Tere,
mul on mure lärmakate naabritega. Elame elukaaslasega üürikorteris ja ülemisel korrusel elab noor pere kahe lapsega. Oleme oma korteris elanud juba üle aasta aja ja selle aja jooksul pole olnud ühtegi sellist päeva, kus saaks lihtsalt rahus ja vaikuses kodus olla. Probleem on siis selles, et lapsed ei tee päeval mitte midagi muud, kui ainult jooksevad, hüppavad, mängivad palli jne. Kuna see on puumaja, siis kostub see kõik alla väga kõvasti. Kindlasti paljud mõtlevad, et need on ju lapsed ja see on normaalne, aga me oleme juba üle aasta siin elanud ja ausalt ma olen suures stressis, sest ei kannata seda enam välja. Elukaaslane on ka kahel korral käinud viisakalt rääkimas, et äkki oleks võimalik vähemalt hommikuti vaiksemalt olla, sest me tõesti ei tõuse nii vara nagu nemad, aga see ei ole mõjunud. Ilmselt on nad meie peale nüüd ka vihased, et julgesime midagi ütlema minna, sest isegi tere enam ei öelda. Tahakski teada, kas selle vastu saab üldse midagi ette võtta või on ainuke võimalus uue korteri otsimine?
Teema: Häirivad naabrid
Oh oleks kõik lapsed sellised aktiivsed liikujad. Kahjuks enamik lapsi istub oma nutitahvlis või telefonis.
Aga kui spetsialistilt ärevuse ja unehäirete abi ei saanud, siis on tõesti targem elukoha valikul arvestada oma tervise iseärasusi.
Heli leviku vastu aitavad ka vaibad, ainult et neil oleks põrandale lihtsam vaipa panna kui sul lakke.
Pole spetsialistilt abi otsinud,sest uneprobleem ja ärevus on tingitud nendest lastest, vaevalt et mõni spetsialist tuleb nende lastega rääkima või nende vanematega,et selline käitumine ei ole normaalne,eriti kui see segab teiste inimeste elu. Kahjuks jääb Teie jutust mulje nagu meil ei olekski õigust normaalselt elada vaid ma peaks sellega leppima,sest tegu on ju lastega ja neil peab kõik lubatud olema. Nende vanemad võiks siis ise rohkem oma lastega tegeleda või vähemalt meile nii paljugi vastu tulla, et hommikul vaiksemalt olla,aga tundub, et neid ei huvita teiste inimeste heaolu, peaasi,et endal piisavalt hea oleks elada. Mina igatahes sellist käitumist normaalseks ei pea ja arvan, et nemad peaks mõne spetsialisti juurde pöörduma, sest tundub, et neil on probleeme oma laste korrale kutsumisega. Lastel on ka muid viise kuidas toas mängida,mitte ei ole vaja päev läbi oma hüppeid teha.
Tere
Tegemist ei ole kindlasti lapsevanema probleemiga, et ei oska last keelata või korrale kutsuda. Lapsevanem võib oma lastele korduvalt öelda, et nad oleksid vaiksemalt võtaksid rahulikumalt jne aga lapsevanem ei saa keelata oma lapsel mängimist või veel hullem, teda karistada mängimise eest. Sõltuvalt lapse vanusest ning laste arvust ununeb lapsevanema palve reeglina kiiresti ning mäng jätkub. Lapsele ei pea kõik lubatud olema kuid lapsele ei saa keelata tegevusi mis on loomulik osa tema arengust – mäng paraku seda on.
Lapsevanem saab siiski niipalju ära teha, et mõelda lapsele selliseid mänge, mis ei sisalda päev läbi ringi jooksmist ja hüppamist, olen palju lastega kokku puutunud ja tõesti pole selliseid lapsi enne näinud, kes päev läbi ainult nii mängiks, pigem ei viitsi nad ise oma lastega piisavalt tegeleda, et midagi muud välja pakkuda. Väljas käiakse nendega ka ainult ühe korra päevas, praegu saan sellest aru jh, sest ilmad on külmad, aga suvel oli täpselt sama moodi, kuigi suvel oleks just väga palju võimalusi olnud, et õues mängida. Seega mingi probleem neil vanematel ikkagi on.
Lapsed, eriti väikelapsed ärkavad väga vara. Imikud võivad ärgata isegi viiest-kuuest hommikul. Kuni kahe aastased lapsed tavaliselt 7-8. Usu mind, ka lapsevanemad oleks väga rõõmsad, kui nende lapsed kauem magaksid. Aga seda ei ole võimalik saavutada. Koolieas (7a) on käes aeg, kus laps magaks kauem kui kella seitsmeni – aga siis peab ärkama.
Kui sinul on ärevushäire ja probleem, siis pead siiski sina abi otsima. Kas korteri välja üürima ja mujale kolima, või maha müüma. Võtma rahusteid vms. Sama on olukorras, kus naabri koer haugub ja ulub päeval ja alumine elanik näiteks töötab kodus. Loomulikult häirib. Aga nii on ühiselulistes elamutes. Kellele ei meeldi, kolib ära.
Ei tea kus kohast te välja loete, et mul ärevushäire on. Tundub, et selline asi ei tohi mind häirida, kohe on minus viga, jumala eest pole asi nendes, sest nad ju lapsed, aga normaalsed lapsed ei märatse päev läbi, hommikust õhtuni, normaalsed lapsed oskavad muid tegevusi ka teha. Ja vanemad on sama moodi süüdi, kui ise mängivad arvutimänge ja lastega ei tegele. Aga ju siis ainult minus probleem, nemad on ju täiega normaalsed inimesed. Selliste inimeste pärast ei hakka mina rahusteid sööma, nemad peaks midagi sööma või kusagilt abi otsima, et kuidas lapsi kasvatada. Pole normaalne, et last isegi lasteaeda ei viida, tundub, et teiste lastega sotsialiseerumine pole ka oluline. Mul ei ole tõesti vaja mingeid nõuandeid inimestelt, kes ainult lapsi ülistavad ja arvavad, et selline elu ongi normaalne, kui laps märatseb päev läbi. Seda, et need inimesed pole päris normaalsed, näitab juba see, et need 2 korda millal me nendega rääkimas käisime, et nad hommikuti natuke vaiksemalt võtaks, eiratakse täielikult, näo ees teesklevad küll, et neil on nii piinlik ja et nad võtavad vaiksemalt, aga tegelt ei tee midagi. Pole mõtet siis mängida mingit viisakat ja mõistvat inimest, kui tegelt absoluutselt kellegi teise heaolu ei huvita.
Kõrvatroppidest pole kuulnud?
Kummalised soovitused, eriti Anderol.
Minu meelest oleks igati normaalne kui vanemad õpetaksid oa erinevas vanuses lapsi teiste inimestega arvestama. Jah, tõepoolest on mäng lapse noraalne tegevus ja töö, aga praegu küsiti ju selle kohta; et mida teha kui lapsed oma kodus arutult ringi jooksevad, trambivad ja hüppavad. Ma tean, mida tähendab öösel 00.30 ülesse ehmatada kui üleval korrusel elav eelkooliealine otsustab kusagilt kõrgemalt alla hüpata ja kui see tegevus meeldib talle parasjagu ja ta teeb seda veel ja veel….
Hommikul teevad sedasama ilmselt teised selle pere lapsed. Lisaks mängivad nad toas palli jne jne….
See pole normaalne, kuid kui isegi politseinik arvab nagu see oleks normaalsus….siis abi teil pole kuskilt saada.
Mina ei tahaks omale selliseid naabreid ja sellepärast ma oma kaksikuid kasvatangi teistega arvestavateks ja olen nn kuri vanem ja ei luba toas arulagedusi. Käime koos perega niipalju õues, et lastel puudub vajadus toas ennast välja elada.
Ahjaa…meie kolisime muudel põhjustel sealt ära, kuid lärmakad naabrid olid õudusunenägu.
Ega siin muu ei aita…kui suhtle naabritega ja kutsu nad teinekord alla seda müra kuulama…
Osad vapramad lasevad sellistel juhtudel ülesse naabritele muusikat…kui nt lapsed magavad päevasel ajal. Osad hakkavad alles siis mõistma, et on ebameeldiv kui keegi seina taga või põranda all/peal sinu elu mõjutab.
Olen kasutanud nii kõrvatroppe kui ka helisummutavaid kõrvaklappe ja neid mõlemaid veel koos ja isegi siis on seda märatsemist kuulda ning tõesti ei pea oma kodus päev läbi kõrvatroppidega ringi käima, sest nemad tahavad laamendada. Tore on kuulda, et keegi teine peale minu seda ebanormaalseks peab, ma saan ju ka aru, et nad on lapsed, aga õige lapsevanem leiab lapsele muid tegevusi ka, mis ei sisalda alati jooksmist, hüppamist jne. Kahjuks nemad oma lastega väga väljas ei käi, isegi suvel istuti enamus aega toas, tundub, et asi on vanemates endas ka, sest lapsed vaevalt ise suvel toas tahavad istuda. Oleme ka muusikat lasknud ja päris kõvasti, aga neid see ei paista huvitavat, sest nende lapsed ei magagi päeval, vähemalt sellest trampimisest olen seda järeldanud. Aga nüüdseks on teine korter juba leitud, kus ei ela selliseid jubedaid naabreid. Edu lihtsalt järgmistele üürnikele.
Meil oli sarnane olukord kolm aastat, kui meie kortermajja kolis meie peale pere, kus oli 3 poissi (vanuses 11 – 3; neist 1 koolilaps, 2 lasteaialapsed). Pidev trampimine, palli põrgatamine, toolidelt/diivanilt maha hüppamised, röökimised, kaklemised jne käis hommikust õhtuni. Lapsed väljas ei käinud, vanemad nendega hakkama ei saanud. Kasutasime samuti kõrvatroppe ja kõrvaklappe. Käisime ka naabritega rääkimas, aga neid ei huvitanud. Kuna trampimine käis ka öörahu ajal, siis lõpuks selle kohta tegime politseisse avalduse ning pärast politsei sekkumist oli punkt kell 22 rahu majas (muidu käis märatsemine kella 24 – 1 öösel). Mina lahendasin olukorra, et müüsin korteri maha ja ostsin uue asemele. Tean ka seda, et politsei andis asja ka lastekaitsesse, aga mis seal edasi sai, seda ei tea, sest selleks ajaks olime ära kolinud.
ega lapsed pole süüdi, et maja nii kehvasti on ehitatud. ehituspoodides on müügil helisummutavaid plaate, kleebi need endale lakke.
sina ei pea oma kodus kõrvatroppidega käima, aga lapsed peavad oma kodus kikivarvul käima? paljud vahelaed on nii nigelad, et kõik kostab läbi. mul tuttaval elab ülemisel korrusel vanaproua koos kassiga ning ilusti on kuulda, kui mammi sussi sahistab või kass diivanilt põrandale hüppab.
kortermaja “rõõmud”
Üks asi on lärm öörahu ajal ja sellel ajal on igati õigustatud politsei sekkumist paluda. Teine asi on päevane aeg, sh hommik mis teemaalgatajal mureks. Sellist asutust ei ole, kes kirjutaks lapsevanemale ette milliseid mänge laps päevasel ajal mängida võib ja milliseid mitte. Asja tegeliku probleemi on välja toonud viimane “kägu” – tegemist on suuresti hoonete ehitusliku probleemiga.
Kõrvatroppidest pole kuulnud?
<Olen ise lärmakate naabrite all elanud ja võin öelda, et kostab läbi kõrvatroppide samuti. Niiet ära targuta! Raudselt oled ise ka selline naaber, kelle lapsed võivad kõike teha.
Teemaalgataja, nagu näha pole ka konstaablist kasu. Meil aitaski peale aastaid kannatamist vaid ära kolimine. Ei jõua ära kahetseda, et varem seda ei teinud. Kuna teil on üürikas, siis selle võrra lihtsam. Meil oli oma korter ja see müümisprotsess ikka kordades keerukam, lisaks oma kodu on ikka kodu ja sealt lahkumine ikka väga raske. Aga naabrite terror oli siiski niivõrd hull, et ei jäänud muu üle. Tean, mida tähendavad stabiilsed uneprobleemid mingite jobude pärast ja see on jube. Pidev magamatus, üleväsimus, stress…ei taha meenutadagi.
tegemist on suuresti hoonete ehitusliku probleemiga.
Andero ei ole päris õigel teel: müra normtasemest tuleb kinni pidada ka päevasel ajal!
Hoone ehituslikud nõuded said paika juba 2002 (Sots.min., vastu võetud 04.03.2002 nr 42), selles määruses ka müra kirjeldatud. Kui siiski aastal 2017 on selle hoonega probleeme siis on see hoone omaniku probleem, kui ta selles hoones korterit üürib. Müra tõttu peaks ka üürihind olema vastav (loe: väiksem). Kui kassi põrandale hüppamine on hõlpsasti tuvastatav siis peaks maja olema juba Päästeameti huvialas, sest ei pruugi varsti enam püsida.
Täiesti õige, et läbi kõrvatroppide on kõik kuulda. Kolisime sealt majast lõpuks ära, aga kahjuks uues kohas on täpselt samasugused naabrid, ega lõpuks enam midagi muud üle ei jäägi kui tuleb oma maja hakata otsima, sest tundub, et osad inimesed ei viitsi üldse oma lastega tegeleda ja lihtsam on lasta neil teha mida nad tahavad, siis saab ju ise diivanil istuda ja telekat vahtida…Eelmises üürikorteris käis korteri omanik ka nende naabritega rääkimas, et nii ikka ei saa, et tal lähevad üürnikud minema sest nemad trambivad ja nad loomulikult ajasid kõike tagasi ja mis põhiline, siis nad väitsid, et nende lapsed kukuvad, aga kui lapsed päev läbi kukuvad, siis on ikka midagi väga valesti selles peres. Mina arvan, et kui sa ei viitsi lastega tegeleda, siis pole mõtet neid üldse saada, enne peaks ikka läbi mõtlema, millist tähelepanu lapsed vajavad ja päris nii ei saa ikka mõelda, et las kasvavad ise ja teevad mida tahavad.
Tekkis veel selline küsimus, et kui alumised naabrid räägivad öö läbi nii kõva häälega, et me kuuleme nende juttu ja ei saa seepärast ükski öö magada, kas see on öörahu rikkumine, või on politsei arust öörahu rikkumine ainult see, kui kuulatakse kõvasti muusikat? Nimelt me elukaaslasega sooviks vähemalt kell 22:00 juba magama minna,aga siis otsustavad kaks naisterahvast nii kõvasti lobisema hakata, et enne kella ühte öösel magama ei saa jääda või peab jälle kõrvaklappe kasutama. Kas politseilt on üldse mingit abi loota või on jälle ainult neil inimestel õigus kõva häälega rääkida?
Tekkis veel selline küsimus, et kui alumised naabrid räägivad öö läbi nii kõva häälega, et me kuuleme nende juttu ja ei saa seepärast ükski öö magada, kas see on öörahu rikkumine, või on politsei arust öörahu rikkumine ainult see, kui kuulatakse kõvasti muusikat? Nimelt me elukaaslasega sooviks vähemalt kell 22:00 juba magama minna,aga siis otsustavad kaks naisterahvast nii kõvasti lobisema hakata, et enne kella ühte öösel magama ei saa jääda või peab jälle kõrvaklappe kasutama. Kas politseilt on üldse mingit abi loota või on jälle ainult neil inimestel õigus kõva häälega rääkida?
Seadus räägib rahu rikkumisest. Seega igasugune tegevus mis häirib, mitte ainult muusika.
..ärkan hommikul suure pohmakaga ja kuulen peas läbilõikavat tümistamist, kuradi ülemise naabri kass jalutab köögis ja tümistab oma käppadega… Seega rikutakse rahu ja kutsun politsei? Teie loogika seletab asja selliselt…
Seaduslik lähenemine asjale:
Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid. https://www.riigiteataja.ee/akt/163756
Rõhutan, MEETODID, mitte minu pohmas kõrv, aga alumise naabri imik.
Seega sm. konstaabel, loe oma vastus veelkord läbi ja tee järeldused (oma pädevusest).
Lugupidamisega: Meelis
Vaheta elukohta, mis muud. Mul on siiralt hea meel, et ma oma lastega kortermajas ei ela- ma oleks koguaeg stressis, et naabrid ei saa elada. Lapsi juba puuri ei pane.
Täiesti õige, et läbi kõrvatroppide on kõik kuulda. Kolisime sealt majast lõpuks ära, aga kahjuks uues kohas on täpselt samasugused naabrid, ega lõpuks enam midagi muud üle ei jäägi kui tuleb oma maja hakata otsima, sest tundub, et osad inimesed ei viitsi üldse oma lastega tegeleda ja lihtsam on lasta neil teha mida nad tahavad, siis saab ju ise diivanil istuda ja telekat vahtida…Eelmises üürikorteris käis korteri omanik ka nende naabritega rääkimas, et nii ikka ei saa, et tal lähevad üürnikud minema sest nemad trambivad ja nad loomulikult ajasid kõike tagasi ja mis põhiline, siis nad väitsid, et nende lapsed kukuvad, aga kui lapsed päev läbi kukuvad, siis on ikka midagi väga valesti selles peres. Mina arvan, et kui sa ei viitsi lastega tegeleda, siis pole mõtet neid üldse saada, enne peaks ikka läbi mõtlema, millist tähelepanu lapsed vajavad ja päris nii ei saa ikka mõelda, et las kasvavad ise ja teevad mida tahavad.
Ilmselgelt on asi sinus endas, mitte naabrites. Mõni on kohe selline, et saabki ainult üksi metsas elatud, kuna kõik mida teised ümberringi teevad, häirib. Kärss kärnas ja maa külmetanud. Kui kunagi ise lapsed saad, siis eks näis, kuidas neid vaikselt istuma sunnid päevad läbi 🙂
Olen varemgi elanud korterelamus, kus ei ole selliseid naabreid olnud ja oli väga rahulik, seega ei saa väita, et asi on ainult minus. Korteris elades pead paratamatult end ümbritsevate inimestega ka arvestama, mitte ennast kõige tähtsamaks pidama, sest sul on lapsed ja need võivad teha mida tahavad. Lapsed ei anna sulle mingeid eeliseid või privileege. Ei kavatse enda lapsi vaikselt istuma sundida, aga normaalselt käituma ja teistega arvestama kavatsen neid ikkagi õpetada. See, et osad vanemad seda teha ei taha, sellest on küll kahju.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
