Kui lapse tervislik seisund on selline, et ta omal jala koju minna ei saa, siis ausalt öelda ei tahaks ka seda, et ta kodus üksi on. Oletame, et töötad laeval, rongis, bussis jne, no ei saa kuidagi lapse juurde minna.
Riigis, kus ma elan, ei saa sellist olukorda tekkida. Yks vanematest peab kattesaadav olema, voi kui kummalgi ei ole see voimalik, siis lapsehoidja, vanaema voi vanaisa, jne. Yks esimesi asju, mida last kooli pannes kysitakse, on kontaktisik 1 ja kontaktisik 2, kellele probleemi korral helistada. Sp ongi kaks, et esimene ei pruugi olla alati kattesaadav, ja vastupidi.
Samas siin ilmselt keegi ei hakka esimese korra puhul suurt kisa tostma, kui vanem kohe ei vasta. Toesti voib vastutulelik opetaja isegi lapse koju viia. Teine asi on siis, kui tegemist on systemaatilise arakasutamisega. Siis hakatakse uurima, et mis kodus toimub, et lapsevanemad voi keegi teine kattesaadavad ei ole, st. kas neid ei huvita, mis nende lastega toimub. Ja oigesti tehakse. Moni siin eeldab, et kuna tema tootab liinil, siis peab tema lapse eest keegi teine hoolitsema ja tal on oigus seda nouda. Ei ole ja ei pea. Muidugi voib asi olla systeemis, et yksivanem, kedagi pole, ylemus ei luba konesid vastu votta voi siis ei olegi see too iseloomu tottu voimalik – kuigi isegi liinil peaksid olema pausid – ja siis see raskes olukorras vanem yritab seda koormust omakorda kellegi teise kaela lykata. Aga ka nii ei tohiks see olla.
Kuigi tegelikult ma arvan, et need vanemad, kes selliselt motlevad, ei ole tegelikult mitmel kohal rabavad yksikemad, vaid teist tyypi inimesed, need, kes yritavad riigilt toetusi valja petta, naabri laokile jaanud sae “korvale panna”, ja kaivad koolis karjumas, kui nende keskmise voimekusega lapsuke on “3” saanud. Teate ju kyll sellist tyypi, eestlaste seas kahjuks suhteliselt levinud.