Teema: Halvad ja ebaõnnestunud tõlked

#3719447:

See, et ta tõlgib selle emahirveks, pigem ju näitab, et ta teab, mida see tähendab, sest muidu nime ei tõlgitaks.

Jane või John Doe’ks nimetatakse inimesi, kelle pärisnimi on teadmata.

Mul ajas ajud krussi see, kui mingis arstiseriaalis (House?) tõlgiti “saline” (füs.lahus) järjekindlalt, läbi hooaegade “tatt” – á la “pane talle tatt jooksma”. Kas tõesti meedikud ütlevadki soolalahuse kohta slängis “tatt” või ajas inimene segi “saline” ja “saliva”? Sel juhul ikka väga naeruväärne prohmakas.

#3719457:

Ei imesta üldse, viimati lugesin siit et 9 kl haridusega prouake- blogija õpetab inglise keelt lastele. No kuidas võib eks ole? Inimesed omandavad kõrgharidust et lasteaias töötada ja siis ilmub välja 9kl haridusega õpetaja. Isegi mu lastel on kõrgem haridus.

Selline lolluse pealetung on tõesti masendav.

Teine suur probleem on see, et tänapäeval võib sisuliselt igaüks, kel pisutki raha, oma raamatu välja anda. Raamatu, mille tekst kubiseb kirjavigadest, sest korrektori pealt otsustati kokku hoida.

#3719354:

Mõis on meie mõistes ikka nagu feodaalettevõte. Mõisahoonetel on igaühel oma funktsioon ja nimetus. “Mansion” inglise keeles on just nimelt üks esinduslik hoone ehk häärber. Mõis inglise keeles on “manor”.

Sõnal mõis on mitmeid tähendusi, ei ole ainult mõisahoonetekompleks koos juurdekuuluva maaga. Inglise keeles “manor” on see haldusüksuse mõttes mõis. Eesti keeles kasutatakse tänapäeval sõna mõis ka ainult peamaja mõeldes. Häärber on ka kasutuses just mõisa peamaja kohta.

Võib-olla siis suur villa? Nojah, polegi nagu päris täpset sõna.

Asi ei ole mitte tõlkijate ja toimetajate oskuste allakäigus (võib-olla ka seda), vaid sandikopikates, mida kirjastused on nõus maksma! Tõlkija ja toimetaja saavad nii naeruväärselt väikest tasu, et hinge sees hoidmiseks tuleb vorpida raamat raamatu järel. Seega panebki tõlkija kirja esimesena pähe tulnud vaste ja toimetaja loeb teksti lihtsalt kiirustades läbi, sest rohkema eest ei maksta. Ühe 300-leheküljese raamatu eest saab toimetaja kätte umbes 200 eurot. Kui tahaks toimetada piisavalt põhjalikult, nii et jõuab teksti kõrvutada originaaliga, mõtiskleda keerulisemate kohtade ja sõnamängude üle, seada ümber fraase, süveneda konteksti jne, jõuab päevas toimetada keskmiselt 20 lk. See teeks kuusissetulekuks 300 eurot! Kes sellega elab? Seetõttu teevadki tõlkija ja toimetaja tööd mitu korda kiiremini, kui tegelikult peaks, ja lihtsalt ajapuudusel ei jõua piisavalt süveneda. Või selle raha eest ei vaevu.

#3719351:

#3719303:

Ilmselt pigem tähelepanematus kui halb tõlge, aga ühes papist lasteraamatus, mida mu laps ikka vahetevahel vaatab, on viimase lehekülje pildil jõehobu, aga kirjas on ninasarvik.

Olen tõlkija ja üks on minu arust kindel – igal tõlkel peab olema toimetaja. Kahjuks liiguvad asjad “kulutõhususe” suunas ja aina enam jäetakse toimetaja protsessist välja. Aga iga inimene on ekslik ja tean väga hästi, et tähelepanu võib hajuda või pikk tööpäev mõju avaldada ja nii tulevadki täielikud fopaad, et ise hoiad ka pärast peast kinni.

Mu enda kõige imelikum tõlge (tegelikult see isegi polnud tõlge) oli see, kui mu aju suutis Aia tänavast Aedvilja tänava produtseerida.

Kõige tavalisemad vead tõlkimisel, mille üle kõik silmi pööritavad ja küll-tõlkijad-on-idioodid õhkavad, on sageli tähelepanematusega seotud vead, nt akna asemel uks tõlkimine jne.

Ja targad prouad-härrad, kes kunagi oma töös ei eksi, ei saa sellest muidugi aru, aga tegelikult on elukutselisel tõlkimisel probleem selles, et iga tõlkega on tuli takus. Nii need vead tulevad.

Mõni tõlkija võib ikka kogu raamatu ära rikkuda. Loen üldiselt ainult inglise keeles ja kui alustasin Stig Larssoni triloogiaga siis esimese raamatu ostsin lennujaamast inglise keelse ja ahmisin endale sisse, väga meeldis kirjaniku väljendusoskus ja kogu teksti hooletu sujuvus. Tahtsin kohe teist osa lugeda aga Eestis oli saadaval vaid eestikeelne (tellimiseks ja ootamiseks olin liiga kärsitu) ja no teise raamatu oleks nagu teise autori kirjutatud, jube tõlge – mõte läks kaduma kohati, tekt oli kunstlik ja konarlik (ma kahjuks ei tea kas tõlgiti eesti keelde rootsi keelest või läbi inglise keele). Kolmanda lugesin jälle inglise keeles ja rahunesin 🙂 Hiljem muidugi hankisin ka selle õnnetu teise osa inglise keeles ja nautisin täiega.

• #3719481:

  Asi ei ole mitte tõlkijate ja toimetajate oskuste allakäigus (võib-olla ka seda), vaid sandikopikates, mida kirjastused on nõus maksma! Tõlkija ja toimetaja saavad nii naeruväärselt väikest tasu, et hinge sees hoidmiseks tuleb vorpida raamat raamatu järel. Seega panebki tõlkija kirja esimesena pähe tulnud vaste ja toimetaja loeb teksti lihtsalt kiirustades läbi, sest rohkema eest ei maksta. Ühe 300-leheküljese raamatu eest saab toimetaja kätte umbes 200 eurot. Kui tahaks toimetada piisavalt põhjalikult, nii et jõuab teksti kõrvutada originaaliga, mõtiskleda keerulisemate kohtade ja sõnamängude üle, seada ümber fraase, süveneda konteksti jne, jõuab päevas toimetada keskmiselt 20 lk. See teeks kuusissetulekuks 300 eurot! Kes sellega elab? Seetõttu teevadki tõlkija ja toimetaja tööd mitu korda kiiremini, kui tegelikult peaks, ja lihtsalt ajapuudusel ei jõua piisavalt süveneda. Või selle raha eest ei vaevu.

  Mina ei mõista, mis inimene see on, kes oma (olgu või vähetasustatud) tööd on valmis niimoodi tegema, et annab üle mingi käki ja paneb sellele oma nime alla. Olen üle 20 aasta olnud õpetaja, palk pole kunagi just kuldne olnud, aga iga päev annan endast kõik, et oleks õhtul võimalik südametunnistuspiinata uinuda, mitte vintselda mõtte käes, et olen poole vinnaga MIDAGI ära teinud. Samuti on ilukirjanduse tõlkimisega. Kui midagi kirjastusele saadan, pean olema veendunud, et see on minu parima arusaamise järgi perfektne nii ortograafilisest kui stilistilisest vaatenurgast. Kahjuks olen tänapäeval kokku puutunud ka nõnda ebakvaliteetse korrektuuri- ja toimetustööga, et sunnib vahel lausa peast haarama. Siis on lõpuks ikka minu nimi tõlkijana kirjas, aga seda tõlke all, mille mingi kassikooli haridusega korrektor/toimetaja on korralikult ära vussinud.

Ja kokasaadete kana/pardirind ei üllata vist enam kedagi, ma kardan juba ise, et hakkan valesti ütlema kanafilee asemel.

Koolon on käärsool ja koolonit kasutatakse selle nimena ka eesti keeles.

Kui tõlkija tõpoolest oleks teadnud, mida Jane Doe inglise keeles tähendab, siis oleks ta tõlkinud selle naissoost tundmatuks vms. John/Jane Doe tähendab lisaks tundmatule ka nö igameest, kedaiganes.

#3719586:

Seda ma ju räägingi – kui tõlkija arvaks, et Doe on inimese pärisnimi, siis ta seda ei tõlgiks emahirveks. Et ta aga selle tõlgib, siis järelikult ta saab aru, et see on tinglik nimi, ja paneb selle eesti keelde ümber. Emahirve näitel on seda nimetamist lahti seletanud ka Eesti vastavate ametite pidajad meedias kunagi.

Mina siin loogikat ei näe. Tõlgitakse mõtet, mitte sõnu, seega kuna eesti keeles ei tähenda Jaana Emahirv sugugi sedasama, mida Jane Doe inglise keeles, siis saab sellise valiku teha ju ainult see, kes tegelikult ei tea, mida Jane Doe tähistab.

#3719440:

#3719392:

Hea siis, et ei olnud teksti, kus kuusöörp taevas särab, sööralipõõsas õitseb, keegi söörgelt kõnnib või kellelegi paremsöörge annab, hakkab raamatut söörvima või kukub sööruli maha.

😀 Hea. Ja just seetõttu ma arvan, et see asendamise teooria ei vasta tõele, tähejärjestuse “sir” asendamine “söör”-iga oleks ikka pidanud kuskil veel veidrusi siis tekitama. Pole ju mingi mitte-eestipärane täheühend.

Pealegi kahtlen, kas üldse Harry Potteris kunagi kuskil keegi kellegi poole tiitliga “sir” pöördub.

“Härra” oli minu meelest? Kas polnud midagi sellist, et “pole mingit vajadust mind härraks nimetada, professor”?

Kunagi lapsena lugesin ameerika kirjaniku teose tõlget eesti keelde, kus kallima kohta öeldi “beebi”. Aastaid olin siiralt imestunud, kui naljakalt ameeriklased oma kullakesi kutsuvad.

Selle teema pealkirja lugedes tuli mulle ka kohe esimese asjana meelde see õudne “söörius” Harry Potterist. Ma olen suur Potterifänn ning see stseen on nii pingeline ja põnev, kus Bellatrix jookseb läbi põllu, kriiskab naerda ja karjub “I killed Sirius Black!” ja tõlge on “Ma tapsin söörius Blacki”, mis tuksib poole põnevusest ära. Ükski tõlge pole mul veel enne nii hullult silma riivanud. Aga lugedes neid kommentaare siin, siis tuleb vist tõesti tänulik olla, et ta Tõsist Musta ei tapnud.

#3719508:

• #3719481:

  Asi ei ole mitte tõlkijate ja toimetajate oskuste allakäigus (võib-olla ka seda), vaid sandikopikates, mida kirjastused on nõus maksma! Tõlkija ja toimetaja saavad nii naeruväärselt väikest tasu, et hinge sees hoidmiseks tuleb vorpida raamat raamatu järel. Seega panebki tõlkija kirja esimesena pähe tulnud vaste ja toimetaja loeb teksti lihtsalt kiirustades läbi, sest rohkema eest ei maksta. Ühe 300-leheküljese raamatu eest saab toimetaja kätte umbes 200 eurot. Kui tahaks toimetada piisavalt põhjalikult, nii et jõuab teksti kõrvutada originaaliga, mõtiskleda keerulisemate kohtade ja sõnamängude üle, seada ümber fraase, süveneda konteksti jne, jõuab päevas toimetada keskmiselt 20 lk. See teeks kuusissetulekuks 300 eurot! Kes sellega elab? Seetõttu teevadki tõlkija ja toimetaja tööd mitu korda kiiremini, kui tegelikult peaks, ja lihtsalt ajapuudusel ei jõua piisavalt süveneda. Või selle raha eest ei vaevu.

  Mina ei mõista, mis inimene see on, kes oma (olgu või vähetasustatud) tööd on valmis niimoodi tegema, et annab üle mingi käki ja paneb sellele oma nime alla. Olen üle 20 aasta olnud õpetaja, palk pole kunagi just kuldne olnud, aga iga päev annan endast kõik, et oleks õhtul võimalik südametunnistuspiinata uinuda, mitte vintselda mõtte käes, et olen poole vinnaga MIDAGI ära teinud. Samuti on ilukirjanduse tõlkimisega. Kui midagi kirjastusele saadan, pean olema veendunud, et see on minu parima arusaamise järgi perfektne nii ortograafilisest kui stilistilisest vaatenurgast. Kahjuks olen tänapäeval kokku puutunud ka nõnda ebakvaliteetse korrektuuri- ja toimetustööga, et sunnib vahel lausa peast haarama. Siis on lõpuks ikka minu nimi tõlkijana kirjas, aga seda tõlke all, mille mingi kassikooli haridusega korrektor/toimetaja on korralikult ära vussinud.

See on tore, et sul on nii kõrge töömoraal, aga tuleb aru saada, et kui mingi töö on kehvasti tasustatud, siis  pole sageli võimalik selleks värvata andekaid ja kogenud spetsialiste, tuleb võtta need, kes on, ja saabki halva tulemuse, vähemalt suuremas osas. On teada, et ilukirjanduse tõlkimine on nii kehvasti makstud, et sellega ära ei ela, ja niisiis ongi järgmised variandid:

1) tõlgivad algajad noored (näiteks üliõpilased), kes pole veel jõudnud kogemusi omandada. Osadest võib aja jooksul asja saada.

2) tõlgivad elukutselised tõlkijad, aga kiiruga, suurtes mahtudes ja pealiskaudselt (et midagigi teenida), nagu siin varem juba mainiti,

3) tõlgivad entusiastid oma muude tööde ja/või palgatöö kõrvalt, mis tähendab samuti, et nad  teevad seda võib-olla oma uneajast ega suuda teha (alati) kvaliteetselt

3) tõlgivad pensionärid või kodused inimesed, keda näiteks abikaasa peab üleval. See on tegelikult kõige lootustandvam olukord, tean paari sellist väga head tõlkijat.

Tegelikult on jube kahju, et olukord selline on. Ma olen kaugel sellest, et nõukaaega idealiseerida, aga siis vähemalt tõlgiti ja toimetati raamatuid väga põhjalikult ja kvaliteetselt. Kirjavigu ega toortõlkeid tolle aja raamatutest naljalt ei leia. Nüüd on aga kirjastusi palju, avaldatakse palju, ja kirjastused peavad väga oma kulusid vaatama, et ots-otsaga kokku tulla (sest raamat on luksuskaup). Tean, et lisaks sellele, et nad tõlkijatele ja toimetajatele maksavad vähe, nad ei maksa isegi seda piskut pahatihti lubatud ajal. Keeleliselt ebakvaliteetne tekst rikub ja risustab ka lugejate keeletaju ja viib meie kõikide keeleoskuse lõpuks alla.

See pahandamine, et “mis siis, et vähe makstakse, ikka tuleb korralikult teha” häirib mind ka sellepärast, et näiteks noor algaja tõlkija ei saagi aru, mida ta valesti teeb ja kuidas tuleks paremini tõlkida. Keegi pole sündinud tark. Jah, mõned ongi algusest peale andekamad, aga mõned arenevad tööd tehes, ja sellisel juhul oleks palju abi heast toimetajast. Igast toimetamisest saab õppida ja samu vigu mitte enam korrata. Aga häda on selles, et ka häid toimetajaid ju ei jätku …

#3719274:

Tõlge võib ka ajas “ebaõnnestunuks” muutuda. Meenub, et mõni aasta tagasi anti välja Vonneguti “Tšempionide eine” kohendatud trükk.

Vanas trükis oli näiteks selline lõik: “Nüüd pööras ta auto McDonaldi hamburgi kotlettide baari ette. Riigis olid terved jadad erinevaid kotletibaare. Ühed olid McDonaldi baarid. Teised olid Burger Chefid. Dwayne Hoover, nagu juba öeldud, omas mitme Burger Chefi pidamisluba. Hamburgi kotlet tehti loomast, kes nägi välja nii”.

Sama lõik uues trükis: “Nüüd pööras ta auto McDonald’si hamburgeriputka ette. Riigis olid mitu erinevat hamburgeriketti. Üks oli McDonald’ s. Teine oli Burger Chef. Dwayne Hoover, nagu juba öeldud, omas mitut Burger Chefi pidamise frantsiisi. Hamburgeripihv tehti loomast, kes nägi välja nii:”.

Mulle, kes ma Vonnegutti keskkooliealisena lugesin ja temast väga vaimustuses olin, tekitas see meenutus “kotletibaarist” tõelise nostalgia. Jah, loomulikult tundub see nooremale põlvkonnale imelik, aga kuna raamat ilmus ajal, mil me siin NL-s hamburgerikettidest suurt midagi ei teadnud ja sõna “frantsiis” oli ka tundmatu, sest turundust polnud siis veel meie jaoks olemas, siis ma arvan, et tegelikult oli see konkreetses ajastus suurepärane tõlge. Muide, selle tõlkis 1978. aastal Valda Raud, kes on teinud ka fantastilise Salingeri tõlke ja palju teisi väga hea tõlketunnetusega loodud asju.