Teema: Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

#3175756:

Viimasele lisaks, et kindlasti arvab iga 23-aastane ka tänapäeval, et nad on täiskasvanud, vastutusvõimelised, empaatilised ühiskonnaliikmed. Ja samas ei garanteeri miski, et ka teie mõnel sugulasel poleks teie kohta sarnast lugu rääkida. Rõhutate näiteks oma kahe lapse olemasolu, siis on täiesti võimalik variant, et vanemate arvates surusite neile ülekohtuselt palju lapselapsi hoida – aga nemad ei öelnud midagi ja teie ei saanud ka aru, et see nahaalne oleks.

Mul on lapsi tegelikult kokku neli. Lihtsalt, 23-aastaselt oli neid juba kaks.

Täiesti kindlasti ei kasvatanud minu lapsi vanavanemad. Ma kolisin poisi juurde 17-aastaselt (tema oli aasta vanem) ja alustasime täiesti iseseisvat elu. Olime oma vanematest materiaalselt sõltumatud kui ka emotsionaalselt. Meil mehega olid sellised vanemad, kes keeldusid meie lapsi hoidmast. Nad käisid sel ajal ise veel tööl. Jutt oli lühike ja konkreetne – igaüks kasvatab oma lapsed ise. Seega, meie neljast lapsest ei ole mitte ükski, mitte päevagi vanavanemate hoida olnud. “Lapsed suveks maale vanavanemate juurde” elamust ei ole meie lastel mitte kunagi olnud. Ehkki, mõlemal perel olid oma suvekodud olemas.
Kõik materiaalse oleme endale ise soetanud. Esimesed kaks kodu olid üürikorterid. Sealt edasi pangalaenuga oma kodu. Vanemate panus puudus täiesti. Ehkki, minu vanemad olid keskmisest paremal järjel. Aga me ei oodanudki sedalaadi toetust.

See võib olla küll, et noor peab ennast targemaks ja elukogenumaks kui ta tegelikult on. Aga ma siiski usun, et meie põlvkond (kes olid noored 25 aastat tagasi) oli tänastest noortest siiski täiskasvanulikuma mõtlemisega. Juba selle pärast, et 25 aastat tagasi oli elu ja olme ikka päris raske. Noor pere pidi ellujäämiseks kõvasti pingutama. Mitte et sellest nüüd midagi nii haletsus- ja enese upitamisväärset oleks, aga nii oli.
Suur erinevus kahe põlvkonna vahel on kas või see, et 25 aastat tagasi oli suhteliselt normaalne 20-25 aastaselt laps(ed) saada. Tänapäeval on see pigem imelik. Aga laste saamine muudab inimese reeglina hoobilt teistest eakaaslastest, kel ei ole lapsi, täiskavanulikumaks.

Pange mu sõnu tähele: kui solvumine üle läheb, tulevad noored mõne aja pärast sooviga, et teie paneks oma maja nende kodulaenu lisatagatiseks. Kui nõustute, siis läheb asi tõenäoliselt nii, et noored lähevad ühel hetkel lahku, poiss tõmbab kõige nelja tuule poole, läheb näiteks Austraaliasse. Tütar üksi ei jaksa laenu tagasi maksta. Plika ei julge teile tunnistada, et nii on läinud, ja peidab pea liiva alla. Või siis nad koos elades ühel hetkel enam ei maksa mingil põhjusel laenu korrektselt tagasi. Esimest korda saate jamadest teada siis, kui tuleb teade teie maja sundmüügi kohta (pangad nimelt ei teata tagatiseks oleva kinnisvara omanikele, et laenuvõtjatel on maksmisega raskusi). Selleks hetkeks on pangal villand saanud ja teie pakkumine, et hakkate ise laenu maksma, neid enam ei huvita.