Masendav, üldse pole viitsitud vaeva näha ajastutruuduse loomisega. Inimene, kes mäletab nõukogude aega ja 90-ndaid, tahaks hüüda appi.
Majal on eterniitkatus, õuel on nõukaaegne plekkvann, toas on nõukaaegne plekkpliit, sööginõudeks on nõukaaegsed kristallnõud, mida võis leida igast sektsioonkapist, pliidi peal on kaasaegne pann ja moodne kohvikeetja…
Tootsi 2 last on ilma igasuguse seletuseta õhku haihtunud ja ärme räägi, et lõpplahendus on üsna ajuvaba, kuigi eks Tali-poiss oligi natuke lollakas unistaja, aga no et nii loll… Samas muidugi- võib-olla just tark, aga kuri, teadis kommude plaani ette ja mängis kommudele küüditamiseks selle talu oma rivaalile ja neiule, kes talle korvi andis?
Imelik, et saksa okupatsiooni ajal toimus selline lõbus pidu. Inimesed on rõõmsad ja naeravad, kõik inimesed on riides väga uhkelt. Justkui sõda ei käikski.
Just äsja oli toimunud küüditamine. Saan aru, et ka Toots küüditati? Teele aga paneb pidu?
Vene okupatsiooni ajal keegi ei naeratanud? Või ei käinud uhkelt riides? Või ei pidanud pidu?
Kõlab uskumatult aga inimene jääb ikka inimeseks ka seda sõja ajal.
mind häiris noorema põlvkonna nimed. ei lähe Lutsu raamatute ega varasemate filmidega kokku
Alguspool oli filmiga mitte haakuv muusika.
No saksa ajal polnud asjad veel nii hullud. Ja 50ndatel pidutseti vaatamata kõigele ikka küll. Mul on selle kohta fototõestused. Maal külas. Mitte ühtegi pilti sellest perioodist tõsiste ja masendunud nägudega noortest.
Rohelised kummikud jalas!
Kogu film tundus nagu mingitest tükkidest kokku pandud pusle.
Ja see kokkupanek oli väga konarlik. Mingit sujuvust filmis polnud.
Üritati küll mängida äratundmis rõõmu peale aga see eriti ei õnnestunud.
Kohati tundus võõras ja üldpildiga sobimatu muusika.
Masendav, üldse pole viitsitud vaeva näha ajastutruuduse loomisega. Inimene, kes mäletab nõukogude aega ja 90-ndaid, tahaks hüüda appi.
Majal on eterniitkatus, õuel on nõukaaegne plekkvann, toas on nõukaaegne plekkpliit, sööginõudeks on nõukaaegsed kristallnõud, mida võis leida igast sektsioonkapist, pliidi peal on kaasaegne pann ja moodne kohvikeetja…
Kus see kaasaegne pann ja veekeetja olid?
40-ndatel ja 50-ndatel vaevalt naerdi ja pidutseti. Palju inimesi oli sõjas tapetud, Stalini diktatuur jne. Isegi rääkida ei juletud, rääkimata naermisest ja oma jõukuse näitamisest.
Mnjaa. Kas postitan sulle oma vanemate noorusaegseid pilte pidulaudadest, tantsust ja rõõmsatest noortest? Või räägin tantsupidudest, mida mu vanavanem Siberis aitas korraldada? Inimesed vajavad rõõmu ja naeru igal ajal – ja eriti just raskel ajal. Ei jaksa keegi aastakümneid nukrutseda. Inimene leiab viisi, kuidas rõõmus olla ja rõõmu väljendada. Igal ajal. Ka mustad orjad Ameerika lõunaosariikides lõid peresid ja said lapsi, armusid, seksisid ja naersid. Küllap olid omad naeruhetked ka Auschwitzis ja Gulagis.
Masendav, üldse pole viitsitud vaeva näha ajastutruuduse loomisega. Inimene, kes mäletab nõukogude aega ja 90-ndaid, tahaks hüüda appi.
Hüüa siis. Aga minu jaoks algab film ikka sisust ja näitlejatest, mitte vannist ja pannist. Jah, ega see mingi süvafilm ei ole, aga potentsiaali kultusfilmiks saada on tal küllaga.
Vaatasin kõik neli filmi siis korraga ära. Ja no see viimane oli ikka teiste hale vari. Meil on väga palju selliseid näitlejaid, kes sobivad teatrisse, aga mitte filmi. Ma ei saa aru, kuidas tegijad ise seda ei näe. Filmis ei tohi üle mängida! Mulle üldse ei meeldinud ja ilmselt teist korda enam ei vaataks.
õukaaegsed kristallnõud, mida võis leida igast sektsioonkapist,
Meie kodus ei olnud ühtegi kristallist nõud. Olid ikka kallid, sellepärast.
Filmi pole veel vaadanud.
Hüüa siis. Aga minu jaoks algab film ikka sisust ja näitlejatest, mitte vannist ja pannist. Jah, ega see mingi süvafilm ei ole, aga potentsiaali kultusfilmiks saada on tal küllaga.
Sisu puudus pea täielikult. Näitlejaid ei kommenteeri.
Vanasti ei olnud pannidel plastmassist käepidet!
No see on ju tõsiselt koomiline, kui teed või viina joodi sellisest klaasist:
https://www.osta.ee/noukoguaegsed-26-tk-joogiklaasid-126404618.html
analoogseid klaase oli täiesti olemas juba 30ndatel. küll väheke massiivsemad. mu vanaema puhvetkapis sellised täitsa olemas. vanaema vanus on 98 aastat.
Majal on eterniitkatus
Ma olen näinud eterniidi reklaami 1938. aasta ajakirjas. Nii et teoreetiliselt võis olla.
endisel Tõnissoni maja katusel paistis eespool ruberoid, aga kaugemale jäämale osale oleks nagu kaasaegne roheline koormakile katusele tõmmatud…
Tundus, et kogu filmi eesmärk oli varasemastes mänginud osalised korraks kokku tuua. Ei avaldanud erilist muljet. Kõige kehvem osatäitja oli Tootsi poeg, hulluläige silmis ja keksis ringi, rohkem nagu Kiire poega oleks mänginud või ära pööranud Katku Villut. Üks kummaline jant, mida teist korda vaatama ei kipu.
Ma käisin talvel kinos vaatamas. Eks see üks meelelahutuslik jant ole, aga samas korra vaadata kõlbas ikka. Noor Toots oli väheke üle vindi küll. Detailide peale mul (õnneks) nii head silma pole, et oleks kaasaegseid nõusid või ehitusmaterjale märganud. Suvine Eesti loodus on see-eest alati ilus laialt ekraanilt vaadata. Suvine Eestimaa oli ka Tõe ja õiguse puhul üks parimaid osatäitmisi.
Noor Toots oli tõesti liiga üle vindi, aga üldiselt mulle täitsa meeldis.
Mulle Tootsi poja osatäitja ka esiti ei meeldinud, aga mida edasi, seda sümpaatsemaks sai 😀
