; 03.02 17:02; 03.02 17:18; 03.02 17:28; 04.02 19:45; 11.02 15:56; 11.02 17:27; 11.02 17:34; 11.02 17:42; 30.06 11:11; 05.07 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:
hakk
03.02.2018 11:09
Kägu kirjutas:

Tundsin seda sõrmust kandes end väga ebamugavalt.

Kõnevõimetute osakond on jälle hoos.
Perekooli kägu tunneb meest 30 aastat (!!!) ja ikka ei suuda mehele kolme sõna öelda, et “Kallis Juhan, väga tore sinust, aga ma tunnen end väga ebamugavalt seda kandes ja ma ei taha seda teha. Oleksid võinud ikkagi mulle uue osta, mitte kokku hoida. Lähme homme koos ja teeme seda, jne.”

Tekib küsimus, MITU AASTAT on vaja, et inimene suudaks teise inimesega lihtsatest asjadest rääkida?
40? 60??? 100 võibolla? Sa sured enne ära ju…?

Selle asemel tehakse teema.

P.S. Aga üldiselt olete mehega paras paar. See elab naisega 30a kokku ja kaine peaga ei julge ettepanekut teha. Ja et odavalt läbi saada, võtab ema vana sõrmuse.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 03.02 11:09; 03.02 14:49; 04.02 03:01; 04.02 16:11; 12.02 16:07;
To report this post you need to login first.
Postitas:
roonja
03.02.2018 11:23
Kägu kirjutas:
Kägu kirjutas:

Tundsin seda sõrmust kandes end väga ebamugavalt.

Kõnevõimetute osakond on jälle hoos.
Perekooli kägu tunneb meest 30 aastat (!!!) ja ikka ei suuda mehele kolme sõna öelda, et “Kallis Juhan, väga tore sinust, aga ma tunnen end väga ebamugavalt seda kandes ja ma ei taha seda teha. Oleksid võinud ikkagi mulle uue osta, mitte kokku hoida. Lähme homme koos ja teeme seda, jne.”

Tekib küsimus, MITU AASTAT on vaja, et inimene suudaks teise inimesega lihtsatest asjadest rääkida?
40? 60??? 100 võibolla? Sa sured enne ära ju…?

Selle asemel tehakse teema.

P.S. Aga üldiselt olete mehega paras paar. See elab naisega 30a kokku ja kaine peaga ei julge ettepanekut teha. Ja et odavalt läbi saada, võtab ema vana sõrmuse.

Ma ju tõstatasin seda teemat korduvalt. Siis rääkisin ka täiesti ausalt, mida tunnen ja mõtlen, miks see mulle oluline on jne. Kuna reaktsioon oli alati sama, siis võtsin vastu otsuse, et enam seda teemat ei puuduta. Ja ei puudutanud ka.

Nüüdne olukord aga oli nii ootamatu, et ma ei osanud kohe mitte ühtegi sõna selle peale kosta.

See, et ta pruugitud sõrmuse kinkis, ei ole minu jaoks solvav. Pigem solvab mind midagi muud. Ja ma ei saa seda enne talle välja öelda, kui ma pole kõige pealt iseenda jaoks selgeks teinud, mis mind täpselt solvab.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 03.02 10:56; 03.02 11:23; 03.02 11:24; 03.02 12:03; 03.02 12:28; 03.02 12:39; 03.02 12:49; 03.02 16:53; 03.02 16:56; 03.02 17:02; 03.02 17:18; 03.02 17:28; 04.02 19:45; 11.02 15:56; 11.02 17:27; 11.02 17:34; 11.02 17:42; 30.06 11:11; 05.07 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:
roonja
03.02.2018 11:24
Kägu kirjutas:

Et muudkui ootasid ettepanekut ja kui see lõpuks tuli, siis solvusid?

Ma enam ei oodanud seda ettepanekut. Vähemalt 15 aastat ei ole enam oodanud ega lootnud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 03.02 10:56; 03.02 11:23; 03.02 11:24; 03.02 12:03; 03.02 12:28; 03.02 12:39; 03.02 12:49; 03.02 16:53; 03.02 16:56; 03.02 17:02; 03.02 17:18; 03.02 17:28; 04.02 19:45; 11.02 15:56; 11.02 17:27; 11.02 17:34; 11.02 17:42; 30.06 11:11; 05.07 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Delphine
03.02.2018 11:32

Miks sa solvunud oled? Selle ebamäärasuse pärast või mingit mul põhjusel? Ausalt öeldes on jah otsustusvõimetu mats mees, kes isegi abieluettepanekut korralikult teha ei julge. Jätab endale igaks juhuks taganemistee. Katsu talle ikka välja öelda, mida tunned – et soovid abielluda ja siis tuleb tema sellise pooliku ettepanekuga, mis peaks justkui sinul suu kinni panema, aga teda samas millekski ei kohusta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
ikkajuhtub
03.02.2018 11:34

Väga asjalik teema jälle ???????????? ja kuna keegi pole veel soovitanud ja saan olla esimene, LAHUTA. Aikurat Sa ei saa ju.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
SpiderCat
03.02.2018 11:57

Minu meelest reageerisid sa üle, teemaalgataja. Vähemalt saad nüüd olla õnnelik selle üle, et said ka meest solvata. Kuigi, mina ei tahaks armastatud inimest mingil juhul solvata, eriti veel kättemaksuks.

Mis masu oli 30 aastat tagasi?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
roonja
03.02.2018 12:03
Kägu kirjutas:

Minu meelest reageerisid sa üle, teemaalgataja. Vähemalt saad nüüd olla õnnelik selle üle, et said ka meest solvata. Kuigi, mina ei tahaks armastatud inimest mingil juhul solvata, eriti veel kättemaksuks.

Mis masu oli 30 aastat tagasi?

Mille osas ma üle reageerisin? Ma ju ei ole mehele mitte midagi öelnud.

Masu oli 90ndate alguses, kui hakkasime pere looma.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 03.02 10:56; 03.02 11:23; 03.02 11:24; 03.02 12:03; 03.02 12:28; 03.02 12:39; 03.02 12:49; 03.02 16:53; 03.02 16:56; 03.02 17:02; 03.02 17:18; 03.02 17:28; 04.02 19:45; 11.02 15:56; 11.02 17:27; 11.02 17:34; 11.02 17:42; 30.06 11:11; 05.07 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Tere Hommikus
03.02.2018 12:16

Ongi keeruline olukord. 15 aastat sa enam ettepanekut ei oodanud, kas see tähendab, et sa ikkagi tahad abielluda või ei? Mis oleks tegelikult põhjus nüüd end sellel moel siduda, et ametlikult abielluda? Abielu on lisaks ka materiaalne otsus, kas see sulle nüüd sobiks? Mis võiks olla mehe motivatsioon just nüüd see “ettepanek” teha, kas midagi viimastel aastatel on muutunud suhtes? Kirjutad, et sinu suhtumine mehesse on aastaid olnud teistsugune sest ta ei soovinud abielluda. Kas nüüd kui ta nagu näitas (vist) soovi, sinu suhtumine võiks muutuda? Ehk polegi enam vaja paberit, aitab teadmisest et ikkagi tahtis.
Selline olukord võib kujuneda rumalaks võimuvõitluseks (“no kui ikka mind tahad, tee siis ka korralik ettepanek”, või “kui siis ei sobinud mind võtta, siis nüüd mulle ei sobi sulle tulla”). Samas võib praegune tegelikult olla ka lõpptulemus eelnevale võimuvõitlusele kus mees tundis tugevat sinupoolset survet abiellumiseks ja võttis nii palju aastaid aega, et end mitte survestatuna tunda ning nüüd siis “tegigi” ära, niivõrd kuivõrd.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 03.02 12:16; 03.02 12:35; 03.02 12:46;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Andy
03.02.2018 12:17

Ma arvan, et sul on ealised iseärasused ehk algav kliimaks, sellepärast solvudki mõttetute asjade peale. Kirjutad ju isegi, ei saagi aru, mille peale täpselt solvusid.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
värskekartul
03.02.2018 12:25

Mina ei saa aga aru, kuidas elatakse nii kaua koos inimesega, kelle peale ollakse solvunud ja hoitakse okast hinges….Kas see ongi armastus?
Mina olen meestest nii paju mõikama hakanud, et paljudel neist ongi pikad juhtmed ja võtabki aaaaaaastaid aega reageerimine või mingile otsusele jõudmine või suhetes selgusele jõudmine jms
Ja soovid täituvad tavaliselt siis, kui nad unustanud oled.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
roonja
03.02.2018 12:28
Kägu kirjutas:

Ongi keeruline olukord. 15 aastat sa enam ettepanekut ei oodanud, kas see tähendab, et sa ikkagi tahad abielluda või ei? Mis oleks tegelikult põhjus nüüd end sellel moel siduda, et ametlikult abielluda? Abielu on lisaks ka materiaalne otsus, kas see sulle nüüd sobiks? Mis võiks olla mehe motivatsioon just nüüd see “ettepanek” teha, kas midagi viimastel aastatel on muutunud suhtes? Kirjutad, et sinu suhtumine mehesse on aastaid olnud teistsugune sest ta ei soovinud abielluda. Kas nüüd kui ta nagu näitas (vist) soovi, sinu suhtumine võiks muutuda? Ehk polegi enam vaja paberit, aitab teadmisest et ikkagi tahtis.
Selline olukord võib kujuneda rumalaks võimuvõitluseks (“no kui ikka mind tahad, tee siis ka korralik ettepanek”, või “kui siis ei sobinud mind võtta, siis nüüd mulle ei sobi sulle tulla”). Samas võib praegune tegelikult olla ka lõpptulemus eelnevale võimuvõitlusele kus mees tundis tugevat sinupoolset survet abiellumiseks ja võttis nii palju aastaid aega, et end mitte survestatuna tunda ning nüüd siis “tegigi” ära, niivõrd kuivõrd.

Pigem kaldun ma ise sinnakanti, et minus tõstab pead nagu võimuvõitlus. Või hoopis mingi jonn ja viha. Kui ma seni ei ole sobinud, siis nüüd enam ei tule ka. Saan aru, et see on tohutult lapsik, aga midagi ei ole parata, et niimoodi tunnen.

Olukorra teeb eriti veidraks see, et meie pere kaks vanemat last on juba abielus. Ja pere teine laps on meid juba vanavanematekski teinud. Nüüd siis kaks opakat vanainimest (kusjuures, me ei ole tegelikult üldse vanad, mõlemad alles 45-aastased) jõudsid ka nii kaugele, et … Ahh, nii nõme! Saan aru, mina olen nõme! Olukord on nõme!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 03.02 10:56; 03.02 11:23; 03.02 11:24; 03.02 12:03; 03.02 12:28; 03.02 12:39; 03.02 12:49; 03.02 16:53; 03.02 16:56; 03.02 17:02; 03.02 17:18; 03.02 17:28; 04.02 19:45; 11.02 15:56; 11.02 17:27; 11.02 17:34; 11.02 17:42; 30.06 11:11; 05.07 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Tere Hommikus
03.02.2018 12:35

Abiellumiseks on ka väga erinevad motiivid, mul isiklikult on see “väljapoole” motiiv. Ehk, anda teistele inimestele, ühiskonnale ja oma lastele teada – me oleme kindel paar, oleme teinud otsuse koos edasi minna heas ja halvas. Sissepoole (meile mehega) ju midagi ei muutu, kui, siis ainult läbi teiste suhtumise (“nad on abielus”).
Olete olnud 30 aastat koos nii heas kui halvas. Väljapoole pole nagu midagi teada anda. Või on??? Sissepoole siis on küsimus küll, et mis see abiellumine just teile kahele tähendaks…? Seda saate ainult teie kaks teada ja mingite passiiv-agressiivsete võtetega (“poetasin sõrmuse karpi tagasi”) seda ei selgita ka.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 03.02 12:16; 03.02 12:35; 03.02 12:46;
To report this post you need to login first.
Postitas:
asdfs
03.02.2018 12:37

30 aastat olete koos olnud? Kaks last?
Siis ükskord suvalisel õhtul, kui mees on vindine, saab naine enda laste isalt enda ÄMMA (!!!) sõrmuse koos sõnadega, et naine on talle armas, et naine võiks kanda seda sõrmust ja see on nagu kihlasõrmus vms.
No siin ei ole midagi öelda… See on selline tüüpiline Eesti mees, kelle abil me siin kõik peaksime iivet tõstma.. Nagu tahab natuke abielus olla, nagu natuke ei taha… kui ametlikult ei ole, siis oleks nagu veel vaba jne. ühesõnaga, useless…mõttetu, pointless… Ma ise ka ei saa aru abielu mõttest, aga kui teisele poolele on see niii tähtis ja kui teine pool seda väga vajab/tahab, siis ma tulen ju sellega kaasa, sest see on minu armsamale oluline…Kuidas sellises olukorras (mis on veel nii kaua vindunud) kujutada ette mingit ülimat usaldust, ühtesulamist meeletult kirglikkus seksis…Kuidas üldse elada igapäevaselt koos, kui partneri peale ollakse väga solvunud…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
roonja
03.02.2018 12:39
Kägu kirjutas:

Mina ei saa aga aru, kuidas elatakse nii kaua koos inimesega, kelle peale ollakse solvunud ja hoitakse okast hinges….Kas see ongi armastus?
Mina olen meestest nii paju mõikama hakanud, et paljudel neist ongi pikad juhtmed ja võtabki aaaaaaastaid aega reageerimine või mingile otsusele jõudmine või suhetes selgusele jõudmine jms
Ja soovid täituvad tavaliselt siis, kui nad unustanud oled.

Samas oleks tobe ka vaid sellepärast lahku minna, et mees ei taha ära võtta. Kui lapsi ei oleks olnud, siis oleks teine asi, aga lastega pere selle pärast lõhkuma hakata on jälle imelik.

Mees ei ole selles mõttes meie suhtes kahelnud, et ta ei tea veel, kas tahab minuga elu lõpuni koos olla. Või et hoiaks põgenemiseks tagaust lahti. Tema argumendid mitteabiellumiseks olid pigem sellised, et kõik tema tuttavad, kes on abiellunud, on lahku läinud jmt. rumalused.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 03.02 10:56; 03.02 11:23; 03.02 11:24; 03.02 12:03; 03.02 12:28; 03.02 12:39; 03.02 12:49; 03.02 16:53; 03.02 16:56; 03.02 17:02; 03.02 17:18; 03.02 17:28; 04.02 19:45; 11.02 15:56; 11.02 17:27; 11.02 17:34; 11.02 17:42; 30.06 11:11; 05.07 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Tere Hommikus
03.02.2018 12:46
asdfs kirjutas:

…Kuidas sellises olukorras (mis on veel nii kaua vindunud) kujutada ette mingit ülimat usaldust, ühtesulamist meeletult kirglikkus seksis…

No appikene inimesed on 30 aastat koos olnud ja sa ootad, et seks on nagu armumise esimestes faasides.

Kuidas saab olla nii-ii ebarealistlik? Ma ise 16 aastat abikaasaga koos, ja sellist meeletult kirglikku ühtesulamist seksis tuleb küll ette, aga no on perioode kus seda on ikka vähe. Ja siis jälle rohkem. Pole võimalik pidevalt liblikaid kõhus hoida, kogu elu. Juba füsioloogiliselt liiga kurnav.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 03.02 12:16; 03.02 12:35; 03.02 12:46;
To report this post you need to login first.
Postitas:
roonja
03.02.2018 12:49
asdfs kirjutas:

30 aastat olete koos olnud? Kaks last?
Siis ükskord suvalisel õhtul, kui mees on vindine, saab naine enda laste isalt enda ÄMMA (!!!) sõrmuse koos sõnadega, et naine on talle armas, et naine võiks kanda seda sõrmust ja see on nagu kihlasõrmus vms.
No siin ei ole midagi öelda… See on selline tüüpiline Eesti mees, kelle abil me siin kõik peaksime iivet tõstma.. Nagu tahab natuke abielus olla, nagu natuke ei taha… kui ametlikult ei ole, siis oleks nagu veel vaba jne. ühesõnaga, useless…mõttetu, pointless… Ma ise ka ei saa aru abielu mõttest, aga kui teisele poolele on see niii tähtis ja kui teine pool seda väga vajab/tahab, siis ma tulen ju sellega kaasa, sest see on minu armsamale oluline…Kuidas sellises olukorras (mis on veel nii kaua vindunud) kujutada ette mingit ülimat usaldust, ühtesulamist meeletult kirglikkus seksis…Kuidas üldse elada igapäevaselt koos, kui partneri peale ollakse väga solvunud…

Olen nõus sinuga. Ütlesin ka, et minu poolt on see suhtumist mehesse oluliselt mõjutanud. See rikub usaldust ja kogu suhet üldises plaanis. Ehkki me ei tülitse ja kodus ei ole halba õhkkonda, siis sisimas ma ei ole õnnelik. Olen vist pika vihaga. Saan aru, et käitun igas mõttes enesehävituslikult.

Meil on neli last. Kaks vanemat on täiskasvanud. Kaksikud käivad gümnaasiumis.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt 03.02 10:56; 03.02 11:23; 03.02 11:24; 03.02 12:03; 03.02 12:28; 03.02 12:39; 03.02 12:49; 03.02 16:53; 03.02 16:56; 03.02 17:02; 03.02 17:18; 03.02 17:28; 04.02 19:45; 11.02 15:56; 11.02 17:27; 11.02 17:34; 11.02 17:42; 30.06 11:11; 05.07 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:
asdfs
03.02.2018 12:58
Kägu kirjutas:
asdfs kirjutas:

30 aastat olete koos olnud? Kaks last?
Siis ükskord suvalisel õhtul, kui mees on vindine, saab naine enda laste isalt enda ÄMMA (!!!) sõrmuse koos sõnadega, et naine on talle armas, et naine võiks kanda seda sõrmust ja see on nagu kihlasõrmus vms.
No siin ei ole midagi öelda… See on selline tüüpiline Eesti mees, kelle abil me siin kõik peaksime iivet tõstma.. Nagu tahab natuke abielus olla, nagu natuke ei taha… kui ametlikult ei ole, siis oleks nagu veel vaba jne. ühesõnaga, useless…mõttetu, pointless… Ma ise ka ei saa aru abielu mõttest, aga kui teisele poolele on see niii tähtis ja kui teine pool seda väga vajab/tahab, siis ma tulen ju sellega kaasa, sest see on minu armsamale oluline…Kuidas sellises olukorras (mis on veel nii kaua vindunud) kujutada ette mingit ülimat usaldust, ühtesulamist meeletult kirglikkus seksis…Kuidas üldse elada igapäevaselt koos, kui partneri peale ollakse väga solvunud…

Olen nõus sinuga. Ütlesin ka, et minu poolt on see suhtumist mehesse oluliselt mõjutanud. See rikub usaldust ja kogu suhet üldises plaanis. Ehkki me ei tülitse ja kodus ei ole halba õhkkonda, siis sisimas ma ei ole õnnelik. Olen vist pika vihaga. Saan aru, et käitun igas mõttes enesehävituslikult.

Meil on neli last. Kaks vanemat on täiskasvanud. Kaksikud käivad gümnaasiumis.

Neli last? Oh!
Ei, Sa ei ole pika vihaga! Kellelgil pole õigust öelda, kui kiiresti keegi peaks andestama. Ma mäletan selgelt asju, mis minuga juhtusid 30 aastat tagasi, ei kavatse andestada ( ehk et teha nägu, et seda ei juhtunud ja ma ei mäleta jne.) ja keegi ei saa mind selleks ka sundida! Kooselu mõte on ju see, et Sa hakkad koos elama inimesega, kes võtab endale mingil moel kohustuse aidata Sul saada, mida Sa tahad. Ja kui nii olulistes asjades ei suudeta seda teha… Nagu ma ütlesin, ma ise ei ole abieluusku, aga kui minu partnerile on see oluline ja ma tahan temaga koos olla, tahan teha teda õnnelikuks, siis mul tuleb enda uskumused/arvamused üle vaadata… ja kui ma ei ole nõus seda tegema, siis tuleb teine inimene vabaks lasta, et ta leiaks kellegi teise, kes seda on nõus tegema…
Kokkuvõtlikult: Sa ei pea leppima mingi olukorraga/andestama lihtsalt sellepärast, et keegi tunneb end halvasti sellepärast, et Sina oled pahane/kellegi käitumisest häiritud, eriti kui teine pool pole midagi teinud, et olukorda muuta.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
hunden
03.02.2018 13:01

Siis ükskord suvalisel õhtul, kui mees on vindine, saab naine enda laste isalt enda ÄMMA (!!!) sõrmuse koos sõnadega, et naine on talle armas, et naine võiks kanda seda sõrmust ja see on nagu kihlasõrmus vms.

Muud ei taha öelda, kui et ämma sõrmus on paljudes kultuurides üks suurimaid austusavaldusi. Sa ise kingiks oma surnud ema (abielu)sõrmuse kergekäeliselt ära?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.02 13:01; 03.02 14:24;
To report this post you need to login first.
Postitas:
asdfs
03.02.2018 13:01
Kägu kirjutas:
asdfs kirjutas:

…Kuidas sellises olukorras (mis on veel nii kaua vindunud) kujutada ette mingit ülimat usaldust, ühtesulamist meeletult kirglikkus seksis…

No appikene inimesed on 30 aastat koos olnud ja sa ootad, et seks on nagu armumise esimestes faasides.

Kuidas saab olla nii-ii ebarealistlik? Ma ise 16 aastat abikaasaga koos, ja sellist meeletult kirglikku ühtesulamist seksis tuleb küll ette, aga no on perioode kus seda on ikka vähe. Ja siis jälle rohkem. Pole võimalik pidevalt liblikaid kõhus hoida, kogu elu. Juba füsioloogiliselt liiga kurnav.

No toimetage siis vastavalt enda eale, sobivalt masinlikult! Ma ei ole öelnud, et see “kirglik ühtesulamine” peab toimuma 100% vahekordadest. Aga kuidas see üldse saab kõne alla tulla, kui ühe poole nii oluline vajadus on rahuldamata… kui usaldust ei ole.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
asdfs
03.02.2018 13:06
Kägu kirjutas:

Siis ükskord suvalisel õhtul, kui mees on vindine, saab naine enda laste isalt enda ÄMMA (!!!) sõrmuse koos sõnadega, et naine on talle armas, et naine võiks kanda seda sõrmust ja see on nagu kihlasõrmus vms.

Muud ei taha öelda, kui et ämma sõrmus on paljudes kultuurides üks suurimaid austusavaldusi. Sa ise kingiks oma surnud ema (abielu)sõrmuse kergekäeliselt ära?

Nojah, võib-olla, ei ole kõikide kultuuridega kursis. Sellegipoolest, ei soovi ma mitte mingil juhul kandma hakata ämma abielusõrmust. See kuulus ämmale ja peaks jääma ühte kappi koos kõikide teiste ämmale kuulunud asjadega. Äkki ma peaks olema rõõmus ka ämma ihupesu, peakatete ja sukkade üle, lihtsalt sellepärast, et need kuulusid kunagi talle…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Mätas
03.02.2018 13:11

Mees hakkab vanaks saama. Lapsed on suured ja ta saab aru, et naise ainus motivatsioon temaga olla (lapsed) on läinud. Ja naine võib ka minna. Sest passiivne solvumine paistab läbi.Kes siis teda haiguste ja vananemisega aitab, mähet vahetab ja püreesuppi teeb. Viskan sõrmuse, küll siis hoolitseb mu eest surmani.
See ei ole isegi teadlik mõtlemine, täiesti alateadlik, aga see on see põhjus. Ja sina saad ka alateadlikult sest aru, sellezt ka see “teadmata soluvumine”. Et nagu 30 a pidid oma väärtust tõestama, et lõpuks purjus peaga “no nimetame seda siis kihlasõrmuseks” kätte saada.
Mehel võibki õelda, et kahe lapse pulmas käidud, mis seal enam.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.02 13:11; 04.02 10:36;
To report this post you need to login first.
Postitas:
JuuliaB
03.02.2018 13:30

Mees on hakanud aru saama, et paremat naist ikka ei tule. Eks võib siis selle vana kah ära võtta. Too ju kunagi isegi rääkis midagi, et tahaks abielluda. Noh, eks nüüd siis võib seda teha kah.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
pioggia
03.02.2018 13:34
asdfs kirjutas:

Siis ükskord suvalisel õhtul, kui mees on vindine, saab naine enda laste isalt enda ÄMMA (!!!) sõrmuse koos sõnadega, et naine on talle armas, et naine võiks kanda seda sõrmust ja see on nagu kihlasõrmus vms.

Prints William kinkis ka oma Catherine’ile oma ema kihlasõrmuse. Tal läks ka sellega ilgelt aega… 🙂

Teemaalgataja puhul aga mõtleksin nii (see on ainult minu lihtsustatud mõte, teemaalgataja olukorda tundmata). Kui meest armastad ja ta on sulle muidu olnud hea ja õiglane mees, siis võtaksin temapoolse žesti vastu ja ei kobiseks.
Kui aga armastust pole ja järel on vaid tülpimus ja kibestumus, kui mees ka ei ole muidu olnud hea mees, siis ütleksin vaikselt ja ühe korra, et mõnel asjal on oma aeg ja selle asja aeg on möödas. Tänan, aga ei, tänan.

Õigus on ka minu arvates neil, kes ütlevad, et mees hakkab (alateadlikult) tajuma, et tuleb endale vanaduspäevadeks tugi kindlustada. Paremat ei sattunud ette, nüüd tuleb ära broneerida see, kes mind veel tahab. Kes mind muidu aitab ja kasib.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.02 13:34; 03.07 00:48;
To report this post you need to login first.
Postitas:
hunden
03.02.2018 14:24

Äkki ma peaks olema rõõmus ka ämma ihupesu, peakatete ja sukkade üle, lihtsalt sellepärast, et need kuulusid kunagi talle…

Saad ise ka ju aru, et need asjad pole võrreldavad, ära mängi lolli. Ämma sõrmus = mehe EMA sõrmus, mis tähendab mehele rohkem, kui poest valitud tutikas ajaloota sõrmus. Muide, teadmaks, et ema sõrmuse edasi andmine on mitmel pool au sees olev traditsioon, ei pea olema kursis kõikide kultuuridega, see on nii tavaline ja levinud asi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.02 13:01; 03.02 14:24;
To report this post you need to login first.
Postitas:
zuuzi
03.02.2018 14:35

Kas sa tahad oma mehega elu lõpuni koos olla? Kui tahad, siis miks mitte abielluda( muidugi võib ju ka lihtsalt edasi koos elada). Registreerite kahekesi ära ja pärast teete kenas restoranis laste peredega ilusa õhtusöögi.
Kui niigi juba aastaid mehe peale okas hinges ja nüüd ka veel solvunud sellise ettepaneku peale, siis äkki ei elaks sellisega enam koos. Lase vabaks!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
asdfs
03.02.2018 14:38
Kägu kirjutas:

Äkki ma peaks olema rõõmus ka ämma ihupesu, peakatete ja sukkade üle, lihtsalt sellepärast, et need kuulusid kunagi talle…

Saad ise ka ju aru, et need asjad pole võrreldavad, ära mängi lolli. Ämma sõrmus = mehe EMA sõrmus, mis tähendab mehele rohkem, kui poest valitud tutikas ajaloota sõrmus. Muide, teadmaks, et ema sõrmuse edasi andmine on mitmel pool au sees olev traditsioon, ei pea olema kursis kõikide kultuuridega, see on nii tavaline ja levinud asi.

Ei, ei, ei mingeid ämma sõrmuseid. Kui tegemist oleks väga vanade ja auväärsete suguvõsadega, siis see jah tähendab suguvõsasse vastuvõtmist, aksepteerimist/Sa oled nüüd suguvõsa osa jne.
Aga muidu, muudel juhtudel, tänan, ei! Ei, ei, veelkord, mitte mingil juhul!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
tervist
03.02.2018 14:39

Kui murdeealine ei suuda end väljendada, siis saan ma sellest aru, aga kui keskealine seda ei suuda, pean ma seda arengupeetuseks. Seetõttu kaldun arvama, et lugu on väljamõeldis ja tehtud noore inimese poolt. Ma väga loodan, et keskealisi halvatud suhtlemisoskusega inimesi pole olemas.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
hakk
03.02.2018 14:49
Kägu kirjutas:

Kui murdeealine ei suuda end väljendada, siis saan ma sellest aru, aga kui keskealine seda ei suuda, pean ma seda arengupeetuseks. Seetõttu kaldun arvama, et lugu on väljamõeldis ja tehtud noore inimese poolt. Ma väga loodan, et keskealisi halvatud suhtlemisoskusega inimesi pole olemas.

Oh, ole nüüd. Neid keskealisi js kõnehäirega on terve armee. Eriti vist meeste hulgas, aga pk näitab, et ega ka naised palju alla ei jää.
Ega see kõiksugu suhtenõustajate ja psühholoogide kamp end muidu ära ei elataks.
Nagu siingi, et üks tahab ja teine tahab, aga see teine arvab, et see üks tahab valesti.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 03.02 11:09; 03.02 14:49; 04.02 03:01; 04.02 16:11; 12.02 16:07;
To report this post you need to login first.
Postitas:
kasjuta
03.02.2018 15:07

Mulle küll väga meeldiks saada kihlasõrmuseks sõrmust, mis on mehe suguvõsas olnud põlvest põlve edasi antud – minu jaoks oleks sellel hoopis suurem väärtus kui poest ostetud uuel. Ja kui ma oleksin esimene, kellele see antakse, siis teeksin sellest oma pere traditsiooni. Kõik on suhtumise asi: kas nimetad seda “ämma vanaks” ja võrdled vana ihupesuga või näed sellel sootuks teist, põlvkondade järjepidevuse ja pereväärtuste tähendust.
Iseasi muidugi, kas ma tahaksin seda kihlasõrmust saada vastu viiekümnendat sünnipäeva olukorras, kus vahepeal oleks saanud juba järgmisele põlvkonnale selle edasi anda.
Iginoor mees ka muidugi, kes viiekümnele lähendes ütleb “kui me KUNAGi peaksime abielluma”! Eks elu ole ju igavene, muidugi,.
Aga kui sa kogu aeg oled kõik alla neelanud ja leppinud, ehkki nagu ise ütled – omavaheliste suhete kvaliteedi hinnaga, siis mida sa nüüd õigupoolest tahad? Mis varianti veel on, kui kolm aastakümmet oled meest harjutanud sellega, et olgu kuidas on, sina lepid kõigega? Lepi nüüd siis sellega, et oled kihlatud, küsi, millal siis pulmad ja hakka pidu ette valmistama. Elu teises pooles peale juubelite ja matuste ju polegi nagu suurt põhjust pidu pidada, miks ei võiks siis ise üht korraldada. Saad oma abielu, mille algatus on praegu ju ikkagi nagu mehe poolt tulnud, saate vinge peo, sõidate mesinädalatele, saab ehk suhe uue hingamise – parem ikka hilja kui mitte kunagi!
Ei pea igast asjast nii suurt numbrit tegema, eriti kui õige aja mitteabiellumisest suure numbri tegemiseks oled nagunii juba maha maganud, selleks oleks viimane aeg olnud veerand sajandit tagasi. Nii et hõissa, pulmad!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 98 )


Esileht › Pereelu ja suhted › Ettepanek

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.