Teema: Gordoni kasvatusmeetodite kasutajatele

Olen küll kasutanud nii Gordoni vahendatud meetode, kui ka muid (soovitan: Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid\” ja samadelt autoritelt ka teisi raamatuid ja Jeesper Juuli kirjutised on väga avarad), aga ega ükski meetod ei tule tavaellu otse raamatust, selle peab adopteerima, omaks tegema ja oma elukogemusest ja isiksusest lähtuvalt sünteesima.
Nii ka selle kiitmise teemaga.
Praegu peast ei mäleta, aga Gordoni puhul tekkis mul mitmes kohas küsimärke. Võibolla see kiitmise teema oligi üks imelik koht. Loomulik elu eeldab normaalset tagasisidet, nii positiivset kui negatiivset, oluline on KUIDAS vormida armastav suhe armastavaks käitumiseks.

Ise lähtun kiitmisel põhimõtetest:
Ära kiida last – kiida käitumist.
Ära kiida liialt tulemust – kiida protsessi
Kiida kirjeldavalt.
Kiida spontaanselt ja tunne elust rõõmu 🙂

Mina ei karista ilma vajaduseta ja piir on nihutatud väga kaugele. See tähendab, et kolme lapse peale on üks laps saanud ühel korral ühe karistuse.
Kiitmisega on nii, et see tubli\” on ju meile väga juurdunud ja vahel lipsab minulgi sisse. Proovin seda igati vältida. Aga- see ei tohi kujuneda selliseks, et positiivset lapsele ei jõuagi, sest ema ei oska! Pigem just katsun positiivse ülekaalus hoida. Ja positiivsed mina-sõnumid tõesti töötavad palju paremini kui lihtsalt tubli. Sa ei pea loobuma oma harjumusest positiivset tagasisidet anda ja saada!
Kaotajateta konfliktilahendus on kõige raskem, seda ma tegelikult ei valda. Või sisi ma ei leia oma elust asju, mille puhul seda üldse kasutada.

Mis mõttes 18 a ei suuda kasutada? Eluaeg ju suudab. Peegeldamist, ümbersõnastamist jne rakendatakse ju igas juhtimis- ja suhtlemiskoolituses! See ei ole mingi lapsevanemate privileeg ju.

Minul on 3 a möödas koolitusel käimisest. Kui oleks raha, käiksin praegu uuesti. Sest tähtis pole mitte teooria, vaid see, kuidas me seda enda jaoks tõlgendame.