Teema: Haige vajadus koguda

#3516769:

#3516765:

See oli ju üks näide. Ma tõesti ei tea ja ei soovigi teada, mida ta selle õliga edasi teeb. Põlema igal juhul ei pane ja kanalisatsiooni loomulikult ka ei kalla. Kuidas see teemasse puutub?

Lihtsalt jagasin soovitust, kuidas õliga on mõistlikum toimetada ilma kausse rikkumata. Ohtlike jäätmete hulka tuleb ta viia niikuinii, kui vähegi keskkonnast hoolid. Ja purke tavaliselt jääb majapidamises üle ka niikuinii.

No tänan, aga ma arvan, et mu mees ei vaja su soovitusi. Ta on vägagi keskkonnateadlik inimene. Muide, ka sina või sinu mees kogute siis ju rämpsu (selle teema valguses ja kriteeriumite järgi) … purke ja aknapesuvedeliku kanistreid, vaevalt et teil alati just siis see kanister või purk tühjaks saab, kui vaja õli lasta 🙂

Olen 43-aastane ja suurema osa oma elust olen olnud koguja.
Lapsepõlves mitte, see oli mul muretu. Siis aga tuli talongiaeg ja meie perekonda laastas see rängalt. Talonge jagus, aga kaupa mitte. Osadele nagu jagus rohkem. Mu vanematele oli see raske ja murelik aeg. Selle perioodi lõppedes sai minust puberteediealine koguja. Kogusin ühte kappi tulevase elu tarbeks olmeasju, tarbekaupa. Käterätikuid, lusikaid, kausse, voodipesu, jne. See andis mulle nagu kindlustunnet.
Tagantjäreletarkusena arvan, et raske aeg vallandas minus pesitsenud koguja.
Oma perekonna lõin mehega, kes elas tänases päevas. Ema-isa hoole alt astusin ellu, kus valitses suhteline ja pisteline vaesus. Kõike mu senikogutust läks vaja, meil polnud millegi ostmiseks raha, samas sai seda mõttetuste peale omajagu laristatud. Mu kogumine sai muudkui hoogu juurde – tekid, padjad, tassid, karbid… Jah, tühjad karbid, võikarbid, juba hakkasin pahna ka alal hoidma. Periooditi viskasin enamuse kolast minema, mingil hetkel alustasin kogumisega jälle otsast. Lapse sünniga sai alguse riiete kogumine. Kui kooselu 15 aastat hiljem otsa sai, hakkasin varuma ka toitu.
Jah, ma olen vaadanud saiaklõpatseid selle pilguga, et korjaks kõik kokku, jäätisepulki kogusingi. Beebitoidupurke, et nii nunnu oleks moos sisse panna, aga kui moosi tegin, siis panin ikka suurematesse purkidesse. Kuna armastan lagedamat elamist, siis asjade kogumisega päris nurka end ei mänginud – kui kappidesse ei mahtunud, siis hakkasin otsast jälle vähendama. Aga siiski pidi asju varuks olema, see oli minu tagala ja turvatunne. Lõngad, heegelnõelad, niidirullid, isegi piimakanistrid, juhuks kui peaks kuskilt vett tooma või kuskile vett viima. Kuhu ja miks?? Täielik narrus, hooti sain sellest aru, aga hooti mitte.
Abiellusin mehega, kes sai kiirelt aru, et mul on vahelduva eduga kogumiskiiks, tema ütles, et ma ei pea enam muretsema ja varuma, küll tema juba hoolitseb, et kõik oleks olemas sel hetkel kui asja reaalselt vaja on. Mõned aastad läksid siiski mööda vahelduvvarumise tähe all, aga üha sagedamini hakkasin asju sorteerima ja ära viskama, ilma et uusi asju peale oleks tulema hakanud. Uus mees toetas omaalgatuslikult ka mu last eelmisest kooselust ja selle nägemine võttis mu pinged täiesti maha. Pahna viskasin viimseni minema, edasi juba müüsin maha “igaks juhuks” asjad, siis need, mida kasutasin üliharva. Viimasena andsin ära riided, mida ei kandnud. Ja tunnistasin endale, et see kogumine on tõesti haiglaslik. Juba hulk aastaid viskan/annan/müün ära kõike, ei pane midagi hoiule. Kuigi käsi vahel nõksatab pakendiprügi kohal, et “oot, seda šašlõkiämbrit võiks vaja minna, paneks autosse, kui äkki pohlametsa satun”, aga siis tuleb mõistus koju ja ütleb, et ei satu niisama juhuslikult kuskile ja ämber läheb prügisse.
Rõõmus ja stabiilne elu hoiab selle haiglasliku kogumise üsna kontrolli all ja eks ma ise proovin hoolega vanu mustreid muuta.
Kolme erandiga.
1) luban endale mõistlikkuse piires lastele soodusmüükidelt ette varuda riideid ja jalanõusid, aga mitte rohkem kui kahe suuruse jagu. See süsteem toimib päris hästi ja mulle meeldib, hea muretu on. Mõne asja saab küll kasutamatult maha müüa, aga tavaliselt läheb ikka täkkesse.
2) mõne kuu jagu toiduaineid ja esmatarbekaupu võib varuks olla. Selle kiidab abikaasa ka heaks, pealegi ma ei hullu enam ega tassi kuhjade kaupa tatart ega WC-paberit kokku.
3) raha. Korjan digikassasse ja laste arvetele. Aga mitte paaniliselt ega koonerdades. Niipalju ma ennast juba tunnen, et saan aru, kuidas rahasummade kasv kasvatab mu rahulolu ja turvatunnet veelgi, aga ohjan ennast ja ei hakka hullunult kõike kõrvale panema. Luban endale elu juba täna, mitte ei varu tundmatu ja võimaliku raske tuleviku tarbeks.
Loomulikult ma pelgan, et vanana või saatuselööke saanuna võin muutuda kogujaks, kes koju prahi sisse käike teeb ja kes magab pahnapesas, aga samas loodan, et probleemi teadvustamine praegu aitab mul tulevikus normaalne olla. Viimastel aastatel on kodus meeldivalt lage küll ja vahel suunan isegi meest asju vähendama. Ta on hea teenäitaja olnud, müts maha tema ees.

meie ostsime 9 aastat tagasi kogujatest abielupaari maja. koguja-meespool oli lahkunud, aga proua oli elus. proua ei tulnud enam iseseisvalt toime, üks tütardest võttis ta enda juurde elama ning proua müüs maja meile. kommentaari kirjutan sellepärast, et proua kolis oma kodust tütre juurde pool aastat enne majamüüki ning kodust ära kolides, jäi ilma kõigist kogutud asjadest. keegi ei käinud neid asju hiljem proua jaoks küsimas, järelikult proua oli võimeline uues elukohas ka ilma nende asjadeta toime tulema.
kui maja ostsime, siis proua lapsed lasksid oma vanemate kogutud prügi konteinerites ära viia.
meie aga leidsime veel viiel järgneval suvel aias kaevates, maa sisse peidetud asju: purke naeltega, autokumme, taldrikuid, mõned karahvinid. mis majja ja garaaži ei mahtunud, oli hoiule pandud maa alla.

#3516805:

Ehk siis minu hinnangul, kui sa jätad katkise ämbri alles, et teha sellest õue lillepott, siis see on minu arust ok, aga kui sa jätad katkise ämbri ja järgmised 40 katkist ämbrit igaks juhuks kuuri alla ilma konkreetse eesmärgita, siis see on haiglane kogumine.

Aga miks sa kaks äärmust välja tood? On ka keskmine osa. Kui jätad alles ilma eesmärgita kaks katkist ämbrit, siis see ei ole mõttetu kogumine, sest (vähemalt minu elus) on vägagi reaalne, et mul on neid millalgi vaja, mis sellest, et riiulisse paneku hetkel ma veel ei tea, millal ja milleks.

#3516805:

Minu vanavanematel oli konkreetselt nii, et kuur, kus asju hoiti, oli ise lagunemas ja oleks võinud ära lammutada selle, aga ei saanud, sest see oli ju “vajalikke” asju täis, mida kunagi ei kasutatud.

See on ju hoopis teine olukord ning selles majapidamises ju pole tegelikult ruumi neile asjadele.

#3516805:

Aga siis sa ju oledki selline koguja nagu teemaalgatuses räägitakse ????

Ei, selge-selge, et sa nii arvad, see on ju esimesest hetkest aru saada. Jätad poti kuuri, oled koguja. Viskad ära, oled õige. Lihtne 😀 Lapsevanni oleks ka tegelikult pidanud ära viskama, sest seda kuuri pannes ma ju ei teadnud, et kahe aasta pärast meid õunamahla tegemise vaimustus tabab ning hea on vannis õunu pesta. Muidugi on pahasti ka, et ma olen alles hoidnud korgiga klaaspudeleid, oleks ikka pidanud ära viskama ning õunamahla tegema hakates neid hoopis poest ostma.
Ole nüüd ikka mõistlik selle lahterdamisega, onju. Piir ettenägelikkuse ja kogumise vahel on ikka hoopis teises kohas kui seal, kus sina arvad. Ei pea teadma täpset tulevast funktsiooni esemele, teatava elukogemuse baasilt on võimalik enam-vähem arvata, mis asju vaja võib minna.

Minu vanaisa viimastel aastatel vanuses 94-96, ka korjas oma korterisse kõike endale huvitavat, mida sai. Kuna käisime iga päev, siis vaikselt saime välja toimetatud. Õnneks ta sööki ei korjanud, ainult toole, elektroonikat ja raamatuid. Kaks tooli on mul seni alles, mis ta Õismäe ehitamise algul sealt kuskilt tänavalt leidis prügikasti juurest. Spets kõpitses muidugi.

Mina aga ostan teatud teemaga pabersalvrätte hullunult, olen öö otsa ebays jms kohtades oksjonitel istunud ja vahetult enne lennuki väljumist taksoga veel kuskil pudupoes käinud. Võin osta neid ka viimase raha eest. Mul on neid umbes 600 erinevat pilti, kolmes erinevas suuruses. Samas ma kasutan neid, see pole seisev kogu. Otsast kasutan, otsast ostan.

#3516721:

No vot, näe, kes siin eespool arvas, et keegi ei tauni lihtsalt vanade asjade alleshoidmist, kui neid saab kasutada või on mälestusesemed ???? Taunivad ikka küll ja lahterdavad ja diagnoosivad mis kole. Sest nad teavad, kuidas on õige – vana kastrul tuleb ära visata ning järgmisel päeval või nädalal või kuul minna poodi ning osta see õige, paberitega toidukauss.

Sul pidi ju olema majatäis kingitud joogikausse, miks sa siis veel poodi pead minema?

#3516948:

#3516933:

Sul pidi ju olema majatäis kingitud joogikausse, miks sa siis veel poodi pead minema?

No loomulikult olen ma ju ka need kingitud kausid ära visanud, eksole. Et õigesti käituda ???? Ja siis lähen ostan uued.

#3516839:

Ma olen enam kui kindel, et inimesel, kes jätab igaks juhuks kaks katkist ämbrit alles, ei ole need ainukesed sellised asjad ja pärast surma saavad tema lapsed ka samasuguse teema perekooli teha.

Noh, ma pakun, et sa ei peaks end eksimatuks pidama. Minu puhul see küll paika ei pea, et ma metsikuid koguseid asju kogun või koguma hakkan. Aga mis ma ikka siin patran, sa ju tead paremini nii seda, mida ma alles hoida tohin kui kõike muud minu harjumustest.

Ma tõesti ei tea rohkem sinu alles hoitud asjadest, kui need, mis sa siin oled üles loetlenud, aga su mees kurjustab sinuga pidevalt selliste asjade alles hoidmise pärast, seega tema vast teab paremini. Kujutad ette, et teemaalgataja ja teiste kommentaarides toodud näidete puhul on need kogujad ise ju samuti arvanud, et nemad on ettenägelikud ja mõistlikud inimesed, mitte kogujad. Ja peavad oma lähedasi hoopis ebamõistlikeks, kes käsivad täiesti korralikke asju ära visata.

#3516957:

…, aga su mees kurjustab sinuga pidevalt selliste asjade alles hoidmise pärast, seega tema vast teab paremini.

Võib olla nüüd väike arutlus või argumendid, et miks sa arvad, et just mu mees teab paremini, mitte mina? Ehk et miks sa eeldad, et mu mehel on õigus, kui soovib eset ära visata, mitte minul, kui ma hindan, et eset võib vaja minna? Veider mõtteviis sul. Moodsalt öeldes lausa seksistlik. Aga tead, head ööd.

#3516977:

Ma ju kirjutasin, et mina ei teagi, mida sa hoiad, aga su mees teab. Ja see, et kas mees teab sinust paremini või mitte – koguja seisukoht ju saabki olla ainult see, et alles hoidmine on õige.

Mhmh. Ja koguja seisukoht on ju vale, per se. Mees teab 🙂

#3517001:

Aga mõtle sellele, sa tood oma kodurahu ohvriks vanade katkiste asjade alleshoidmise nimel.

Kuidas see teemasse puutub? Luba, et ma otsustan oma kodurahu üle ikka ise. Minul ega mu abikaasal olulist, tähtsat probleemi pole (konflikte esineb igas pereelus), küll aga paistab sinul selle teemaga probleem olema.

#3516865:

Õnneks temal seda päris sodi korjamise kommet küll polnud, aga samas, kui sõber kolis ja tahtis näiteks vana aga villase vaiba välja visata, läks tõi selle ära, lõikas tükkideks, tegi servad korda, puhastas ja pesi ning tegi koertele nendest pesad. Sama sõbra katkise sangaga suurest keedupotist tegi ägeda roostevabast terasest nõu, kus grillitarvikuid hoida – sangad maha, läikima, grillmajja seisma ja valmis.

Sellist teguviisi ei nimetata mitte prahi kogumiseks, vaid taaskasutuseks. Kas tõesti on oluline, et ta need koerapesad ja grillitarvikute nõu oleks poest ostnud? Siin teemas kaldutakse juba kogumiskire vastasseina – tarbimushullusesse. Jätta katkine ämber alles, et teha sellest õue lillepott, pole mitte hädapärast OK, vaid on aruka, loova ja mõistlikkuse piires tarbiva inimese teguviis. Tarbimishull viskab kõik minema ja siis läheb ostab poest kõik uued asjad. Natuke tervet talupojamõistust võiks ikka alles olla, mitte siin üritada selgeks teha, et koera joogikausiks kõlbab ainult poest ostetud uus “korralik” joogikauss, millel on kleeps kirjaga “koera joogikauss”. Ühtegi muud anumat sel eesmärgil kasutada ei tohi. Ajuvaba juba. Ja ei, ma ei räägi 47st katkisest ämbist, ma räägin mõnest katkisest ämbrist – eriti kui ilmselgelt on tegu inimesega, kel mõte jookseb ja oskab vanu asju taaskasutada, ilma et neil silt “lillepott” või “õunte pesemise vann” tingimata peal peaks olema.

Päris hea teema, naerda saab ka vahepeal.
Minu vanemad on üle 80. Samuti rasket elu näinud, mõlemad vaesest perest pärit, sõjaaja üle elanud lapsena. Olid tavalised nõukaaegsed kodanikud, ei mingeid juhtivaid töökohti ega tasuvaid tutvusi. Kui tuli krooniaeg, kaotas isa kõik, mis ta suure vaevaga meie, laste jaoks kogunud oli (raha siis). Praegu peale pensioni muid sissetulekuid pole.
Ja nemad samuti väldivad tarbimishullust. Väga palju asju on alles hoitud, mida võib vaja minna, millest midagi teha saab, mida võib veel kasutada… Kui see minu teha oleks, viskaksin ka üle poolte asjade minema. AGA ma olen ka ära näinud, et tõepoolest võib mitmeid asju vaja minna. Ka mina ei poolda üha uute ja uute asjade ostmist (tunnistan, olen kitsivõitu). Siiski ma ei ütleks, et mu isal kogumismaania oleks. Ma diagnoosi ei loobiks, aga ma kaldun arvama, et tema kodu näeks vist küll samasugune välja nagu siin varem lingitud piltidel, kui ta üksi peaks elama. Ja seda isegi mitte niivõrd asjade kogumise pärast, vaid puhtalt lohakuse pärast. Ta lihtsalt pole võimeline enda järelt koristama, asju ilusti hoidma, neid korralikult ära panema. Temal on küll oht diagnoosiga kogujaks saada, kui kombineerida kolm asja: tema elukogemused, iseloom ja korratus. Muuseas, ka tema on rotiaasta vähk… Talle midagi selgeks ei tee. Ja samas pole ta paha inimene, lihtsalt ta pole hea suhtleja. Aga ta on mu isa ja minu heaks palju teinud, ja ma armastan teda. Sellepärast püüan ka lihtsalt aidata ema nende kodu korrashoidmisega ja olen lppinud, et kord tuleb päev, mil pean ka hakkama hulka asju ära viskama.
Ja ma pigem leian ka, et ma ei pea viskama ära nt ema kapis hoitud nõukaajal ostetud, kasutamata korralikku voodipesu, et siis hingehinnaga uued osta. Milleks? Ma võtan sealt kapist uue linase voodilina. Ja neid katkisi plekk-kausse või vanu kastruleid on tõesti väga hea anda isale tööriistakuuri naelte ja mutrite hoiustamiseks. Ei tea, kas mind ootab ka diagnoos?

#3517026:

#3516865:

Õnneks temal seda päris sodi korjamise kommet küll polnud, aga samas, kui sõber kolis ja tahtis näiteks vana aga villase vaiba välja visata, läks tõi selle ära, lõikas tükkideks, tegi servad korda, puhastas ja pesi ning tegi koertele nendest pesad. Sama sõbra katkise sangaga suurest keedupotist tegi ägeda roostevabast terasest nõu, kus grillitarvikuid hoida – sangad maha, läikima, grillmajja seisma ja valmis.

Sellist teguviisi ei nimetata mitte prahi kogumiseks, vaid taaskasutuseks. Kas tõesti on oluline, et ta need koerapesad ja grillitarvikute nõu oleks poest ostnud? Siin teemas kaldutakse juba kogumiskire vastasseina – tarbimushullusesse. Jätta katkine ämber alles, et teha sellest õue lillepott, pole mitte hädapärast OK, vaid on aruka, loova ja mõistlikkuse piires tarbiva inimese teguviis. Tarbimishull viskab kõik minema ja siis läheb ostab poest kõik uued asjad. Natuke tervet talupojamõistust võiks ikka alles olla, mitte siin üritada selgeks teha, et koera joogikausiks kõlbab ainult poest ostetud uus “korralik” joogikauss, millel on kleeps kirjaga “koera joogikauss”. Ühtegi muud anumat sel eesmärgil kasutada ei tohi. Ajuvaba juba. Ja ei, ma ei räägi 47st katkisest ämbist, ma räägin mõnest katkisest ämbrist – eriti kui ilmselgelt on tegu inimesega, kel mõte jookseb ja oskab vanu asju taaskasutada, ilma et neil silt “lillepott” või “õunte pesemise vann” tingimata peal peaks olema.

Minu jaoks on siin vahe selles, kas koertel oli neid asemeid vaja, kas grillianumat oli vaja, kas õue oligi plaan panna lillepotid ja otsiti sobivaid. Siis on see muidugi mõistlik taaskasutus. Aga kui jätta kõik vanad ja katkised asjad igaks juhuks alles ja võtta veel teistelt peredelt juurdegi, et siis neile rakendust hakata otsima alles, siis see viitab ikkagi kogumismaaniale. Taaskasutust ise pooldan, aga ei salliks sellist olukorda, kus on terve kuur, õu, toad, kapid, panipaigad vms taaskasutust ootavaid projekte täis.

#3516961:

või need on temale lihtsalt liiga ilusad?

ma arvan, et just nii. Sageli vanemad naised, kes tegelikult armastavad väga ilusaid asju, tunnevad, et see pole nende jaoks vms ja kannavad oma jubedaid asju. Mina viskasin ema jubeda pesu minema ja panin asemele uued. Stiil on sama.
See, kes uue kannu ostis – no mis sa sest vanast sinna jätsid, tõstnud ukse taha ja viid minema. Me sõbrannaga viskasime paar aastat tagasi igivanad sulepadjad nii ära, et tema mees (kes ei taha midagi ära visata) ei näinud. Siiani pole ta märganud, et neid patju pole.

#3516237:

#3516212:

Näiteks mina keeldusin ära viskamast ühte vana katkise varrega roostevaba potti. Mees kurjustas ja õiendas, aga aasta pärast võtsime koera ning see kastrul on ideaalne veeanum koerale õue. Miks ma peaksin eraldi mingi jooginõu ostma, kui ma saan minna kuuri ja sealt võtta? Ja selliseid konflikte on meil mehega ikka aeg-ajalt, kus tema tahab kõikvõimalikke purke ja karpe ära visata, mina alles hoida – reeglina aga kasutangi ma neid varsti kuskil. Seega pole ka päris nii, et üldse midagi hoida ei tohi.

Ja kui koera poleks võtnud, seisaks katkine kastrul siiamaani kuuris, et “äkki läheb vaja”?

On olemas selline asi nagu loomingulisus. Loomingulised inimesed suudavad kasutatud mittevajalikust esemest teha midagi, mis on vajalik. Või siis lihtsalt kasutada eset sellel otstarbel, mille jaoks seda tehtud pole.