Mina olin selline väga arg laps, ei jugenud ei lasteaias ega koolis kellegagi suhelda, mäletan ka milline paanika tekkis suhtlemist vajavates olukordades. Klassi ees samas vastata julgesin, kuigi väga vaikse häälega, sest enamjaolt oskasin kõiki, kuid ärevusega mõned asjad muidugi ununesid ja peopesad hakkasid higistama. Lapsena ei julgenud ka üldse üksi poes käia, ema küll vahel sundis, kuid õnneks elasin sellises asulas, kus oli suur pood, tavaliselt pidin ostma piima ja leiba ja neid ei pidanud leti tagant küsima. Poes käimine ise juba tekitas jubedat ärevust, äkki mõni tuttav, klassikaaslane või mõni õpetaja on poes või tuleb teepeal vastu, ei julgenud millegipärast inimesi teretada, mille pärast sain palju riielda kui ema jälle kuskilt kuulis.
Mina arvasin alati, et minu hirmud ja ärevus olid tingitud lapsena sellest, et mind kodus palju alavääristati, olin väga tagasihoidlik ja püüdsin väga hästi käituda, kuid alati vanemad leidsid põhjuse riielda või karistada, olin muidu korralikust perest, vanemad polnud joodikud, aga see oli 1980. aastate kasvatus, kuigi tean, et igas peres nii siiski ei olnud. Minu hirmuga ei tegeletud, ei julgustatud kuidagi, ainult kurjustati ja ema sundis minema vahel kodust välja õue, kuigi mul polnud seal midgi teha, kartsin lausa, et keegi tuleb ja tihti istusin maja väliskoridoris umbes tunni, siis läksin tuppa, sest mingi aeg pidin ära olema. Ema tahtis ka väga, et käiksin kooli pidudel teismelisena, paljude vanemad ei lubanud, minu ema sundis, nendele sõdadele on hirm mõelda, kui ma polnud nõus minema, ma lihtsalt jubedalt kartsin, isegi üksi kuskil nurgas istudes tundsin jubedat ärevust.
Praeguseks olen ka üks ärevik, suhtlen nii vähe kui võimalik, enda eest seista ei julge, poes ei taha ka üksi käia. Olen klammerdunud mehe külge, suhe ei ole hea, kuid ma ei julge ega oska seda lõpetada. Mees on just julge ja avatud suhtleja, vahel mehe kohta räägib lausa liiga palju ja mind see häirib. Mehega koos käime poes, ja teeme ka kõik muud käigud koos. Mulle meeldib reisida, seal olen küll anonüümsem, kuid samas kõik hinnas hotellides ma endale jooki küsid ei julge, seda lasen alati mehel teha.
Oma praeguseks teismelise poja kasvatamisel olen proovinud olla oma vanematele vastupidine. Alati oma last toetada, kiita ja julgustada, kuid minu poisslaps on täpselt minu koopia, erak, peale koolipäeva on ainult kodus, siiski trennis käib, aga seal ka kellegagi ei suhtle. Ma ei tea, kas poja iseloomu mõjutajaks on olnud see, et vastupidiselt mulle, on mees pigem just vanaaegse kasvatuse pooldaja, kes igal sammul õiendab. Oleme sellepärast mehega palju kakelnud ja mingil ajal tõmbas küll tagasi, minu lapsel on kodus parem ja turvalisem olla, kui minul oli, kuid mul on temast nii khju, sest tean kui raske on olla selline arglik. Minu laps aga probleemi ei tunnista, kui põõan vahel temaga rääkida hirmudest, siis ütleb, et tal pole mingeid hirme, ta lihtsalt ei taha teistega suhelda. Näen, et tema ei julge ka poes käia, samamoodi hotellis jooke küsida, tänval teed küsida jne. Poeg üksinda kodus olemist ei karda, pigem thabki üksi kodus olla, kui paar päeva kuskil käime, soojamaa reisidele tahab kaasa tulla, kuid ta ei taha, et kõik vaheajad ja nädalavahetused on ära planeeritud, ütleb, et tahab rahulikult kodus ka olla.
Pöördusin vastu lapse tahtmist korra ka psühholoogi juurde, psühholoog temaga kontakti ei saanud, kutsus ka tagasi, aga see oli 2020. aasta märtsis, kui kõik pandi kinni ja pikalt arsti juurde ei saanud ja kuidagi jäigi nii.
Hea on lugeda, et on ka teisi minu lapse sarnaseid lapsi.