Teema: Gümnaasiumisse teise Eesti otsa

Tütar asus õppima Tartusse gümnaasiumi, elame saarel. Seega tõesti Eesti teise otsa. Üürikorterist tuba, teises toas (suuremas) veel 2 klassikaaslast. Ükski polnud peotüdruk, seega kõik laabus.  Mõnikord oli veel 2-3 sõpra külas, kokati, vaadati filme, isegi lauamänge mängiti…või mindi koos välja. Oskas süüa teha, koristada, pesu pesta, sellega probleeme polnud. Üüri, toiduraha ja taskurahaga aitasime muidugi meie, füüsiliste asjadega vajadusel 15 minuti autosõidu kauguselt abielus ja pereinimesest vend (pliidi vahetus, katkise mööblitüki 4. korruselt alla toomine,), üürileandja (tihendi vahetus nt). Koju sai harva, esimesed 2 a oli vanaema elus, seal sai külas käia, vanaema kodutoitu, vajadusel õmblusmasinaga midagi kohendada aidati jne, vanaemani oli pool tundi bussisõitu.

Endiselt Tartus, kõrgkoolis nüüd.

Koduigatsust leevendasime videokõnedega algul vähemalt 2-3 x nädalas, hiljem juba kord nädalas.

Laps läks 11ndasse Kesk-Eestist Tartu lähedale. Väga meeldis, sai hästi hakkama, hinded olid ok. Oskas enda eest vastutada ja probleeme polnud. Ütleb, et super kogemus ja parim otsus üldse.

#4181419:

Kuidas te selle toa leidsite ja kas teadsite teisi klassikaaslasi ka varem juba?

Toa leidsime kuulutuse kaudu, esimesed 2 kuud ei õnnestunud, oli hea tuttava diivanil. Ei, ei tundnud neid klassikaaslasi varem. Kui me korteri leidsime, siis küsis klassis, kas keegi tahab korterit jagada ja 2 klassiõde kolis (1 käis algul kodust, iga päev tund kooli ja tund koju rongiga ja 2. vahetas üürikasse oma abielus õe elutoadiivani koha).

Mu oma lapsed “õnneks” saavad kodulinnas koolis käia. Tegu kutseka 1. kursusega (omandavad kutsekeskharidust). Ühe lapse kursusel on enamus mujalt üle Eesti, nüüd siis pealinnas ja omapead ühikas need 17aastased. Vot nendega on probleemid, paar last ka välja kukkunud. Magavad peaaegu igapäev sisse, tundides käivad nii nagu neile sobib. Ma muidugi ei tea, mis tasemega need õpilased enne olid, aga kaldun arvama, et see kambavaim on siin määrav. Laps ütleb, et teevadki seda mitmekesi koos, nö toakaupa (kes ühes toas elavad). Sellest räägiti ka meile koosolekul…, õnneks meil sellega kaasa pole mindud, kuid praegu mõtlen küll, et on hea, et oma lapsed kodus ööbida saavad.