Käisin kinos seda filmi vaatamas ja puhtalt ajaviiteks tahaks arutada selliste filmide realistlikkuse üle. Mind millegipärast väga häirib, et enamik selliseid ellujäämispõnevikke on realistlikkusest väga kaugel ja tavainimestel on filmides järsku sellised võimed nagu mingitel ülitreenitud sportlastel või superkangelastel ja nii võivad inimestel tekkida valearusaamad- Näiteks, et üsna lihtne on hoida kellelgi käest kinni kes on kukkunud kuskilt üle ääre ja ripub ning ta isegi üles tagasi tõmmata. Või ilma lisahapnikuta ja lisavahenditeta sukelduda 10+ meetrit ja viibida ja toimetada vee all üle 5 minuti.
Järgnevad spoilerid –
Näiteks kui veel väga hea füüsilise vormiga on võimalik ronida ilma puhkamata üles 600m redelist, siis reaalsuses ei lähe ükski mõistlik inimene sellisest roostes redelist ilma kinnasteta ronima. Samuti pole väga võimalik mööda ülipeenikest alpinistiköit niisama paljakäsi, ilma spetsiaalse varustuseta 15 m üles ja alla ronida. Jne jne.
Filmid seda üle ei paisuta, mida rumalat inimesed kõik teevad. Nendes actionlugudes küll jah keegi lõpuks sellest eluga välja tuleb, aga arvata, et ei leidu inimest, kes hakkaks ilma kinnasteta roostes redelist üles ronima – no niisuguseid inimesi on ikka küll. Tavaliselt leiavad nad oma rumaluse tõttu kurva lõpu.
Jah, ma iga kord mõtlen, kui peale ränka kukkumist või viga saamist vapralt edasi joostakse ja võideldakse, et tavaelus oleks inimene tükk aega valust kägaras maas, aga filmides ei ole häda midagi ja tund-paar hiljem ei anna enam tundagi, et on autost välja või kõrgelt alla pudenetud. Parimal juhul on kangelasel filmi lõpuks väike plaaster otsa ees:)
Kunagi oli üks film, kus üks perekond (vist sõjaväelased vms, mees, naine ja beebi) jäid Ameerikas autoga lumevangi. Naisel külmusid veel jalad ära ja lõpus oli ratastoolis. Kõik oli põnev, aga see episood, kus beebi oli palja peaga – ei olnud küll usutav st. beebi (väga väike) ei oleks ellu jäänud sellises külmas katmata peaga. Oli veel tõsielus põhinev lugu. Ja ka muud just külma, tuisu jne seotud lood ei ole usutavad, kui inimestel on suured kapuutsid ilma mütsita, kõrialune lahti jne – kohe hakkab ju keha jahtuma. Meie kes elame külmas kliimas, teame väga hästi, kuidas külmaga riietuda. Meenub see sari Antartikast, kus lausa seal käidi ilma mütsita ringi.
Rääkimata politseisarjadest, kus joostakse 10 cm tikkkontsadel, aga see on ise teema.
Filmides on palju ebarealistlikku, eriti arstide seriaalides, kuid mind häirib Usa filmide puhul, et dramaatiliselt valatakse tabletid tualettpotti. Tule taevas appi, kas keegi tõesti ei seleta, et nii satuvad kõik antibiootiukumid ja muud ained loodusesse? Kas tõesti ei ole keegi õpetanud, et aegunud või kasutamata ravimid tuleb apteeki tagastada?
Jah, ma iga kord mõtlen, kui peale ränka kukkumist või viga saamist vapralt edasi joostakse ja võideldakse, et tavaelus oleks inimene tükk aega valust kägaras maas, aga filmides ei ole häda midagi
See ei ole ka tavaelus midagi imelikku. Lihtsalt adrenaliin on nii laes, et mingit valu ei tunne ja keha suudab ennast kordades ületada. See kestab muidugi lühikest aega.
Jah, ma iga kord mõtlen, kui peale ränka kukkumist või viga saamist vapralt edasi joostakse ja võideldakse, et tavaelus oleks inimene tükk aega valust kägaras maas, aga filmides ei ole häda midagi
See ei ole ka tavaelus midagi imelikku. Lihtsalt adrenaliin on nii laes, et mingit valu ei tunne ja keha suudab ennast kordades ületada. See kestab muidugi lühikest aega.
Jahaa, aga see adrenaliin toimibki lühikest aega põgene-reaktsiooni võimaldamiseks, mitte et saad hullu hoobi, kukud mütaki pikali või kuskilt kõrgelt alla, siis oigad korraks ja adrenaliini toel joosed veel vähemalt 20-30 minutit (filmi lõpuni) mööda pimedaid tänavaid, parklaid või metsa ringi, muuseas veel mõned korrad kindlasti päästad kõrvaltegelasi, musitad kellegagi jne. Ebaloogiline! Päriselus kui täiskasvanud inimene korra mis tahes põhjusel pikali kukub, on ikka jumala valus ja põrutab hullult ära, tükk aega tahaks siis lihtsalt kuskil lebada ja toibuda!
