Sügisel läheb laps kooli, ta on väga häbelik ja juba praegu kardab, et ei leia sõpru ja keegi ei taha temaga olla. Laps viitab pidevalt, et teistel on ägedamad asjad, kõrvarõngad, juuksed-küüned värvitud, telefonid-kellad jne. Seni olen püüdnud oma last kasvatada nii, et tõeline ilu on seespool, mitte ei peitu asjades, aga nii kui eelkooli läks, siis see asi pihta hakkas. Hetkel tal hambad ka vahetuvad ja põeb seda ka hirmsasti, et ta on kole, enam ei naera ja kui naerab, siis käsi suu ees.
Mul aga mure suur, sest see kooliminekuga seotud ebakindluse elevant istub iga päev meil siib toas ja teeb meelt kurvaks ja ma ei suuda teda mitte mingiski suunas liigutada, kel kogemusi, jagage neid või kasvõi head nõu, kuidas toimida. Mõte on küll, et eks siis kui kooli läheb kingime telefoni ja ehk ka saab küüsi lakkida, aga ise selles lahendust ei näe.
Teema: Häbelik laps, kooliminek ja minu hirmud
huvitav, kus sellised lapsed on. minu laps käib Tallinnas nn eliitkoolis ja mingeid selliseid probleeme ei ole. kõrvarõngaid pole tahtnud, telefone ei võrrelda, küüsi ka värvida ei taha. hambad on pooltel lastel puudu, kummaline probleem. mängida tahetakse nendega, kes on sõbralikud.
Minule tundub väga imelik, et juba nii noorelt sellised probleemid on. Sellises vanuses lastel ei tohiks kindlasti mingeid enesehinnagu probleeme veel olla.
Tundub kangesti libateemana. Hambad ju vahetuvadki selles vanuses ja pigem on lapsed uhked selle üle. Kõrvarõngad ja värvitud juuksed on väga vähestel eelkooliealistel, telefone samuti enamikul pole. Kas tegu on koduse lapsega kes teiste lastega tavaliselt kokku ei puutu?
Kas tegu on koduse lapsega kes teiste lastega tavaliselt kokku ei puutu?
Jah.
Elukohaks Tallinna uusrajoon, kolisime sügisel kesk-eestist.
Ise arvasin ka, et selliseid probleeme võib teismeeas tulla, aga paistab, et tänapäeva lastel käivad asjad kiiremini.
Mis need “tänapäeva lapsed” siia puutuvad? Teie probleem on selles, et laps pole sotsiaalse olukorraga harjunud ja tal on koduse lapsena vist mingi moonutatud ettekujutus reaalsusest. Kui paljudel koolieelikutel on juuksed värvitud?
Kui sa aru saad, et lapse jutt on fantaasia, siis peaksid sellega tegelema, mitte ise oma hirmudega pabistama.
Laps peab saama ettekujutuse reaalsest elust, päris lastest, muidu ei lähe ju tema hirmud üle (tundmatut on loomulik karta)
Meie tüdruk on ka tagasihoidlik ja vaikne laps. Kartis samuti kooliminekut. Meie üritasime teha nii, et saaks samasse klassi osade oma lasteaiakaaslastega. Teil sellist varianti nagu ma aru saan ei ole.
Kas teie piirkonnast ei ole mõnda tuttavaks saanud last kes läheks (või käiks) samas koolis? Koos kellegi tuttavaga oleks julgem kooli minna.
Meie püüdsime oma last ka jutuga julgustada. Et kindlasti on klassis veel lapsi, kes natuke kardavad ja see on loomulik. Et kui ise kusagile võõrasse kohta läheme (või midagi päris uut teeme), siis meie ka kardame natuke.
Osadel lastel ilmselt ei ole samuti tuttavaid ees. Esimestel nädalatel lasta lapsel kedagi külla kutsuda ja võimalusel koos midagi toredat teha.
Ning ikka rääkida, et kõik lapsed on hakkama saanud ja tema saab kindlasti ka.
Arvan, et pigem on hirmud ja eelarvamused äsja linna kolinud emal, mida ta siis oma lapsele projitseerib.
Kui tal see juuste-küünte värvimine nii oluline on ja enesetunnet veidigi parandab, siis tee talle peenike salk juustesse või natuke juukseotstesse värvilise juukselakiga. Selle saab maha kohe pesta kui tahtmist on. Lapsel on hambad puseretti ja suur hirm, et on kole, äkki saab natukenegi rõõmu juurde veidike lakiga toonitud juustest. See on lihtsalt minu soovitus.
https://i.pinimg.com/originals/58/c9/c3/58c9c3abc2f22d30ebf8f314ae1e115b.jpg
Kas need ei ole sinu enda hirmud teemaalgataja.
Minul on 2 häbeliku ja tagasihoidliku last, aga sinu probleemidega pole põrkunud. Lapsed käivad erakoolis, aga sinu probleemidest pole kuulnud. Erakooli mineku üheks põhiliseks põhjuseks oli võimalik koolikiusamine ja sellesse suhtumine. Täna nad ei tea mis on koolikiusamine. Uhkustamine kallite asjadega ja hilpudega, pole kuulnud, pole probleemiks siiani olnud, paari aasta pärast hakkavd põhikooli lõpetama juba. Õppimine on popp ning intensiivne ja klass on tugev. Hindeid ei panda avansiks.
Ma kirjelduse järgi ei näe mitte häbelikku vaid väga ebakindlat ja madala enesehinnanguga last. Kuidas ise kodus välimust/küünte lakkimist/välimust jms hindate? Mulle tundub, nagu oleks ema ebakindel ja see on last mõjutanud. Kodu mõju peaks veel 7 aastasel ikka korralik olema, kui oled kindel, et laps saab hakkama ja seda talle ka selgeks teed, peaks hakkama saama. Kuidas peres tema hambakaotust võtate? Kas kommenteeride hambutud olekut kuidagi ja natuke naerate selle üle või kuidas?
Ma kirjelduse järgi ei näe mitte häbelikku vaid väga ebakindlat ja madala enesehinnanguga last. Kuidas ise kodus välimust/küünte lakkimist/välimust jms hindate? Mulle tundub, nagu oleks ema ebakindel ja see on last mõjutanud. Kodu mõju peaks veel 7 aastasel ikka korralik olema, kui oled kindel, et laps saab hakkama ja seda talle ka selgeks teed, peaks hakkama saama. Kuidas peres tema hambakaotust võtate? Kas kommenteeride hambutud olekut kuidagi ja natuke naerate selle üle või kuidas?
Ole keegi teine
Õpeta lapsele, et kui ta hoiab pea norus ja on omaette, siis ei tulda suhtlema. Olgu ise avatud, mingu meeldiva lapse juurde, ja öelgugi, et tere, minu nimi on Mari, mis sinu nimi.
Telefoni kingiks mina varem -saab kasutamise selgeks ja on ka turvatunne, et saab emmele-issile helistada, kui probleem. Kui elate Tallinnas, kas peab ühistranspordiga liiklema? Jällegi, tehke koolitee selgeks. Võid talle ju osta odavama otsa kosmeetikat -lauvärvid,põsepuna,huuleläige, paar küünelakki, las katsetab kodus, kui huvi. Vaadaku youtube meigivideosid.
Võid talle ju osta odavama otsa kosmeetikat -lauvärvid,põsepuna,huuleläige, paar küünelakki, las katsetab kodus, kui huvi. Vaadaku youtube meigivideosid.
7-aastasele? Meigivideosid?
Kas kodu lähedal ei ela ühtegi last, kes samasse kooli läheks ja kellega õnnestuks tutvust sobitada enne? Eelkoolis ei tekkinud tuttavaid?
Tegelikult ei pruugi teised lapsed üldse telefoni, lakitud küüsi vms tähtsustada, see võis madalama enesehinnanguga lapsele nii tunduda. Ekstra augustama last loomulikult ei hakkaks aga samas mobiiltelefon on asi, mis võiks olla. Lisaks helistamisele on lastel mitmed mängud, mida nad mängivad, suhtluskeskkonnad jne ja kui niigi tagasihoidlikul lapsel pole seda ühist teemat teistega, millest rääkida, jätab see juba automaatselt ta kõrvale. Minu tütar lõpetas teise klassi ja minu kõrvu pole seda jõudnud, et kuidagi asjade põhjal kaaslasi hinnataks. Teises klassis nüüd tekkis rohkem sellist riiete soovimist ja valimist aga see võibolla vanusega seotud juba, tekkisid eelistused ja oma “maitse”. Maja hoovis lasid talvel rõõmsalt kombekates ringi.
Meigitud 7aastased on ikka erand mitte reegel. Meil ainult tantsukooliga esinedes pannakse silma peale sädelust, koolis küll mitte.
7-aastasele? Meigivideosid?
Kui teema last huvitab, siis mis selles nii kohutavat on.
Mul kaks tütart, 7 ja 8. Meigiteema huvitab, üks käis lasteaia viimase rühmaga ilusalongis,tehti soeng ja lapsepärane tagasihoidlik meik. Kodus olen neil ka silmi värvinud ja sinna juurde seletanud, et kodust välja nii ei lähe. Mõistagi ei käi nad igapäevaselt värvituna ringi. Ei ole vaja olla puritaanlik, tüdrukud ju.
Ise ikka teete ju abikaasaga restorani/teatrisse minnes meigi või siiski ei?
Esimeses klassis on lastel tähtsam, milline on õpetaja. Enamjaolt on õpetajad siiski toredad, eriti pisikestega.
Kindlasti on klassis lapsi, kellega ei saa nii hästi läbi ja on neid, kellega saadakse, aga nad on kõik alles suht totukesed veel. Selles mõttes, et ei ole salakavalust jms. Suured hirmud, mis võivad tuleneda enesehinnangu probleemidest aga vôib olla ka, et laps poeb nimetatud murede taha ja tunneb tegelikult lihtsalt muutuse ees hirmu.
Värvitud juuksed ja küünelakid eelkooliealistel? Kuhu me jõudnud oleme?
Üks ema juba kirjutas täpselt seda, mida ma kirjutada tahtsin. Minu laps on küll poiss ja lõpetas just esimese klassi, aga tema parim sõber on tema klassiõde ja kuna ma tema emaga palju suhtlen, siis tean ka tüdrukute suhteid ja muresid. Mingitest juuksevärvidest, meigist ja küünelakkidest pole kordagi juttu olnud. Telefon on aga küll oluline ja just nende mängude pärast. Kui üks mäng klassis populaarseks saab, siis see on üks peamisi jututeemasid kohe ja võrreldakse saavutusi ja punkte jne. Kellel telefoni pole ja seda mängida ei saa, jääb kohe ju kõrvale sellest teemast. Seega ma kindlasti ostaksin juba praegu telefoni. Saab sellega harjuda ja juba mõnda mängu ka proovida. Keegi siin kirjutas, et enamikul esimese klassi lastel pole telefoni. No on ikka küll! Väga vähestel pole.
Ise ikka teete ju abikaasaga restorani/teatrisse minnes meigi või siiski ei?
Mis see asjasse puutub? Täiesti seosetu võrdlus. Ma joon ka alkoholi ja juhin autot, aga lapsele neid ei luba.
Mul on ka hästi arg laps, aga ma kardan pigem õpetajate suhtumist. Lihtsam on ju, kui laps on julge ja sotsiaalne jne. Selline hirm on tekkinud seoses vanema lapse koolikogemusega ja võib olla teise lapsega täiesti põhjendamatu.
Ära muretse. Olen märganud, et lapsed leiavad teineteist üles. Need, kes sobivad saavad tavaliselt kokku. Küll aga soovitan anda suhete kujunemisele aega, enne kui muretsema hakkad. Umbes poole aasta pealt on aru saada, kes kellega rohkem suhtleb ja kooliga kohenemine üleüldse kestab peaaegu terve esimese aasta.
Me elame ka suures linnas, aga klassis küll mingit erilist asjade kultust ei ole. Osadel olid esimeses klassis ka nuputelefonid ja sellest küll mingit teemat ei tehtud.
Ma pole elusees oma tütrel küüsi lakkinud, pole isegi pähe tulnud. Meie majas elab palju lapsi ja nad kõik on ” tavalised”, mingit tibitsemist ega kekutamist pole märganud.
Mul ka koolimineja. Tallinnas… ja tõesti osad tema lasteaiakaaslastest värvivad juukseid ja küüsi (kesklinn). Minu laps on ka vaikne ja nokitseja aga samas on ta enda üle väga uhke, et ta tark on (ise arvab nii). Kooli suhtes on mulgi omad hirmud aga lapsele olen algusest peale sisestanud, et kool on megalahe koht, kus saab uusi sõpru. Tema väga ootab kooliaega. Lisaks ei ütle ma kunagi lapsele, et ta on arg ja häbelik, vaid otsin üles hetke, kus öelda, et ta on hoopis nii julge ja vapper! See on enesehinnangule väga hästi mõjunud ja teda ka päriselt julgemaks muutnud.
Mulle ka tundub, et sellest koolist on saanud teie peres üks suur ja kole koll, mis ähvardavalt läheneb. Hetkel oleks mõistlik see kooli teema täiesti kuni augusti keskpaigani täiesti kõrvale panna ning suve nautida ja teha kõike toredaid asju, mida teha annab. Augusti keskpaigas võib siis hakata kooliks valmistuma, käia läbi koolitee, ehk saab ka koolimajja ja klassi juba sisse piiluda, osta kooliasjad ja telefoni ja panna paika perega esimese septembri tähistamise plaani ja miks mitte ka mõelda juba elu esimese oktoobrikuu koolivaheaja plaanile. Oluline on oma hirmud maha suruda ning anda lapsele edasi hoiak, et kooliminek on äge ja põnev. Samuti ei jäeta esimese klassi lapsi ju karjas kuskile üksi toimetama, et umbes saage nüüd siin hakkama ja tugevamad jäävad ellu. Enamasti on algklasside klassijuhatajad väga toredad ning esimese klassi üks peamiseid eemsmärke on tegelikult kooliga kohanemine. Selle eesmärgi täitmine on esimese klassi õppetöösse väga sügavalt sisse kirjutatud – õpetaja korraldab selleks igasugu mänge, kasutab erinevaid metoodikaid, et lisaks klassikalisele õppetööle saaks lapsed tuttavaks, hakkaks koos tegutsema, märkaks teisi enda kõrval, ei kiusaks ega halvustaks kedagi. Kui natuke juba kool on kestnud, saab oma pere poolt ka lapse kohanemisele kenasti kaasa aidata – näiteks kutsuda külla mõni klassikaaslane (mõni laps on kuu jooksul kindlasti tekkinud, kellega on natuke rohkem suheldud juba), teine kord teine jne, viia vahel kooli ja pakkuda teistele miskit head jne. Sageli on klassis mõned sellised varaküpsemad stabiilsed ning julged tüdrukud, keda õpetaja kenasti klassi liitmisel ära kasutab ja suunab just vaiksemaid-arglikumaid lapsi julgustama ja aitama. Algklassilapsed ei ole kollid 😀
Selline elevust tekitav valmistumine mida enda kooliajast mäletan on meil täiesti puudu.
?
Paljud lapsed ei taha kooli minna, see elevus ei ole reegel. Mu vanem laps korrutas veel 1. koolipäeva hommikulgi, et ei taha, aga kohe hakkas meeldima ja sai sôbrad ja puha.
Ise ikka teete ju abikaasaga restorani/teatrisse minnes meigi või siiski ei?
Mina ei tee, pole iial meikinud ja mees ei tahaks samuti, et omale näole värvi määriksin.
Mu keskmise lapse klassis on ehtsate tibide grupp, aga isegi nemad polnud kooliteed alustades värvitud juustega ega meigitud. Kõrvarõngad olid mõnel üksikul ja needki tagasihoidlikud. Riided olid küll mõnel natuke ülepakutud, aga noh, mis see minu asi on (mõni lapsevanem on venekeelne ka).
Teemaalgataja lapsel on kas ebarealistlik ettekujutus tavalistest koolilastest ja koolielust või siis on ema (või keegi) sisendanud, et isegi koolieelik ja esimese klassi tüdruk peab olema tuunitud, et olla keegi.
Telefonid… esimeses klassis polnud 5 ja 6 aastat tagasi pooltel lastel isegi nuputelefone. Mingit telefonidega uhkeldamist pole senimaani. Riideid tüdrukud võibolla võrdlevad, aga mul on poisid ja neil on suva, klassivendadel samuti.
On küll lasteaias tibilikke tüdrukuid lakitud küünte ja värvitud juustega. Olen näinud ka püsivärviga (no mis see muud saab olla kui lapsel mitu kuud pea punane) värvitud pikki juukseid, enamasti siiki (nendel, kel värvitud) roosad salgud või tehtud mingi kuluva värviga. Piisab, kui rühmas on 1-2 sellist poppi tüdrukut ja siis see 1, kes hinge võtab. Ülejäänutel võib olla täiesti savi. Jube tore oleks, kui probleemid laheneks stiilis “räägi lapsega”. Ütle lapsele, et ta oleks julge. Ütle lapsele, et kool on tore. Ütle lapsele, et õpi ilusti ja ole tark. Ma selles olukorras lubaks vist ka tüdrukul küüsi lakkida ja teeks talle roosa salgu juustesse. Olin ise ka selline laps, kes tähtsustas välist nodi üle ja arvas, et see teeb õnnelikuks. Mul võttis väga kaua aega ja palju raha mõistmaks, et ei tee. No seal ligi 40 tuli see. Eks see mingi ülitundlikkuse ja enese teistmoodi tajumise värk on. See tee tuleb igaühel ise läbi käia. Ma lubaks tüdrukule tema maitse järgi midagi erilist – ägeda küünelaki, seeliku või kingad vms. Telefoni ka muidugi. Telefoni osas ma olen ise ka kimbatuses. Hea meelega ostaks lapsele nuputelefoni, aga ta pole näinudki niisugust, nagu kuu pealt asi tundub…
Mina loen ka välja, et laps ei ole mitte häbelik, vaid väga ebakindel ja madala enesehinnanguga.
Minu lapsel on küll kõnega probleemid aga oli ka eelkooli minnes ikka väga ebakindel ja vaikne. Suunati meid logopeedile ja tegelusteraapiasse ja just tegelusterapeut aitas väga palju. Laps muutus julgemaks ja avatumaks.
Mina soovitaks küll tegeleda lapse enesehinnangu ja ebakindlusega ehk siis spetsialistiga konsulteerida.
Ja väga palju mõjutab lapse tundeid ka lapsevanema suhtumine näiteks kooliminekusse ja sellest rääkimine. Näiteks kui sa ise pabistad koguaeg ja koolist rääkides võtad ka sellise tusase ja mureliku hoiaku siis laps ju tajub seda kõike ja kuskohast see julgus ja rõõm tal tulevad kui tugiisik kõrval muretseb samuti end halliks?
Siin on pigem põhjus, et laps kardab uut. Ta ei tea mis ees ootab ja ühtegi tuttavat ka pole tema teada ees ootamas.
Ise läksin ka linnas kooli ja ei tahtnud minna. Sest kolisime sinna maalt veidi varem.Lausa nutsin esimesel koolipäeval. Siis aga selgus, et üks klassiõde oli varem meie õuel käinud mängimas ja klassijuhataja elas kõrvaltänavas. Seega minul on pildid kus hoian hoopis kõvasti klasdijuhataja käest kinni ja olen rongkäigu eesotsas.
Mina ostaks lapsele juba praegu telefoni,et ta harjuks seda kasutama, prooviks enne kooli algust klassijuhatajaga kohtuda ja otsiks lapsele mõne põneva huviringi võimaluse sügisest.
