Teema: Hammustaja lasteaias

#4161910:

On ju kirjas, et õpetajad nägid hammustamist pealt ja keelasid hammustajat.

Kust ema teab seda? Ta pole ju rääkinud õpetajaga.

Ema igatahes ei saa üksnes lapse jutu põhjal teada, kas ja mida õpetaja veel tegi seoses selle situatsiooniga. Sellist objektiivset infoedastust ei saagi väikeselt lapselt oodata. Ainuõige on õpetajatega (eelkõige liikumisõpetajaga, kui hammustamised on kõik olnud võimlemistunnis) SUHELDA. Silmast silma, mitte lapse vahendusel.

Minul tekib samuti küsimus, et mis ei ole ema ikka veel õpetajatega sel teemal rääkinud? Laps on ju juba kolm korda hammustada saanud?

#4160347:

Lapse hammustamisega saab tegeleda ainult vahetult hammustamise järgselt, ehk siis õpetaja saab tegeleda kohe ja kohapeal. Nii paljud arvavad, et vanemad saavad midagi teha. 4-aastane elab siin ja praegu ja kui hammustamisele pole kohe õpetajate poolt reageeritud ( lapsega vesteldud, ta nt tegevusest kõrvaldatud jne ) siis õhtul kodus ei pruugi see laps enam mäletadagi, et midagi sellist üldse juhtus. Vanemaid tuleb muidugi teavitada, et selline probleem lasteaias esineb. Vanem saab kodus lapsega arutada kuidas ei tohi teisele haiget teha, hammustades saab teine laps haiget jne, kuid kui peres pole sellist situatsiooni esinenud, kui nt polegi peres rohkem lapsi ja laps puutub teiste lastega kokku ainult lasteaias, siis kuidas vanem saab rohkemat teha. -Lapsevanem pole kunagi näinudki olukorda, et laps teist last hammustab ja ei saa siis ka kuidagi õpetada, et selline käitumine on vale.

Sotsiaalselt sobivat käitumist on ikka hea õpetada õpetajatel sotsiaalses situatsioonis lasteaias – seda ju tuuakse ka ühe põhjusena, miks on hea kui lapsed lasteaias käivad, see annab võimaluse sotsialiseerumiseks. Ujumist on ka raske õpetada ilma vette minemata, oleme kodus ja mängime kõhuli voodis et ujume ja pärast vees olles selgub, et siiski ei õppinud voodis olles ujuma. Nii nagu on teemaalgatajal raske õpetada kodus oma last julgeks ja vastuhakkavaks on ka selle hammustava lapse vanematel raske õpetada kodus teiste lastega sõbralikku suhtlemist.

Suurtes joontes on kõik õige, aga kodus saab väga edukalt tegeleda sellega, et laps enam vägivaldselt ei käituks. Ja peabki tegelema. Tean, sest mul oli kodus 2,5 aastane lööja. Kippus virutama lasteaias kõigile, kui miski ei meeldinud. Aga temal oli see otseselt seotud sellega, et eneseväljendusoskus polnud veel piisavalt hea. Kuid, õpetajate ja minuga koostöös lõppes selline löömine sisuliselt enne, kui see õieti alatagi jõudis, oli probleemiks umbes 2-3 nädalat meil. Kodus päevad otsa jahusime sellest, kuidas me teeme pai ja räägime, kui midagi teeb kurvaks ja löömine on paha ja löömisega saab mängukaru haiget, emme haiget jne. Ja kui 2,5a saab aru ja õpib, et see pole sotsiaalselt normaalne käitumine, siis normintellektiga 4a peab sellest juba ammugi aru saama. Ta ei ole enam mingi titt. Aga, lapse vanemad peavad teadma, lisaks peavad nad tunnistama, et see on probleem ja kolmandaks peavad nad olema motiveeritud seda probleemi ka lahendama. Jah, õpetajad peaksid (ammu oleksid pidanud) selle lapse samuti erijälgimise alla võtma võimlemistunni ajaks ja ennetama igasugust hammustamist.

Huvitav, kuidas teemaalgataja lapsel läheb? Kas tema mure on saanud lahenduse?

#4164201:

#4160347:

Lapse hammustamisega saab tegeleda ainult vahetult hammustamise järgselt, ehk siis õpetaja saab tegeleda kohe ja kohapeal. Nii paljud arvavad, et vanemad saavad midagi teha. 4-aastane elab siin ja praegu ja kui hammustamisele pole kohe õpetajate poolt reageeritud ( lapsega vesteldud, ta nt tegevusest kõrvaldatud jne ) siis õhtul kodus ei pruugi see laps enam mäletadagi, et midagi sellist üldse juhtus. Vanemaid tuleb muidugi teavitada, et selline probleem lasteaias esineb. Vanem saab kodus lapsega arutada kuidas ei tohi teisele haiget teha, hammustades saab teine laps haiget jne, kuid kui peres pole sellist situatsiooni esinenud, kui nt polegi peres rohkem lapsi ja laps puutub teiste lastega kokku ainult lasteaias, siis kuidas vanem saab rohkemat teha. -Lapsevanem pole kunagi näinudki olukorda, et laps teist last hammustab ja ei saa siis ka kuidagi õpetada, et selline käitumine on vale.

Sotsiaalselt sobivat käitumist on ikka hea õpetada õpetajatel sotsiaalses situatsioonis lasteaias – seda ju tuuakse ka ühe põhjusena, miks on hea kui lapsed lasteaias käivad, see annab võimaluse sotsialiseerumiseks. Ujumist on ka raske õpetada ilma vette minemata, oleme kodus ja mängime kõhuli voodis et ujume ja pärast vees olles selgub, et siiski ei õppinud voodis olles ujuma. Nii nagu on teemaalgatajal raske õpetada kodus oma last julgeks ja vastuhakkavaks on ka selle hammustava lapse vanematel raske õpetada kodus teiste lastega sõbralikku suhtlemist.

Suurtes joontes on kõik õige, aga kodus saab väga edukalt tegeleda sellega, et laps enam vägivaldselt ei käituks. Ja peabki tegelema. Tean, sest mul oli kodus 2,5 aastane lööja. Kippus virutama lasteaias kõigile, kui miski ei meeldinud. Aga temal oli see otseselt seotud sellega, et eneseväljendusoskus polnud veel piisavalt hea. Kuid, õpetajate ja minuga koostöös lõppes selline löömine sisuliselt enne, kui see õieti alatagi jõudis, oli probleemiks umbes 2-3 nädalat meil. Kodus päevad otsa jahusime sellest, kuidas me teeme pai ja räägime, kui midagi teeb kurvaks ja löömine on paha ja löömisega saab mängukaru haiget, emme haiget jne. Ja kui 2,5a saab aru ja õpib, et see pole sotsiaalselt normaalne käitumine, siis normintellektiga 4a peab sellest juba ammugi aru saama. Ta ei ole enam mingi titt. Aga, lapse vanemad peavad teadma, lisaks peavad nad tunnistama, et see on probleem ja kolmandaks peavad nad olema motiveeritud seda probleemi ka lahendama. Jah, õpetajad peaksid (ammu oleksid pidanud) selle lapse samuti erijälgimise alla võtma võimlemistunni ajaks ja ennetama igasugust hammustamist.

Huvitav, kuidas teemaalgataja lapsel läheb? Kas tema mure on saanud lahenduse?

Kodus saab tegeleda juhul, kui vanem probleemist teadlik on ja õpetaja asi on sellest vanemale teada anda. Vanem ei peaks olema see, kes läheb küsima õpetajalt, kes tema last hammustas vaid õpetaja peaks teatama vanemale, et nii juhtus. See paneb mind arvama, et ka selle hammustaja perekond ei pruugi hammustamisest midagi teada. Hammustaja nüüd vaevalt ise läks koju seda ütlema, et kedagi hammustas.

MInu 2-aastane laps ka hammustas, päevapealt tekkis ja kadus. Lasteaias ei käinud sel ajal, aga sai räägitud ja peegeldatud, ikka lõi hambad sisse. olime kodused ja tegeletud sai temaga pidevalt. Kestis vast paar kuud.

Aga 4-aastane peaks olema juba asjalikum, seega soovitan rääkida kasvatajaga ja läbi tema siis lapsevanemaga.

#4168212:

Mina olen lasteaiaõpetaja ja kuna kogemust veel vähe, siis hammustajatega kokkupuude puudub. Siin mitmed süüdistavad, et õpetaja ei tee piisavalt, aga, mida siis peaks tegema? Ära hoida pole enamasti võimalik, selleks peaks olema koguaeg ikkagi konkreeetselt lapse kõrval. Aga kuidas peaks siis õpetaja pärast reageerima, kui lihtsalt “ei tohist” ei piisa?

Ausalt, praktika põhjal võin öelda, et ei kujutanud varem ettegi, milliseid probleemkohti õpetajatöös ette tuleb. Mõne lapsega riidlemisest (asja eest) võib teinekord saada sellised süüdistused, et anna olla (õpetaja oli kuri, lapsel trauma nüüd). Nn. mõtlemisetool on ka paljude meelest alandav ja kurjast. Et mis need vahendid siis on? Just sellise lapse puhul, kus mõistlik jutt ei aita ja põhjus-tagajärg seos veel ei tule?

Ja osa siin spekuleerivad, et kas teise osapoole vanem üldse teab, siis ega õpetaja ju saagi sellele vanemale rääkida, mida ta teise vanemaga rääkis. Tegelikult hakkan juba siin mõtlema ka selle üle, et kas õpetaja seaduse järgi üldse tohibki öelda, kes see hammustaja oli. Ega see andmekaitseseadusega seonduv on ka kõik üpriski keeruline ja kerge on libastuda.

Alustava noore õpetajana – kas teil lasteaias mentorprogrammi või mingit muud vormi noore töötaja toetamiseks pole? Seal saab arutada tekkinud probleemsituatsioone ja võimalikke lahendusi. Kui pole, siis pead õpitud teoreetilisest materjalist sobivad kohad välja otsima ja neid mõtestama.

Lihtsalt “ei tohi” pole tõesti väga tõhus, sest ei õpetata seejärel kuidas peab – selle peaks laps nagu ise välja mõtlema.  On äkki lasteaed “Kiusamisest vabaks” programmiga liitunud (see lillade karudega) – seal mängitakse karudega sama olukord läbi ja otsitakse, kuidas on õige käitumine.

Kuri ja karjuv õpetaja polegi ju hea variant – noore õpetajana oled mingi suhtlemise alase kursuse ju läbinud. Sealt meenuta suhtlemise tasandeid.  Laste keelamine ja korrale kutsumiseks kasutatakse täiskasvanu tasandit, mitte kurja vanema tasandit.  Kui pooldad mõtlemistooli ja arvad, et lapsevanematele ei pruugi see meeldida , siis selliste teemade arutamiseks on ju hea kasutada lastevanemate koosolekut  – selgitate millistes situatsioonides seda kasutaksite, kui kaua jne.  Samuti saab lastele selgitada mis ja milleks see on.  Siingi vanemad ja kogenud kolleegid saavad ju anda nõu kuidas nemad on toiminud, mis töötab ja mis mitte.

Väga nõus 8:34 käoga (olen ka õpetaja).
Lihtsalt keelamine ega tagantjärele kurjustamine ei olegi efektiivsed laste mõjutamise viisid, väga hea variant on olukorrad hoopis lastega / laste ees läbi mängida ja seejärel juhitud arutelus analüüsida – mis oli hästi, mis läks valesti, mida keegi tunda võis, kuidas paremini oleks saanud. Seejuures ühe probleemiga peab tegelema pikemalt, nädalaid läbiva teemana, et see lastes ka kinnistuks.

#4168212:

Mina olen lasteaiaõpetaja ja kuna kogemust veel vähe, siis hammustajatega kokkupuude puudub. Siin mitmed süüdistavad, et õpetaja ei tee piisavalt, aga, mida siis peaks tegema? Ära hoida pole enamasti võimalik, selleks peaks olema koguaeg ikkagi konkreeetselt lapse kõrval. Aga kuidas peaks siis õpetaja pärast reageerima, kui lihtsalt “ei tohist” ei piisa?

Ausalt, praktika põhjal võin öelda, et ei kujutanud varem ettegi, milliseid probleemkohti õpetajatöös ette tuleb. Mõne lapsega riidlemisest (asja eest) võib teinekord saada sellised süüdistused, et anna olla (õpetaja oli kuri, lapsel trauma nüüd). Nn. mõtlemisetool on ka paljude meelest alandav ja kurjast. Et mis need vahendid siis on? Just sellise lapse puhul, kus mõistlik jutt ei aita ja põhjus-tagajärg seos veel ei tule?

Ja osa siin spekuleerivad, et kas teise osapoole vanem üldse teab, siis ega õpetaja ju saagi sellele vanemale rääkida, mida ta teise vanemaga rääkis. Tegelikult hakkan juba siin mõtlema ka selle üle, et kas õpetaja seaduse järgi üldse tohibki öelda, kes see hammustaja oli. Ega see andmekaitseseadusega seonduv on ka kõik üpriski keeruline ja kerge on libastuda.

Õpetajal peavad silmad olema ilmselt ka selja taga. See tähendab, et kui laps on lasteaias ühe korra saanud hammustada, siis tuleb seda paari kullipilgul jälgida ja ENNETADA hammustamise olukorda. Ehk jah, võimlemistunnis oledki kõrval või on abiõpetaja. Plahvatusohtlikud olukorrad ära ennetada ja last nö läbi näha ja sellega tegeleda on oluliselt lihtsam, kui pärast tagajärgedega maadelda. Ma saan aru, kui oleks esmakordne juhtum, et siis tõesti ei osatud ette näha, aga teemaalgataja puhul on ju juhtunud 3 korda juba. Minu laste lasteaias tehakse probleemsete lastega õpetajate poolt konkreetselt üks-ühele tööd näiteks. Halvasti käitunud laps eemaldatakse kohe situatsioonist sõnaga “stopp” ning seejärel õpetaja viib ta eraldi (kuskile rahulikumasse nurka, teise ruumi) ja vestleb temaga pikemalt. Millest ja kuidas, ma ei tea, aga meil on kõik halvasti käitujad saadud kontrolli alla. Ju siis õpetajad teavad. Aga meil on muidu ka kiusamisvaba lasteaed ja kõik mängivad kõigiga (ka väiksematega), mingit eraldi sõprade punte ja gänge tekkida ei lasta. Lasteaia direktor väga palju ka soodustab õpetajate koolitamist erinevates valdkondades. Äkki on sul kanpõhjust pöörduda tööandja poole, kuna mingis valdkonnas teadmisi vajaka?

Minul lapsevanemana muidugi tekib hoopis küsimus, et kuidas sa õpetajaks said? Lastepsühholoogiat õppinud ei ole? Probleemolukordade lahendamist samuti mitte? Keeruliste laste ja olukordade kohta iseseisvalt raamatuid lugenud? Mida te seal koolis tegite siis?

Veel küsin, kas õpetajale teeks olukorra siis lihtsamaks, kui iga füüsilise vägivalla juhtumi korral lapsevanem pöörduks politseisse? Et andmekaitse probleemidega hakkama saada? Päriselt või…..

Lapsevanemana ma paluks lasteaialt võimalust külastada seda võimlemise tundi, sest ma tahan oma silmaga näha, kuidas saab see hammustamine seal võimalik olla. Kui üks laps teise eest ära läheb ja teine laps muudkui kõnnib või jookseb konkreetselt eest ära mineval lapsel järel, kas siis õpetajad ei pane tähele, et midagi toimub, miks see üks eest ära läheb ja teine aina järgi käib?

Kuidas asi läks siis? Kas saite probleemile lahenduse?