Kas ei või olla nii, et oleneb, kust kaudu asjale läheneda (Rajaleidja pigem teeb mõned kohtumised, suure haigla (nt TÜKi) neuroloog saadab haiglasse uuringutele)? Väikese ja kõikuva koostööhuviga lapse puhul saab haiglas ilmselt parema pildi, jälgitakse ka interaktsiooni vanemaga jne (passimist on muidugi palju).
Kuna retrospektiivsed uuringud näitavad, et autistidest suudavad iseseisvat elu edukalt elada vaid napp viiendik, on maksimaalne tugi võimalikult varajases eas väga väärtusliku kaaluga hilisema toimetuleku juures.
Mitmed värskemad uuringud ja rahvusvaheline kogemus ütlevad, et autismi võimalikult varajane diagnoosimine ja väikelapse eriteraapiad on kõige paremad viisid lapse olukorra leevendamiseks – seda nii stereotüüpias, sotsiaalsuses kui muudes laiemalt levinud nö autistlike inimeste silmatorkavates tundemärkides. Üks viide teadusuuringutele on ntks siin: https://theconversation.com/therapy-for-babies-showing-early-signs-of-autism-reduces-the-chance-of-clinical-diagnosis-at-age-3-167146
Diagnoosi on reeglina vaja sel juhul, kui lapsel on eriabivajadus. Kui ta tuleb eakohaselt toime ja areneb ootuspäraselt, ei ole see ju oluline. Psühholoogilises mõttes aitab diagnoos aga ka kõrgfunktsioneerivat autisti tema identiteedi ja mina-pildi osas selguse saamisse ning ka sobivama töö- ja/või elukeskkonna loomisele. Suurema abivajadusega lapsele avab diagnoos uksed puude taotlemisele, sobivatele rehaplaanidele ja õigetele ajakohastele abivõimalustele. Ja varajane maksimaalne sekkumine on alati parem kui hilisem, nii lapsel kui ta perel on siit ainult võita. Seega loomulikult – pange ennast asap haiglauuringute järjekorda, te saate kindlasti palju targemaks ning mida varem, seda tänulikum on te laps hiljem teile.
Õnneks on diagnoosimise pädevus ka Eestis arenenud ja sellel tasemel testimise taset on vähe, kus a la pooleaastane ei lalise ja püüa pilku, 2aastane ei reageeri kutsumisele ja ei moodusta lihtlauseid ning 5aastane on piiratud huvidega ja inimsuhetes passiivne – seega kõik klaar ja diagnoosiks puhastverd autist.
Autismi diagnoositakse siiski jah erinevalt. Kliinilised psühholoogid ja ka Rajaleidja meeskond kasutab diagnostikaks enamasti testikompleksi (vaatlus, vestlus ja erinevad mängulised tegevused ja ülesannete lahendamine lapsega) ning intervjuud, küsimustikke lapsevanemaga ja õpetajaga. Haiglauuringutel jääb eeltoodu paika selle vahega, et sealne vaatlus on tänu pikemale kohalolule vahetum, dünaamilisem ja mitmekülgsem ning vastavalt spetsialistile kasutatakse lisaks alternatiivseid teste laste arenguhäirete täpsemaks hindamiseks ja potentsiaali prognoosimiseks. Lisaks käitumuslikele mõõtmetele lisanduvad haiglas ka erinevad MRI jm uuringud, mis mõõdavad ka ajus toimuvaid füüsilisi protsesse ja reageeringuid erinevatele stiimulitele.
Tulemuseks on see, et pärast uuringuid te teate üsna üksikasjalikult oma lapse tugevaid ja nõrku külgi võrreldes eakohase arenguga ning saate sellele vastava rehaplaani just tema jaoks vajalike eriteenustega. Eriteraapiad ja -treeningud on alati kallid, teile tuleksid need riigi kulul.
Eripedagoogi (ja vajadusel logopeedi toele) on väiksele autistile kindlasti abiks ntks tegevusteraapia, kus arendatakse erinevaid käelisi ja sensomotoorseid tegevusi, luuakse tööriistad paremaks õppetööks, sobiva keskkonna kohaldamiseks jmt. Sõltuvalt lapse vajakajäämistest ka sotsiaalpedagoog, spetsiifiline sensomotoorne treening, füsioterapeut jmt.
Kui autistlik laps on iseseisev, ümbritseva osas huvitundev ja lahtise peaga, siis kindlasti proovida teda kohaldada tavalasteaeda/tavakooli. Kui vajab keskmisest suurema sobitusega keskkonda (sh ntks sarnase temperamendiga klassikaaslasi), suuremat erituge õppimisel, siis esialgu on talle targem valik kindlasti erikool, kus komplekssed võimalused on palju suuremad ja õpetajad erialaselt kogenumad ja kompetentsemad. Häid spetsialiseerunud erilasteaedu ja koole on Eestis õnneks mitmeid.
Soovin edu ja kannatlikkust sel vapral teekonnal!
