Kaheksakümnendatel, kui ma maal vanaema juures olin ja mõni moosipurk sai lahti võetud, siis oli ikka hallituse täppe aeg ajalt moosi peal. Vanema võttis selle hallitusetäpi teelusikaga ära ja moos läks saia peale. Huvitav kuidas tänapäeval käitutakse? Kas hallitusetäpp tähendaks kogu moosi ära viskamist või mitte?
Teemat ajendas tegema see, et just tegin lahti ühe eilse kuupäevaga poest ostetud tarretise ja nägin kahte pisikest halli täppi. eemaldasin need ja pistsin tarretise nahka. Teema on mõeldud arutlemiseks, kuidas keegi käitub.
Jep, vanasti nii käiski – sama mahlade, siirupitega.
Tegelikult on silmnähtav hallitus vaid väike osa hallitusest ja tegelikult on kogu toit riknenud ja hallitusseene poolt toodetud toksilisi ühendeid täis ja pigem on kahjulik. Oleneb hallitusest – mõnel juhul ei tee midagi, mõnel juhul piirneb õrnade seedehäiretega – kehvemal juhul on tagajärjed hullemad.
Kaheksakümnendatel, kui ma maal vanaema juures olin ja mõni moosipurk sai lahti võetud, siis oli ikka hallituse täppe aeg ajalt moosi peal. Vanema võttis selle hallitusetäpi teelusikaga ära ja moos läks saia peale. Huvitav kuidas tänapäeval käitutakse? Kas hallitusetäpp tähendaks kogu moosi ära viskamist või mitte?
Teemat ajendas tegema see, et just tegin lahti ühe eilse kuupäevaga poest ostetud tarretise ja nägin kahte pisikest halli täppi. eemaldasin need ja pistsin tarretise nahka. Teema on mõeldud arutlemiseks, kuidas keegi käitub.
Oma lapsepõlvest mäletan sama – moosil, juustul ja kõigel muul võeti lihtsalt hallitanud osa ära ja ülejäänut söödi. Tänapäeval on teada, et hallituse niidistik läheb siiski väga pikalt edasi ja kui silmaga nähtav hallitus ära võtta, siis tegelikult jääb niidistik ikkagi sinna sisse. Ma arvan, et mingit suurt kahju selle söömisest iseenesest ei tule, jalapealt surnuna maha ei kuku. Ma ise ei söö ühtegi riknemistunnusega toodet eelkõige sellepärast, et emotsionaalselt on ebameeldiv teada, et toode on riknenud. Tänapäeval on toitu lademes ja mingit näljahäda vähemalt minul ei ole, et peaks nui neljaks hallitama hakanud toote ikkagi ära sööma.
Pole see midagi ainult “tänapäeval teada”. Kui ma 40 a tagasi laps olin, rääkisid vanemad täpselt samamoodi, et tegelikult on kogu purk või pudel palja silma jaoks nähtamatut hallitust täis. Ära söödi sellest hoolimata ja haigeks ka keegi ei jäänud. Ega siis polnud toitu raisata nii nagu praegu. Toidupoed kõlisesid tühjusest ja seesama hallitanud moos oli talvel ainuke mari või puuvili, mis saada oli.
Võtan hallituse moosi pealt ära ja söön rahus edasi. Ei ole sellest mingit seedehäiret saanud, ei väiksemat ega suuremat, ei lapsena ega täiskasvanuna.
Olen lapsena ilmselt nii palju juba hallitust söönud (ei juhtunud mingeid häireid kunagi), et ei kardaks ka nüüd kui uuesti toidupuuduse aeg peaks tekkima.
Mäletan kui ema küsis, et kuhu on sahvrist hallitanud omlett kadunud (plaaniti kanadele anda). Mina olin selle ära söönud, ikka koos hallitusega. Ei teinud midagi paha.
Kodumoosi saab lihtsalt läbi kuumutada. Mingit hallitanud poetarretist ei sööks.
Täpselt sama – kodumoos on kodumoos. Hallituse võtaks ära ja moosi keedaks läbi, siis sööks. Nagu ka mu lapsepõlves tehti.
Aga kui poemoos, mis sisaldab nagunii kõiksugu “kaitsvaid” lisaaineid, läheb ka hallitama, siis selle viskaksin minema.
Mingit hallitanud poetarretist ei sööks. St mingit poetarretist ei sööks niikuinii.
Kaks nööpnõelapea suurust täppi olid. Mulle väga maitseb tarretis, eriti ühe konkreetse tootja oma. Siiani olen kenasti elus ja terviserikkeid ei ole tähendanud.
Mingit hallitanud poetarretist ei sööks. St mingit poetarretist ei sööks niikuinii.
Kaks nööpnõelapea suurust täppi olid. Mulle väga maitseb tarretis, eriti ühe konkreetse tootja oma. Siiani olen kenasti elus ja terviserikkeid ei ole tähendanud.
See ei mängi absoluutselt rolli, selle jaoks, et see nõelapeae suurunegi täpp saab tulla on toit tegelikkuses hallitusniidistikku, eoseid jmt täis ja ilmselt jõudnud ka toksiine toote. Sellega, kes ütlevad, et pole kunagi seedehäireid saanud, siis noh, hästi läinud. Enamasti ongi see hallituse kogus nii pisike ja ohutu, et enmaus kordi ei juhtu midagi. Küll aga toksiinid ise ei olegi sellised, mis jalapealt maha võtavad, seda võib võtta kui närvimürki, mis igakordselt manustamisel natukene ja järjest rohkem natuke kahju teeb.
Nüüd ongi inimesed hädisemad. Vanasti sõime aias porgandeid nii, et tõmbasid maast üles, läbi peo ja läks närimiseks, nüüd ei julgeta metsas mustikaid süüa, et jumal teba millega koos on. Mooside ja mahlade hallitusega oli sama, hallitus visati ära ja läks söömiseks. Küll aga nüüd enam purki, kus hallistus sees olmud, enam kasutusele ei võta – ja ei mäletagi, millal viimati moos hallitas. Nõukaajal olid pesemisvõimalused teistsugused, purke kasutati aastaid (st. kui katki läksid), seega kui juba korra hallitus sees oli, siis läks käiku.
Mis aga kindel oli – hallitanud leib ja sai visati ära, sest küll keegi ei söönud.
Olen lapsena ilmselt nii palju juba hallitust söönud (ei juhtunud mingeid häireid kunagi), et ei kardaks ka nüüd kui uuesti toidupuuduse aeg peaks tekkima.
Mäletan kui ema küsis, et kuhu on sahvrist hallitanud omlett kadunud (plaaniti kanadele anda). Mina olin selle ära söönud, ikka koos hallitusega. Ei teinud midagi paha.
Nõukajal ei saanud leivad-saiad hallitama minna, need oli ju lahtiselt poes ja hiljem leivakastis. Kõvaks läksid küll. Vanaema tegi saia märjaks ja pani ahju, siis keerati sai niiske käteräti sisse – nii hea oli süüa kuuma saia külma võiga.
Nüüd ongi inimesed hädisemad. Vanasti sõime aias porgandeid nii, et tõmbasid maast üles, läbi peo ja läks närimiseks, nüüd ei julgeta metsas mustikaid süüa, et jumal teba millega koos on. Mooside ja mahlade hallitusega oli sama, hallitus visati ära ja läks söömiseks. Küll aga nüüd enam purki, kus hallistus sees olmud, enam kasutusele ei võta – ja ei mäletagi, millal viimati moos hallitas. Nõukaajal olid pesemisvõimalused teistsugused, purke kasutati aastaid (st. kui katki läksid), seega kui juba korra hallitus sees oli, siis läks käiku.
Ma ei nimetaks seda hädisuseks, et hügieeninõudeid rohkem jälgitakse. Kunagi elati ka koopas, ei pestud ennast üldse, söödi mädanenud sodi, jäädi ka ellu, aga surdi ka päris tihti maha.
Jään selle juurde, et metsmarjade pesemine on ülevõlli. Samas on lapsed rohkem haiged, allergilisemad ja hädisemad, kui meie põlvkond, kes tulid kelgutamast nii, et trussikud olid märjad ja kes vihmaga võtsid kartuleid. Ja ei surnud me ka sellest ära. Kuskil saadeti lapsed surnuaeda lehtedest puhtaks riisuma, vanemad tõstsid sellest sellist kisa, et vaesed lapsed pidid õues töötama.
Nüüd ongi inimesed hädisemad. Vanasti sõime aias porgandeid nii, et tõmbasid maast üles, läbi peo ja läks närimiseks, nüüd ei julgeta metsas mustikaid süüa, et jumal teba millega koos on. Mooside ja mahlade hallitusega oli sama, hallitus visati ära ja läks söömiseks. Küll aga nüüd enam purki, kus hallistus sees olmud, enam kasutusele ei võta – ja ei mäletagi, millal viimati moos hallitas. Nõukaajal olid pesemisvõimalused teistsugused, purke kasutati aastaid (st. kui katki läksid), seega kui juba korra hallitus sees oli, siis läks käiku.
Mis aga kindel oli – hallitanud leib ja sai visati ära, sest küll keegi ei söönud.
ma lõikan nüüdki kooriku ära või viskan pool kääru minema, kus hallitab ja söön 🙂
Meil öeldi lapsepõlves, et kui mustikamoos on hallitanud, siis seda võib süüa, aga muid moose ei või. Ja mäletan, et mustikamoosid olidki peaaegu kõik alati hallitanud, see kiht võeti ära ja ülejäänul lasti hea maitsta.
Meil öeldi lapsepõlves, et kui mustikamoos on hallitanud, siis seda võib süüa, aga muid moose ei või. Ja mäletan, et mustikamoosid olidki peaaegu kõik alati hallitanud, see kiht võeti ära ja ülejäänul lasti hea maitsta.
Annab ikka nii ebahügieeniliselt mustikamoosi keeta, et see hallitama läheks. Mul seisavad moosid aastaid ja hallitama ei ole iialgi läinud, kuigi panen suhkrut väga vähe ja mingeid muid lisaaineid ei kasuta. Et moos hallitama läheks, peavad purgid olema mustad, keskkond must. Mustikamoos läheb kohe eriti halvasti hallitama. Kui moosid hallitama lähevad, on järelikult nad väga ebahügieeniliselt keedetud.
Annab ikka nii ebahügieeniliselt mustikamoosi keeta, et see hallitama läheks. Mul seisavad moosid aastaid ja hallitama ei ole iialgi läinud, kuigi panen suhkrut väga vähe ja mingeid muid lisaaineid ei kasuta. Et moos hallitama läheks, peavad purgid olema mustad, keskkond must. Mustikamoos läheb kohe eriti halvasti hallitama. Kui moosid hallitama lähevad, on järelikult nad väga ebahügieeniliselt keedetud.
Ära unusta, et vanasti olid kinnikeeratavad plekk-kaaned suur defitsiit ja enamasti kaanetati moosipurke plastkaante, kile ja kummipaelaga. Heal juhul oli tsellofaani, millest lõigati parajad kettad, need pandi otse moosi peale ja kaeti askorbiinhappega.
Purke keedeti pliidil suurtes padades või kuumutati ahjus, neil polnud midagi häda, aga kaanetada polnud õhukindlalt võimalik. Suhkrut kasutati ka väga palju, moose võis noaga lõigata, just seepärast, et ikka kuidagi säiliksid.
Praeguse ajaga ei ole üldse mõtet võrrelda!
Vanasti keedeti meil moose lausa tööstuslikus koguses, suur nõudepesukauss oli selleks. Ja ei raatsitud süüa ju värsket moosi, keldris oli vähemalt 3 aasta moosid, ühe pohlamoosi kohta ütles veel vanaema heldinult, et see oli vanatädi keedetud (selleks ajaks oli vanatädi vähemalt 5 aastat surnud). Ime et siis midagi hallitama ei läinud. Plekkkaaned pandi kompottidele, marineeritud seentele, silmudele jm. peenemale kraamile, moosidel käisid peal plastikkaaned. Kui meenutad, siis kodus töötaski väike konservitehas, isegi sprotte tehti ise.
Plekkkaaned pandi kompottidele, marineeritud seentele, silmudele jm. peenemale kraamile, moosidel käisid peal plastikkaaned.
Meil silmusid jm nii peent kraami ei tehtud ja kõik hoidised kaanetati plekk-kaantega. Aga see kaanetamine oli peenem kunst, kui miski natuke valesti läks, ei saanud kaas õhukindlalt ja läkski hallitama.