Meie peres ei öelda midagi halvasti. Minu lapsepõlvekodu oli teistsugune. Öeldi igat, eri toonil ja sõnastuses. Mees on mind ka ümber kasvatanud. Aga vahel ma tunnen puudust oma emotsioonide väljastamisest. Mulle tundub vahel et meil on nagu vilets rahvateater. Tunded tuleb panna sõnadesse-ma olen nii vihane, et tahaks sind sõimata. Ja seda öeldakse monotoonselt ja häält tõstmata:)
Nii on ka õudne. Korra kõva häälega põrgu saata on mõnusam. Ropult sõimata on muidugi vale, aga täiega vihaselt olles monotoonse-vaikse häälega nentida, et ma tahaks sind sõimata, endal sees kõik keeb. No ei!
Minul on selline stamplause – minuga nii ei räägita! Mehel ei ole pidanud seda ütlema, aga pubekatele küll.
Mina pubekana ütlesin sellise rumala käratamise peale vastu: “Räägitakse. Ma praegu räägin”.
Eks õigem sõnastus oleks : “Ma ei luba endaga sellisel viisli rääkida.” Nii pubekatele kui mehele.
Võib ka lisaks öelda, et: “Ma armastan ja austan sind, aga armastan ja austan ennast ka ning ja ei lase endaga selliselt käituda.”
Eneseaustuse kõrgel hoidmine ning ka seda lastele välja näitamine (neile õpetamine) on oluline osa nende kasvamisest. Muidu õpivad veel, et neendest võivad ka mehed ja teised inimesed (näiteks nende tulevased pubekatest lapsed) lihtsalt hoolimatult üle sõita.
Eks õigem sõnastus oleks : “Ma ei luba endaga sellisel viisli rääkida.” Nii pubekatele kui mehele.
Kui ma oleksin mees või puberteetik, siis selle peale ma vastaksin, et sa ei saa mind keelata.
Või et okei, lööme käed, aga siis ei tohi sina ka minuga praegusel toonil rääkida. See, et ma olen sinu laps (või mees), ei tähenda, et sina võid minuga kamandaval toonil rääkida ja häält tõsta, aga mina ei sinuga nii ei tohi. Niisiis ema/naine, kas edaspidi räägid sa minuga ainult viisakal, lahkel ja lubupidaval toonil?
