Teema: Halvustav suhtumine kui rasestuda kunstlikult ivf jne

Jah, halba suhtumist tuleb kõige ootamatutematelt inimestelt.
Minul oli olukord, kus tuntud viljatusraviarst oli peretuttav ja mu ämm halvustas teda ja tema tööd igal võimalusel ja seda et arst võtab üsna kirvest hinda.
Ei olegi julgenud talle öelda et tema lapselaps on selle arsti kätetöö, sest ükski teine Eesti arst ei saanud hakama, nagu ka me ise ei saanud ilma arsti abita hakkama.

Aga teiselt poolt – on väga palju inimesi kellel on samad mured ja kes ka ei räägi. Kui olla ise esimene rääkida, siis saab ka ootamatutest kohtadest tuge.

Miks üldse teistega arutada nii intiimset teemat kui viljastus? See on puhtalt lapsevanemate asi, kas laps on viljastatud loomulikul kui kustlikul teel, mitu aastat selleks läks, kas doonori abil või mitte jne. Kui hoida see info vaid enda ja mehe teada, siis pärast ei ole karta, et mõni “tore” sugulane tuleb lapsele ülema, et tegelikult X polegi su päris isa… Jutud ikka levivad ja kõik inimesed ei ole ühtemoodi empaativõimelised või heatahtlikud.

Soovita sõbrannal IVF grupiga liituda siin perekoolis või FB vist on ka. Fakt on see, et selliseid naisi on väga palju, kes pole kokku puutund muidugi arvab, et laps pannakse katseklaasi ja siis 9 kuu pärast võetakse katseklaasist välja. Keegi oli öelnud, et neil katseklaasi lastel pole ju nabagi 😀

No igatahes jah pigem soovitaks selle teadjate ringi väikse hoida kuni selleni välja, et öelda, et ikkagi ei tehtud IVF (ja seda ka siis kui ikkagi tehti).

Vahel IVF lüllab mingid asjad käima, et teed IVF ära, see ei õnnestu ja siis õnnestub hoopis ise jääda. Jõudu sõbrantsile!

Minule tuleb üllatusena, et keegi võib halvasti suhtuda millessegi nii imelisse. Ise rasestun kergelt, aga ometi arvan, et jumal tänatud, et on olemas IVF ja muud abivahendid neile, kel see ei käi nii kergelt. Siiras hea meel, kui inimene saab ükskõik millisel viisil oma kauaoodatud lapsed, olgu see siis kunstlik viljastumine või ime sündimine. Ise olen imelaps, sest minu ema noorusajal ei olnud kunstlikku viljastamist olemas ja ema ootas mind lausa 15 aastat, lõi juba käega, aga siis sündis ime. Tänepäeval oleks ta oodanud maks aasta, sest põhjus oleks uh’ga kohe näha olnud. Seega mina kiidan teaduse arengut ja soovin, et keegi ei peaks lastetuks jääma!

Just sellepärast ei ole see asi, mida avalikult kellata, inimeste suhtumine on seinast seina, alates “oi, kui tore, et te ikka raskuste kiuste lapsevanemaks saate!” kuni selleni, et mõni tuleb näkku ütlema, kuidas “loodus” pole sind emaks loonud ja sellised ei peakski lapsi saama. Milleks?

Mul töö juures vist arvati juba, et mul on vähk või midagi muud hirmus tõsist, kui ma kogu aeg arsti juurde jooksin 🙂 5 ivfiga läheb sinna ikka üksjagu käimist.

Seda konkreetset infot, et teeme ivfi, olen jaganud ainult mõnega, kellel endal sama tee jalge all või kaalumisel (ja siin, pikalt ja laialt ja anonüümselt!) ja kes asjast midagi teavad. 🙂  Peale lähisugulaste ei tea õieti keegi, eks mõni aimab, aga küsima pole tulnud. Samamoodi ma arvan sama nii mõnestki tuttavast, et lapsed saadud ivf abiga, aga see pole minu asi nina toppida ja küsima ei kipu. Mõni inimene on ise öelnud, aga kuna mina suhtun positiivselt nagunii, siis eks nad on julgenud.

Pole mingit mõtet jahvatada sõbrannadele ja tuttavatele, eriti kui ivf on alles alguses ja ehk ebaõnnestub jne. Neist uudishimulikest pole abi, nad ei tea mingeid elementaarseidki asju (ivf on “võõraste rakkude kasutamine”, tulevad väärarenguga lapsed jms lollusi, kes ei ole kokku puutunud, need võivad ikka uskumatult lolle müüte edasi jutustada), ainult tüli, uudishimutsemist, torkeid ja “aga mina arvan”kaagatamist, mida keegi küsinud ei ole. Või veel hullem, hakkavad lapsest ootama, millal need kurikuulsad ivf “mõjud ikka välja löövad, äkki pole päris normaalne vms.

Kui ta oleks ivfist vaikinud, siis õnnestumise korral oleks olnud üldine positiivne üllatus, et näe, ikka pärast aastaid “kannatlikku ootamist” õnnestus laps saada.

Sõbranna võiks tulla siia! Siin on kaasteelisi, asjatundlikumad vastused ja sama  kogenud naised.

#3579133:

Loen ja imestan! Minule on ivf teekond olnud emotsionaalselt väga raske just seetõttu, et ma ei teadnud sellest midagi ja oli selline suhtumine endasse, et ebard ja kuidas siis sellise lihtsa asjaga nagu rasedaks jäämisega hakkama ei saa! Seda enam, et aastaid ennast ju soovimatu raseduse eest nii hoitud.

Eks senikaua, kui neid ivf saladuses hoitakse, tunnebki enamus sel teel olevaid naisi/mehi end üksiku ja ebardina. Ma arvan, et aastal 2020 ei peaks enam sellist valehäbi olema ja võikski asjast rohkem rääkida. Seda enam, et probleem on ju tegelikult niiiiiii levinud. Seda räägivad viljatuskeskuste ukse taga olevad järjekorrad enda eest. Seega minu soovitus on pigem – oleme avatud ja ausad, sest siin ei ole midagi häbeneda! Sama on doonori kasutamisega, aga mõistan, kui paar ISE soovib selle enda teada jätta.

Superhästi öeldud ja kõigega täiesti nõus! Täpselt nii ongi, nii paljud kannatavad sellepärast, et inimesed ketravad, kuidas see on privaatne teema, mis tuleb enda teada jätta.

#3579752:

Meenus üks endine kolleeg, kellel oli kombeks oma rasestumisplaane minuga arutada (ei ole sõbrannad, lihtsalt töökaaslased, kes vahel lõunal koos käivad). Olin mina kursis, mis OV päev on käimas, millal mehega seks plaanis, kuivõrd hellad rinnad täna on jne. Ojeeh. Ja kui raske on inimesele öleda, et see on täiesti liigne info minu jaoks – temal on ju mure ja tahab suhelda. Valehäbi tuleb unustada ja rahva teadlikkust tõsta, nagu siingi enamasti kirjutatakse ???? Ja kui mina teatasin oma rasedusest kogu kollektiivile korraga 1 trimestri lõpus, siis solvumine oli suur – ju minult oodati samasugust avameelsust.

See selleks, et enne kui oma kunstviljastumise katsetest avameelselt rääkida tasub mõelda, kas see teine pool seda infot ikkagi soovib kuulda. Paari lähedasele inimesele ehk võib öelda, aga nende puhul on ilmselt reaktsioon ette teada. Suvalisi inimesi ei tasu selle infoga üle koormata – isegi kõige parema tahtmise juures ei oska nad tihtipeale sellele reageerida. Kas ei valda teemat või tahetakse lohutada, aga näe, hoopis teevad tahtmata haiget. Kui mure eriti suur, siis on olemas professionaalne abi psühholoogide ja perenõustajate näol. Ka valdkondlikest foorumitest saab palju tuge ilma et peaks isegi oma nime avaldama.

Issand, ma loodan, et sinusuguseid inimesi on hästi vähe!

Ise olen oma muret jaganud oma pereliikmete ja parimate sõbrannadega, aga sinu jutt on üsna empaatiavõimetu, ausalt öeldes.

Jah, ma olen nõus selle osaga, et suvalisele töökaaslasele ei pea sellist infot jagama, aga kõik muu su tekstis…

Detaile ei pea tõesti kõigile jagama. Aga juba see, kui on keegi kellele öelda et ma tahaks last aga ta ei tule ja pean juba mitmendat ivfi tegema – ainult nii palju öelda.
Isegi neid inimesi ei leia, sest keegi kes seni on alati mõistlik opnid, võib hakata eeterlikke õlisid soovitama, sind kehvas katmas süüdistama või midagi muud sellist. Aga rääkima peab, et mitte üksi masendusse surra ja et keegi teine end ehk vähem friigina tunneks kui teada saab et pole üksi.
Kes on lapse probleemideta saanud ei kujuta ette, et tegemist on tavalise meditsiinilise probleemiga ja et seda saab meditsiini abil lahendada.

#3579832:

Inimesed ei oska selle süllekukkunud “infoga” midagi peale hakata, see pole mingi empaatiavõimetus, vaid täiesti fakt- kes pole viljatusega kokku puutunud, ei tea sellest halligi!

Just nii! Mõni küsimus võib olla ka niisama viisakusest esitatud: nt see näide, kui kaksikute ema käest küsitakse kas suguvõsas oli veel kaksikuid. Üks süütu küsimus kaksikute emaga juttu alustamiseks. Ja vastuseks teatakse uhkusega, et need on IVF lapsed. Võiks ju öelda lihtsalt “Ei ole”  (mis ka tõsi) või et “kauaoodatud lapsed, sellepärast tuli kohe kaks korraga”. Ei vaja pooltuttavad inimesed neid detaile, kui kaua üritatud ja kelle rakuga tehtud. Ei tahagi nad seda teada tihtipeale.

Ma ei lähe ju teistele ütlema, et näed, loomulikul teel saadud laps. Mitte et muul moel lapsi sünnitada oleks häbiväärne, aga lihtsalt milleks see liigne info?

#3581024:

Aga miks mitte? Kas poleks tore, kui meie ühiskonnas siunataks solvajaid, mitte niiöelda ohvreid? Et inimesed ei võtaks endale õigust teisele halvasti öelda oma kitsarinnalise arvamuse põhjal? Kui nüüd veel laiemalt mõelda, siis miks ei võiks sajaprotsendiliselt süüdistada näiteks käperdajat, mitte pidevalt vihjata, et aga ise ta ju pani sügava dekolteega pluusi selga vms. Meil on veel kõvasti areneda.

Minu meelest pole siin absoluutselt võrreldavad asjad. Rääkida IVF-ist pooltuttavale (panete ikka tähele, et jutt pole oma lähedastest sugulastest-sõpradest) oleks võrreldav kui tavapäraselt rasestunud paar täpsustab konkreetset eostamise aega, kohta ja poosi s.t. enda jaoks jube huvitav ja tähtis, aga kõrvaliste inimeste jaoks too much information!
Vaata kasvõi siin foorumis ringi – introverdid kurdavad, et töö juures lobisetakse tühjast-tähjast ja tunnevad end ebamugavalt. Selle info jagamisega tehakse endale (ja IVF-teemale) karuteene, sest inimesel on ebamugav kuulda sellist isiklikku infot teise inimese kohta ja see ebamugavus seostub tal (tahtmatult) suures osas siis ka käsitletud teemaga (antud juhul IVF)
p.s. Loomulikult see ei vabanda halba suhtumist ja teemaalgataja puhul tundub kahjuks, et kehvasti on öelnud just lähedased, mis on muidugi kurb.

Mina seda infot ei jagaks kellegagi. See pole enam sinu info kui see õnnestub, vaid sinu lapse oma. Miks keegi peab teadma kuidas ta tekkis. See pole kellegi asi. Inimesed, kes saavad lapsi kergesti ise isegi ei kujuta ette mida tunnevad inimesed, kel ei õnnestu, lisaks ei tea nad muffigi IVF protseduurist, vaid kuulujutte ja väljamõeldud luulusid, mida on hea klatsides mekkida. See, et no kui ei õnnestu, ela siis nii, on täiesti nõme mõelda. Kui sul on haigus kallal, ära siis midagi tee, ela nii, küll ise laheneb, küll harjud ära.

Täna oled ühe inimesega sõber, homme vaenlane ja ei tea mis ta sinust räägib. Seega hoidke see info ikka endale ja mehele. See on vaid teie kahe asi.

Vaatan, et see teema läheb veits lappama, sest inimesed kommenteerivad erinevaid asju. Teemaalgataja küsis pigem halvustava suhtumise kohta pere/sõprade poolt, samas mõni räägib siin juba kaksikute ivf teel saamise jagamisest sisuliselt juhututtavale. Samuti on esitatud küsimus, et miks üldse sellist teemat teistega arutada. Noh, ma ei võrdleks viljatuse teema jagamist sõbrannadega lapse eostamisel õnnestunud sekspoosidest. Kui esimene on meditsiiniline probleem ja mure, siis teine on kindlasti minu jaoks too much. Aga mõne jaoks võibolla mitte, eks inimesi on erinevaid. Mina olen alles ivf teel ja teab sellest teemast ainult paar lähedast sõbrannat. Samas olen õnnestumise korral valmis seda ka teiste sõbrannadega jagama ja miks mitte ka laiemalt ja just seetõttu, et meid on tegelikult väga palju, kes selle teemaga üksinda maadlevad ja muretsevad. See aga ei tähenda, et ma tänaval suvalisele möödujale või tööl kolleegile välja plähmerdaks. Aga samas kui mõni seda siiski teeb, siis sellisele julgusele pigem vaatan toetusega, mitte halvakspanuga. Rohkem selline nõuka aja mentaliteet kõike varjata, et jummmala eest probleemidest keegi kuskil ei räägiks, äkki kellegi roosa mull lõhkeb. Statistika järgi on viiendik paare mingil põhjusel viljatud – päris suur osakaal, aga ühiskond peidab ikka pilgu ära. Kurb!
Ja veel – mul on päris mitu sõbrannat saanud lapse juba esimesel nö katsel. Ja mul on nende üle väga hea meel!
Soovin kõigile rohkem sallivust ja avatud meelt.

#3581512:

#3581181:

Statistika järgi on viiendik paare mingil põhjusel viljatud – päris suur osakaal, aga ühiskond peidab ikka pilgu ära. Kurb!

Küll meie maakera rõõmustaks ja ohkaks kergendatult, kui kõik need viiendik paaridest lastetuks jääksid.

see viiendik paaridest saab 1, vahel 2 last.

aga kujutad ette kui lihtsalt rasestujad oma teise kuni kuunda saamata jätaksid, kui hea maailmal siis oleks!

Mul oli ‘tore’ kogemus, kus keskealine sugulane muudkui pressis igal kohtumisel, et millal pisiperet oodata on. Viskas üle ja ütlesin otse, et ei tea kas üldse, sest  loomulikult ei saa, ja IVFiga ka pole õnnestunud seni.
Ja siis sain loengu osaliseks, et olen LAISK ja MUGAV, sest ei viitsi ise loomulikul teel lapsi saada. Arvatavasti ta ei kujutanud ette, mida protsess endas hõlmab, aga arvamust tahtis küll kõige kohta avaldada.

Inimesi on täpselt pooleks, need mõistavad ja need, kes mitte. Minul on üks hea näide tuua. Endal 8 aastane tütar eelmisest suhtest. Praeguse mehega kolisime kokku, kui laps polnud aastanegi. Jah, meid hüljati raseduse aeg. Oleme 7 aastat üritanud last saada, mitte midagi. Mehe vennanaine on aga laiali saatnud jutud, et mina oma figuuri pärast ei tahagi lapsi!! Mis mõttes nagu, sa inimene ei teagi, miks meil lapsi ei ole ju! Ämm muidugi oli tema poolt. See tegi nii kohutavalt haiget, kuidas keegi sinu eest on ära otsustanud, miks pole lapsi ???? Nad keegi ei teadnud, et oleme ette võtnud ivf teekonna. Lõpuks mees ise rääkis oma emale, mis on ja mis toimub, ka seda, et probleem on tema poolne. Ämma suhtumine muutus pöördeliselt. Heas mõttes. Ta helistab tihti, tänab, et olen selle teekonna üldse ette võtnud, sest see pole lihtne. Meie suguvõsas teavad ainult ämm, mehe onu ja mehe sõber ja tema naine, kes samuti seda teed alustamas. Ei tea ka vennanaine, kes toitub teiste halvustamisest. Kõik. Tööl uurivad nagu šaakalid, et mis sul viga on, et arstide vahet jooksed. Vastan, et isiklik asi, ei vaja arutamist. Ja kõik. Usaldame täielikult teavitatud inimesi, kes tõesti elavad meile kaasa, toetavad ja hoiavad meid. Palju kergem on sellel teekonnal, kui saab natukenegi ennast avada kellelegi ja Sind tõesti kuulatakse. Minu jaoks oli suurim üllataja minu mees, kes ise sellest oma sugulastele rääkis! Päriselt! Ta oli nii pinges ja surve all selle lapse teema pärast. Peale onuga ja emaga suhtlemist on mul kodus õnnelikum ja rahulolev mees ???? Seega, tasub natuke valida, kellele oma teekonnast rääkida, inimesed oskavad uskumatult hästi jutu sinu kahjuks keerata.. Olge hoitud ja kõike kõige paremat Teile kõigile, kes sellel teel! ????????