Mul on rumal küsimus ka. Olen vanuses 60+, aga pole kunagu haiguslehel olnud. Kas tõesti peab selle saamiseks kohale minema? Mismoodi ma läheks, kui teemaks oleks näiteks põiepõletik? Mis mõttes nagu? Telefonikõnest tõesti ei piisa?
Praegu piisab. Kevadel ka piisas. Aga tavaolukorras mitte.
Mul veel see halenaljakas olukord, et töötan vahetustega, ka laup- pühap ja riigipühadel. Kui juhtud mõnel nimetatud päeval haigestuma, PEAD pöörduma EMOsse, muidu läheb kirja tööluus. Ma olen aastate jooksul 3 korda käinud EMOs nohu ja 37,4 palavikuga. Võite arvata, kuidas seal minusse suhtuti, kuigi tunnistasin juba vastuvõtus, et ausalt, ma poleks siia infarktide ja traumade sekka tulnud, aga mul on tööpäev ja tööandja nõuab olukorra fikseerimist või tööletulemist.
Ühel mu töökaaslasel algas pühap hommikul okse- ja kõhutõbi. Tööle ei saanud, kodu vetsust välja ei saanud, aga tööandja helistas korduvalt ja nõudis arstitõendit töölt puudumise kohta. Pärastlõunaks sai olukorra nii palju korda, et kihutas autoga EMOsse ja seal otse vetsu. Oleks ta pidanud trolliga minema, ei kujuta ette mis oleks saanud.
Arstid haiguslehte tagantjärgi ei ava ja nii ei jäägi vahetustega töötajatel muud üle kui EMOs arstide niigi nappi aega viita.
Aitäh vastuse eest. See on ikka suhteliselt müstika. Elan maal ja minu perearst asub lähimas linnas – Tallinnas – ja selle linna teises otsas. Minust siis umbes 68 km. Eelmise elukoha järgi. Sinna saan ilusasti ühistranspordiga, see 1 km jalutada pole tervena mingi probleem ja transpordiplaneerija järgi oleksin kohal juba 2 tunni ja 02 minutiga. Ümberistumisega. Koos Vru keskuse all parklas mõnusa pisikulevitamisega. Saaks vahvalt kaua köhida bussikaaslaste peale. Haigena on see ju asjalik ettevõtmine, kas pole? Põiepõletikuga kuidas?
Kui ma võtaks lähema perearsti, siis temani on 6 km ja tema võtab vastu 2x nädalas 3 tundi ja õhtupoolikul, vist kella 15st. Kuidas ma sealt saaksin hommikul perearstitõendi ja analüüse tema vastuvõtul kuskil lasteaia eesruumis niikuinii ei saa. Lisaks on tal eelregistreerimine ja oli ka enne koroonat, sest mõistetavalt on seal vastuvõtt alati puupüsti täis,
Järgmine koht, kust ma saaksin perearsti viiel päeva nädalas on 23 km ühes suuremas alevikus. Sinna sõitmiseks peaksin ma esmalt kõndima jala 7,5 km, millest 6 kilomeetrit mööda ühe Eesti suurima maanteetrassi äärt – ja me kõik teame, et need maanteepeenrad on suhteliselt kitsad. Ja nüüd kujutage ennast seda teed kõndimas talvel, suured rekad 1,5 meetri kauguselt mööda vuhisemas, lumega ja näiteks palaviku või põiepõletikuga. Siis saaksin sõita 10 km bussiga, siis peaksin ümber istuma oodates vahepeal näites veebruaris õues 18 minutit ja siis saaksin teise bussiga kohe naksti kohale ka.
See oli näitlikkuse huvides, kui mul autot ei oleks. Aga paljudel polegi. Ja kui mul oleks masendav nohu, uimasus koos palavikuga või ikka see põiepõletik või kõht lahti, KUIDAS ma ka oma autoga selle tund aega sõidan? Mis loogika see on, absoluutne totrus. Ja kuidas tatiseid lapsi siis…peab tänapäeval ka arstile kaasa vedama, kui just kiirabi liin pole?
Kas see oli juba enne Ossinovskit ka nii?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.10 18:10; 11.10 19:09; 12.10 07:34;