Ilmselt pole see alati kõige mõistlikum
aga mina tegelesin oma lapse foobiaga ise.
Rääkisime sellest, et ta kardab, mida ta tunneb kui kardab ja et see on OK, et ta kardab. Selgitasin siis rahulikult, et absoluutselt kõik inimesed kardavad midagi. Kasvõi natuke ja alateadlikult. Kartmine on täiesti OK, ebamugavustunne on ka täiesti OK. Mis ei ole OK, on see, kui ta selle kartusega n.ö ei tegele ja kui see hakkab tema elu segama. Selgitasin ka, et foobiate puhul on ka see jama, et need hakkavad kuhjuma ehk nad lähevad hullemaks ja lõpuks tuleb neid vaid ainult juurde. Alguses kardad klassi ees rääkida, siis üldse rääkida ja lõpuks ei julge üldse koduuksest välja minna.
Kui selle paika panime, siis hakkasime koos foobiaga tegelema. Kusagil kord kahe nädala jooksul üritasime siis hirmu tegeva situatsiooniga n.ö kohaneda. Olin juures ja rahustasin ning kui väga hirmus hakkas, siis lõpetasime kohe ära ehk enam ei torkinud. Selgitasin, enne rahulikult, kui kaugele läheme. Iga kord hiljem korraks ka rääkisime, kui kaugele ta jõudis.
Näiteks kui voolikut kardab, siis alguses jälgid koos lapsega voolikut teisest aia otsast. 5 päeva pärast natuke lähemalt, siis veel lähemalt ja lõpuks päris jalgade juurest.
Võtab aega aga saab asja. Meil läks vist kusagil 1,5 aastat enne kui lapse foobia enam ei takistanud elu. Ebamugavustunne ja ettevaatlikus on tal asjaga siiani aga kenasti elab üle ja kasutades käed enam higiseks ei lähe.