Esileht Ajaviite- ja muud jutud Haige peale laste saamist

Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )

Teema: Haige peale laste saamist

Postitas:
Kägu

Tere!

Tahtsin teiega natuke oma probleeme jagada. Ja ehk kuulda, kas on ka teisi, kes end nii tunnevad.
Kolm aastat tagasi sain kahe pisipoja emaks. Kahjuks ei vedanud mul ilusa rasedusega. Alates esimesest trimestrist olid probleemid, ning tõenäosus, et lapsed elusalt ja tervelt sünnivad oli ehk 5%. Ma ei tahaks probleemidesse väga detailselt langeda, sest sellest on liiga traumaatiline isegi mõelda. Pidin olema voodis kogu raseduse ajal ning iga nädal sõidutas mu mees haiglasse igasuguseid kontrolle tegema.

Ime kombel pidasid poisid vastu seitsmenda kuuni ning sündisid väikeste probleemidega – mis õnneks nüüd kõik kadunud. (Jah nad on küll arengust veidi maas, aga enneaegsete puhul on see täitsa normaalne.)

Õnneks on lapsed terved ja see on minu silmis siiski kõige olulisem..
..aga siis tuleb see väike “aga”, mis mulle kohutavaid süümepiinu teeb. Nimelt on minu enda tervis täiesti ..masendav. Olen 25 aastane, olin enne lapsi terve, sale ja rõõmsameelne. Nüüd aga +60 kilo raskem, diabeedi, südame- ja vererõhu, autoimmuunsete, hormonaalsete probleemidega ennast vihkav naine. Arstid laiutavad käsi ja jagavad tablette välja ja ütlevad, et söö vähem ja tee trenni ehk läheb paremaks. Ja sööngi vähem ja teengi trenni – isegi abikaasaga koos. Aga midagi paremaks ei lähe.

Ja tänu sellele tulevad pähe igasugused mõtted, mida mul on isegi häbi tunnistada..ja see reaalselt ei aita üldse kaasa vaimsele ja füüsilisele olukorrale.

Tean, et sellises olukorras mu eluiga vist väga pikk pole. Üritan siiski hoida positiivset maski oma laste ja mehe ees, aga sisemiselt olen küll täielikult läbi.
Kuidagi imelik on mõelda, et kaks kõige imelisemat loomingut minu elus on tegelikult minu enda elu täielikult ära rikkunud. Aga vähemalt ema, mitte lapsed, I guess.

Aitäh lugemast, mul oli seda vägagi vaja kellelegi jagada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Toitumine kirjuta paberi peal lahti. Üks osa haigusi on valkude ületarbimisest. Nii et soovitaks võtta valkude alumine piir + kalorid. Ja arvuta välja, palju sa midagi sööd protsentides. Samuti soovitaks teha loomsest vaba 1-2 nädalat ja vaadata, mis enesetundega muutub. Loomad saavad tihti süste ja toitu, mida nad looduses elades kätte ei saaks. Lisaks surmahim, mis on kõigis loomsetes toitudes. Osad on selle hirmu suhtes ülitundlikud ja kui pead pausi, on kohe selge, kas enesetunne läheb paremaks. Üks osa depressiivsus võib olla sellest söögist, mida sissesööd. See loomade emotsionaalne seisund surma hetkel on kõigis lihatoodetes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere!
Väga kurb lugeda. Tundud nii tore inimene. Kas psühhiaatrist pole abi? Mine käi kindlasti visiidil, antidepressantide kuur aitab elu rõõmsamaks muuta. Kui kasutad beebipille, tasuks need üle vaadata. Tean paljusid kelle kaalutõus just nende pärast, kui praegune günekoloog väidab et pole nendest, vaheta günekoloogi. On sul kilpnäärme alatalitus?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Toitumine kirjuta paberi peal lahti. Üks osa haigusi on valkude ületarbimisest. Nii et soovitaks võtta valkude alumine piir + kalorid. Ja arvuta välja, palju sa midagi sööd protsentides. Samuti soovitaks teha loomsest vaba 1-2 nädalat ja vaadata, mis enesetundega muutub. Loomad saavad tihti süste ja toitu, mida nad looduses elades kätte ei saaks. Lisaks surmahim, mis on kõigis loomsetes toitudes. Osad on selle hirmu suhtes ülitundlikud ja kui pead pausi, on kohe selge, kas enesetunne läheb paremaks. Üks osa depressiivsus võib olla sellest söögist, mida sissesööd. See loomade emotsionaalne seisund surma hetkel on kõigis lihatoodetes.

Vegan hüppas teemasse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vegan hüppas teemasse.

Ja siis? Ta vähemalt püüdis nõu anda. Miks sina teemasse hüppasid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Psühhiaater, psühholoog ja õppinud toitumisnõustaja on vajalikud abimehed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõigepealt mõtle läbi, mis on muutunud eelnevaga seoses, mis võib kehakaalu mõjutada – toitumine, rasedusvast.vahendid, liikumine vm
Vegan või mitte, soovitus mõned päevad konkreetset koos kogustega toidupäevikut pidada, on väga hea. Löö kalorid kokku ja vaata, kas see vastab sinu tegelikule vajadusele. Kui toitumisega TÕESTI kõik korras, siis võib probleemi mujalt otsida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis tüüpi diabeet sul on? Alustame sellest. Võib-olla pole see üldse koht, kus arutleda, sest kui on diabeet, siis sõltuvad ka su tujud ja tunded sellest, milline on veresuhkur (see muutub pidevalt, nii et mõõta tuleks enne sööki ja kaks tundi pärast sööki ning nii pidevalt), sest diabeetiku veresuhkrunäitajad on isiklikud andmed ja siin avalikus foorumis pole kõigile lugemiseks. Anna palun teada, siis oskan ilmselt ka nõu rohkem anda. Nii kohe võin öelda, et aroobne liikumine teeb imet, st ka käimine – pool kuni tund korraga, mida rohkem, seda parem. Sul ju väikesed lapsed, saad liikuda kui palju tahes. Ei pea tingimata trenni tegema, sest igasugune liikumine (mitte siiski jooga, liiga aeglane) paneb ainevahetuse kiiremini tööle ja see annab omakorda võimaluse vabamalt toituda (olevalt nüüd siis sellest, mis tüüpi diabeet sul ikkagi on).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Missugused hormoonid? Kui kilpnäärme alatalitus, siis peab söömisele ja trenni tegemisele lähenema absoluutselt teismoodi kui tavaliselt. Kõigepealt peab saama autoimmuunsed põletikud maha, alles siis võid trenni tegema hakata. Alustama peab toitumisest ja d-vitamiini võtmisest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu kirjast jäi mulje, et oled ülitore inimene ja oli väga kurb lugeda, et Sul nii on läinud.
Millist trenni Sa teed? Ja kui palju? Äkki pingutad üle? Kui Sul nii suur kaalutõus oli, siis ehk ei olegi mõistlik kohe trennitama hakata, vaid pigem püüda olla iga päev lihtsalt aktiivne. Võimalikult palju jala kõndida. Ja toiduvalik ka hoida võimalikult mitmekesine ja tervislik. Järjepidevus on siin väga tähtis.

Tean, et seda on lihtne öelda, kuid püüa mitte neid kurbi mõtteid mõelda. Sul on nüüd lapsed ja küllap Sa suudad leida ka motti nende nimel elada. Mina usun Sinusse 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen:)
Mul on teise tüübi diabeet, hüpotüreoidism (diabeet kujunes välja sünnituse ajal, kilpnääre probleem algas sünnituse ajal ja süvenes peale sünnitust). Autoimmuunsusega löövad mul välja paar korda aastas spetsiifilised silma ja nahapõletikud. Kõigile on arstid ravimeid kirjutanud..Seega hommikuti saab nendest ilusti kõhu täis.
Mis puutub söömisesse, siis ma mingit spetsiifilist dieeti ei pea, aga koguseid olen vähendanud (st söön vähem kui enne rasedust kui kõik korras oli). Tarbin kuskil 1500 kalorit päevas (olen 180cm pikk ja praegune kaal on ehk 130). Magusat ja muud ebatervislikku ei söö. Mees õnneks on toetav ja valmistab rohkem suppe, salateid ja kala. Mis puutub treeningusse siis käin iga päev koeraga 2-3x jalutamas (miinimum 30 minutit korraga) ja käin laupäev-pühapäev ujumas, ehk siis vaala imiteerimas:) Igapäevaselt olen aktiivne – 8 tundi tööl, siis koju – koer, mees ja lapsed. Tööl saab ka õnneks ringi joosta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samas paadis. Kaal on ok, aga tervis on igas mõttes pekkis. Mul eluea pärast muret pole, kuigi ilmselt ei veni ka liiga pikaks, küll aga läheb iga aastaga hullemaks. Lisaks on ravimite võtmine keerukas tänu maoprobleemidele. Mis seal ikka, peab edasi pingutama, ega valikut pole. Tunne lastest rõõmu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minuga läks pärast rasedust ja laste saamist samamoodi, ja kes ei ole selles olukorras ise olnud, võibki jääda seda tee trenni, käi psühholoogi juures, ära saiakesi söö- juttu rääkima. Mind aitas kirurgia- bariaatriline operatsioon, hiljem kõhuplastika. Saad aastaga normkaalu tagasi, diabeedist ja kõrgest vererõhust lahti, 2a pärast saad kõhu korda teha ja oled uuesti sama inimene, kes olid enne, tuju ka suure tõenäosusega parem. Nii et perearsti käest saatekiri kirurgi konsultatsioonile- PERH dr Kaur, ITK-s teised arstid. Järjekorrad on pikad, saad veel kõik mitu korda läbi mõelda. Mina sain oma elu tagasi. Mõni naine ei talu rasedust, midagi ei ole teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen see, kes diabeedi tüübi kohta küsis. Aitäh info eest! Kardan, et sarnaselt 1. tüübiga on seegi elukestev haigus (eelmine kommentaator siin ütles, et saab kohe lahti, kui bariaatriline operatsioon teha …), aga hea on see, et liikumise ja toitumisega saab ainevahetuse nii kenasti töös hoida, et ehk ei pea tablette võtma (kuid siis ongi ravi seesama liikumine ja toitumine üksinda – kui vähem liigud ja rohkem süsivesikuid tarbid, tuleb tabletivajadus tagasi). Kõhunääre lihtsalt ei kavatse paraneda, asi selles.
Ma arvan, et sa ei peaks küll kohe operatsioonile kihutama, sellega on seotud ju palju riske. Hakka veresuhkrut korrapäraselt mõõtma, kui sa seda seni veel teinud ei ole. Et pärast ärkamist, enne iga sööki, kaks tundi pärast, ja enne magamaminekut. Pluss siis, kui on imelik enesetunne. Ma ise olen 1. tüübi diabeetik ja eks sellevõrra lihtsam ja keerulisem, et ühest küljest saan veresuhkrut mõjutada süstides, keerulisem aga seetõttu, et mitte miski muu minu kehas seda suhkrut allapoole ei too kui mu oma tegevus ehk süstimine ja peast ära ei arva, mis veresuhkur parasjagu on. Selles mõttes on sinuga sama, et ka sina peast ei tea. Aga sage mõõtmine aitab. Samuti tõesti pea toidupäevikut, seda ei pea tegema igavesti, aga aitab esialgu aru saada, mis toidud veresuhkrut tõstavad, millised aga ei mõjuta. Liigud juba täitsa palju, lisa sinna veel äkki mingit rühmatrenni v mis sulle meeldib. Mõõda enne ja pärast trenni ka. Aeroobne trenn sellepärast, et see kiirendab su ainevahetust, nagu ka käimine, nagu öeldud. Koer on hea, hoiab su liikvel :).
Kui veresuhkrut niimoodi jälgid, siis läheb, usun, ka muu vaikselt paremaks. Nagu öeldud, on diabeet see, mis juhib sinu tundeid ja tujusid. Ilmselt on su veresuhkur tihti kõrge, seepärast ka paha tuju. Liikumine teeb muidu tuju paremaks ja nagu öeldud, hoiab ainevahetuse kiiremini töös ja veresuhkru paremini kontrolli all. Aga jälgimine on võtmesõna. Kõik läheb hästi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ega kaksikrasedus pole mingi lihtne asi…
Mul endal on peale kaksikute sünnitamist olnud 4 operatsiooni. 2 nendest seotud platsenta sissekasvuga ja 2 hemorroidide lõikust. Nüüd on veel rektotseele, st raskemat häda teha on suht võimatu, võtan lahtisteid.
Lisaks on rindades mitmed tükid. Käisin uuringutel, öeldi, et healoomulised tsüstid, kuid mina olen ikka hirmul ja käin igaks juhuks tihti kontrollis.
Kõht ripub, väljaveninud nahk kortsus, väike diastaas ka, ega ilma uue opita korda ei saa.
Kaal mul on normis (180cm/72kg), aga igasugused muud hädad

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vegan hüppas teemasse.

Ja siis? Ta vähemalt püüdis nõu anda. Miks sina teemasse hüppasid?

Sest vastikud on need usuhullud, kes ükskõik mis teemas oma propagandat tegema kukuvad, ilma et keegi küsiks. Inimesel on ülekaal, diabeet jne, tema vahutab surnud loomade emotsionaalsest seisundist. See pole mitte mingisugune nõuandmine, see on ehtne ajupesu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Issand, keegi on mulle ka sobiva teema teinud! Mul on ka 3 a sügavalt enneaegne laps, sündis seal ellujäämispiiri lähedal. Tal on läinud oma ekstreemselt madala sünnikaalu kohta uskumatult hästi, minul seevastu ootamatult kehvasti. Siiski on ta praegu erivajadusega, millest vbl kasvab välja ja vbl ka mitte, ennustama väga ei kiputa.
Mul pole küll 60 lisakilo, on u 15 või 20, aga midagi hõisata pole siingi.
Rasedus pani mulle pmst matsu ära sellega, et mul tekkis väga vara raske preeklampsia. See teeb raseda organismis hoogsalt hävitustööd ja pärast oli taastumine nii aeglane, et ma ise ka ei uskunud, et selline rist ja viletsus muidu enam-vähem tervel inimesel võimalik on.
Ja mitmed asjad ei läinudki üle. Enne olin kõrge silmarõhuga jälgimisel, aastaid püsis kõik stabiilne, peale rasedust teatas arst, et nüüd on teil ühes silmas algav nägemisnärvi kahjustus, hakake aga tilku panema kui vanaduses ka näha midagi tahate.
Vererõhk läks lõpuks suure vaevaga normi tagasi, aga preeklampsia tõttu olen nüüd kõrgvererõhutõve riskigrupis vanemas eas. Mis omakorda tähendab, et ma peaksin olema pliiatskõhn ja vorpima trenni teha, et südant treenida. Irw. Ma olen erivajadusega lapse hooldaja, kes ei ole 3 a end välja magada saanud ja katkematut ööund ei paista praegu küll veel silmapiiril.
Kõik need agarad trenni ja toidu osas nõuandjad ei kujuta ilmselt olukorda väga realistlikult ette. Toitumise muutmine ja trenni tegemine nõuab palju eeltööd ja aega, lisaks ka energiat, mida nt krooniliselt magamata inimesel ei ole. Ärge tulge rääkima, et TEIL KÜLL ei ole nii. Väikeste lastega emadel, erivajadusega laste emadel, terviseprobleemidega emadel jne jälle ON NII ja see olukord ei muutu mingi psühholoogi juures käimise peale naksti teistsuguseks.
Ma ei oska kusjuures nõu anda. Ise loodan selle peale, et kui kunagi saan jälle järjest magada, siis paranevad ka tervis ja elukvaliteet.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul sarnane kogemus ja samuti pärast kaksikute sündi. Mul oli vererõhuga probleem ja seletamatud kõhu-ja peavalud. Lisaks autoimmuunhaigus, mida keegi diagnoosida ei suutnud. Kaaluga sama teema. Minul perearst mingi hetk soovitas antidepressante ja need aitasid ree peale. Kaaluga oli nii, et alla võtta pidingi ekstreemselt lähenema. Sõin liha ja toorsalatit. Mingi toitumiskava ja trenn. 9 kuud ranged distsipliini ja sain ülekaalust lahti ning edasi sain süüa enamvähem nii nagu enne rasedust. Kaal aga mingi suvalise vähendamise peale ei langenud.
Vererõhk läks korda koos kaalulangusega. Autoimmuunhaigust otsustasin ignoreerida. Arstid pole seda otsust heaks kiitnud ja ma ei tea, mis selle tagajärg on, aga 10a jooksul on stabiilne ja ravimeid ei tarvita. Peavalud kadusid, kui töökohta vahetasin.
Mind ootab veel.kõhuplastika ees, et end paremini tunda.
Minu soovitis on vaadata oma elu hoopis tervikuna. Läheneda nii, et kas saan teha, mida ise soovid. Kas sul on oma aega? Kas töö meeldib?
Mind aitas ka uute asjade proovimine, et rutiinist välja saada. Rohkem isekust, sest kui sina oled katki, siis pole ka sul lastele midagi anda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga kurb lugeda. Huumorisoon on sul alles igaljuhul veel.
Ma küll ülekaalus ei ole aga ka minul läks peale rasedust tervis kehvaks. Rasedusega võtsin juurde 30kg. 10 lisakiloga maadlesin aasta.
2a peale sünnitust sain autoimmuunhaiguse diagnoosi(SLE). Eks sümptomid olid juba varemalt aga arvasin, et väikelapsega ongi nii raske ja väsitav.
Ravimite tõttu(hormoonid ja steroidid) olen ma ikkagi hoopis teine inimene, kes ma olla tahaks. Ma olen koguaeg väsinud, magan halvasti, pahur, jõuetu, tujutu tihti, apaatne jne.
Ma ei viitsi/jaksa mitte midagi perega teha.

Kilpnäärmega võetakse vist? Ka hormoone? Ma omast kogemusest ütlen, et need on kohutavad ravimid.

Tahaks lohutada ka aidata aga ei oska.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere!

Tahtsin teiega natuke oma probleeme jagada. Ja ehk kuulda, kas on ka teisi, kes end nii tunnevad.

Kolm aastat tagasi sain kahe pisipoja emaks. Kahjuks ei vedanud mul ilusa rasedusega. Alates esimesest trimestrist olid probleemid, ning tõenäosus, et lapsed elusalt ja tervelt sünnivad oli ehk 5%. Ma ei tahaks probleemidesse väga detailselt langeda, sest sellest on liiga traumaatiline isegi mõelda. Pidin olema voodis kogu raseduse ajal ning iga nädal sõidutas mu mees haiglasse igasuguseid kontrolle tegema.

Ime kombel pidasid poisid vastu seitsmenda kuuni ning sündisid väikeste probleemidega – mis õnneks nüüd kõik kadunud. (Jah nad on küll arengust veidi maas, aga enneaegsete puhul on see täitsa normaalne.)

Õnneks on lapsed terved ja see on minu silmis siiski kõige olulisem..

..aga siis tuleb see väike “aga”, mis mulle kohutavaid süümepiinu teeb. Nimelt on minu enda tervis täiesti ..masendav. Olen 25 aastane, olin enne lapsi terve, sale ja rõõmsameelne. Nüüd aga +60 kilo raskem, diabeedi, südame- ja vererõhu, autoimmuunsete, hormonaalsete probleemidega ennast vihkav naine. Arstid laiutavad käsi ja jagavad tablette välja ja ütlevad, et söö vähem ja tee trenni ehk läheb paremaks. Ja sööngi vähem ja teengi trenni – isegi abikaasaga koos. Aga midagi paremaks ei lähe.

Ja tänu sellele tulevad pähe igasugused mõtted, mida mul on isegi häbi tunnistada..ja see reaalselt ei aita üldse kaasa vaimsele ja füüsilisele olukorrale.

Tean, et sellises olukorras mu eluiga vist väga pikk pole. Üritan siiski hoida positiivset maski oma laste ja mehe ees, aga sisemiselt olen küll täielikult läbi.

Kuidagi imelik on mõelda, et kaks kõige imelisemat loomingut minu elus on tegelikult minu enda elu täielikult ära rikkunud. Aga vähemalt ema, mitte lapsed, I guess.

Aitäh lugemast, mul oli seda vägagi vaja kellelegi jagada.

Esiteks sulle tublisti vastupidamist – kaksikutega pole kerge, tean seda omast käest.
Üks asi tee enda jaoks kindlasti selgeks – sa pole üksi. Sul on pere.
Teiseks, aastatega läheb lapsevaev kergemaks.
Ja nüüd – ruttu arsti juurde, sellise arsti juurde, kes teeb sulle täiskomplekti uuringuid. Ja uuringute tulemusel määravad korrektse ravi – vastavalt uuringu tulemustele. Kui õige raviskeem on peal, saad suhelda mõne füsioterapeudiga (mitte isehakanud tobeda fitnessnõustajaga, vaid reaalselt taastusravivõimlemist õppinud spetsialistiga).
LISAN juurde – ma vahepealseid vastuseid ei näinud, sain veidi targemaks, sul on kompleksravi juba peal.
Hea oleks ka psühholoogiline nõustamine. Ilmselt keskendusid sa laste kandmise ajal tohutult ainult sellele, et lapsed sünniksid terved, nüüd on aga aeg vaadata, et kohtuksid ka lastelastega 🙂
Positiivne mõtlemine on enam-jaolt läbinisti tobe soovitus, aga hetkel peaksid keskenduma pigem nendele asjadele, mis on tõesti hästi ja sealt väikesete sammudega edasi astuma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Räägitakse, et poeg toob ilu, aga sama siin, olin enne nooruslik, sale. Nüüd ujumisrõngaga vaalake, kaalu nii palju polegi, aga kõht läks käest ja jäigi suur ette. Rinnad on inetamise lõpetades ka raudselt no comments. Jah, see mõjub meeleolule, lisaks kõlad sa läbipõlenuna. Laste saamine ja eriti kasvatamine pole alati lust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oeh, kurb lugeda. Tahaks öelda, et olen samas paadis, aga teises otsas. Minul lõi pärast rasedust välja kilpnäärme ületalitlus, mis avastati kui laps oli 6-kuune. Olin selleks ajaks mitu kilo kõhnem kui enne rasedust (enne 55kg, sünnitama minnes 66kg, 6 kuud pärast sünnitust 51kg). Algul arvasin samuti, et uus elurütm ja magamata ööd ja kärutamised kaalulanguses süüdi, kuniks siis ikkagi enesetunne viletsaks läks ja diagnoosi sain. Mis aga juhtus? Tekkis meeletu hirm paksuks minna, kuna selle ravimiga oli kaalutõusu „oht“ olemas. Mul oli samuti pubekana esinenud anoreksiat ja nüüd, väikelapse emana, pea 30-aastasena, sattusin jälle sellesse auku – hirm kaalutõusu ees, piiratud toidukogused ja meeletu trenn. Ehk siis minu häda on vastupidine – alakaal ja ületreening. See on sama laastav, aga ma ei suuda sellest välja tulla. Olen kaotanud oma mensturatsiooni, seksiisu, hea tuju ja palju muud. Ma ónneks suudan enamvähem normaalselt süüa ja kaal ei lange (enam), aga teen nii palju trenni, et see ka ei tõuse (hirm) ja olen ikkagi tugevalt alakaaluline. Ehk siis ka minu viis lapse saamine „auku“, milles ma siiani siplen. Sellele vaatamata, arusaadavalt, on mu poiss mulle maailma armsaim ja kalleim varandus, lihtsalt ma vihkan ennast oma nõrkuses…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav küll, et kui siin varem on olnud teema, et mõne naise tervise viibki rasedus ja sünnitus ära, oli üks suur miinustamine ja ei usutud.
Tuttaval eemaldati kilpnääre sellega. Ei tea, et diabeediga elu lühem on, kui teistel inimestel. Diabeeti on aina rohkem ka juba väikelastel. Saavad ka hakkama ja elavad nii nagu teised. Ainult, et tülikas on mõõtmine ja vastavalt sellele süüa või ei ja mida.

Please wait...
Näitan 23 postitust - vahemik 1 kuni 23 (kokku 23 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Haige peale laste saamist