Tere,
Kirjutan oma murest ehk aitate kaasa mõelda või soovitada.
Tütar, peagi kooli minemas. Väga sotsiaalne ja avatud laps, leiab alati endale kohe mängukaaslased ja teeb esimesena tutvust. Lasteaias saab kõigiga läbi, eriti ühe konkreetse tüdrukuga. Peab teda parimaks sõbrannaks. Nüüd aga olen pannud tähele sellist asja – see sõbranna ei luba tal teiste lastega mängida, konkreetselt keelab – et muidu enam pole sõber või siis ütleb, et talle see laps ei meeldi ja sina ei tohi mängida või suhelda. Võib-olla minu poolt nõme paralleel … aga mulle tundub, et see on selline armukadeduse tüüpi keelamine ja ähvardamine lausa. Lisaks kommenteerib ja dikteerib juba ka riietust – et seda ei tohi kanda, et see mulle ei meeldi või ütleb et sul on kole seelik või ära enam seda selga pane, et mulle see ei meeldi. Enamasti tekib selline käitumine siis, kui meie lapsel seljas mõni selline asi, mis on uus või pisut kenam. Siis ta vist kadedusest niimoodi keelab neid asju kanda või halvustab. Ka siis, kui tütrel on seljas mõned vanemad asjad, siis ta nagu halvustab, et sa näed nõme välja või et sul on vanad riided seljas vms. Kuigi meie tütart pole ta iialgi löönud, on viimasel ajal on hakanud silma paistma, et ta kipub teisi tõukama ja halvasti ütlema. Kohe kui midagi ei meeldi lükkab, lööb teisi või ütleb, sa oled loll või nõme või paksmagu… See siis tuli välja lasteaiaõpetajaga vesteldes, kes siis lihtsalt pidas oluliseks hoiatada, et sellised pahandused rühmas on, pealegi minu tütar temaga nn paaris mängib ja on suured sõbrannad. Seda muidugi teised lapsed ja õpetajad kinnitasid, et meie laps pole kedagi solvanud ega löönud.
Mind väga häirib see käitumine, rääkisin lapsega, ütlesin, et see on selle tüdruku enese probleem kui temale ei meeldi riided mis sul seljas on või kellega sa suhtled või mängid on vaid Sinu enda otsus. Ja mitte kedagi ei tohi lüüa ega solvata. Samuti, et kui sa ka ise midagi ei ütle, aga välja ei tee et sõber nii käitub ning koos sellise lööja või solvajaga edasi mängid, siis oled ka ju ise pahasti käitunud ning samasugune. Tütar saab kõigest aru, aga ta ütleb, et muidu pole minu sõber või et ma olen nii kole ja ta ei mängi minuga ja ta lihtsalt on minu parim sõber ning meil on koos nii lõbus. Praegu on nad veel lasteaias ja seal suudavad ka õpetajad sekkuda vahest, aga nüüd kohe -kohe on kool ukse ees. Ja meil siin läheb lasteaiarühm praktiliselt täiskoosseisus samasse kooli ja klassi, seega ka nemad hakkavad samas klassis õppima. Ja minu mure on järjest süvenev. Kas ja kuidas ja millal peaksin käituma või reageerima? Või muretsen üle? Eriti murelikuks teeb see, et kui selline käitumismuster peaks teismeliseeas ilmnema.
Oma lapsega räägin ja annan nõu, et ära pane tähele, ära lase pähe istuda ja mine mängi teistega jne. Samuti otsustasime mehega, et võtame ka lapse lasteaiast nüüd juuni keskel ära ning korraldame nii, et tütar saab kodus olla ja suvel neil pikalt kohtuda ei lase, et siis ehk rahuneb see teema maha. Aga ikkagi algava kooliaasta eel on mure hinges, pean juba ka plaani selle lapse vanematega rääkida, aga kardan, et võib-olla teen asja hullemaks. Sest saan aru, et õpetajad on löömisest ning solvamisest juba korduvalt vanemaid teavitanud, aga midagi pole muutunud. Päris ausalt, oleme kaalunud ka lausa teise kooli (kodust oluliselt kaugemale) lapse panna..
Nii, sai pikk jutt aga suur mure ka. Ehk on kellelgi kogemusi olnud samasuguse olukorraga või oskate lihtsalt nõu anda, mida teha.
