Ma räägiks just vastupidisest, ostan palju fb-st. Küsingi üle mõõdud, seisukorra ka. Sest kui küsisin sooja talvejopet, siis komentaariumisse lisati k/s joped, kui ma küsisin M suurust, siis määriti pähe XL suurus ja väideti, et on talvejope, nii ostsin 3* talvejopet, mis ei vastanud kuidagi väidetule, seepärast küsingi suuruse üle ja mõõdud ka. Ja eelmine aasta ostsin lapsele viie müüa käest teatud suuruses riideid, ja ostsingi 5* vales suuruses riideid, ausalt mitte meelega😆 kõigilt ostetud riietest sai küsitavast suurusest väiksem suurus ja osadel asjadel polnud seisukord kirjeldatule vastav, aga head pilti oskab igaüks teha, no siis olin tige küll ja sellest ajast peale jah küsingi kõik üle, sest muudmoodi ei saagi. Lõpuks ikka ostsin poest ja selle riiete hunnikuga polnudki muud teha, antsin tasuta grupis ära, sest 98suuruses laps 86 suurust siiski enam ei kanna ja inimesed olid pimedad ja nagu ei näekski mida reaalselt küsisin.
Teema: FB-s müümisest, ostjatest
Muus osas kõik õige, aga sinatamise koha pealt ma küll viltu ei vaata. Netifoorumites ja jututubades ikka sinatatakse ja just teietamisele vaatan viltu. See on minu silmis selline ülim peenutsemine ja üleolek. Hiljuti oli ühes beebigrupis mul kogemus, et palusin ühest asjast pilti ja vastuseks sain, et “ma ei tea, et oleksin andud loa enda sinatamiseks” vms. No selle peale ei osanud kohe midagi vastatagi. Kunagi mingis kommentaariumis täägisin ühte neiut (kuna pöördusin tema poole), ja sain ka vastuseks umbes, et me pole tuttavad ja ta pole mulle luba andnud enda täägimiseks vms. Kusjuures tegelikult olime ka kunagi päriselt kokku puutunud, ma andsin talle oma konspektid, et ta saaks kooli ära lõpetatud, sh tema peika, kes hiljuti oli minu peika olnud, palus mult neid ja ma viisin neiule isiklikult kohale.
Ehk siis lühidalt – mina eelistan netiruumis natuke familiaarsemat suhtlemist.
Mul oli ka hiljuti huvitav kogemus. Müün suure kastiga mähkmeid. Pildil on näha firma, suurusnumber, kaaluvahemik jne. Küsib üks huviline üle, et mis suurus on, mis kaalule see 3 vastab jne, ja lõpuks teatab, et jäävad suureks. Esiteks miks sa raiskad enda ja minu aega, kui info on olemas. Teiseks su laps kasvab ja need mähkmed on talle varsti niikuinii parajad.
See, et 200€ uue eseme kohta saan kirja sisuga “50”, on jumala tavaline.
Mina müün keskkonnale mõeldes. Kui panen asja 10 sendiga osta´sse müüki, siis tean, et selle ostab keegi, kel on seda tõesti vaja. Olen ise ka vaesem olnud ja sealt ostetud asjade üle rõõmus. Ja siis oli tõesti ka postikulu suur raha, mida ei raatsinud maksta. Tüütu on jah, eriti see pildistamine eri nurkade alt ja kõikide mõõtude võtmine, aga tean, kui oluline see on, sest kui sul pole raha, siis ei ole tore, kui lapsele hädasti vajaminevate õuepükste asemel saad paar numbrit suuremad (või veel hullem, väiksemad).
Ise ostan netist ka ja kõige nõmedam väljend, mida olen kohanud, on nt kleidi pikkuse kohta “põlvini” või “üle põlve”. Kurat, inimene võib olla 150 cm pikk või 185 cm pikk ja põlved on neil absoluutselt eri kõrgusel, kui raske on mõõta üldpikkus?
Mina olen jobusid müüjaid kohanud ka. Avaldan soovi osta, ei küsi sadat lisaküsimust vaid tasumise andmeid. Siis tund-paar ei kasuta Messengeri ja juba teatab, et müüs ära teisele. Ma ju ei kadunud päevadeks või nädalateks.
Nii olnud korduvalt.
Ostsin eelmine aasta Nike Air Max Dia jalanõud, korra kandsin, aga ei olnud ikkagi õige suurus, panin FB müüki. Ostuhind vist, kui õigesti mäletan oli 120, panin hinnaks 70 ja kirjutasin, et alla selle hinna ei müü.
Esimesed kaks huvilist küsisid, palju maksavad ja siis kadusid ära. Kolmas tahtis teada, alla mis hinna ei müü, vastasin, et 70 ja ostja ütles, et sobib, pidime kokku saama, aga ostjat ei tulnud. Õhtul kirjutas, et leidis juba jalanõud. Ok, aga miks ei saanud öelda..?
Enne, kui mul kannatus katkes, kirjutas üks neiu ja küsis, kas tingida võib siiski, pakkus 35, siis parandas, et mõtles 25 ja siis lisas “palun”.
Kummalise inimese otsa sattusin ka niisama ära andes. Kui lapse sain, siis pidasid kõik tuttavad vajalikuks kottide viisi enda laste riideid mulle sokutada, ostsin ise niigi palju neid ja sain meeletu hunniku juba enne lapse sündi kingiks. Mälestuseks jätsin mõned pisemad, kulunud, topilised, plekilised sorteerisin välja ja alles jäi üle 400 riideeseme, 6 riidest kotitäit sünnist aastaseks saamiseni. Mõtlesin, et pakun kellelegi, kellel väga vaja oleks.
Andsin esimesele huvilisele, kellel pidi kodus viis last olema ja oli väga rõõmus. Kirjutas veel hiljem, et kõik asjad on nii ilusad ja tal on nii hea meel.
Järgmisel hommikul kirjutas messengeris, et kui mingeid riideid veel üle jääb, siis kirjutagu ma kohe talle enne, kui kellelegi teisele pakun, vastasin, et vaevalt niipea miski väikseks jääb. Nädal hiljem kirjutas uuesti, et kas mul on veel riideid üle. Olin täitsa hämmingus, ütlesin, et andsin ju kõik üleliigse ära, vastas, et okei, aga kui leian midagi veel, siis ta soovib.
Kõige veidram kogemus oli aga just ostes, mitte müües. Ostsin lapsele hüppelooma ja müüa pakkus kenasti, et kas rohkem ei ole mänguasju vaja. Ütlesin, et ei ole, aga tänan pakkumast. Siis küsis, kas mul poeg või tütar, ütlesin, et poeg ja kohe tuli pakkumine, kas riideid tahan osta. Vastasin, et kindel ei, riidekapp ei mahu kinnigi, lapsel on liiga palju asju.
Müüja saatis üle 30 pildi lasteriietest ja kirjutas, et “kahju, oleksin selliseid pakkunud muidu…”
Rohkem ma ei vastanud, aga müüja saatis neid pilte veel mitu päeva. Pikk vaikus oli ja nüüd eile kirjutas, et kas ma tahaksin kahte samasugust hüppelooma veel. Või laulukoera. Või beebikiiku. Hakkasin südamest naerma, kirjutasin, et vabandust, kuhu ma need asjad panema peaksin kõik. Vastuseks tuli, et maale näiteks. Ja siis 2 pilti beebiriietest 😀
Mina olen jobusid müüjaid kohanud ka. Avaldan soovi osta, ei küsi sadat lisaküsimust vaid tasumise andmeid. Siis tund-paar ei kasuta Messengeri ja juba teatab, et müüs ära teisele. Ma ju ei kadunud päevadeks või nädalateks.
Nii olnud korduvalt.
Kui on huvi osta, siis tuleks tehing võimalikult kiiresti lõpule viia. Tunniks-paariks ära kadumine tähendab kahjuks enamikel juhtudel seda, et inimene siiski ei kavatse seda asja osta. Kui sinu puhul on teisiti, siis pigem on see erand ja seetõttu müüaksegi kohe järgmisele, kellega kohe tehing lõpuni viiakse, mitte ei hakata ootama, et äkki ikka vastab veel. Sest 90% juhtudest ei vastata rohkem kunagi.
FB-s müümisest, ostjatest
Sorry, aga ega sa ise ju neist palju ei erine oma 2-euroste asjadega.
Hämming.
Mulle on üllataval kombel sattunud kõik asjalikud ja kiired ostjad. Jah, mõni küsib palju mõõte ja mõni mõistlikku allahindlust, aga sääraseid kogemusi, nagu siin kirjeldatud, mul küll pole.
Ma mõtlesin pärast teemaalgatuse lugemist ikka pikalt, aga mitte ühtki analoogset kogemust ei meenunud. Ilmselt määrab väga palju see, mida sa müüd – müües 2-3euroseid riideid määrad automaatselt ka sihtgrupi, kellega suhtlema hakkad. Sellises hinnaklassis asjad viin ma otsejoones uuskasutuskesksesse ja sellised, mida ma oma lapsele selga ei paneks, riidekonteinerisse. Ilmselt seetõttu ei ole ma kohtunud ka selliste ostjatega, keda TA kirjeldas. Hullem veel, ma tihtipeale ei jää ootama isegi raha laekumist pangaarvele, vaid panen paki enne posti (siiamaani ei ole sisetunne petnud, aga sisimas arvestan, et ühel hetkel võin oma rahast ilma jääda).
Selleks, et netis asju müüa, peab olema palju aega ja tugevaid närve.
Kõigele lisaks on nii tüütud need broneerijad, kel pole 5 EUR enne lasterahade laekumist.
Ja siis need ostjad, kes ostavad L kapi suuruses asja, et ma saadaks selle asja XS kapis , et mahuta ära.
Ja kõige toredam on küsimus, MIKS müüte mingit asja.
Ostan ja müün ise tihti laste asju.
Vahel harva satuvad sellised müüjad, kes sulle kohe minutiga vastavad, küsides mitu korda veel kas ikka soovite ja kui tehing on tehtnud siis müüja kaob ja pakk pannakse teele healjuhul kolme päeva jooksul. Minu arust on see natuke kummaline. Kui sul on aega müüa, siis on aega ka see kohe või siis vähemalt päeva jooksul see postitada.
Appi, ma olen just nii palju mõelnud, et milleks põhjendada müümist, et “müün, sest jäi väikseks/suureks”, “müün, kuna värv ei meeldi”, ei tulnud üldse selle peale, et inimesed niimoodi küsitleda võiks.
Sügisel nägin kuulutust, mis siiamaani vahest meelde tuleb. Täpne kirjapilt ei ole meeles, aga umbes nii, et “Müüja naiste jalg rattas” ja selgitus: “Müügi põhjus kuna jäin lapse oodele”
Ei suutnud kaks ja kaks kokku viia, et miks siis rattaga midagi enam teha ei ole, kui laps tuleb, hiljem saab ju sõita 😀
Ma müün harva, aga siiani on olnud vaid head kogemused. Ühe asja puhul on mõned kirjad tulnud hinna tingimisega, aga kui olen ära öelnud, pole rohkem ka pommitatud. Mu mees ütleb selle hinna küsimise kohta alati, et küsida ikka võib, nii et pahaks või tüliks ma seda ei pane.
Igasugustes annan ära gruppides annan aga asju tihti ning samuti ei saa kurta, et inimesed imelikud oleks 🙂 Peaaegu eranditult alati on normaalselt suheldud, kokkulepitud ajal kohale tuldud, viisakalt tänatud.
Aga ma muidugi olen ise ignoreerinud ka neid kirju, mis tulevad postkasti ja mille sisuks on lihtsalt “soovin”. Kui inimene täislausetega rääkida ei oska, pole hakanud uurima ka, mida ja kuidas ta soovib. Viisakale kirjutajale vastan ja need on alati ka kokkulepetest kinni pidanud.
Aga ma muidugi olen ise ignoreerinud ka neid kirju, mis tulevad postkasti ja mille sisuks on lihtsalt “soovin”. Kui inimene täislausetega rääkida ei oska, pole hakanud uurima ka, mida ja kuidas ta soovib. Viisakale kirjutajale vastan ja need on alati ka kokkulepetest kinni pidanud.
Need 1 sõnaga kirjutajad on ikka üle prahi😳
Kas tõesti pole aega korralik lause kirjutada?
*hind
*soovin või veel hullem *soov (et hoian veel paar tähemärki kokku 🤦♀️🤦♀️)
Jne
Perekooli lastadel oli kunagi sama teema. Mina lõpuks ei vadtanud neile, kes mõõte küsisid.
Nüüd lähevad lasteriided kas Humanasse või riidekonteinerisse.
Asja kohta küsitakse: miks müüte? kui palju kandnud olete? – juurde kirjutasin seisukorra jms. see “Miks” küsimus on kõige veidram.
Teine klass on brandiriiete hindade poolitajad. Niigi olen soodsalt müüki pannud, kuna kapp ajab üle ääre ja ikka küsitakse üle poole veel alla. Ma siis olen soovitanud poest otsima minna
Kolmas grupp on veel inimesi, kes pressivad koju asju proovima. No päriselt? Mine proovi see ese poes ära ja vaata, kas see nr sobib.
Asjade mõõtmine ja jabur ja tõesti küsitakse x nurga alt. Ei viitsi noh!
Järgitulijad ja kindlad ostjad on klassika – viiest ühel juhul tullakse kokkulepitud ajal.
Ma arvan, et need on need osta.ee 10-sendi ostjad.
Ise lähtun põhimõttest, et valin sellise summa ostlemiseks, mille puhul ei hakka kahju, et kas asi on väike, suur, kole või saan üldse petta. Kui ei sobi, siis saab alati ise edasi müüa.
Päris ajudele ei tasu ka teisele inimesele käia.
Ma just vihastasin end ühes tasuta asjade grupis välja. Ei ela püsivalt Eestis ja mu asukohariigis on tasuta asjade grupid ülivägamegapühendunult orienteeritud rohkem keskkonnasäästule ja taaskasutusele. Ma olen siin juba piisavalt kaua elanud, tasapisi muutun samasuguseks.
Ühesõnaga, kirjutas üks tüdruk sinna gruppi, et temal oleks paari kuu pärast vaja suuremas koguses tühje jogurti- ja pudingitopsikesi, igasugu pudelikesi jms. Ta õpib lasteaiakasvatajaks ja praktika raames peab mingi suure meisterdusprojekti tegema lastega, ise ei jõua nii palju jogurtit ära süüa. Jehuu, mõtlesin mina. Mul on nimelt erivajadusega laps, kellele on vaja ravisööki, see on 200 ml kõvast plastikust pudelites, iga päev läheb üks. Juba ammu olen kurvalt seda plastikprügi kogust vaadanud. Leppisin kohe tüdrukuga kokku, talle pudelid meeldisid, lubas, et annab aprilli alguses märku, kui praktika algab. Mingi kaks ja pool kuud kogusin kotti talle neid pudeleid. Lõpuks oli pool aprilli möödas ja mul köögis juba ruumi vähevõitu. Kirjutasin, et pudeleid on juba palju, tule järgi. Ta vastab mulle, oi, sorri, koroona-reegleid karmistati, lasteaeda pole lubatud igasugu nodi enam sisse viia, ma ei saagi projekti teha ja polegi vaja pudeleid.
Mul oli tahtmine paar roppust talle vastu kirjutada, ausalt. Mine õige pimedasse kohta, me kõik lehest lugesime, reegleid karmistati juba mingi poolteist kuud tagasi. Ta teadis ammu juba, et tal pole vaja neid, aga mulle ütlema ei vaevunud. Oma lõbuks pesin, kuivatasin ja ladustasin neid kodus. Tõesti, esimene ja viimane kord, kui ma kellelegi midagi kogun. Mees võttis need krdi miljon tühja pudelit ja viis õue prügisse. Milline imeline taaskasutus!
Ostsin eelmine aasta Nike Air Max Dia jalanõud, korra kandsin, aga ei olnud ikkagi õige suurus, panin FB müüki. Ostuhind vist, kui õigesti mäletan oli 120, panin hinnaks 70 ja kirjutasin, et alla selle hinna ei müü.
Esimesed kaks huvilist küsisid, palju maksavad ja siis kadusid ära. Kolmas tahtis teada, alla mis hinna ei müü, vastasin, et 70 ja ostja ütles, et sobib, pidime kokku saama, aga ostjat ei tulnud. Õhtul kirjutas, et leidis juba jalanõud. Ok, aga miks ei saanud öelda..?
Enne, kui mul kannatus katkes, kirjutas üks neiu ja küsis, kas tingida võib siiski, pakkus 35, siis parandas, et mõtles 25 ja siis lisas “palun”.
Kummalise inimese otsa sattusin ka niisama ära andes. Kui lapse sain, siis pidasid kõik tuttavad vajalikuks kottide viisi enda laste riideid mulle sokutada, ostsin ise niigi palju neid ja sain meeletu hunniku juba enne lapse sündi kingiks. Mälestuseks jätsin mõned pisemad, kulunud, topilised, plekilised sorteerisin välja ja alles jäi üle 400 riideeseme, 6 riidest kotitäit sünnist aastaseks saamiseni. Mõtlesin, et pakun kellelegi, kellel väga vaja oleks.
Andsin esimesele huvilisele, kellel pidi kodus viis last olema ja oli väga rõõmus. Kirjutas veel hiljem, et kõik asjad on nii ilusad ja tal on nii hea meel.
Järgmisel hommikul kirjutas messengeris, et kui mingeid riideid veel üle jääb, siis kirjutagu ma kohe talle enne, kui kellelegi teisele pakun, vastasin, et vaevalt niipea miski väikseks jääb. Nädal hiljem kirjutas uuesti, et kas mul on veel riideid üle. Olin täitsa hämmingus, ütlesin, et andsin ju kõik üleliigse ära, vastas, et okei, aga kui leian midagi veel, siis ta soovib.
Kõige veidram kogemus oli aga just ostes, mitte müües. Ostsin lapsele hüppelooma ja müüa pakkus kenasti, et kas rohkem ei ole mänguasju vaja. Ütlesin, et ei ole, aga tänan pakkumast. Siis küsis, kas mul poeg või tütar, ütlesin, et poeg ja kohe tuli pakkumine, kas riideid tahan osta. Vastasin, et kindel ei, riidekapp ei mahu kinnigi, lapsel on liiga palju asju.
Müüja saatis üle 30 pildi lasteriietest ja kirjutas, et “kahju, oleksin selliseid pakkunud muidu…”
Rohkem ma ei vastanud, aga müüja saatis neid pilte veel mitu päeva. Pikk vaikus oli ja nüüd eile kirjutas, et kas ma tahaksin kahte samasugust hüppelooma veel. Või laulukoera. Või beebikiiku. Hakkasin südamest naerma, kirjutasin, et vabandust, kuhu ma need asjad panema peaksin kõik. Vastuseks tuli, et maale näiteks. Ja siis 2 pilti beebiriietest 😀
Kui alla 70 ei müü, siis ongi hind ju 70.- Või mis sa lootsid et keegi soovib 170 eest osta või? Ise oled ka kummaline.
Ostsin eelmine aasta Nike Air Max Dia jalanõud, korra kandsin, aga ei olnud ikkagi õige suurus, panin FB müüki. Ostuhind vist, kui õigesti mäletan oli 120, panin hinnaks 70 ja kirjutasin, et alla selle hinna ei müü.
Esimesed kaks huvilist küsisid, palju maksavad ja siis kadusid ära. Kolmas tahtis teada, alla mis hinna ei müü, vastasin, et 70 ja ostja ütles, et sobib, pidime kokku saama, aga ostjat ei tulnud. Õhtul kirjutas, et leidis juba jalanõud. Ok, aga miks ei saanud öelda..?
Enne, kui mul kannatus katkes, kirjutas üks neiu ja küsis, kas tingida võib siiski, pakkus 35, siis parandas, et mõtles 25 ja siis lisas “palun”.
Kummalise inimese otsa sattusin ka niisama ära andes. Kui lapse sain, siis pidasid kõik tuttavad vajalikuks kottide viisi enda laste riideid mulle sokutada, ostsin ise niigi palju neid ja sain meeletu hunniku juba enne lapse sündi kingiks. Mälestuseks jätsin mõned pisemad, kulunud, topilised, plekilised sorteerisin välja ja alles jäi üle 400 riideeseme, 6 riidest kotitäit sünnist aastaseks saamiseni. Mõtlesin, et pakun kellelegi, kellel väga vaja oleks.
Andsin esimesele huvilisele, kellel pidi kodus viis last olema ja oli väga rõõmus. Kirjutas veel hiljem, et kõik asjad on nii ilusad ja tal on nii hea meel.
Järgmisel hommikul kirjutas messengeris, et kui mingeid riideid veel üle jääb, siis kirjutagu ma kohe talle enne, kui kellelegi teisele pakun, vastasin, et vaevalt niipea miski väikseks jääb. Nädal hiljem kirjutas uuesti, et kas mul on veel riideid üle. Olin täitsa hämmingus, ütlesin, et andsin ju kõik üleliigse ära, vastas, et okei, aga kui leian midagi veel, siis ta soovib.
Kõige veidram kogemus oli aga just ostes, mitte müües. Ostsin lapsele hüppelooma ja müüa pakkus kenasti, et kas rohkem ei ole mänguasju vaja. Ütlesin, et ei ole, aga tänan pakkumast. Siis küsis, kas mul poeg või tütar, ütlesin, et poeg ja kohe tuli pakkumine, kas riideid tahan osta. Vastasin, et kindel ei, riidekapp ei mahu kinnigi, lapsel on liiga palju asju.
Müüja saatis üle 30 pildi lasteriietest ja kirjutas, et “kahju, oleksin selliseid pakkunud muidu…”
Rohkem ma ei vastanud, aga müüja saatis neid pilte veel mitu päeva. Pikk vaikus oli ja nüüd eile kirjutas, et kas ma tahaksin kahte samasugust hüppelooma veel. Või laulukoera. Või beebikiiku. Hakkasin südamest naerma, kirjutasin, et vabandust, kuhu ma need asjad panema peaksin kõik. Vastuseks tuli, et maale näiteks. Ja siis 2 pilti beebiriietest 😀
Kui alla 70 ei müü, siis ongi hind ju 70.- Või mis sa lootsid et keegi soovib 170 eest osta või? Ise oled ka kummaline.
Mismoodi kummaline, kui pani kirja, et kaubelda pole mõtet?
Kummalisem on hoopis see, et kui kirjutad hinnavõi ütled, et paku ise hind, siis küsitakse, et alla mille ei müü. Ma võiks siis kohe ju selle hinna panna, alla mille ei müü. Ma ise neid “paku ise hind” kuulutusi ei harrasta, need on muidu ka kahtlased – nagu oksjon, aga ilma reegliteta.
Peaaegu kõike loetut kogenud ja just sellepärast ei müü ma enam ka väga korralikke lapsele kiirelt väikseks jäänud ja üsna kõrge hinna eest ostetud jalanõusid või talveriideid enam järelturul. Või näiteks avastan, et mingid riideesemed jäid enne väikseks, kui selga said (lolli peaga üleostetud ja lapsele meeldis tavaliselt vaid konkreetne särk, ülejäänud ootasid kapis). Sellised täiesti uued asjad annan ka tasuta ära. Viin nimelt laste turvakodusse. Tekitab endale hea tunde kah. Mõni teeb püsikorraldusega ülekandeid, mina viin kord kuus asjad kohale.
Kummalisem on hoopis see, et kui kirjutad hinnavõi ütled, et paku ise hind, siis küsitakse, et alla mille ei müü. Ma võiks siis kohe ju selle hinna panna, alla mille ei müü. Ma ise neid “paku ise hind” kuulutusi ei harrasta, need on muidu ka kahtlased – nagu oksjon, aga ilma reegliteta.
Tavaliselt need “paku ise hind” tegelased veel solvuvad ka. Nägin ka sellist kuulutust esemele, mida oleks vaja, aga kuna poes on mitusada eurot, siis pole nii pakiline ost. Kuulutuses pildil paistis ok välja ja paku ise hind jutt juures. Mingit alampiiri ei olnud. Pakkusin siis 15 eur. Sain sõimata, et loll oled vää, poes maksab mitusada eurot. Peale mind pakkus keegi 25 eurot, sai samamoodi sõimata niiet tolm lendas 🙂
Krt kirjuta siis kohe juurde millist hinda soovid. Pigem lootis, et mõni loll ei tea et see poes maksab mitusada ja pakub talle 3x mitusada.
FB Marketplace on muidu täiesti ok koht ostmiseks ja müümiseks, aga mõned müüjad unustavad üldse ära, et kuulutuses võiks olla riideeseme või jalanõu suurus.
Samuti pannakse suvalisse alagruppi, nt laste roosad tossud nr 28 on meesteriiete/jalanõude all või lasteriiete grupis on jope suuruses xxl. Selliste tõttu ei oska tõesti arvata, kellele on mõeldud hall kapuutsiga pusa, kirjelduses märgitud suurus M.
Selleks, et netis asju müüa, peab olema palju aega ja tugevaid närve.
Ja kindlasti ei tohiks ega osta ega müüja kuskil tööl käia, sest siitsamast teemastki loeb, et “huviline kadus tunniks-paariks ära”. No kuidas te kujutate ette et teie hambaarst või lapse matemaatikaõpetaja või trammijuht nonstop töö ajal telefonis istub ja messingeris muudkui kuulutustele vastuseid kirjutab 😛
tundub, et see FB-s müümine on pigem täiskohaga emmede rida,
ise eelistan tööinimesena osta.ee-d, seal on kindlad reeglid paigas.
Mina seetõttu müüngi harva. Tõesti nt ilusamaid asju, laste peokleidid bmt.
Hiljuti oli lapse rattaga veider kogemus. Olid pildid iga nurga alt, ekstra ka suuremaid kriime lähemalt pildistanud. Asukoht oli ka kirjas, kuna ratast postiga ei saada ju.
Tekkis huviline ja kui peaaegu kokku lepitud, siis ta avastab, et mees on autoga Soomes tööl ja me elame üldse kaugel. No mees oli siis nõus mõni hommik ringiga tööle minema, et lõpuks pole meile ka seda ratast enam vaja.
Aga enne küsib veel pilte. Saadan siis samad uuesti, mis kuulutuses. Ja siis tuleb vastus – sellel ju kriimud-kraamud peal ja silmnähtavalt kasutatud ratas! 🤣 No ma siis vastasin, et muidugi on kriimuline, ongi ju kasutatud laste ratas ja hind kõigest 35…tehinguks ei läinudki 😀
Kõige tüütumad on käest-kätte osta soovijad. Olen mitu korda mõelnud, et panen kuulutusse “müün ainult posti teel”. Viimati soovis üks ostja tulla lapsele talvejopet proovima ja sobivusel ostma. Leppisime kokku päeva ja kellaaja, mina passisin kokkulepitud ajal kodus ja ostjat eikuskil. Õhtul hilja siis kirjutas, et ei jõudnud. Viisakas oleks olnud kohe kokkulepitud aja saabudes märku anda, et ta ei tule… Panin jope uuesti müüki ja vastasin, et võtaks uuesti ühendust kui reaalselt tulla soovib.
Mina näiteks ainult käest-kätte soovingi osta. Saan asja veel üle vaadata. Tihti on müüja sõnul korrlik ja kulumiseta ese ikka väga kantud ja aukudega, plekkidega. Nii et siin on tihti kivi nii müüja kui ostja kapsaaeda. On nõmedaid ostjaid, kes alt ära hüppavad(viimati endalgi, sada küsimust ja väga soovib, kandis rahad üle ja siis ups ma enam ei tahagi, kanna raha tagasi) ja müüjaid, kes korraliku toote pähe jama müüvad.
Aga ma muidugi olen ise ignoreerinud ka neid kirju, mis tulevad postkasti ja mille sisuks on lihtsalt “soovin”. Kui inimene täislausetega rääkida ei oska, pole hakanud uurima ka, mida ja kuidas ta soovib. Viisakale kirjutajale vastan ja need on alati ka kokkulepetest kinni pidanud.
Need 1 sõnaga kirjutajad on ikka üle prahi😳
Kas tõesti pole aega korralik lause kirjutada?
*hind
*soovin või veel hullem *soov (et hoian veel paar tähemärki kokku 🤦♀️🤦♀️)
Jne
Sama vaatan kuskil toidugruppides, kus inimesed oma teoseid presenteerivad ja siis küsitakse (pigem võib kõlada kui käratatakse): “Retsepti!”.
Ei mingit palun ega tänan.
Nii ebaviisakas!
Asjade mõõtmine ja jabur ja tõesti küsitakse x nurga alt. Ei viitsi noh!
Väga imelik! Näiteks paneb inimene eseme müüki, HEAL JUHUL on seal mingi S, M või L juures ja kogu lugu. Ostjana küsin näiteks rü või varruka pikkust, ja siis oleks kohe eriti veider, kui keegi jätab lihtsalt viitsimatusest vastamata. Klassikalisel juhul tuleb see “number vastab” (mis ei ole mõõt, kallid müüjad!).
Selge siis, et ma ka rohkem ei suhtle, kui müüja lihtsalt ei viitsi.
Aga kui sina oled ka selline müüja, siis palun: mul on praegu seljas mingi Bangladeshi kardigan, sildilt loen Lovelesh (ju siis mingi firma nimi?), suurus XL (olen enamjaolt M kandja, rind 88 cm). Palun nüüd mulle selgitada minu küsimusele täpsema suuruse kohta “number vastab”. Palun üld- ja varrukapikkus, rinna- ja puusaümbermõõt, õlgade laius. Samuti materjali koostis ja eripära (venivus, siidisus jne). Või sinu arvates piisab ostjale nähvamisest, et “number vastab”? Selline tunne, et ära sega mind, aga raha tahaks küll.
Näe, leidsingi sellise müüja, kellede üle olen kogu aeg imestanud, et MIKS inimene tahab müüa, aga ei taha mitte natukenegi rohkem informatsiooni anda ega enda väljapakutut atraktiivsemaks teha. Kohe tõsiselt huvitab selline mõtteviisi selgitus.
et paku ise hind
See on tõesti naljakoht! Pakun 1€, siis tuleb vastuseks, et lollakas oled, w? Aga ma ju pakkusin, eks ole? Mina ostjana ei pea hinda teadma, selle määrab ikka müüja. Viitsige natuke palun ise ka mdagi teha, armsad müüjad!
FB Marketplace on muidu täiesti ok koht ostmiseks ja müümiseks, aga mõned müüjad unustavad üldse ära, et kuulutuses võiks olla riideeseme või jalanõu suurus.
Samuti pannakse suvalisse alagruppi, nt laste roosad tossud nr 28 on meesteriiete/jalanõude all või lasteriiete grupis on jope suuruses xxl. Selliste tõttu ei oska tõesti arvata, kellele on mõeldud hall kapuutsiga pusa, kirjelduses märgitud suurus M.
Mulle tundub, et taolist segadust korraldab MP ise. Vaatan samamoodi, et ehted, autorehvid ja naiste kingad on vahel kõik samas pundis, aga siis saan aru, et olen neid ise hiljuti vaadanud ja need liiguvad kuidagi suvaliselt ja segamini ühtekokku. Võibolla ei ole ka nii, ei tea, ma ei ole müåuja, olen ostja.
et paku ise hind
See on tõesti naljakoht! Pakun 1€, siis tuleb vastuseks, et lollakas oled, w? Aga ma ju pakkusin, eks ole? Mina ostjana ei pea hinda teadma, selle määrab ikka müüja. Viitsige natuke palun ise ka mdagi teha, armsad müüjad!
Veel naljakamad on need, kes kirjutavad kuulutuses “paku hind, alla 100€ ei müü”. Eeee what, kuidas seda nüüd mõistma peaks? Kas tõesti oodatakse lolli, kes tuleb ja pakub nt 120€? Kui on kirjas, et alla 100€ ei müü, siis ongi hind ju 100€, mida siin veel pakkuma peab 😀
