Hmm, ja nii lihtsalt saabki teemaalgataja vastused? Põhjus peas ja elu nagu lill?
Jah, sest fibromüalgia ei ole päris (orgaaniline) haigus.
Täpsustaksin: fibromüalgia valul ei ole tõesti orgaanilist põhjust, seega ei anna ta märku mingist haiguslikust muutusest lihastes. Lihased on täiesti terved. See aga ei tähenda nagu see valu oleks väljamõeldud, ei, see valu on ikka reaalne. Ise olen fibromüalgiast vabanenud, see tähendab pikaajalist tööd iseendaga ja eeskätt endale kinnitamist, et minu valu ei ole seotud mingi vigastusega, see valu ei kujuta endast mingit ohtu mulle ja ma ei jäta selle valu pärast mitte midagi tegemata ega loobu füüsilisest aktiivsusest. Piltlikult: aju tekitab selle valu, et tõmmata su tähelepanu kõrvale mingilt psühholoogilist stressi põhjustavalt asjaolult sinu elus. Kui sa saad aru, et põhjus on psüühikas, mitte lihastes ja võtad vastu otsuse, et ei lase oma ajul ennast rohkem “tüssata”, siis hakkab see valu vaikselt taanduma. Minu jaoks oli võtmetegur liikuda ja liigutada valust hoolimata. Niisiis – kui günekoloog sulle ujumist või jalutamist ära pole keelanud, siis mõtle vähem oma halvale enesetundele ja rohkem toredale kogemusele, mis sind lapsesaamise näol varsti ees ootab ja vähemalt kõnni regulaarselt. Aga lihaseid on tõesti vaja toonuses hoida, et loomulikult sünnitamine oleks lihtne. Füsioterapeutidel on lihaste kohta üks hea ütlus “use it, or lose it” (“kasuta või kaota”), see on tõsine asi. Bioloogid seletavad seda niimoodi, et lihasmassi alalhoidmine on bioloogilise organismi jaoks väga energiamahukas ülesanne ja lihtsalt ilma põhjuseta pole kehal mõtet sellist “muidusööjat” nagu kasutamata lihased on, üleval pidada, see on looduse vaatevinklist täielik raiskamine.
