Teema: Finantsoskused laiemas peres

Kingi lastele sobivaid raamatuid. Juba päris väikestele tehakse rahatarkuse raamatuid, mingi “Minu esimene raha”. Kui nad on juba pubekad, siis sobib näiteks “Rikkaks saamise õpik” jms. Või isegi “Rikas isa, vaene isa” (veel kergem lugemine).

Aga muideks, 70% miljonäride varandusest kaob perest 2. põlvkonnaga ja 90% 3. põlvkonnaga. Isegi kui sul oleks enda lapsed ja ideaalselt kasvatatud, siis on 70% tõenäosus, et nad löövad su raha lihtsalt laiaks pärast sind. 🙂 Ela parem endale ja ehita rikkust ainult nii palju, kui ise seda nautida tahad.

https://www.nasdaq.com/articles/generational-wealth%3A-why-do-70-of-families-lose-their-wealth-in-the-2nd-generation-2018-10

Ma saadaks su nii puu taha, et anna olla.

<p style=”text-align: left;”>Saan teemaalgatajast aru. Lähedaste kehv majandamisoskus teeb mõnikord kurvaks. Mul lugu natukene teine. Pahameel ema pärast, kes kulutab raha asjatult. Ostab näiteks kalli teleka järelmaksuga kuigi raha vähe (kuu lõpus alati raha otsas). Saaks ilma uhke uue telekata elada küll aga ei taha, ikka ostab. Ja nii kogu aeg mingid järelmaksud. ei kogu ta tulevikuks ega midagi. Minul kui lapsel tekitab selline käitumine palju muremõtteid tuleviku osas… Ja kuigi püüan rääkida, et mõelgu natukene, siis ei taha kuulda ta võtta midagi.</p>

absurd on eeldada, et teised käituvad oma rahaga nii nagu Sulle sobib. täielik absurd ikka.
ma isegi ei kujuta ette, mida ma teeksin, kui keegi tuleks ja hakkaks mind enda viisil elama õpetama 😀
näitaks ilmselt kiiresti kätte, kuhu seina sisse on vastav auk tehtud. õnneks mul nii tähtsust täis sugulasi ei ole.
no tõesti! nagu mõnes seebis, et kui ei tee nii nagu mina tahan, siis minu rahast ei näe sentigi.
äkki need lapsed ei tahagi su äri ja raha.

Keskmine inimene, kes oskab küll majandada, rahaga välja tulla, mitte esimese nädalaga kuupalka ära kulutada, mitte ülearu osta ja mitte hulluda naabrist parema tähe all uusi ja uusi nutiseadmeid ja iluteenuseid jne. Ei oska investeerida ega kasvatada. Heal juhul koguvad nad reisi või muu meelisasja jaoks. Enamasti neil polegi suuri sissetulekuid.

Kas see oleks piisav?

Ma olen filoloogi haridusega puhas humanitaar ja mul tõusevad juuksed püsti, kui keegi hakkab mulle rääkima investeerimise vajalikkusest. Säästa oskan seevastu suurepäraselt, see on lapsena omandatud oskus.

#3859019:

Sama algatuses viidatud pere kohta – kui nad tahavad vingemaid nutivinaid ning suudavad seda võlavabalt endale lubada, siis elavad nad enda mõõdupuu järgi hästi. Miks nad peaks midagi muutma?

Halloo! Palgast palgani elab ainult rott ja/või kehvalt majandav inimene. Mitte midagi head selles pole.

Iga asja saab pidada vaimseks vägivallaks juba. Nio võtta saabki kedagi õpetada või soovitada ainult perekoolis. Sest siin küsitakse. Aga kui otsest küsimust pole ja keegi midagi siin soovitab või ütleb, siis vaimne vägivald siin ka?

#3859125:

Elus toimib ainult üks viis teiste mõjutamiseks. Isiklik eeskuju. Kui sa lähed aga täiskasvanud inimest õpetama, ilma, et ta sinu käest midagi küsiks, oled tegelikult vaimselt vägivalda kasutav. Olgu su motiivid kui tahes head, sul pole mingit õigust kedagi minna õpetama. Hetkel võivad nad seda jõuga pealesurutud teavet võtta nii, et kui nad teevad nii nagu sina, muutuvad sinusuguseks vaimset vägivalda teostavaks inimeseks. Ja nad ei taha. Mitte asi pole investeerimises, aga nad sinu vägivaldset käitumist seostavad investeerimisega ja nad ei taha. Nii et lõpeta igasugune mõjutamine, suhtu hästi ja vasta ainult siis kui küsitakse. Nad kogevad vägivalda sinu poolt ja seovad selle investeerimisega. Et investeerimine on teinud su selliseks, kes kasutab võimalusi, et “aru pähe ” panna.

Võta haloperidool sisse….paranoia moodi haiseb see asi.

Eile rääkisin just oma eksämmaga. Teda on nimelt eluaeg mees üleval pidanud, oma palk on olnud träni ostmiseks ja laristamiseks. Nüüd ei käi ka mees enam tööl, samas on maja ja suvila üleval pidada, auto. Tal on küll ka üürikorter, aga raha ei jätku ikka. 1100 eurot saab kokke, pole just ulmesumma. Samas eksämm oma pensioni laristab lihtsalt maha, mingit panust ei anna, võimaliku hooldekodu jaoks ei kogu. Eile rääkisin talle, et äkki hakkad koguma, siis ütles, et jaa, hakkan, ainult et detsembrini on mingi auhinnamäng, et kui niipalju ostad, saad paar eurot pealekauba. Ma ütlesin, et sa katsu mõelda, mis saab, varsti te ei saa seal majas enam elada, kui nii edasi läheb. Praegu minu eksmees aitab neid, aga ka tal ei ole ju mingeid miljonair. Teine poeg küsib ise raha. Aga räägi nagu seinaga. Tellib endiselt pakke, maksab ulmesummasid juba kullerile, et pakid koju toodaks, samas ise ei tee lahtigi neid asju. Jõuludeks ja tähtpäevadeks saab siis terve suguvõsa veidraid asju, mis lõpetavad prügikastis. Minul ei ole mingeid majanduslikke huvisid temaga rääkida, ei ole pärandust loota vms, lihtsalt halb vaadata seda. Aga mingi jutt ei aita.

Pole sinu lapsed (ja ega nendegi õpetamine ei pruugi tulemust anda), aga on sinu raha. Eks lõpuks oled vana tige rikas tädi, kes kogu aeg ähvardab pärandusest ilma jätta, kui rahaga ümber käia ei oska… Ei meeldi selline väljavaade? Ok, siis tuleb vähe tagasi tõmmata, leppida sellega, et kõik inimesed ei ole ja ei saa olema sellised nagu sina, ja oma raha jätad sellele, kes sinu arvates seda väärt on, päranda kasvõi kasside varjupaigale (selle, mis lõpuks peenema hooldekodu arvetest üle jääb). Enamasti miljonäride pärandus laristatakse tõepoolest maha, aga mis sul sellest peale surma.

vastan ilmselt teemast mööda. mulle meeldiks väga, kui mul oleks teemaalgataja moodi sugulane. aga ma kardan, et isegi tema ei suudaks mind mõjutada. mõni inimene on lootusetu ja mina seda kindlasti olen. mul on (väga) suur palk olnud ligi 20 aastat, aga hoolimata sellest on mul alati kuu lõpus raha otsas. endale ostan harva midagi, enamus läheb toidule, kolmele lapsele ja majapidamisele.

kuna mul raha ei püsi kuidagi, siis just seetõttu on mul olnud mõistust osta (laenuga) odav maja väikelinnas, kallis maja (laenuga) mehega kahepeale tallinnas (meile kummalegi kuulub 1/2 osa) ja lisaks on mul isa pärandatud korter.  laenumakseid olen võimeline tasuma, aga koguma mitte.

mu finantsdistsipliin on aastatega natuke paranenud, sest veel viis aastat tagasi laenasin kuu lõpus raha oma pensionärist emalt.

olen täiesti kindel, et mind ei saa parandada, et mul on miskit sorti psüühikahäire, võib-olla midagi aktviisus- tähelepanuhäire moodi. ma teen oma tööd väga hästi, aga olen korduvalt ja korduvalt märganud, et töö juures nõuab minult teistest palju suuremat pingutust, et asjad tähtajaks valmis saada ja dokumendid korras hoida. teistel tuleb see justkui iseenesest, aga mina nikerdan tähtaja viimasel päeval veel kl 23.58  valmiva dokumendi viimast lauset ja kl 23.59 panen digiallkirja.

ma olen 100 protsenti kindel, et minu oskamatus rahaga ümber käia ja suur vaev tähtaegadest kinni pidada, on ühe ja sama häire osad. lisaks käib sinna juurde veel, et ma ei julge vaadata ei isiklikku ega tööalast e-maili postkasti, kuna kardan väga, et “mis sealt tuleb”.  kuna tõesti meilide avamine on probleem, siis olen asja lahendanud nõnda, et mõlemad e-postid on mul arvutis kogu aeg lahti ja näen kohe, kui midagi tuleb. ka ei võta ma peaaegu kunagi vastu kõnesid võõrastelt numbritelt. ainult, kui ootan mingit konkreetset kõnet.

#3859407:

Vähem kui kümne aasta pärast pensioniikka jõudev inimene võiks minu meelest elada säästlikumalt ja raha koguda selleks, et pensionile jäädes mitte vaesusesse jääda. Ausaltöeldes ma ei mõista, kuidas mina 35. aastasena muretsen rohkem tulevikus äraelamise pärast kui inimene, kes kohe pensionieas. On ju teada, et riiklikust pensionist on raske ära elada.

Eks ta on siis seda tüüpi, kelle jaoks lapsed on tema “pensionisammas”.

Kukkumine keskmise palga pealt pensioni peale saab olema väga valus. Ja kui töölt ära minnes on väikese rahatagavara asemel ainult suur telekas seinas… mul tekitab mõte sellest hirmujudinaid, aga temal vist mitte.

Ma arvan, et tema jaoks on see isegi kergem kui sinu sissetuleku pealt pensioni peale kukkuda.

Kui sul õnnestub  oma suunamisega üldises mõttes mõjutada lähisugulaste lapsi tulevikus paremini hakkama saavamaks (et oleks ka mingi varu ootmatuteks), kui ehk  nende vanemad,  oleks juba hästi. Need õpetused ju peaksid algama tasapisi ja lihtsustatud kujul väikelapse  east peale ja järjepidevalt.  Ei tahaks uskuda, et midagi külge ei jää,  kui sa ka lähisugulasena tiheda lävimisega väikelapse east peale ning aastatepikkuselt ja järjepidevalt  oma arusaamadest räägid ja põhjendud. Ma oma kogemusest (oma lapsega) ütleks, et väga hästi on toiminud. Kui muidugi sinu põhimõtete tutvustamine käib harvem või alles algas hiljem, siis ilmselt loomulik, et vanemate põhimõtted  (sest pidevalt on selle sees ja muud kõrval ei ole) on rohkem juurdunud ja juba juurdunud põhimõtteid (teismelisele või täiskasvanutele) ongi väga keeruline ümber õpetada.

Päranduse jätmine, kas siis neile lastele või kellelegi teisele, peaks tulema sinu enda südamesoovi järgi . Kuid ma ei pea õigeks  eeldada pärandaja poolt,  et keegi tema väljavalitu peab automaatselt tema “elutööd jätkama” või pärandisaajad peavad täpselt samamoodi oma tagalat kindlustama investeeringutega või suurema summaga  nagu tema vms. Ma tean inimesi, kes ei tegele meeletute investeerimistega, ei ole nii suuri tagavarasid, kui mõnedel,  ei oota kelleltki pärandusi, aga saavad ikkagi suurepäraselt hakkama oma laste, pere kodu ja tegemiste ülalpidamisega.