Teema: ettepanek seoses õppetööga

Ei pane nad midagi kinni, kust see riik raha võtab, et jälle toetusi maksta.

#3544356:

vaevalt sellel aastal õppetööst midagi välja tuleb ja lapsed ning vanemad on kõik jäetud enda hooleks

Kui sinu pere nii tunneb, siis tuleks teil ehk sotsiaaltöötaja poole pöörduda. Võibolla ka mõne nõustaja juurde. Kas lapsed saavad õpiabi, kui nad seda vajavad?

Siinkandis, kus mina elan, toimub koolides tavapärane õppetöö, selle vahega, et nüüd jäävad ka ainult nohuga lapsed koju kuni viiruslik nohu üle läheb. Toimuvad kõik tunnid, kooli tugispetsialistid käivad tööl nagu varem, õppimine on samas rütmis ja mahus nagu varem.

#3544546:

#3544502:

#3544356:

vaevalt sellel aastal õppetööst midagi välja tuleb ja lapsed ning vanemad on kõik jäetud enda hooleks

Kui sinu pere nii tunneb, siis tuleks teil ehk sotsiaaltöötaja poole pöörduda. Võibolla ka mõne nõustaja juurde. Kas lapsed saavad õpiabi, kui nad seda vajavad?

Siinkandis, kus mina elan, toimub koolides tavapärane õppetöö, selle vahega, et nüüd jäävad ka ainult nohuga lapsed koju kuni viiruslik nohu üle läheb. Toimuvad kõik tunnid, kooli tugispetsialistid käivad tööl nagu varem, õppimine on samas rütmis ja mahus nagu varem.

See on kõik kena, aga kuivõrd nohu on koroonasümptom ~5% juhtudest, siis peaks sellise nohureegli kehtestaja ka nõustaja poole pöörduma. Terviseametist pole abi, sest nemad on seal samamoodi hulluks läinud ja arvavad, et nohu=Covid.

Algselt ei meeldinud ka mulle idee, et nohuga peab laps koju jääma. Praegu loodan, et see ongi uus normaalsus. Haiged lapsed koolis ei käi ja nii saab ka ülejäänud klass terve püsida. Varem oli tava ikka see, et tõbine laps käis koolis seni kuni päris siruli oli ja tänu sellele nakatus pool klassi.

Mis puutub õppetöösse, siis minu laste koolides (erinevad) käib see väga hoogsalt. Tööd on pigem rohkem. Lisaks uutele teemadele korratakse/testitakse ka koduõppe teemasid. Ja paljudel lastel on puudujäägid suured.

#3544779:

#3544502:

Siinkandis, kus mina elan, toimub koolides tavapärane õppetöö, selle vahega, et nüüd jäävad ka ainult nohuga lapsed koju kuni viiruslik nohu üle läheb. Toimuvad kõik tunnid, kooli tugispetsialistid käivad tööl nagu varem, õppimine on samas rütmis ja mahus nagu varem.

tallinna kohta seda kahjuks öelda ei saa.

Meil toimib kool tavapäraselt. Tallinn

#3544502:

Kui sinu pere nii tunneb, siis tuleks teil ehk sotsiaaltöötaja poole pöörduda. Võibolla ka mõne nõustaja juurde. Kas lapsed saavad õpiabi, kui nad seda vajavad?

Sotsiaaltöötaja ning õpiabiga kilgata on muidugi tore, aga fakt on see, et taolise koduõppega nagu kevadel oli, jäid laste teadmistesse sisse suuremad või vähemad lüngad. Põhjusi, miks distantsi kaudu teostatav õppetöö alailma toppas, oli palju. Nt jäi oma lapsel loodusõpetus 2 nädalat vahele, kuna õpetaja kodus oli suure kortermaja remonditööde tõttu nett maas. Või kui kirjutasin teise lapse klassijuhatajale ja uurisin, kuidas edeneb, vastas too: “Ega me selle distantsõppega uut materjali suurt õppida saa, me põhiliselt täidame töövihikuid ja lünkharjutusi.” Ja niisuguseid näiteid distantsõppe probleemidest võib tuua hulgim, ning kokkuvõttes näitab see kõik, et asi ongi nii.

Seega paluks mitte vanemaid ja lapsi, kes seda välja öelda julgevad, otsekohe sotsiaaltöötaja või mingisuguse nõustaja juurde saata ja õpiabi vajajateks sildistada. Distantsõpe ongi väljakutse. Mida see sotsiaaltöötaja või nõustaja siin teha saab? Ja õpiabi tund on tavaliselt vaid üks kord nädalas grupis ning sellegi kasutegur pole teab mis suur, et kõiki distantsõppest tekkinud probleeme lahendada.

#3544881:

#3544502:

Kui sinu pere nii tunneb, siis tuleks teil ehk sotsiaaltöötaja poole pöörduda. Võibolla ka mõne nõustaja juurde. Kas lapsed saavad õpiabi, kui nad seda vajavad?

Sotsiaaltöötaja ning õpiabiga kilgata on muidugi tore, aga fakt on see, et taolise koduõppega nagu kevadel oli, jäid laste teadmistesse sisse suuremad või vähemad lüngad. Põhjusi, miks distantsi kaudu teostatav õppetöö alailma toppas, oli palju. Nt jäi oma lapsel loodusõpetus 2 nädalat vahele, kuna õpetaja kodus oli suure kortermaja remonditööde tõttu nett maas. Või kui kirjutasin teise lapse klassijuhatajale ja uurisin, kuidas edeneb, vastas too: “Ega me selle distantsõppega uut materjali suurt õppida saa, me põhiliselt täidame töövihikuid ja lünkharjutusi.” Ja niisuguseid näiteid distantsõppe probleemidest võib tuua hulgim, ning kokkuvõttes näitab see kõik, et asi ongi nii.

Seega paluks mitte vanemaid ja lapsi, kes seda välja öelda julgevad, otsekohe sotsiaaltöötaja või mingisuguse nõustaja juurde saata ja õpiabi vajajateks sildistada. Distantsõpe ongi väljakutse. Mida see sotsiaaltöötaja või nõustaja siin teha saab? Ja õpiabi tund on tavaliselt vaid üks kord nädalas grupis ning sellegi kasutegur pole teab mis suur, et kõiki distantsõppest tekkinud probleeme lahendada.

Minu lastele sobis distantsõpe väga ja neil ei tekkinud mingeid lünki. See selleks, aga teemaalgataja ei räägi ju kevadisest olukorrast, vaid praegusest. Praegu on distantsõppele ja esialgu lühikeseks ajaks, saadetud ju vaid üksikud koolid. Enamuses toimub tavapärane või peaaegu tavapärane õppetöö. Siinkandis täiesti tavapärane. Seepärast ongi soovitus, et kui kevadest lüngad sees ja ise hakkama ei saa, ka mitte hetkel pakutava toega, siis tuleks pöörduda sotsiaaltöötaja või ka kooli ja võibolla koguni Rajaleidja poole, et jälle järjele saaks. Aga mitte kõik, ega mitte isegi enamus ei vaevle taoliste probleemide käes.
Abivajaduse korral vastavate abiandjate poole pöörduma suunamine ei ole sildistamine. Need spetsialistid töötavadki hättajäänute aitamiseks.

Lapsed on erinavad, koolid on erinavad ja õpetajad on erinavad. Mõni püüdis uut materjali edasi anda ja mõni väitis et väga raske õppige ise ja saatke mulle tehtud töid teatud ajaks. Mõnele see sobis paljudele kahjuks mitte. Keda vanemad suutsid aidata, siis oli hea, keda ei suudetud ja ise õppimine ikka lapsele ei sobinud, ongi lüngad sees teadmistes. Reaalainetes annab see veel kaua tunda. Mõnedes koolides natuke silutakse tasasemaks neid puudujääke, aga ega see tunnis võimalik ei olegi, uus materjal ju vaja läbi võtta.

#3544948:

#3544888:

#3544868:

Tallinnas on koole rohkem kui üks. On koole, kus on kõik tavapärane (tean vähemalt kahte).

kas sa palun ütleksid, mis koolid need on? meie direktor raiub, et haridusamet käskis 9. klassi koju saata ja kool ei saa ise midagi otsustada.

Palun kirjuta/helista haridusametisse ja küsi otse algallikast üle. Haridusameti lehelt on leitav näiteks selline uudis:

https://www.tallinn.ee/est/haridus/Uudis-Pealinna-koolid-rakendavad-tanasest-hajutamise-printsiipi

jah, ma olen seda uudist lugenud. mina näen, et seal on räägitud kooli eripärast ja vajadusest, meie direktor väidab, et ta käitub vastavalt tln haridusametist saadud juhistele, mis käsivad saata distantsõppele 8.-12. klassi õpilased – no aga meie koolis ei olegi gümnaasiumi! ei saa ju teha täpselt samu ümberkorraldusi põhikoolis ja gümnaasiumis, kus lähteandmed on erinevad.

#3544927:

#3544881:

#3544502:

Kui sinu pere nii tunneb, siis tuleks teil ehk sotsiaaltöötaja poole pöörduda. Võibolla ka mõne nõustaja juurde. Kas lapsed saavad õpiabi, kui nad seda vajavad?

Sotsiaaltöötaja ning õpiabiga kilgata on muidugi tore, aga fakt on see, et taolise koduõppega nagu kevadel oli, jäid laste teadmistesse sisse suuremad või vähemad lüngad. Põhjusi, miks distantsi kaudu teostatav õppetöö alailma toppas, oli palju. Nt jäi oma lapsel loodusõpetus 2 nädalat vahele, kuna õpetaja kodus oli suure kortermaja remonditööde tõttu nett maas. Või kui kirjutasin teise lapse klassijuhatajale ja uurisin, kuidas edeneb, vastas too: “Ega me selle distantsõppega uut materjali suurt õppida saa, me põhiliselt täidame töövihikuid ja lünkharjutusi.” Ja niisuguseid näiteid distantsõppe probleemidest võib tuua hulgim, ning kokkuvõttes näitab see kõik, et asi ongi nii.

Seega paluks mitte vanemaid ja lapsi, kes seda välja öelda julgevad, otsekohe sotsiaaltöötaja või mingisuguse nõustaja juurde saata ja õpiabi vajajateks sildistada. Distantsõpe ongi väljakutse. Mida see sotsiaaltöötaja või nõustaja siin teha saab? Ja õpiabi tund on tavaliselt vaid üks kord nädalas grupis ning sellegi kasutegur pole teab mis suur, et kõiki distantsõppest tekkinud probleeme lahendada.

Uut materjali selle aja jooksul kui kevadel oli distantsõpe (ligi kaks kuud oli vist?) mis on pea terve trimester, võttis edasi vaid mõni õpetaja. Ja need õpetajad kes edasi võtsid, õpetasid uut materjali nii, et lasid õpilasel kuskil keskkonnas *(igaühel erinev ja mõnel lausa mitu erinevat keskkonda) materali kohta küsimusi vastata ja iseseisvalt õpikust lugeda. Seega tegelikult pidi laps iseseisvalt õppima kõike ja tegema üleasndeid õpetajale hindamiseks. See on peaaegu seesama mis koduõpe kuid koduõppe puhul tuleb teha üks vastamine ja mitte esitama kella peale iga päev töid, distantsõppel pidi kellaajaliselt olema pidevalt kuskil kohal, et siis kõik karjas koos näidata mida oled iseseisvalt omandanud. Ei süüdista õpetajaid absoluutselt, tegid mis suutsid aga paraku sellistes oludes suutsid midagi toimivat leiutada üksikud geeniused. Selleks et korraldada kogu õppetöö ümber ei piisa ainult enda aine tundmisest.

Sisuliselt nägi välja päev nii:

Meilis, ekoolis, kodulehel tuhnida üsna jupp aega, et aru saada kas sellel päeval on zoomis tunde või ei ole. Kui ka hommikul ei olnud tunni kohta infot, siis see võis tekkida igal suvalisel hetkel – st sa pidi pidevalt jälgima emaili, ekooli et mitte maha magada kui peaks tund olema.

Enamusel õppeainetes olid erinevad veebikeskkonnad kus ülesandeid lahendada (kokku oli neid vähemalt kuus, seitse?). Minult kui lapsevanemalt võttis päris palju aega, et kõigepealt kuidagi endale selgeks teha, kuidas registreeruda, kuidas keskkond töötab ja siis pidin seda lapsele õpetama. Lisaks sellele, et püüdsin ka õppeaineid õpetada ja enda tööd teha, mida pidin samuti oma arvutiga kodus tegema ja samal ajal arvutit lapsega jagama.

Õpetajad küsimustele ei vastanud.

Ehk kogu aeg mis päevas oli, läks suuresti ainult jälgede ajamisele MIDA ja KUSKOHAST tegema peab, mitte aine omandamisele. Aasta lõpuks jäid absoluutselt kõikides ainetes õpikud lõpuni võtmata.

Kui ma selle kohta arvamust avaldasin oli kõigil lastevanemate koosolekul osalenute suud lukus, väljaarvatud üks kes kilkas uhkusest et vot tema laps nautis igat hetke ja kõik oli ääretult suurepärane ja parem kui koolis õppida.

Sa räägid kevadest. Kevad on möödas, samal määral distantsõpe tuleb nüüd vaid siis, kui mingi äärmine katastroof tuleb. Aga praegu nagu ei näe, et oleks tulemas. Pakud tekkinud probleemide lahenduseks sellel õppeaastal koolid ja töökohad kinni panna ning et poliitikud peaksid rahvast see aasta üleval. Ütleme, et poliitikud leiavad rahapuu ja teevadki nii. Kas see siis nüüd lahendaks kellegi probleemi, et distantsõppel jäid suured lüngad teadmistesse? Muidugi on neid, kellel jäid. Aga on ka neid (ja mitte nii vähe), kellel ei jäänud. Minu arusaamise järgi tuleks nüüd neid, kellel lüngad jäid, järele aidata. Kui kooli poolt praegu pakutavast abist väheks jääb, siis ilmselge ju, et tuleks mujalt abi juurde otsida. Näha on, et mõni lapsevanem on olukorrast nii frustreeritud, et vajaks kellegi kõrvaltvaataja pilku, et kuskilt tekkinud murekuhilat harutama hakata. Taustal võib olla ka majanduslikke probleeme, mis koroona tõttu on tekkinud või võimendunud. Siin on sotsiaaltöötaja abiks. Sotsiaaltöötaja on ka siis abiks, kui ise ei oska enam kooliga seoses midagi ette võtta. Sotsiaaltöötaja siis annab nõu kuhu õppimismuredega veel pöörduda ja kuidas kooliga suhelda.
Esmalt muidugi soovitan sul kooli poole pöörduda ja sealt oma lapsele/lastele vajalikku abi tekkinud lünkade täitmiseks nõuda. Ja kui kool ei reageeri, siis HMi pöörduda.

ps. mul on ülevaade natuke rohkematest lastest kui vaid enda omadest.