Teema: FB-s müümisest, ostjatest

Hahaa. Sorry, aga ma sain naerda 🙂

Neid ostu-müügi teemasid on palju olnud ja kurdetud samu asju. Selliseid asju lugedes tekib tõesti küsimus,et KUI vaene saab üks inimene olla, kui isegi 2-3 eurot on probleem, mida saab hiljem tasuda 😀 Sellistele tulebki konkreetselt vastata või veel parem, otse kuulutuses juba väga range ja konkreetne olla. Et allahindlusi ei tee, postikulu ei tasu, tagasi ei osta jne.

Ma pole selles eriti vilunud, aga suvel oli mul üks tasuta ese ära anda ja ma kohtasin ka huvitavaid tegelasi. Kahte. Esimene väga soovis ja muudkui küsis uurivaid küsimusi eseme kohta. MIna aga vastasin. Sõnumeid oli umbes kümme. Siis ta kadus. Et ilmuda uuesti ühel ööl! Kui kell hakkas kesköötunnile lähenema, tuli sõnum, et kas asju veel juurde tuleb tasuta. Ütlesin, et vist mitte. Tänas ja ütles, et võtab ja vormistab ise. Nii jäigi.

Siis tuli teine soovija, kes erines esimesest sellega, et soovis ja soovis, pidi tulema, aga muutus midagi ajaliselt ja nii kordi ja kordi. Kuni ma hakkasin mõtlema, et kas keegi teeb meelega, aru ei saa lihtsalt. Lõpuks tuli kolme nädala pärast küsimus, et “kas asjad alles”. Ütlesin, et on, kas ikka soovib. Viimane vastus oli, et jah, ta soovib. Ja inimene kadus uuesti. Siis mõtlesin, et kas neid palkab keegi, on mingi agentuur.

#3564752:

Ma pole selles eriti vilunud, aga suvel oli mul üks tasuta ese ära anda ja ma kohtasin ka huvitavaid tegelasi. Kahte. Esimene väga soovis ja muudkui küsis uurivaid küsimusi eseme kohta. MIna aga vastasin. Sõnumeid oli umbes kümme. Siis ta kadus. Et ilmuda uuesti ühel ööl! Kui kell hakkas kesköötunnile lähenema, tuli sõnum, et kas asju veel juurde tuleb tasuta. Ütlesin, et vist mitte. Tänas ja ütles, et võtab ja vormistab ise. Nii jäigi.

Siis tuli teine soovija, kes erines esimesest sellega, et soovis ja soovis, pidi tulema, aga muutus midagi ajaliselt ja nii kordi ja kordi. Kuni ma hakkasin mõtlema, et kas keegi teeb meelega, aru ei saa lihtsalt. Lõpuks tuli kolme nädala pärast küsimus, et “kas asjad alles”. Ütlesin, et on, kas ikka soovib. Viimane vastus oli, et jah, ta soovib. Ja inimene kadus uuesti. Siis mõtlesin, et kas neid palkab keegi, on mingi agentuur.

Tunduvad nagu mingid vaesunud ostusõltlased. Raha enam pole, aga sõltuvus on alles, seega šoppavad virtuaalselt, nii-öelda mängivad poodi. Või on nagu lahku läinud egomaniakkidest armastajad, kes tahavad näha, kas nende eks neid ikka tagasi tahaks, isegi kui nad ise teda enam ei taha.

Tööelu all palgateema: esimene mõte oli, et ohh inimestel läheb tegelikult väga hästi. Ja järgmine mõte oli, et miks ma asju müües allahindlust teen.  Tegelikult on inimestel raha küll ja hästi läheb ka, pigem siis hakata müüma juurdehindlusega.

Neid ostjaid kahjuks on jah igasuguseid. Mul mõned kogemused sellised:
– müüsin lapse suusakomplekti, kuhu kuulusid suusad (+klambrid), suusakepid ja kaks paari suusasaapaid (kõik korralikud firmad). Hind oli 45 €.  Ostja soovis oma tuttava järele saata aga kuna minule see aeg hästi ei sobinud, siis ütlesin, et mul laps annab suusakomplekti üle aga tema tuttav tulgu kindlasti täpse rahaga.  Tuligi siis asjadele järele ja hakkas minu lapselt hinda alla kauplema.  Mul laps teadis, et peab 45 € saama ja seega hinda alla ei andnud aga asjad pidi ta sellele ostjale ise autosse tõstma.  Pärast kirjutasin ka ostjale, et selline käitumine ei ole üldse okei.

– müüsin uusi saapaid hinnaga 25 €  (poehind neil u 90 €).  Üks kirjutab ja küsib erinevaid mõõte (eelnevalt oli mul mõõdetud sisetald ära). Mõõdud sobisid ja ütles, et soovib osta. Andsin ka andmed ülekandeks. Järgmisel päeval küsisin, et kas ikka soovib saapaid kuna raha laekunud ei ole. Küsis siis post hinnas. Vastasin, et minu hinnangul on hind isegi hea ja seega saatekulu lisandub. Siis ütles, et ta ikka ei taha neid.

– müün uusi jalanõusid. Olen saatnud erinevad mõõdud, pildid ning ka andnud poe lingi (et saab lugeda infot ja veel rohkem pilte vaadata) ja siis tullakse proovima. Ning siis selgub, et need on ikka suured ja üleüldse ta arvas, et need on mingi muu mudel. Ma ei saa aru, kas mõni tõesti naudib enda ja teiste aja raiskamist.

– Üks broneerib S suuruse jope (mõõdud ka antud) mitmeks nädalaks.  Mingi hetk siis ütlesin, et jopele on mitu huvilist veel, et kas ta on ikka huvitatud.  Siis vastas, et talle jääb vist väikeseks, ta on L kandja.

Selliseid lugusid on veel ja veel.

Aga tegelikult on suurem osa ostjaid väga toredad 🙂 Üks broneerija nt tuli asja välja ostma šokolaadiga (et ma talle ikka hoidsin) 🙂

Mulle on viimsel ajal hakanud postkasti sellised kirjutama, kes vist üldse kuulutuses olevat lisainfot-tootekirjeldust ei loe. Muudkui pommitavad selliste küsimustega, mis on selgelt kuulutuses märgitud (kas vastab suurusele? kas on kasutatud? mis mõõdud on jne).
<p style=”text-align: left;”>Tüütu on, aga viisakusest ju ikka vastad. Aga ega sellistega üldiselt lõppkokkuvõttes tehinguks ei lähe. Lihtsalt ajaraiskamine.</p>
Need on ka muidugi omaette klass, kes 150 erinevat mõõtu ja lisapilte x-nurga alt soovivad ja kui lõpuks oled kõik saatnud, siis ei tule sealt enam mingit vastust. Isegi mitte aitäh, ei soovi vms.

Hämming.
Mulle on üllataval kombel sattunud kõik asjalikud ja kiired ostjad. Jah, mõni küsib palju mõõte ja mõni mõistlikku allahindlust, aga sääraseid kogemusi, nagu siin kirjeldatud, mul küll pole.

#3565011:

mina jällegi imestan, miks ja kuidas keegi viitsib 2-10.- eest müüa. see kirjadele vastamine, mõõtmine, kaalumine, pakkimine, postitamine. ma viiks kuskile taaskasutuskasti. ausalt.

Mõtlen sama, et kui rott peab olema, et mingeid 2-eurot väärt asju müüa? Visake need minema ja pole edaspidi vaja foorumisse pikki romaane kirjutada tänamatutest ostjatest.

Mina olen kogenud, et neist, kest hakkavad igasuguseid lisamõõte ja -pilte tahtma, nagunii asja ei saa. Neil on mingi sportlik huvi müüjaid tüüdata ja seejärel sõnalausumata kaduda. Mul on kuulutuses alati kõik mõistlik info niikuinii kirjas, ei viitsi mina hakata mingeid ajuvabasid taskuserva pikkuseid ja kätise laiuseid mõõtma – ei tasu vaeva. Nii olengi ülbik ning vastan taolistele veidrikele, et mul pole aega absurdseid asju mõõtma hakata. Alati leidub normaalseid ostjaid, kellele piisab kuulutuses antud infost.

#3564761:

Nende riideeseme mõõtudega on jah kuidagi nii, et paned kirja 10 eri mõõtu, aga ikka on kellelgi vaja mingit x mõõtu luku otsast varba otsani.

Mina näen paraku teist tendentsi- räägin täiskasvanute riietest: üli tavaline, et suuruseks on M või XL ning “number vastab”. Vabandust, aga mis mõttes? Iga tootja numeratsioon on erinev, riigiti lausa väga erinev. Mis mulle peaks ütlema, et M vastab? Kannan suurust S-XL, sest kõik on nii erinevad. Lisaks pikkus – milline on M suuruse reglementeeritud pikkus, et ostja peaks teadma ja saama kinnisilmi osta? Kurat, kui ei viitsi veidigi infot anda, ära hakka üldse müüma! Ja ma ei räägi siin imemõõtudest ja -infost, vaid täiesti elementaarsest rind-talje-puusad-varrukas-õlg-üldpikkus vm. Materjali iseloomustust on muidugi üldse palju palutud saada, enamikel on “materjal mõnus” kirjas 😂 Väga mõttetud müüjad sellised.

Teine asi on see “info postkasti”. Ei, ma ei taha oma messengeri risustada mingite suvaliste inimeste kirjadega. Olen palunud toote/toodete info postituste juurde, mitte postkasti, ja ikka mõni kirjutab tere-see-on-must-kleit-kas-pakin-ära? mulle messengeri. Ma ei saa aru – otsite uusi sõpru või miks on vaja inimese personaalsesse vestluskasti ronida?

Mina üldiselt müün harva asju, vaid siis kui on uus või tõesti väga korralik ja kallimalt soetatud. Viimane kord müüsin ühtesid jalanõusid, mis olid välismaalt tellitud. Tegemist oli tuntud kaubamärgiga ning disain ilmselt selline, mida kohalikul poeletil ei kohta.

Hind ei olnud väga kallis, 40€ uue jalanõu kohta. Üks huviline kirjutas, küsis lisapilte ja mõõte. Koos jõudsime selgusele, et suurus ei sobi lapsele. Ja siis hakkas kauplemine, soovis pool hinda alla, sest kuna lapsele ilmselt väikesed siis ei raatsi rohkem pakkuda (sest kasutada nagunii ei saa?).

Ütlesin viisakalt ära, sest tagasi ostmisega tegeleda ei soovi ning tegelikult pole minu asi, kui talle ei sobi. Mina ju ometi ei pea selle tõttu palju väiksema rahaga loobuma. Kuulutus oli vaid päeva-paar üleval olnud ning kiiret mul müümisega tõesti polnud.

Nädala möödudes veel kirjutas ka, et huvilisi vist pole ja äkki ma ikka müün poole hinnaga. Laps nii väga tahtvat neid endale. Keeldusin viisakalt ning varsti oli uus huviline ka olemas, kes tuli koha peale ja siis kauples mõistlikkuse piires.

Mina müüngi üldiselt ainult kallimaid asju, nagu näiteks korralikud õueriided.

Sest odava kraami puhul, nagu näiteks mul hetkel müügis olev paljukantud 4-eurone kevadjope, tulevadki lõputud küsimused teatud kaadrilt, et kui palju ikka määrdumist on, kas saaks lisapilti, kus ikka käest kätte saaks jne. Mõttetu.

Ja ühe 6-eurose mänguasja puhul mitu inimest küsis, kas 5 euroga saaks. Hämming!

Teemaalgataja, aga katseta Osta.ee keskkonda. Seal on ka hulle, aga jamad nendega likvideerib Osta ise ära.

Kui oled ise normaalse müügi- ja ostukäitumisega inimene, siis  on Ostas ikka oluliselt mugavam toimetada kui FB-s, kus mitte midagi pole otseselt reguleeritud.

Kõige tüütumad on käest-kätte osta soovijad. Olen mitu korda mõelnud, et panen kuulutusse “müün ainult posti teel”. Viimati soovis üks ostja tulla lapsele talvejopet proovima ja sobivusel ostma. Leppisime kokku päeva ja kellaaja, mina passisin kokkulepitud ajal kodus ja ostjat eikuskil. Õhtul hilja siis kirjutas, et ei jõudnud. Viisakas oleks olnud kohe kokkulepitud aja saabudes märku anda, et ta ei tule… Panin jope uuesti müüki ja vastasin, et võtaks uuesti ühendust kui reaalselt tulla soovib.

#3565388:

#3565144:

Mina näen paraku teist tendentsi- räägin täiskasvanute riietest: üli tavaline, et suuruseks on M või XL ning “number vastab”. Vabandust, aga mis mõttes? Iga tootja numeratsioon on erinev, riigiti lausa väga erinev. Mis mulle peaks ütlema, et M vastab? Kannan suurust S-XL, sest kõik on nii erinevad. Lisaks pikkus – milline on M suuruse reglementeeritud pikkus, et ostja peaks teadma ja saama kinnisilmi osta?

Antud brändi puhul vastab suurusele. Kõik ei müü ega kanna Aliexpressi kraami, et sobiks suurused S kuni XL.

Mina olen S, mõned riided on ka XS või M, aga enamus siiski S. Ei kujuta ettegi, et mulle sobiks näiteks Hilfigeri XL kampsun sama hästi kui S kampsun.

Kui inimene müüb noname firma hilpu, siis peaksin teadma tolle firma suurusnumbreid? Tegelikult ka?

Kui ostan näiteks elu esimese – aga kunagi on kellelgi ikka esimene kord – Hilfigeri toote, peaksin juba ette teadma nende numeratsiooni ja “vastamisi”?

Üleolev “kõik ei kanna hiinakat” on tarbetu, pigem viitsi oma riided üle mõõta ja korrektne info potentsiaalsetele ostjatele aruaaadavalt kirja panna.  Kas sind näiteks ei aja pahaseks poed, kus puudub hinna- ja tooteinfo? Neid poode meil on. Igat asja tuleb müüjalt eraldi küsida, mis on ostjale tüütu ja arvestades populaarset introvertsust, ka ebamugav. Saan aru, et mingi kummaline müügitaktika, paraku mitte igale ostjale sobiv. Näiteks mitmed ilu- ja parfümeeriatooteid ning ehteid-kelli müüvad poed-butiigid on sellise strateegiaga. Minu puhul lihtne – valin teise koha. Netimüüjaga sama – kui elementaarset infot pole, siis mina temaga kontakti ei astu.

* sinu S-M on ok, minu S-XL mitte? Et oled nagu natuke parem, jah? Kae hullu, mul on jaapani täissiidist hommikukimono, suurus 4XL, toodudki Jaapanist. Viimane Sangari triiksärk M. Kumbki neist pole Ali-st.