Esileht Koolilaps Foobiad 14a. lapsel

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 38 )

Teema: Foobiad 14a. lapsel

Postitas:
Kägu

Tere

14a. lapsel on tekkinud foobiad, mis on hakanud tema elu segama. Kõige hullem ja raskem tema jaoks on võõrastega suhtlemine (kaupluses, kohvikus, juuksuris, koolis, raamatukogus jne. väikeste lastega suhtlemisel pereüritustel, kus rohkem rahvast, lapsi jne.). Teatud olukorras tekitab see paanikahäired, nt ühel pereüritusel ütles temast noorem sugulane talle halvasti, koolis pidi ootamatult klassi ees vastama ja ta ei osanud, tal oli piinlik). Tal on foobia veel igasuguste jämedate voolikute peale, need tekitavad sellist hirmu, et hakkab värisema. Oleme  lapsega palju rääkinud, ta ise sooviks ka kuhugi pöörduda. Samas kardab, et ei suuda võõra arstiga suhelda, kardab, et saab paanikahoo.

Kellel on kogemusi enda või lapse foobiatega, mis aitaks, kuhu pöörduda? Kahjuks perearst läks just puhkusele, ei saa ka tema juurde minna. Või siis lükata edasi kuni pereast tagasi. Perearsti ta ei karda ja julgeks suhelda.

Aitäh!

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perearstil asendajat pole?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perearstil asendajat pole?

Lugesid ka, mida kirjutati võõra arsti kohta?

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki talle sobiks alustuseks mingi e-nõustamine?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki sotsiaalfoobia? Ma leidsin oma teismelisele noore arsti.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt pole see alati kõige mõistlikum

aga mina tegelesin oma lapse foobiaga ise.

Rääkisime sellest, et ta kardab, mida ta tunneb kui kardab ja et see on OK, et ta kardab. Selgitasin siis rahulikult, et absoluutselt kõik inimesed kardavad midagi. Kasvõi natuke ja alateadlikult. Kartmine on täiesti OK, ebamugavustunne on ka täiesti OK. Mis ei ole OK, on see, kui ta selle kartusega n.ö ei tegele ja kui see hakkab tema elu segama. Selgitasin ka, et foobiate puhul on ka see jama, et need hakkavad kuhjuma ehk nad lähevad hullemaks ja lõpuks tuleb neid vaid ainult juurde. Alguses kardad klassi ees rääkida, siis üldse rääkida ja lõpuks ei julge üldse koduuksest välja minna.

Kui selle paika panime, siis hakkasime koos foobiaga tegelema. Kusagil kord kahe nädala jooksul üritasime siis hirmu tegeva situatsiooniga n.ö kohaneda. Olin juures ja rahustasin ning kui väga hirmus hakkas, siis lõpetasime kohe ära ehk enam ei torkinud. Selgitasin, enne rahulikult, kui kaugele läheme. Iga kord hiljem korraks ka rääkisime, kui kaugele ta jõudis.

Näiteks kui voolikut kardab, siis alguses jälgid koos lapsega voolikut teisest aia otsast. 5 päeva pärast natuke lähemalt, siis veel lähemalt ja lõpuks päris jalgade juurest.

Võtab aega aga saab asja. Meil läks vist kusagil 1,5 aastat enne kui  lapse foobia enam ei takistanud elu. Ebamugavustunne ja ettevaatlikus on tal asjaga siiani aga kenasti elab üle ja kasutades käed enam higiseks ei lähe.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti ma ei jääks perearsti ootama, sest perearst nagunii selliste asjadega aidata ei oska ja suunab edasi psühholoogi juurde. Samas psühholoogi juurde saamiseks pole üldse saatekirja vaja ja saad ise oma lapsele aja kirja panna, aga tõenäoliselt on järjekorrad väga pikad. Nii et pane parem tasulise psühholoogi juurde aeg ja perearstilt ürita hiljem välja kaubelda selline saatekiri, millega saab 10 korda tasuliste juures soodsama hinnaga käia.

Selle esimese korra võõra arsti juurde teraapiasse mineku peab peab laps lihtsalt hakkama saama, pole midagi teha – õnneks järgmine kord on juba lihtsam. Kindlasti vali aga arsti hoolega ja loe tervisetrendist kommentaare.

Kas voolikuid kardab sellepärast, et need meenutavad madusid? Või madusid ta ei karda, ainult voolikuid?

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh vastajatele! Madusid ei karda, laps ise ütles, et kardab voolikuid lasteaiast saadik, kui nägi seal kuskil keldriruumis voolikuid hunnikus maas (liikumistundi minnes möödusid sellest ruumist) aga suur hirm lõi alles nüüd välja. Hirmu tekitab see mõte, et seal sees voolab vesi, samas vett üldse ei karda.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere, kas oleksid nõus jagama selle arsti nime? Kui siin on üldse lubatud selline nime jagamine. Aitäh!

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki sotsiaalfoobia? Ma leidsin oma teismelisele noore arsti.

Tere, kas oleksid nõus jagama selle arsti nime? Kui siin on üldse lubatud selline nime jagamine. Aitäh!

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui võõrast kardab, siis käibki seal nii kaua, kuni ära harjub.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

B.Mööl, aga ma pole päris kindel, mis ta vanuse alampiir on.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

15.a

Tere, minul on 15.a, kellel on ärevushäired ja kindlasti sotsiaalfoobia. Läheb nüüd 9.ndasse klassi ja kardab. Tahame kooli vahetada. Tal ei ole mitte ühtegi sôbrannat, kellega sooviks vàlja jalutama minna. Ei julge rääkida, ise olla vestluse algataja.. aiast välja minna ei taha, äkki keegi tuleb kuskilt ja näeb teda.  Ta on minult ka küsinud, et kus on need noored, kes on minu moodi ja on sellised arglikumad. Ta oma klassiôed on sellised hakkajad ja vôiks öelda mitte vàga sôbralikud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere, minul on 15.a, kellel on ärevushäired ja kindlasti sotsiaalfoobia. Läheb nüüd 9.ndasse klassi ja kardab. Tahame kooli vahetada. Tal ei ole mitte ühtegi sôbrannat, kellega sooviks vàlja jalutama minna. Ei julge rääkida, ise olla vestluse algataja.. aiast välja minna ei taha, äkki keegi tuleb kuskilt ja näeb teda. Ta on minult ka küsinud, et kus on need noored, kes on minu moodi ja on sellised arglikumad. Ta oma klassiôed on sellised hakkajad ja vôiks öelda mitte vàga sôbralikud.

Tere, olen teemaalgataja. Väga kahju, et Sinu laps nii tunneb. Ka meil raske. Oleme nüüd käinud erinevate spetsialistide juures ja loodame väga abi saada. Ka laps ise tahab kõigest vabaneda, kuigi ütleb, et äkki ta pole siis tema ise, ta on harjunud, et on teistmoodi. Õnneks on tal mõned sõbrannad, kellega koos tunneb end paremini. Aga tundub, et on Sinu lapsega sarnane. Kliiniline psühholoog ütles, et seda on paljudel lastel. Loodan, et Sinu lapsel läheb kõik hästi! Kas elate Tallinnas? Anna palun vahepeal teada, kuidas lapsel uues koolis läheb, kuidas ta end tunneb.
Lugesin kõigi kommentaare, aitäh vastajatele! Kirjutan ka, kuhu pöördusime, ehk on kellelgi abi. Algul ei osanud kuskilt alustada, pöördusime vaimse tervise õe poole. Tema andis edasised soovitused, kliiniline psühholoog, kognitiivse käitumise terapeut ja muidugi perearst, kes edasi suunas psühhiaatri poole. Oleme ravi teekonna alguses. Terapeudi juures käisime ja hakkame tema juures edasi käima, tundub, et on abi. Lõplikud diagnoosid paneb psühhiaater aga praegu selge, et on sotsiaalfoobia ja sellega kaasnevad ärevushäired.
Ilusat suve lõppu kõigile!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käige perega sellistel suveüritustel ja kohtades, kus on palju rahvast, aga samas mitte mingit vajadust võõrastega suhelda. Kui seal vaja midagi osta, tellida, siis teed seda tema eest. No et ta inimestest päris ära ei võõrduks ja ajju ei tekiks muster -kui inimesed, siis on paanika. Võimalus näha erinevaid inimesi rahulikult kõrvalt ja ilma kohustuseta esineda.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käige perega sellistel suveüritustel ja kohtades, kus on palju rahvast, aga samas mitte mingit vajadust võõrastega suhelda. Kui seal vaja midagi osta, tellida, siis teed seda tema eest. No et ta inimestest päris ära ei võõrduks ja ajju ei tekiks muster -kui inimesed, siis on paanika. Võimalus näha erinevaid inimesi rahulikult kõrvalt ja ilma kohustuseta esineda.

Olen teemaalgataja. Meil inimeste keskel olemine ei ole probleem, reisime, käime šoppamas, sõbrannaga käivad linnas kohvikus, kinos jm. Probleem tekib siis, kui tal on vajadus suhelda nt raamatukogus, müüjaga, teenindajaga vms. Kui vaja rohkem suhelda nt.sõbrannaga olid kohvikus ja nad ei saanud seda, mida tellisid. Siis tekkis paanikahoog, õnneks sekkus kõrvalolev ema, kes aitas. Poes olles valib alati iseteeninduskassa. Kui oleme koos, suhtlen müüjatega mina. Terapeudi soovitus oli, et vaikselt tuleb harjutada nö. trenni teha aga see on väga raske, sõnad lihtsalt ei tule vaid üksikud häälikud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, mul on hea meel, et vastasid. Siis tekib tunne, et ma ei ole selles asjas üksi.  Ma hoidusin ikka pikalt ravimitest, aga lõpuks sain aru, et peab proovima. Psühhiaater kirjutas välja antidepressandid ja oleme neid môned kuud vôtnud ja ma ei näe, et need midagi aidanud oleksid. Täna sain aru, et need vist on teinud asjad isegi hullemaks. Meile tulid külalised ja alguses ta oli meiega, aga mingi hetk làks oma tuppa ja kui kûsisin,kas juhtus midagi, ta ûtles, et ei suuda lihtsalt olla, kardab ja tunneb, et teda vaadatakse ja môeldakse ei tea mida , kuigi nad ei tea midagi.  Hakkas nutma. Kardab uut kooli, vanasse minna ei taha. Ma olen täiesti nõutu, ma ei tea , mida teha. Tal ei ole isegi kedagi, kellega välja minna kasvôi tund aega jalutada, aga ma näen, et ta väga vajaks kedagi omaealist, keda saab usaldada. Ta arvab, et kôik on ühesugused ja julged ja agarad ja ei karda midagi..  Ma muidugi käin alati igalpool koos temaga, ei jàta teda ka ûksi koju.. aga ma ei saa ka rohkemat ise teha.  Vôiks olla selliseid noorte foobiate gruppe, kus siis reaalselt tuleksid kôik oma muredega ja saaksid omavahel rààkida vôi kasvôi kuulata, muidugi, kus viibiks ka kohal môni oma ala spetsialist..  nö teraapia vms..selliseid kohti ilmselt polegi.  Me elame Tallinna külje all.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Misnimelised antidepressandid on?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Estsitalopraam 10mg.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, mul on hea meel, et vastasid. Siis tekib tunne, et ma ei ole selles asjas üksi. Ma hoidusin ikka pikalt ravimitest, aga lõpuks sain aru, et peab proovima. Psühhiaater kirjutas välja antidepressandid ja oleme neid môned kuud vôtnud ja ma ei näe, et need midagi aidanud oleksid. Täna sain aru, et need vist on teinud asjad isegi hullemaks. Meile tulid külalised ja alguses ta oli meiega, aga mingi hetk làks oma tuppa ja kui kûsisin,kas juhtus midagi, ta ûtles, et ei suuda lihtsalt olla, kardab ja tunneb, et teda vaadatakse ja môeldakse ei tea mida , kuigi nad ei tea midagi. Hakkas nutma. Kardab uut kooli, vanasse minna ei taha. Ma olen täiesti nõutu, ma ei tea , mida teha. Tal ei ole isegi kedagi, kellega välja minna kasvôi tund aega jalutada, aga ma näen, et ta väga vajaks kedagi omaealist, keda saab usaldada. Ta arvab, et kôik on ühesugused ja julged ja agarad ja ei karda midagi.. Ma muidugi käin alati igalpool koos temaga, ei jàta teda ka ûksi koju.. aga ma ei saa ka rohkemat ise teha. Vôiks olla selliseid noorte foobiate gruppe, kus siis reaalselt tuleksid kôik oma muredega ja saaksid omavahel rààkida vôi kasvôi kuulata, muidugi, kus viibiks ka kohal môni oma ala spetsialist.. nö teraapia vms..selliseid kohti ilmselt polegi. Me elame Tallinna külje all.

Olen otsinud Fb-s erinevaid gruppe, mõnedega liitunud, et saada abi ja eelkõige ise targemaks. Nõustun, et võiks olla sellist noorte foobiate gruppi. Sooviks lugeda ka edulugusid täiskasvanutest, kellel on olnud sarnased probleemid, kuidas neil on läinud, kas ja kuidas on abi saanud jne. kuidas nad on toime tulnud, häid nippe, harjutusi, mõtteid kõigega toime tulemiseks jms. Mina soovitan lapsele alati hingamisharjutusi (kõhuhingamist) nagu terapeut õpetas, kui ta tunneb, et hakkab ärevus tekkima. Meil oli olukord, kui läksime sugulastele külla, peres on tütred, keda polnud ammu näinud. Laps hakkas juba ette muretsema, et ta ei oska nendega rääkida, kõik vaatavad teda, mõtlevad, et ta on imelik. Ta ei suutnud autost välja tulla, hakkas värisema. Lõpuks ikka tuli kaasa aga oli hästi vaikne, vastas viisakalt, kui keegi midagi küsis. Näen, kui raske tal on, see muretsemine ja pinges olek on talle väsitav. Kuidas psühhiaatri juurde pääsesite? Perearsti kaudu? Ravimid kirjutas psühhiaater? Võib-olla oleks teil ka abi kognitiivse käitumise terapeudist? Lapse klassis ka nii, et klassiõed on aktiivsed, julged, suhtlevad, käivad trennis, ringides, võtavad igalt poolt osa, esindavad klassi, kooli jne. Olin ise koolis samasugune. Meil tahaks laps jääda võimalikult nähtamatuks, mitte kuskilt osa võtta, trenni ei julge minna, kuna kõik vaataksid ja äkki peab suhtlema. Plaanin temaga koos kuskile rühmatrenni või joogasse minna, saan vajadusel julgustada.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie esmalt läksime perearsti juurde, tegelikult kurtsime tihti seda probleemi arstile. Alati meile öeldi, jah, eks peate ikka kliinilise psühholoogi juurde minema, aga ei saanud kordagi sinna aega , sest aegu polnud.Perearst andis saatekirja, aga see ka lôpuks aegus.  Siis proovisin Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskusesse helistada,sealt öeldi, meie võtame vastu vaid läbi perearsti e-konsultatsiooni. Siis helistasin perearstile ja palusin teha e-konsultatsioon(ei tea, miks ta seda mulle ise ei pakkunud). Ta muidugi ei andnud mulle lootust ka, ütles, et ega see kindel polegi, et teid kutsutakse kui selle ära saadan. Õnneks vaid mõne päeva möödudes mulle helistati ja sain psühhiaatri vastuvõtule. Proovisime ühte rohtu ja saime aru, et see ei aita ja nüüd on järgmine rohi ja see samuti ei sobi, pigem teeb hullemaks.  Hetkel on psühhiaater puhkusel ja otsustasin tal ise vähehaaval ravimit vähendada ja siis sellega lõpetada,ei tohi päeva pealt lõpetada.  Ta käib ka kunstiteraapias, kus siis vestlevad terapeudiga ja läbi oma tunnete joonistamise väljendab ennast, temaga talle meeldib rääkida.  Aga ta ise ütleb, et sellised vestlused nii kunstiteraapias kui ka psühholoogiga ei aita teda edasi. Kui ta sealt tunnist tuleb, siis on hea tuju ja hea olla, aga see pidi olema lühiajaline. Ta soovib nii väga leida omavanust sõbrannat, keda saab usaldada ja kellega oleks lõbus koos. Ja kui me käimegi avalikel üritustel vôi poes või kus iganes, siis isegi see nägemine, kuidas noored oma kampadega temast mööduvad, see tekitab temas jälle sellist enesehaletsust ja seda on kurb vaadata, eriti kui ei oska aidata.  Ma lihtsalt väga väga loodan, et uus kool , et see muudaks palju.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on sama tüüpi antidepressandid, kui Estsitalopraam. Teeb grammike rõõmsamaks ja nö paremaks inimeseks. Aga ärevust tegelikult ära ei võta. Pigem siis tekitab seisu, kus ärevus ei vaju nii kergesti peale. 

Teismelisel vahetas psühhiaater suve jooksul ravimit mitmeid kordi – kuues tundub lõpuks, et annab midagi. Seni paistab, et ennekõike peab ravim sobima, sinna juurde võib muud lisaks teha.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käige perega sellistel suveüritustel ja kohtades, kus on palju rahvast, aga samas mitte mingit vajadust võõrastega suhelda. Kui seal vaja midagi osta, tellida, siis teed seda tema eest. No et ta inimestest päris ära ei võõrduks ja ajju ei tekiks muster -kui inimesed, siis on paanika. Võimalus näha erinevaid inimesi rahulikult kõrvalt ja ilma kohustuseta esineda.

Olen teemaalgataja. Meil inimeste keskel olemine ei ole probleem, reisime, käime šoppamas, sõbrannaga käivad linnas kohvikus, kinos jm. Probleem tekib siis, kui tal on vajadus suhelda nt raamatukogus, müüjaga, teenindajaga vms. Kui vaja rohkem suhelda nt.sõbrannaga olid kohvikus ja nad ei saanud seda, mida tellisid. Siis tekkis paanikahoog, õnneks sekkus kõrvalolev ema, kes aitas. Poes olles valib alati iseteeninduskassa. Kui oleme koos, suhtlen müüjatega mina. Terapeudi soovitus oli, et vaikselt tuleb harjutada nö. trenni teha aga see on väga raske, sõnad lihtsalt ei tule vaid üksikud häälikud.

Siin ongi juba viga ” Kui oleme koos, suhtlen müüjatega mina.” Mida rohkem tema eest suhelda, seda hullemaks see foobia kujuneda võib. Teraapiates on just tähtis hirmule vastu hakata ja erinevates olukordades sellega silmitsi seismine, laps peaks võimalikult palju selliseid olukordi läbi tegema. Kui pea liiva alla pista ja lasta tal alati põgeneda siis polegi kahjuks mingisugust pääseteed sellest.

Mina soovitaksin teraapiasse minna ja kindlasti mitte veel antidepressante, need oleks viimane õlekõrs kui tõesti muust pole kasu. Tean paljusid, kes on juba lapsena nendega alustanud ja täiskasvanuna võtavad juba 3-4 erinevat ravimikokteili, millest kahjuks abi pole ja ilmselt ei saagi kunagi olema.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie esmalt läksime perearsti juurde, tegelikult kurtsime tihti seda probleemi arstile. Alati meile öeldi, jah, eks peate ikka kliinilise psühholoogi juurde minema, aga ei saanud kordagi sinna aega , sest aegu polnud.Perearst andis saatekirja, aga see ka lôpuks aegus. Siis proovisin Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskusesse helistada,sealt öeldi, meie võtame vastu vaid läbi perearsti e-konsultatsiooni. Siis helistasin perearstile ja palusin teha e-konsultatsioon(ei tea, miks ta seda mulle ise ei pakkunud). Ta muidugi ei andnud mulle lootust ka, ütles, et ega see kindel polegi, et teid kutsutakse kui selle ära saadan. Õnneks vaid mõne päeva möödudes mulle helistati ja sain psühhiaatri vastuvõtule. Proovisime ühte rohtu ja saime aru, et see ei aita ja nüüd on järgmine rohi ja see samuti ei sobi, pigem teeb hullemaks. Hetkel on psühhiaater puhkusel ja otsustasin tal ise vähehaaval ravimit vähendada ja siis sellega lõpetada,ei tohi päeva pealt lõpetada. Ta käib ka kunstiteraapias, kus siis vestlevad terapeudiga ja läbi oma tunnete joonistamise väljendab ennast, temaga talle meeldib rääkida. Aga ta ise ütleb, et sellised vestlused nii kunstiteraapias kui ka psühholoogiga ei aita teda edasi. Kui ta sealt tunnist tuleb, siis on hea tuju ja hea olla, aga see pidi olema lühiajaline. Ta soovib nii väga leida omavanust sõbrannat, keda saab usaldada ja kellega oleks lõbus koos. Ja kui me käimegi avalikel üritustel vôi poes või kus iganes, siis isegi see nägemine, kuidas noored oma kampadega temast mööduvad, see tekitab temas jälle sellist enesehaletsust ja seda on kurb vaadata, eriti kui ei oska aidata. Ma lihtsalt väga väga loodan, et uus kool , et see muudaks palju.

Loodan ka väga, et Sinu lapsele koolivahetus mõjub hästi, ehk leiab toreda sõbranna. Minu laps sai sõbrannaks ühe klassiõega, kui tuli välja, et neil on ühine hobi. Tal ei olnud ka algul ühtegi sõbrannat ja alati oli väga raske kuulda, kui ta nuttis, et miks keegi temaga ei taha olla. Kui klassiga kuhugi sõitsid või pidid kuskil paaris olema, jäi tema alati üksikuks, bussis istus üksi. Õnneks on ka lasteaia ajast üks sõbranna, kellega mõnikord kokku saavad. Terapeut ütles, et tema juures käib palju teismelisi ja ka täiskasvanud noori sarnaste probleemidega. Lapse klassiski on üks klassiõde, kellel midagi sarnast (klassiõde ise rääkis), võtab ravimeid. Anna palun vahepeal teada ka, kuidas teil läheb. Aitäh kirjutamast!

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käige perega sellistel suveüritustel ja kohtades, kus on palju rahvast, aga samas mitte mingit vajadust võõrastega suhelda. Kui seal vaja midagi osta, tellida, siis teed seda tema eest. No et ta inimestest päris ära ei võõrduks ja ajju ei tekiks muster -kui inimesed, siis on paanika. Võimalus näha erinevaid inimesi rahulikult kõrvalt ja ilma kohustuseta esineda.

Olen teemaalgataja. Meil inimeste keskel olemine ei ole probleem, reisime, käime šoppamas, sõbrannaga käivad linnas kohvikus, kinos jm. Probleem tekib siis, kui tal on vajadus suhelda nt raamatukogus, müüjaga, teenindajaga vms. Kui vaja rohkem suhelda nt.sõbrannaga olid kohvikus ja nad ei saanud seda, mida tellisid. Siis tekkis paanikahoog, õnneks sekkus kõrvalolev ema, kes aitas. Poes olles valib alati iseteeninduskassa. Kui oleme koos, suhtlen müüjatega mina. Terapeudi soovitus oli, et vaikselt tuleb harjutada nö. trenni teha aga see on väga raske, sõnad lihtsalt ei tule vaid üksikud häälikud.

Siin ongi juba viga ” Kui oleme koos, suhtlen müüjatega mina.” Mida rohkem tema eest suhelda, seda hullemaks see foobia kujuneda võib. Teraapiates on just tähtis hirmule vastu hakata ja erinevates olukordades sellega silmitsi seismine, laps peaks võimalikult palju selliseid olukordi läbi tegema. Kui pea liiva alla pista ja lasta tal alati põgeneda siis polegi kahjuks mingisugust pääseteed sellest.

Mina soovitaksin teraapiasse minna ja kindlasti mitte veel antidepressante, need oleks viimane õlekõrs kui tõesti muust pole kasu. Tean paljusid, kes on juba lapsena nendega alustanud ja täiskasvanuna võtavad juba 3-4 erinevat ravimikokteili, millest kahjuks abi pole ja ilmselt ei saagi kunagi olema.

Mina olin selline arg  laps,  kelle eest ema suhtles.. Mind näiteks aitas hiljem iseseisvas elus just ema eeskuju ja see kuidas tema suhtles. Hakkasin teda alateadlikult matkima. Hiljem  juba teadlikumalt jälgima inimesi, kes hästi kontakti oskavad luua. Nüüd suudan ma mõningates olukordades olla see, kes  piinlikud vaikuseminuteid täis lobiseb.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanasti seda probleemi ei teadvustatud eriti. Said lihtsalt õiendada ja nokkida, et räägi julgemalt ja miks sa selline vaikne oled. Oldi üksi oma hirmudega. Ühelt pool on tore, et nüüdsel ajal teadlikult tegeletakse. Kuid mulle tundub, et see täpne teadmine ja diagnoos nagu vahel hakkavad ka vastu töötama. Suguvõsa pealt kogemus, kuidas noored teatavad – mul on sotsiaalfoobia, mul on koolistress jne ja nad istuvad täies rahus terve päeva oma ekraaniga ja päriselt ka on psühholoogi poolt tabletikesed kirjutatud. See diagnoos on nagu taskust võtta vabandus, miks ta ei peagi kuhugi minema, midagi tegema jne. Vanasti sunniti sind ikkagi  välja minema, kohustusi täitma ja tuli oma hirmud ületada. Kedagi ei kottinud sinu foobiad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olin selline väga arg laps, ei jugenud ei lasteaias ega koolis kellegagi suhelda, mäletan ka milline paanika tekkis suhtlemist vajavates olukordades. Klassi ees samas vastata julgesin, kuigi väga vaikse häälega, sest enamjaolt oskasin kõiki, kuid ärevusega mõned asjad muidugi ununesid ja peopesad hakkasid higistama. Lapsena ei julgenud ka üldse üksi poes käia, ema küll vahel sundis, kuid õnneks elasin sellises asulas, kus oli suur pood, tavaliselt pidin ostma piima ja leiba ja neid ei pidanud leti tagant küsima. Poes käimine ise juba tekitas jubedat ärevust, äkki mõni tuttav, klassikaaslane või mõni õpetaja on poes või tuleb teepeal vastu, ei julgenud millegipärast inimesi teretada, mille pärast sain palju riielda kui ema jälle kuskilt kuulis.

Mina arvasin alati, et minu hirmud ja ärevus olid tingitud lapsena sellest, et mind kodus palju alavääristati, olin väga tagasihoidlik ja püüdsin väga hästi käituda, kuid alati vanemad leidsid põhjuse riielda või karistada, olin muidu korralikust perest, vanemad polnud joodikud, aga see oli 1980. aastate kasvatus, kuigi tean, et igas peres nii siiski ei olnud. Minu hirmuga ei tegeletud, ei julgustatud kuidagi, ainult kurjustati ja ema sundis minema vahel kodust välja õue, kuigi mul polnud seal midgi teha, kartsin lausa, et keegi tuleb ja tihti istusin maja väliskoridoris umbes tunni, siis läksin tuppa, sest mingi aeg pidin ära olema. Ema tahtis ka väga, et käiksin kooli pidudel teismelisena, paljude vanemad ei lubanud, minu ema sundis, nendele sõdadele on hirm mõelda, kui ma polnud nõus minema, ma lihtsalt jubedalt kartsin, isegi üksi kuskil nurgas istudes tundsin jubedat ärevust.

Praeguseks olen ka üks ärevik, suhtlen nii vähe kui võimalik, enda eest seista ei julge, poes ei taha ka üksi käia. Olen klammerdunud mehe külge, suhe ei ole hea, kuid ma ei julge ega oska seda lõpetada. Mees on just julge ja avatud suhtleja, vahel mehe kohta räägib lausa liiga palju ja mind see häirib. Mehega koos käime poes, ja teeme ka kõik muud käigud koos. Mulle meeldib reisida, seal olen küll anonüümsem, kuid samas kõik hinnas hotellides ma endale jooki küsid ei julge, seda lasen alati mehel teha.

Oma praeguseks teismelise poja kasvatamisel olen proovinud olla oma vanematele vastupidine. Alati oma last toetada, kiita ja julgustada, kuid minu poisslaps on täpselt minu koopia, erak, peale koolipäeva on ainult kodus, siiski trennis käib, aga seal ka kellegagi ei suhtle. Ma ei tea, kas poja iseloomu mõjutajaks on olnud see, et vastupidiselt mulle, on mees pigem just vanaaegse kasvatuse pooldaja, kes igal sammul õiendab. Oleme sellepärast mehega palju kakelnud ja mingil ajal tõmbas küll tagasi, minu lapsel on kodus parem ja turvalisem olla, kui minul oli, kuid mul on temast nii khju, sest tean kui raske on olla selline arglik. Minu laps aga probleemi ei tunnista, kui põõan vahel temaga rääkida hirmudest, siis ütleb, et tal pole mingeid hirme, ta lihtsalt ei taha teistega suhelda. Näen, et tema ei julge ka poes käia, samamoodi hotellis jooke küsida, tänval teed küsida jne. Poeg üksinda kodus olemist ei karda, pigem thabki üksi kodus olla, kui paar päeva kuskil käime, soojamaa reisidele tahab kaasa tulla, kuid ta ei taha, et kõik vaheajad ja nädalavahetused on ära planeeritud, ütleb, et tahab rahulikult kodus ka olla.

Pöördusin vastu lapse tahtmist korra ka psühholoogi juurde, psühholoog temaga  kontakti ei saanud, kutsus ka tagasi, aga see oli 2020. aasta märtsis, kui kõik pandi kinni ja pikalt arsti juurde ei saanud ja kuidagi jäigi nii.

Hea on lugeda, et on ka teisi minu lapse sarnaseid lapsi.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, mul on hea meel, et vastasid. Siis tekib tunne, et ma ei ole selles asjas üksi. Ma hoidusin ikka pikalt ravimitest, aga lõpuks sain aru, et peab proovima. Psühhiaater kirjutas välja antidepressandid ja oleme neid môned kuud vôtnud ja ma ei näe, et need midagi aidanud oleksid. Täna sain aru, et need vist on teinud asjad isegi hullemaks. Meile tulid külalised ja alguses ta oli meiega, aga mingi hetk làks oma tuppa ja kui kûsisin,kas juhtus midagi, ta ûtles, et ei suuda lihtsalt olla, kardab ja tunneb, et teda vaadatakse ja môeldakse ei tea mida , kuigi nad ei tea midagi. Hakkas nutma. Kardab uut kooli, vanasse minna ei taha. Ma olen täiesti nõutu, ma ei tea , mida teha. Tal ei ole isegi kedagi, kellega välja minna kasvôi tund aega jalutada, aga ma näen, et ta väga vajaks kedagi omaealist, keda saab usaldada. Ta arvab, et kôik on ühesugused ja julged ja agarad ja ei karda midagi.. Ma muidugi käin alati igalpool koos temaga, ei jàta teda ka ûksi koju.. aga ma ei saa ka rohkemat ise teha. Vôiks olla selliseid noorte foobiate gruppe, kus siis reaalselt tuleksid kôik oma muredega ja saaksid omavahel rààkida vôi kasvôi kuulata, muidugi, kus viibiks ka kohal môni oma ala spetsialist.. nö teraapia vms..selliseid kohti ilmselt polegi. Me elame Tallinna külje all.

Mõni kuu antidepressante ei muudagi midagi, võib minna aastaid. Sinu kirjeldatud toast põgenemine ei ole hullemaks minek, vaid selle haiguse  normaalne avaldumisvorm. Hea psühholoog kõrvale, xanax abiks, ära ole igas olukorras ta kõrval ja ära tee asju eest ära. Hirm ja ebamugavus ei tapa, paanikahoog ei kesta üle 20 minuti, sest keha pole selleks äärmuslikuks reaaktsiooniks pikemalt võimeline. Paanikahoo ajal keskendub muule – loeb peas igale sõnale keskendudes luuletust, arvutab tagurpidi  7 kaupa lahutamist või mida iganes. Tuppa ja koju jääda ei tohi! Kunagi oli siin vist terviserubriigis teema kõigist ärevushäire sümptomitest, mida keegi tundnud on ja ka häid soovitusi.  Ehk on veel leitav.

Pika staažiga agorafoobik, kes ei suutnud toastki väljuda ja kes peale aastatepikkust ravi elab 95% ulatuses normaalset elu.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Xanaxit nii noortele vast väga ei kirjutata.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ei julgenud millegipärast inimesi teretada, mille pärast sain palju riielda kui ema jälle kuskilt kuulis

80ndad olid sotsiaalärevike tootmise kuldaeg tõesti, wtf oli käia ette kandmas, et “su laps ei öelnud Minule (esimesena) tere, milline Kasvatamatus”… Väga paljud lapsed mingis eas lihtsalt ei suuda hirmuäratavate täiskasvanute ees suud lahti teha.

(Mu juhtmõte on olnud vaikimisi eeldada, et laps saab ise küsitud, tellitud jne, aga kui ei, siis libiseda võimalikult kergesti üle, küll (üle-üle-üle)järgmine kord läheb ladusamalt.)

+4
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 38 )


Esileht Koolilaps Foobiad 14a. lapsel