Teema: Haige vajadus koguda

#3516089:

oleneb, kus vanemad elavad.
väljaspool suuremaid linnasid on pakkujaid vähem, hinnad kallimad, lisaks transpodritasud suuremad.
eelmine aasta visaksin oma ema korterit tühjaks. 3 tuba, kõik kraami pilgeni täis. läks 3 suurt konteinerit, 400 tükk. lisaks ühe eest trahv et liiga suur kuhi peale sai, lisaks kümneid järelkärutäisi. mul läks 2500 tuuri korteri tühjaks saamine, kui võtan arvesse ka bensiiniraha, käru rendi ja selle, et pidin palgata puhkusepäevi võtma.

Ole tänulik, et sulle üldse midagi pärandati, mitte ära virise. Kui ei meeldinud, oleks võinud ju ka pärandist loobuda.

#3516265:

#3516089:

oleneb, kus vanemad elavad.

väljaspool suuremaid linnasid on pakkujaid vähem, hinnad kallimad, lisaks transpodritasud suuremad.

eelmine aasta visaksin oma ema korterit tühjaks. 3 tuba, kõik kraami pilgeni täis. läks 3 suurt konteinerit, 400 tükk. lisaks ühe eest trahv et liiga suur kuhi peale sai, lisaks kümneid järelkärutäisi. mul läks 2500 tuuri korteri tühjaks saamine, kui võtan arvesse ka bensiiniraha, käru rendi ja selle, et pidin palgata puhkusepäevi võtma.

Ole tänulik, et sulle üldse midagi pärandati, mitte ära virise. Kui ei meeldinud, oleks võinud ju ka pärandist loobuda.

kust sa võtad et mulle midagi pärandati? võibolla tead midagi, mida mina ei tea..
see näitab millises naivistlikus maailmas inimesed elavad – nad ei tea, kui psüühiliselt haiged on kogujad, nad ei tea, et sageli peavad lapsed vanemaid ülal, nad ei tea, et vahel on valida, kas võtta ennast töölt lahti ja sitta visata või maksta kellelegi suurt valuraha.
kui sa ei tea, missugune suur probleem see paljudes peredes on – ole hea ja ära siin ärple.

#3516028:

Kusagilt on meelde jäänud, et nii teevad roti aastal sündinud inimesed (1948, 1960, 1972, 1984, 1996, 2008). Tõsi?

Kõik rotid muidugi ei kogu. Lihtsalt kogujate seas olevat rotte suhteliselt palju.

Mina olen roti aasta inimene ja kogun ainult seda, mida mul parasjagu vaja on. Toitu ei osta üleliia kokku ja püüan olla säästlikum. Ajakirju ostan poest, loen läbi ja viskan ära. Riideid ostan soodsalt, teen paar korda aastas kiirpuhastuse riidekapis ja viin üleliigsed asjad taaskasutusse.

Minimalist minust iialgi ei saa, aga hullumeelne koguja ma ka ei ole.

Ei ole ju haiglane kogumine vaid koguja enda asi kui sellega riskitakse tulekahju tekitamise ning kahjurite liigvohamisega, topitakse neid asju pidevalt perele/sõpradele (kindlasti on keeldumise korral suur draama ja krokodillipisarad ka, et “kuidas siis minu kogutud aarded teile pepsidele ei kõlba?”), pärast surma tekitatakse kellelegi kohustus kogu selle prahiga tegeleda (ükskõik kas see on pereliige või sotsiaaltöötaja vms). Kõige hullem muidugi see kui samas kodus elab veel laps, neile tekitatakse lisaks ohtliku elupinnale ka see häbitunne oma kodu ees – kunagi ei saa sõpru külla kutsuda, kui keegi ikka juhuslikult teada saab, siis oled naerualune jne. Raske aja üle elamine/vaimuhaigus ei ole ettekääne olla nii isekas!

Minu vanavanemad olid sellised kogujad, samuti olid alles 50ndatest pärit ajakirjad, vanad riided ja lihtsalt kola. Positiivse poole pealt, nad vähemalt hoidsid neid asju natuke eemal, ise elasid peamiselt esimesel korrusel ja asjade hunnikud olid teisel korrusel, kuuri all, õues. Kui nad juba nii vanaks jäid, et teisel korrusel enam ei käinudki, siis hakkasime salaja asju ära viskama ka. Alguses küsisime, aga midagi ei lubatud visata, kõiki asju võis ju kunagi vaja minna. Samas olid nad ise sellised, et eelistasid kanda kogu aeg samu riideid ja kasutada samu asju. Riideid võisid neil seljas ära laguneda, aga ei võtnud uut ja tervet asja kasutusele. Paraku tuli neid riideid ka salaja käibelt kõrvaldada, kui nad asjad pesta andsid, mis käis ka natuke vastu tahtmist, siis väga katkist asja enam tagasi ei saanud lihtsalt.
Ma arvan, et see võis osaliselt olla seotud nõukogude ajaga, aga osaliselt ka sellega, et vanadel inimestel on teistsugune ajataju. Näiteks meenub, et vanaisa ütles ühe 70ndatel soetatud asja kohta, et see on peaaegu uus, st alles ostetud, kuigi tegelikult oli juba ligi 40 aastat möödunud. Aga tema jaoks oli see nagu alles olnud ja ta ei tahtnud nii uut asja ära visata.

#3516341:

#3516329:

Ma arvan, et see võis osaliselt olla seotud nõukogude ajaga, aga osaliselt ka sellega, et vanadel inimestel on teistsugune ajataju. Näiteks meenub, et vanaisa ütles ühe 70ndatel soetatud asja kohta, et see on peaaegu uus, st alles ostetud, kuigi tegelikult oli juba ligi 40 aastat möödunud. Aga tema jaoks oli see nagu alles olnud ja ta ei tahtnud nii uut asja ära visata.

Osade asjade ja ajakirjadega on seotud ka nostalgia. Mina ei luba suvilas ära visata 90-ndate ajakirju – aga ma ka sirvin neid vahel ja nii nostalgiline on, ajakiri Magneet, Loomingud … Minu lapsepõlves olid samasugused ajalehepakid mingite vanade ajalehtedega, paljud neist venekeelsed, kuid ometi huvitavad, seas oli aga ka eestiaegseid Mareteid ja vaatasin neid suure huviga. Vanad asjad huvitavad mind üldse keskmisest rohkem.

Veel – osade esemetega seostub midagi, üks kapp sealsamas suvilas on täis vanaemade asju – olen suurema osa neist ära visanud, aga midagi on ikka alles, vanaema kampsun, mida ta kandis, kui jalutamas käisime jahedatel õhtutel, paar ema suvekleiti, mis tekitavad mälestusi … asjad on nagu mingid mälestusekandjad ning kapp on nagu kodune muuseum. Jah, see on ilmselt haiglaslik, kui arvatakse, et 30 aastat vanu rõivaid veel vaja võib minna, kuid alles hoidmiseks võib ka teisi ajendeid olla.

Absoluutselt, ega keegi ei taunigi vanade asjade alleshoidmist, kui need on terved ja kasutusel või siis tõesti mälestusesemed. Meie vanavanematest jäi ka palju sellist alles, mis on praeguseks üle 100 a vana ja seotud nende esivanematega. Aga kõikidest asjadest ei saa ka mälestusesemeid tekitada, vorstinahad ja üle 40 katkise ämbri, nagu siin näiteks toodi, on ju konkreetselt prügi.

Minu tarbimisharjumusi muutis ühe vana lagunenud maja tükkhaaval tühjakstegemine, sisu sorteerimine ja utiliseerimine. Jõudis kohale, et ainult mõne aastaga saab näiteks tekstiilidest kompost (kui katus juhtub kapi kohal läbi sadama) jne.
Huvitav – kui sama “kõik on kaduv” kogemust pakkuda kogujale? Võõras kodus. Kas see mõjuks samamoodi kui mulle (kes ma peale seda kõik oma kasutud asjad uuskasutusse vedasin)? Või tõeline koguja tassiks objektilt poolkõdunenud kraami hoopis enda juurde?

#3516258:

#3516007:

aga tasub viisakalt mõista anda, et pärast tema surma tuleb tellida prügivedamisteenus, mis ei ole odav – et ta peaks selle võrra paartuhat rohkem ‘kirsturaha’ koguma viisakusest.

Eriline mats. Sellisele “mõistaandjale” ei pärandaks üldse mitte midagi.

Kas sa pead seda tõesti ähvarduseks? Mulle on ka ühe sugulase kohta ähvardatud, et see nagunii ei päranda emile midagi – ma mõtlen, et puhas õnnistus oleks, kui ei peaks pärast seda raamaturiiulitega vooderdatud elamist sorteerima. Ja need on kõigest raamatud, mitte prügi!

#3516258:

#3516007:

aga tasub viisakalt mõista anda, et pärast tema surma tuleb tellida prügivedamisteenus, mis ei ole odav – et ta peaks selle võrra paartuhat rohkem ‘kirsturaha’ koguma viisakusest.

Eriline mats. Sellisele “mõistaandjale” ei pärandaks üldse mitte midagi.

Milline rõõm oleks, et ämm ja äi jätaksid oma vara mehe vennale! Väga hea mõte, hakkamegi mehega vihjama, kuna vend elab lähedal ja elamine väike. Et tehku kohe testament ära, et ei tekiks vaidlust. Suured tänud nõuaande eest.

#3516536:

Mulle jääb küll tunne, et mõni on ikka väga kiire diagnoosi panema, kui kõike, mida kohe ja praegu enam vaja ei ole, ära ei viska, siis oledki koguja. No nagu eespool see kastruli ja koerajoogikausi näide. Kohe laksaki sain diagnoosi ära, aga tegelikult pole ju põhjust. Muidugi on olemas ka haiged kogujad, arvan aga, et paljud peavadki kogumiseks just seda säästlikku, tarbimisele vastanduvat eluviisi, kus elukogemuse baasilt teatakse, mis asju umbes võib kunagi vaja olla ning siis neid hoitakse mõnda aega alles. Saiakotisulguritest ja hallitavatest riietest ma muidugi ei räägi ning ka mitte kuuridest, kuhu midagi sisse enam ei mahu. Mõistlikkuse piires!

Paraku sa siiski kaldud nende kogujate hulka, kellest siin räägitakse ja kelle lapsed oma kodu häbenevad. Vanad potid-pannid, ajakirjade hunnikud ning kapitäis vanaemade riideid – nii see algab ja vanusega aina süveneb. Lase minevikust lahti. Inimeste mäletamiseks ei pea ometi aastakümneid vanu riideid kapis hoidma.

#3516258:

#3516007:

aga tasub viisakalt mõista anda, et pärast tema surma tuleb tellida prügivedamisteenus, mis ei ole odav – et ta peaks selle võrra paartuhat rohkem ‘kirsturaha’ koguma viisakusest.

Eriline mats. Sellisele “mõistaandjale” ei pärandaks üldse mitte midagi.

see teema ei olegi pärandamisest. see teema on sellest, kuidas hakkama saada vaimse häirega pereliikmega. enamus vaimse häirega inimesi, ma usun, niikuinii ei jäta endast mingit väärtuslikku pärandust maha.
küll aga on nad meie enamd ja vanaemad või muud lähedased nimesed. ja meie kohustus o nendega lävida, aidata neid elus hoida ja peale surma nende tekitatud laga ära koristada.
mina tegin seda selle pärast, et kohalik sotsiaaltöötaja seda tegema ei peaks. oma ema mälestuse nimel – et teised ei klatšiks pärast tema surma teda ja tema haigust taga.

jube lugeda, et on aruteluteema vaimsest haigusest ja kuidas pärast surma inimese tekitatud prügimäest lahtis aada, ja siis hüppavad urga tagant päranduseotsijad välja.
kui teie vanemad jätavad teile päranduse, siis good for you. aga mine rääkide sellest oma heade perede päranduseteemas, palun.

#3516226:

Koera võtsite, aga koerale korralikku joogikaussi enam osta ei jõudnud? Sa oledki see ehe sitakorjaja. Enamus inimesi ei lepiks eales sellega, et mingi katkise varrega kastrul keset hoovi koera jooginõuna vedeleks.

No ja see “korralik” joogikauss keset hoovi vedelemas kuidagi kaunistab ümbrust või?

#3516721:

#3516549:

Paraku sa siiski kaldud nende kogujate hulka, kellest siin räägitakse ja kelle lapsed oma kodu häbenevad. Vanad potid-pannid, ajakirjade hunnikud ning kapitäis vanaemade riideid – nii see algab ja vanusega aina süveneb. Lase minevikust lahti. Inimeste mäletamiseks ei pea ometi aastakümneid vanu riideid kapis hoidma.

No vot, näe, kes siin eespool arvas, et keegi ei tauni lihtsalt vanade asjade alleshoidmist, kui neid saab kasutada või on mälestusesemed ???? Taunivad ikka küll ja lahterdavad ja diagnoosivad mis kole. Sest nad teavad, kuidas on õige – vana kastrul tuleb ära visata ning järgmisel päeval või nädalal või kuul minna poodi ning osta see õige, paberitega toidukauss.

Eks see sõltub sellest ka, kaua sa hoiad neid asju alles, enne kui kasutama hakkad. 10a (suvaline näide) hoida vana katkist kastrulit igaks juhuks ja siis avastada, et saaks koerale jooginõuks anda on minu arust liiga pikk aeg. Ma kujutan ette, et selline asi annab kogujale veel kinnitust ka, et tema teguviis kõikide asjade alles hoidmisel on õige.

#3516253:

Siis oleks see mõne muu kasutuse leidnud. Mees on pidevalt hädas, et kuhu lasta motika õli, käib ja võtab minult korralikke kausse selleks … siis oleksin talle selle kastruli ette torganud.

Ja pärast kaussi või kastrulisse laskmist teeb ta selle õliga mida? Valab kanalisatsiooni? Teeb lõket? Meil lastakse õli keeratava kaanega purkidesse, suletakse purgid korralikult ning viikase ohtlike jäätmete kogumispunkti. Kui õli väljalaskmiskoht on liiga madalal, nii et purki lasta ei saa, siis võetakse auto akanapesuvedeliku kanister, lõigatakse keskelt pooleks, lastakse sinna ja sealt valatakse siis purki. Milleks teda kaussi või kastrulisse valada, sellest ma küll aru ei saa. Neid ei saa ju nii sulgeda, et kannataks transportida ja lahtise õliga ei ole ju midagi teha.

#3516765:

See oli ju üks näide. Ma tõesti ei tea ja ei soovigi teada, mida ta selle õliga edasi teeb. Põlema igal juhul ei pane ja kanalisatsiooni loomulikult ka ei kalla. Kuidas see teemasse puutub?

Lihtsalt jagasin soovitust, kuidas õliga on mõistlikum toimetada ilma kausse rikkumata. Ohtlike jäätmete hulka tuleb ta viia niikuinii, kui vähegi keskkonnast hoolid. Ja purke tavaliselt jääb majapidamises üle ka niikuinii.