Jagage kogemusi, kelle laps on asunud õppima gümnaasiumi kodust kaugele. Kuidas laps on toime tulnud. Mis on teemad või olukorrad, millele tähelepanu pöörata?
Kas elas omaette, sõbraga/sõpradega, sugulaste juures? Jms.
Jagage kogemusi, kelle laps on asunud õppima gümnaasiumi kodust kaugele. Kuidas laps on toime tulnud. Mis on teemad või olukorrad, millele tähelepanu pöörata?
Kas elas omaette, sõbraga/sõpradega, sugulaste juures? Jms.
Tütar asus õppima Tartusse gümnaasiumi, elame saarel. Seega tõesti Eesti teise otsa. Üürikorterist tuba, teises toas (suuremas) veel 2 klassikaaslast. Ükski polnud peotüdruk, seega kõik laabus. Mõnikord oli veel 2-3 sõpra külas, kokati, vaadati filme, isegi lauamänge mängiti…või mindi koos välja. Oskas süüa teha, koristada, pesu pesta, sellega probleeme polnud. Üüri, toiduraha ja taskurahaga aitasime muidugi meie, füüsiliste asjadega vajadusel 15 minuti autosõidu kauguselt abielus ja pereinimesest vend (pliidi vahetus, katkise mööblitüki 4. korruselt alla toomine,), üürileandja (tihendi vahetus nt). Koju sai harva, esimesed 2 a oli vanaema elus, seal sai külas käia, vanaema kodutoitu, vajadusel õmblusmasinaga midagi kohendada aidati jne, vanaemani oli pool tundi bussisõitu.
Endiselt Tartus, kõrgkoolis nüüd.
Koduigatsust leevendasime videokõnedega algul vähemalt 2-3 x nädalas, hiljem juba kord nädalas.
Suurim probleem on sissemagamine. Muidugi võivad peod oluliseks muutuda. Nädala toiduraha on korralikult kolme aastaga kasvanud. Mul kaks last Teises linnas. Esimese üürika naaber oli nõme vanainimene, otsisime uue üürika.
Päevad on neil pikad, tihti ei jõua kodus toitu teha.
Laps läks 11ndasse Kesk-Eestist Tartu lähedale. Väga meeldis, sai hästi hakkama, hinded olid ok. Oskas enda eest vastutada ja probleeme polnud. Ütleb, et super kogemus ja parim otsus üldse.
Üürikorterist tuba, teises toas (suuremas) veel 2 klassikaaslast.
Kuidas te selle toa leidsite ja kas teadsite teisi klassikaaslasi ka varem juba?
Kuidas te selle toa leidsite ja kas teadsite teisi klassikaaslasi ka varem juba?
Toa leidsime kuulutuse kaudu, esimesed 2 kuud ei õnnestunud, oli hea tuttava diivanil. Ei, ei tundnud neid klassikaaslasi varem. Kui me korteri leidsime, siis küsis klassis, kas keegi tahab korterit jagada ja 2 klassiõde kolis (1 käis algul kodust, iga päev tund kooli ja tund koju rongiga ja 2. vahetas üürikasse oma abielus õe elutoadiivani koha).
Läks Nõosse. Lapsele väga meeldis. Oli tunda, et tekkis kiirelt vastutustunne. Sai sisse Tartu Ülikooli. Koduigatsust polnud kordagi.
Mu oma lapsed “õnneks” saavad kodulinnas koolis käia. Tegu kutseka 1. kursusega (omandavad kutsekeskharidust). Ühe lapse kursusel on enamus mujalt üle Eesti, nüüd siis pealinnas ja omapead ühikas need 17aastased. Vot nendega on probleemid, paar last ka välja kukkunud. Magavad peaaegu igapäev sisse, tundides käivad nii nagu neile sobib. Ma muidugi ei tea, mis tasemega need õpilased enne olid, aga kaldun arvama, et see kambavaim on siin määrav. Laps ütleb, et teevadki seda mitmekesi koos, nö toakaupa (kes ühes toas elavad). Sellest räägiti ka meile koosolekul…, õnneks meil sellega kaasa pole mindud, kuid praegu mõtlen küll, et on hea, et oma lapsed kodus ööbida saavad.
Mu oma lapsed “õnneks” saavad kodulinnas koolis käia. Tegu kutseka 1. kursusega (omandavad kutsekeskharidust). Ühe lapse kursusel on enamus mujalt üle Eesti, nüüd siis pealinnas ja omapead ühikas need 17aastased. Vot nendega on probleemid, paar last ka välja kukkunud. Magavad peaaegu igapäev sisse, tundides käivad nii nagu neile sobib. Ma muidugi ei tea, mis tasemega need õpilased enne olid, aga kaldun arvama, et see kambavaim on siin määrav. Laps ütleb, et teevadki seda mitmekesi koos, nö toakaupa (kes ühes toas elavad). Sellest räägiti ka meile koosolekul…, õnneks meil sellega kaasa pole mindud, kuid praegu mõtlen küll, et on hea, et oma lapsed kodus ööbida saavad.
No aga see ongi ju kutsekas, mitte gümnaasium. Mida sa neist lastest siis ootad?