Teema: Foobiad 14a. lapsel

#4039172:

Xanaxit nii noortele vast väga ei kirjutata.

Ohuolukordadega toimetulekuks kirjutatakse.

Ilmselgelt on see geneetiline ja siis mõtled, et miks me tablettidega geenide vastu võitleme? Arvestades meie keerulist ajalugu, siis arvata võib, et pigem jäid ellu need ettevaatlikud ja pelglikud, kes põõsasse varjusid ja maha tapeti need julgemad, kes alati rind ees õiendamas  käisid. Nii need tagasihoidlikud geenid valdavaks said.

#4036640:

Tere, minul on 15.a, kellel on ärevushäired ja kindlasti sotsiaalfoobia. Läheb nüüd 9.ndasse klassi ja kardab. Tahame kooli vahetada. Tal ei ole mitte ühtegi sôbrannat, kellega sooviks vàlja jalutama minna. Ei julge rääkida, ise olla vestluse algataja.. aiast välja minna ei taha, äkki keegi tuleb kuskilt ja näeb teda. Ta on minult ka küsinud, et kus on need noored, kes on minu moodi ja on sellised arglikumad. Ta oma klassiôed on sellised hakkajad ja vôiks öelda mitte vàga sôbralikud.

Tere, olen teemaalgataja. Jätan oma meiliaadressi, kui tunned, et soovid suhelda, võid julgelt kirjutada. Ise tunnen, et tahaks mõnikord kellegagi rääkida, kes teaks, mida mina ja minu laps tegelikult tunneme. Ehk mõjuks ka lastele hästi, kui nad tuttavaks saaksid. Küsisin oma lapselt, kas ta tahaks uut sõbrannat, ütles ta, et tahaks aga kindlasti ei julgeks midagi rääkida. Aga piisab, kui lihtsalt jalutame, oleme toeks ja olemas, vb saavad ka lapsed olla üksteisele toeks. Lugesin Sinu kirjutatud tekstid talle ette, ta on olukorraga kursis. Elame Tallinnas. rukkililleleht@online.ee

Olen 43 aastane ja ka krooniline ärevik. Lapsena olin lihtsalt väga vaikne, introvertne ja omaette hoidev. Tõsise ärevushäire sain umbes 20 aastaselt, kui pidin iseseisvalt teises linnas ülikoolis õppides hakkama saama. Mulle kirjutati ka estsitalopraam 10 mg. See on tegelikult väga hea sotsiaalfoobikute ravim, aga aega võib minna isegi 6 kuud kuni aasta, et midagi muutuma hakkaks. Rasketel juhtudel xanax juurde. Pikapeale aju rahuneb ja tekivad uued mustrid.
olen elus mitmeid ravikuure teinud. Nüüd paar aastat järjest juba võtnud ja võtan vist elu lõpuni. See hoiab minu ülitundliku närvisüsteemi tasakaalus. Meie ekstravertne maailm ei sobi ülitundlikele introvertidele. Aga peab hakkama saama. Kui ravimid aitavad hakkama saada, siis minu arust igati okei neid võtta. Keegi ei arva, et diabeetik peaks omal jõul toime tulema, aga närvisüsteemi häirete puhul eeldatakse, et oma viga, pead ilma ravimiteta tugev olema.