Teema: Ettepanek

Kas sa siis tahad selle mehega enam abielluda või mitte? Mida siin muud jahuda on. Kui sa tahad temaga edasi koos olla, siis abielluge, mingi jonnimine ja emotsioonitsemine pole tähtis (vot mina ei saanud mida tahtsin enne, nüüd ei saa sina kah!). Võib olla sai mees ka aru, et elu pole igavene (sinu kühm jne, varsti hakkavad ka tal kuuekümnendates tervisehädad, kui veab ja neid veel pole). Misiganes põhjus, kui te tahate koos vanaks saada, siis abielluge. Kui ei taha, siis selle pärast lahku minna, et mees abieluettepaneku tegi… on omapärane, kuigi saan aru, selle suhte “uuele tasandile viimine” on veidi hilinenud. Või elage raulikult oma vabaabielus edasi, peaasi, et varasuhted oleks korda tehtud (vara nt lastele kingitud)

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ämma sõrmusega pole häda ühti. Võib kunagi omakorda oma lastele või lastelastele anda ja voilaa, ongi saanud ajalooga perekonna reliikvia. Ämm ju lapse vanaema. Ja siis veel ema sinna otsa. Tekibki traditsioon.

Mis aga sellesse solvumisse puutub, siis pigem on see solvumine hoopis mõistmatus. Sa ei saa aru, mis on mehe motivatsioonid seda ettepanekut just nüüd teha, pea 30 aastat hiljem. Taustsloost aimdub, et pesast lendavad viimasedki pojukesed ja siis on naine vaba. 45aastane naine on veel täitsa kobe tükk. Ja kui mees naist ei armasta, austa, mõista, siis naine läheb. Teda ei hoia miski kinni. Seega, kas mees tegi ettepaneku tõesti seepärast, et naist kogu südamest armastab ja kalliks peab või muretseb ta võimaluse pärast, et 30 aastat kestnud mugav rutiin võib käest libiseda, seega rõngastame naise ära.
Ja olgem ausad, selline kosimisviis viitab pigem viimasele variandile kui esimesele. Et esimesed 30 aastat hoidid lapsed naise vaos, sõrmus aga järgmised 30 aastat. Ja see solvab.

Selle asemel, et väljenduda kuidagi nii, et eelnev koosoldud aeg on kasvatanud armastust, sest koos on kogetud ja üle elatud paljutki, ja abielu oleks ilus kroon sellele ühisele üritusele, tähistamine, täpp i-le, ühiselt uue etapi algus, jättis mees mulje hoopis meeleheitest, mis sundis meest mokaotsas tunnistama, et oi kurat, kui ma kohe ei reageeri, jään pehmest saiast ilma.

Igatahes, küsi ikka uuesti üle, et mida mees päriselt sellega mõtles. Äkki mõtleski parimat siirast südamest, aga lihtsalt kukkus lollilt välja. No ikka juhtub.

Tundub, et sina sõnastasid mu solvumise tabavalt lahti.

Ämma sõrmus ei solva mind üldse. Aga solvab just see, et tähelepanuavaldus ja ettepanek, mida olen nii kaua oodanud tuleb siis, kui mina olen loobunud. See on nii kibedusttekitav. Kõlab lapsikult ja rumalalt, aga just nii ma tunnen. Selline käitumine on nii alandav, et ma ei saa teha õnnelikku nägu, nagu midagi poleks olnud, ja hüüda rõõmsalt: “Lõpuks ometi! Muidugi, jah!”.

Rahalises mõttes oleme teineteisest sõltumatud. Vajadusel saame kumbki üksinda edasi liikuda nii, et kumbki paljaks või peavarjuta jää.

Tõenäoliselt ongi nii, et mees tajub, et pärast laste kodust lahkumist ei ole meie suhtel enam nii kindlat pidepunkti. Olen küllaltki aktiivne. Elan päris palju koduvälist elu ja mul on suur tutvusringkond. Võimalik, et ta tajub, et siis ei hoia mind kodus enam miski kinni.

Teine variant. Ehk hakkas tal hirm, et mul on tervis tõsiselt korrast ära. Ja siis mõtles, et rõõmustab mind. Halastuskosimine on muidugi veel kohutavam, kui teema totaalne ignoreerimine.

Vaatan, mis edasi saama hakkab. Täiesti kindlalt ma ise teemat ei puuduta. Isegi mitte kaudselt. Võimalik, et see oligi lihtsalt sõrmuse edasikinkimine, millele ei järgne midagi. Lihtsalt, et ema sõrmus ripakile ei jääks. Kui aga ta tuleb tõesti abiellumise jutuga või hakkab mind uuesti veenma, et paneksin sõrmuse sõrme tagasi, siis pärin küll aru, mida ta selle teoga silmas peab. Kui tõstatab abiellumise teema, siis ütlen, et ta on kahjuks 25 aastat hiljaks jäänud selle ettepanekuga.

Einoh, loe ja imesta.
Kõne”häire” ei ole küll siin vaid mehel. Ikka mõlemal.
Kui sa juba siin nii kindel oled, et mees oleks oma abieluettepanekuga hiljaks jäänud, siis viska oma pea kenasti selga ja kao laia tuule poole 🙂
Pea aga kenasti ka enda eest hoolt, siis on ka ehk mõni mehekandidaat silmapiiril.

Oma praeguse mehe pärast ei pea sa muret tundma, kui ta on pere-eluga harjunud, siis korjatakse ta enne üles, kui sinu voodipool jahtudagi jõuab. 40+ naised on järjekorras.

Mulle tundub, et see ettepanek paneb just selles mõttes ebamugavasse olukorda, et mingil hetkel siis ei saa enam tiksuda nii nagu alati ja aastaid teinud olete, tuleb otsustada, mis ja kas ja kuidas edasi. Poleks seda õnnetut sõrmust tulnud, poleks probleemi?

Abiellumine on mõttetu ja ammugi ei teeks ma seda viiekümpisena.
Milleks? Mida see muudab? Mees saab minu pärijaks ja mina tema. Aga kui on niigi testament tehtud – siis ei ole isegi seda argumenti.
Ja kui ma ei taha, et mees minu pärija oleks? Näiteks mina tahan, et minu pärijad on ainult minu lapsed.

Antud olukorras mina võtaksin need ehted kanda nagu ehteid ikka kantakse.
Muidugi kui oled ilma isikliku varata ja soovid elukaaslase vara pärida, ning testamenti nõuda ei julge või taha vms – eks siis abiellu.
Mina ei abielluks.
Aga mina olen mina.
Mina ei ole kunagi soovinudki abielluda.

Ja viiekümpised võiks suuta kõik oma mõtted laiali laotada ja sõnastada. Solvub siis jälle mees – no solvugu, küll saab üle.

Kägu kirjutas:

40+ naised nii vanu mehi ei vaata, pigem võtavad nad endale alla 40-se.

Ja kuidas veel vaatavad 😀 Lausa otsivad ja rabavad lennult.
See noorte meeste sündroom ja ihalus on “erand kinnitab reeglit” vallast ja pigem pettekujutelm mõnele üksikule poolfriigile. Samuti visatakse seda siis ette, kui püütakse oponenti solvata või mõnesse hella kohta torgata. Asjata ja ajuvaba.

Me kõik teame tegelikult, et rõhuv enamik naisterahvaid otsib endavanuseid (st +/- paar aastat) ja/või veidi vanemaid.

Kõnealune mees korjatakse ülikiirelt üles, kui ta vaid on:
– keskmine või hea suhtleja
– huumorimeelega
– asjalik ja sotsiaalne
– mitte väga alkolembeline
– majanduslikult enamvähem kindlustatud.

Aga ega keegi ei keela ju teema autoril lahku minna. Ta ju ise ka nendib et tal on suhtlusring suur. Kui temas on veidi ka atraktiivsust ja kannab enese eest hoolt, ei jää ilmselt temagi kauaks seksita.

Abieluleping on juriidiline dokument ja sõlmitakse, kui on vaja mingeid juriidilisi nüansse ära kasutada. Kellel huvi, see siis ka teeb ettepaneku lepingu sõlmimiseks.

Täiskasvanud inimene võiks juba teada, et kooselu, armastus, seks ja abielu ei ole omavahel kuidagi seotud, vahel lihtsalt juhtub, et mõnikord on mugavuse tõttu mõned neist nähtustest samal ajal samade inimestega.

Arvan, et teemaalgataja peaks selle jutu ikkagi ära rääkima oma elukaaslasega, kuna on ju aru saada, kui palju teda see siiski häirib. Siis saab ta vähemalt asja enda jaoks selgeks, mis värk selle ämma sõrmusega siis oli. Tegelikult me kõik võime asjadest aru saada erinevalt ning oma mõtetes need hullemaks marineerida, kui asi väärt. Suur on tõenäosus, et mees lihtsalt seda sõrmust taasmärgates kuskil sahtlis-karbis, andis selle naisele ja see „kihlasõrmuse” jutt oli niisama suusoojaks. A la „pulmadeks paraneb ära” , mis ei tähenda, et kohe uued pulmad on vaja teha jne. Samas on arusaadav, et kuna teemaalgatajal on see abiellumise teema hell koht, siis tõmbas mehepoolne ämmasõrmus = kihlasõrmus ikkagi vanad vermed lahti.

Kägu kirjutas:

Abieluleping on juriidiline dokument ja sõlmitakse, kui on vaja mingeid juriidilisi nüansse ära kasutada.

…Sinu jaoks. Sinu jaoks on see nii, ära üldista. Mõne teise inimese jaoks tähendab abielu (ka) midagi muud.

Kägu kirjutas:

Mu mees ei ole küll mingi koletis, kuid mind valdavad kahetised tunded. Ühel momendil tajun hoolimist. Näiteks reedel, kui töölt koju jõudsin, oli ta maja läikima löönud. Isegi peeglid ja klaasuksed oli puhtaks küürinud. Tal on praegu puhkus. Teisel hetkel tunnen, et minu soovidest ja tunnetest astutakse ükskõikselt üle.

See on teie ühine kodu? Kui jah, siis kuidas see, et mees selle ära koristas, on märk hoolivusest? Ma ei korista kunagi selleks, et näidata hoolivust kellegi suhtes, vaid selleks, et kodu oleks puhas. Koristame mehega suht võrdselt, eeldan, et tema eesmärk koristamisel on sama.

Oled sa, teemaalgataja lugenud kasutaja V6iku teemat abiellumisest, mis just hiljuti üles soendati? Olen üks naistest, kes tookord talle vastas ja mõistan sinu tundeid täielikult. Mul on üliväga kahju, et minu suhtes on õige aeg abiellumiseks möödas. Vahel tuleb teemale mõeldes pisar silma, nagu leinan taga seda, mis oleks võinud olla. Mees on samuti veeretanud esivanemate sõrmuseid käes mingi intervalliga ja udutanud, et ei tea, kas neid annab sulatada ümber vms. Viimasel korral ma ei läinud enam teemaga kaasa, ütlesin ahah, ohoh, ei tea. Tunnen, et see olematu abielu mõjutab meie voodisuhteid. Ka mina olen loonud nn oma tsooni ja seda ka voodis.Ei jaga ennast lõpuni, alateadvusesse on jätnud need ootamise aastad jälje.

Kägu kirjutas:

Tunnen, et see olematu abielu mõjutab meie voodisuhteid. Ka mina olen loonud nn oma tsooni ja seda ka voodis.Ei jaga ennast lõpuni, alateadvusesse on jätnud need ootamise aastad jälje.

Pole teil seal mingit “jälge”. Pigem vaadake peeglisse ja tunnistage endale, et teil on sellest mehest lihtsalt tüdimus tekkinud, ülipika kooselu jooksul see on normaalne..
Kui ta oleks kolmandal tutvuskuul ettepaneku teinud, kas siis nüüd tunneksid teisiti?
Vaevalt. Samamoodi oleksite tüdinud.

Mul on sama teema koguaeg mõttes. Olen ettepanekut oodanud küll oluliselt vähem, aga suhte alguses sai plaan paika pandud: kooli lõpud, töökohtade vahetus, oma korter. Et siis on rahaliselt suuremad kulutused tehtud ja siis hakkame pulmadest rääkima. Sellest on nüüd 4 aastat möödas ja ei miskit. Vahel ka uneledes vaatan kihlasõrmuseid ja kujutaksin ette, millised me pulmad on. Sooviksin salaja abielluda ning siis hiljem sõpradele/perele pidu teha. Et abiellumine oleks väga intiimne ja meile kahele. Aga kes teab, ehk pean ka 30 aastat ootama.. 🙁

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Olen ettepanekut oodanud küll oluliselt vähem …
Sooviksin salaja abielluda ning siis hiljem sõpradele/perele pidu teha. Et abiellumine oleks väga intiimne ja meile kahele.

Abielu ei võrdu abiellumine (registreerimine) ega ka pulmapidu. Ilmselgelt on mainitud kahe toimingu ja ühe seisundi tähendus (väärtus) partneritele erinev. Ehk tasuks rääkida, 1) miks on abiellumine tähtis (kellele on), 2) miks on pidu tähtis (kellele on) ja 3) miks abielu kui niisugune on tähtis (kui on).
Niikaua kui me seda endale ja teisele selgeks ei tee, jäämegi pettuma, et elu ei lähe nii nagu tahad.

Abielu on meile kahele, selleks aga tuleb abielluda, mis on ka meile kahele. Ning teistele nii muuseas teadaandmiseks teeksime väikse istumise, kus siis teeks teatavaks, mis põhjusel täna siia kogunenud oleme.