Ma ei tea, kas mul on enesehinnang paigast ära või mis toimub. Usun, et olen hea naine oma mehele. Tegelen lastega, koristan, pesen pesu, süüa teen päris hästi, võõrustada ka meeldib, rahaasjade on kontrolli all, ei larista liigselt. Mehele olen toeks ja tema asjadega kursis. Seksi naudin. Ja palju muudki. Inimestega saan hästi läbi ja mehe sõpradega klapib ka hästi. Ei peta ega laaberda.
Ja ometi satuvad mulle sellised partnerid, kes mind ei hinda. Kui olen suhte lõpetanud, siis teine pool ei taha lahku minna ja ka hiljem tuleb paluma.
Tülides üldiselt olen rahulik, sest mul on psühholoogi haridus esimene haridus ja igapäevaselt töötan ka inimestega.
Ma pole enam esimeses nooruses, aga olen nooruslik. Meestega suhted on nii, et paar aastat kiidavad ja kõik on ilus ja siis nad ei panusta üldse.
Pärast abielu purunemist polegi enam kedagi leidnud. Ja ma ei saa aru, miks tõmban selliseid mehi, kes minust tüdinevad.
Teema: Hea naine?
minu kui mehe arvamus: ma ei tea, kas seda mida kirjeldasid saab nimetada “heaks naiseks olemiseks”, aga sa oled naine, kelle olemasolu mees võtab isenesest mõistetavat asja. mehel peab olema kuklas tunne, et sa oled “väärtuslik naine”, keda ka kõik teised mehed ihaldaksid ja ta peab ka ikka natuke vaeva nägema, et sa tema kõrval püsiksid.
, koristan, pesen pesu, süüa teen päris hästi, võõrustada ka meeldib.
kodumasinaks olemine, ei pane ühtegi mees sind hindama, sokke pesumasinasse ja suppi soojendada oskab tänapäeval iga mees.
…ja mis psühholoog sa oled, kui sellistele lihtsatele küsimustele vastust ei tea? iga teine teema perekoolis, delfi naistekas, cosmopolitanis on analoogne, ammu ära nämmutatud
Ma ei tea, kas mul on enesehinnang paigast ära või mis toimub. Usun, et olen hea naine oma mehele. Tegelen lastega, koristan, pesen pesu, süüa teen päris hästi, võõrustada ka meeldib, rahaasjade on kontrolli all, ei larista liigselt. Mehele olen toeks ja tema asjadega kursis. Seksi naudin. Ja palju muudki. Inimestega saan hästi läbi ja mehe sõpradega klapib ka hästi. Ei peta ega laaberda.
Ja ometi satuvad mulle sellised partnerid, kes mind ei hinda. Kui olen suhte lõpetanud, siis teine pool ei taha lahku minna ja ka hiljem tuleb paluma.
Tülides üldiselt olen rahulik, sest mul on psühholoogi haridus esimene haridus ja igapäevaselt töötan ka inimestega.
Ma pole enam esimeses nooruses, aga olen nooruslik. Meestega suhted on nii, et paar aastat kiidavad ja kõik on ilus ja siis nad ei panusta üldse.
Pärast abielu purunemist polegi enam kedagi leidnud. Ja ma ei saa aru, miks tõmban selliseid mehi, kes minust tüdinevad.
Kuidas sa siis psühholoog oled, pole ju. Mitte keegi ei taha emaga elada. Sinu hea naise loend tähendab ema mitte naist. MIs asi on mehele toeks olemine? Mees vajab partnerit mitte tugiteenust. PARTNERIT! Aga sa ju psühholoogina nagunii tead väga hästi, mis mina siin räägin.
Tuleb tekitada mingi filter, mis sulle sobimatud (mittepanustavad, laisad) mehed kohe alguses välja filtreeriks. Näiteks kohe tutvumisperioodil esine avaldustega: “Mina olen selline inimene, kes ei taha elus kannatada, vaid tahab, et elu oleks mõnus. Ma võin teha ja panustada – aga siis ootan seda ka teiselt poolelt, et tema panustaks. Üksi rabeleda ma ei taha – sellisest suhtest ma loobun”. Kindlasti paljud mehed teevad elufilosoofia peale vehkat, aga ühel päeval kohtad sa kedagi, kes noogutab mõistavalt ja ütleb: “Jah, ükski normaalne inimene ei taha kooselus üksi rabeleda” vms.
Ehk siis ära niivõrd haletse ennast, et laisad mehed tulevad ligi (nad ujuvad ligi paljudele, mitte ainult sulle). Vaid tee neile oma ellusuhtumine kohe alguses otsustavalt selgeks.
Sageli teevad inimesed selle vea, et vaatavad paari, kes sobib kokku, mõttega “mis tal viga, kui tal on selline mees/naine”. Aga nad ei mõtle sellele, kui palju ebasobivaid partnereid on pidanud see mees/naine enne eemale peletama, kui selle sobivaga kokku juhtus. Ehk siis, kui palju oli enne igasugu nurjunud suhtehakatusi, kui see sobiv suhe lõpuks sõlmiti. Näiteks kasvõi endal – oi õudust, kui ebasobivaid mehi on mulle minevikus ligi ujunud! Loomulikult käis siis ka enesehaletsuslikke mõtteid läbi pea, et misaja, mis mõttes selline inimene tahab minust midagi saada, elu on ikka hull küll. Eks see sobivaga kohtumise faas on raske paljudel.
Minu meelest sa teed ise liiga palju ära. Ja siis oledki igav nagu tapeet, aga ka hädavajalik, sest kes süüa teeb ja võõrustab jne. Ja siis ongi nii, et mehed sind tegelikult ei taha, aga vajalik oled sa neile, sest muidu nende elukvaliteet kannataks, kui kodumasin Mari kodust minema läheb. Hea naine ei ole töökindel kodumasin, muide, hea naine on ennekõike Naine.
Psühholoogi haridus sul küll mingil eluõnne ei garanteeri, pigem on sellised inimesed veel rohkem pinge all, lisaks veel tänitamine “kuidas sa siis hakkama ei saa oma eluga, ise veel psühholoog!”. Juba tuli siingi teemas kohe ära.
minu kui mehe arvamus: ma ei tea, kas seda mida kirjeldasid saab nimetada “heaks naiseks olemiseks”, aga sa oled naine, kelle olemasolu mees võtab isenesest mõistetavat asja. mehel peab olema kuklas tunne, et sa oled “väärtuslik naine”, keda ka kõik teised mehed ihaldaksid ja ta peab ka ikka natuke vaeva nägema, et sa tema kõrval püsiksid.
Mina ei ole seda “kõik teised mehed ihaldaksid ka mind” mitte kunagi rõhutanud – ei sõnades ega ka näiteks pidevalt üleslöödud olekus ringikäimisega. Ei huvita mind mingi kõigile maailma meestele meeldimine (kui ei meeldi – ära vaata) ega taha mina pidevalt enda väärtuse tõestamise tähe all elada. See oleks mulle endale koormav ja väsitav.
Selle asemel olen aeg-ajalt meelde tuletanud, et mina olen selline inimene, kes ei taha kannatada ja patja nutta, vaid kes tahab mõnusat elu ja head kodust õhkkonda. Näiteks olen “häälega mõelnud” ehk siis filosofeerinud teemal, millised mis oleksid need olukorrad, mis muudaksid minu jaoks isikliku suhte nii vastumeelseks, et ma kaaluksin iseenda emotsionaalse heaolu nimel isikliku suhte lõpetamist. “Kui mul mees oleks selline-selline ja teeks nii ja naa, siis arvatavasti ma ei tahaks elada ebameeldivate emotsioonide sees pikka aega, vaid hakkas mõtlema, kuidas võimaldada endale midagi paremat. Arvatavasti mingil ajal ma valiks kahest halvast parema ehk lahkuks sellest suhtest.”
Siis ei saa öelda: “Oi, ma ei teadnudki, et sa selline oled ja niimoodi mõtled.”
Minu meelest sa teed ise liiga palju ära. Ja siis oledki igav nagu tapeet, aga ka hädavajalik, sest kes süüa teeb ja võõrustab jne. Ja siis ongi nii, et mehed sind tegelikult ei taha, aga vajalik oled sa neile, sest muidu nende elukvaliteet kannataks, kui kodumasin Mari kodust minema läheb. Hea naine ei ole töökindel kodumasin, muide, hea naine on ennekõike Naine.
Pole mitte midagi halba selles, kui naine on aktiivne ja tegus ning toimetab ja teeb! Ega aktiivne inimtüüp ei saagi ennast kunstlikult molutajaks muuta.
Küsimus on lihtsalt selles, et kui tahetakse samasugust tegusat enda kõrvale leida, tuleb kohe alguses selgeks teha: “Mina eeldan, et teine pool ka panustab. Üksi rabeleda, kui on ühine majapidamine, mina ei taha – kui see niimmoodi läheb, siis mina lõpetan suhte”. Kindlasti on neid, kes lasevad sellise avalduse peale (kui nad näevad, et seda mõeldi tõsiselt, ohh õudust) jalga. Aga ühel päeval tuleb see, kes ütleb: “Mina olen ka inimene, kellele niisama vedeleda tundub imelik – olen eluaeg asju teinud ja kavatsen nii ka jätkata”. Ja nad passivad teemaalgatajaga paariks, sest mõlemad on tegusteja tüüpi.
Ehk siis sarnase ellusuhtumise ja mõtteviisiga inimene (kelle jaoks vedelemine ja teisel rabeleda laskmine pole okei) peab olema. Siis moodustub hea paar. Mitte nii, et aktiivne ja tegus naine püüab elu eest laskvorstile olla Naine ja loota, et ta see siis ometigi võtab jalad kõhu alt välja ja liigutab ka äkki midagi. Häh – väljakujunenud inimese ellusuhtumist on väga raske (kui mitte võimatu) kõigutada.
Tuleb tekitada mingi “laiskvorstifilter” (mis laisa diivanikaunistuse elust unistajad kohe alguses ära hirmutaks ja laiali peletaks), muud ei midagi.
Mehed paar aastat kiidavad ja siis ei panusta enam üldse? Aga see ju ongi keskmine mees 😀
Mida sa ise oled teinud selleks, et panustada? Lisaks kodu korrashoiule? Oled nt ostnud eriti seksikat pesu, ise mehele öelnud, et võiks kuskile romantilisele nädalavahetusele minna jne jne, kuidagi andnud mõista, et tahad rohkem romantikat…või mida sa panustamise all silmas pead?
Ma oma mehega olen koos 7 aastat ja ei saa öelda, et pidevalt toimuks mingi mürts ja pauk ja kirg siin ja kirg seal 😀 Ikka suht rahulik on elu. Väikelaste kõrvalt on tore, kui kord aastas saame terve nädalavahetuse teineteise päralt, muul ajal piirdume ühe õhtuga
Ja ma ei saa aru, miks tõmban selliseid mehi, kes minust tüdinevad.
ise sa ju valid selliseid mehi, astud samasse ämbrisse ikka ja jälle kolinal sisse
“Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest!”
Iga inimene läheb laisaks ja mugavaks, kui talle kõik ette-taha ära tehakse, see on inimloomus, kallis psühholoog.
Asi on su vanuses või õigemini nende meeste vanuses, keda sa vaatad või kes sind vaatavad. Palju neid toredaid mehi siis 40+ ringi liikumas on? Ilmselt need juba varem ära napsatud ja põhimassina liiguvadki sinu kirjeldatud mehed ringi. Mehed, kes võib-olla ei oskagi hinnata suhte väärtust. Egoistid, kes vaatavad, et neil oleks tore jne. Ega nad siis ilmaasjata üksi pole. Mida vanemaks saad, seda väiksemaks see valik muutub. Mõni teise või kolmanda ringi mees kuskilt vabaneb, siis see tahab ka hetkeks aja maha võtta, vabadust nautida ja siis võib-olla jälle suhtesse astuda. Sinu ülesanne oleks see tuul kõrbes kinni püüda.
Asi on su vanuses või õigemini nende meeste vanuses, keda sa vaatad või kes sind vaatavad. Palju neid toredaid mehi siis 40+ ringi liikumas on? Ilmselt need juba varem ära napsatud ja põhimassina liiguvadki sinu kirjeldatud mehed ringi. Mehed, kes võib-olla ei oskagi hinnata suhte väärtust. Egoistid, kes vaatavad, et neil oleks tore jne. Ega nad siis ilmaasjata üksi pole. Mida vanemaks saad, seda väiksemaks see valik muutub. Mõni teise või kolmanda ringi mees kuskilt vabaneb, siis see tahab ka hetkeks aja maha võtta, vabadust nautida ja siis võib-olla jälle suhtesse astuda. Sinu ülesanne oleks see tuul kõrbes kinni püüda.
Aga seleta mulle seda elu natuke. Kuidas te naised arusaate milline on hea mees ja milline on siis see halb mees. Kas jälgitegi seda ära napsamist? Kui mehel on naine, siis on hea mees, aga kui naist pole, siis järelikult halb mees keda naised pole tahtnud? Sellisel juhul ikkagi kõik vallalised naised vahivadki abielumehi, sest suhtes mees on hea mees, ta on napsatud mees.
Või on kuidagi teistmoodi?
MIs asi on mehele toeks olemine?
Toeks olemine on mehe tegude tunnustamine, nende tegude vastu huvi tundmine ja neisse võimalust ja oskusi mööda panustamine. Mina, nagu ilmselt ka teemaalgataja, ei kujuta üldse teistsugust suhet ettegi – eeldusel muidugi, et ka teine pool mind niimoodi toetaks.
mehel peab olema kuklas tunne, et sa oled “väärtuslik naine”, keda ka kõik teised mehed ihaldaksid ja ta peab ka ikka natuke vaeva nägema, et sa tema kõrval püsiksid.
Jah, see on tegelikult hea tähelepanek. See on see, et kui loomuses ei ole mängida “ligipääsmatut” (nt minul ei ole, ma ei viitsi), siis tuleb seda õppida.
Näiteks olen “häälega mõelnud” ehk siis filosofeerinud teemal, millised mis oleksid need olukorrad, mis muudaksid minu jaoks isikliku suhte nii vastumeelseks, et ma kaaluksin iseenda emotsionaalse heaolu nimel isikliku suhte lõpetamist. Siis ei saa öelda: “Oi, ma ei teadnudki, et sa selline oled ja niimoodi mõtled.”
Mina olen samasugune, aga – nüüdseks võin öelda, et enamikele inimestele ei jõua selline asi üldse pärale. Suur osa ikka üldse ei seosta üldisemaid mõtteid konkreetselt iseenda tegudega või ei oska oma tegusid selles võtmes näha. Või on teine äärmus – iga üldisemat arutlusteemat võetaks nii siklikult, et solvutakse ka siis kui pole selleks mitte mingit alust.
Ega nad siis ilmaasjata üksi pole.
Ma saan aru, et teemaalgataja on ka üksi.
Kas ta on siis järelikult halb naine?
minu kui mehe arvamus: ma ei tea, kas seda mida kirjeldasid saab nimetada “heaks naiseks olemiseks”, aga sa oled naine, kelle olemasolu mees võtab isenesest mõistetavat asja. mehel peab olema kuklas tunne, et sa oled “väärtuslik naine”, keda ka kõik teised mehed ihaldaksid ja ta peab ka ikka natuke vaeva nägema, et sa tema kõrval püsiksid.
, koristan, pesen pesu, süüa teen päris hästi, võõrustada ka meeldib.
kodumasinaks olemine, ei pane ühtegi mees sind hindama, sokke pesumasinasse ja suppi soojendada oskab tänapäeval iga mees.
…ja mis psühholoog sa oled, kui sellistele lihtsatele küsimustele vastust ei tea? iga teine teema perekoolis, delfi naistekas, cosmopolitanis on analoogne, ammu ära nämmutatud
Palju tunni hind on?
minu kui mehe arvamus: ma ei tea, kas seda mida kirjeldasid saab nimetada “heaks naiseks olemiseks”, aga sa oled naine, kelle olemasolu mees võtab isenesest mõistetavat asja. mehel peab olema kuklas tunne, et sa oled “väärtuslik naine”, keda ka kõik teised mehed ihaldaksid ja ta peab ka ikka natuke vaeva nägema, et sa tema kõrval püsiksid.
Jah, see on tegelikult hea tähelepanek. See on see, et kui loomuses ei ole mängida “ligipääsmatut” (nt minul ei ole, ma ei viitsi), siis tuleb seda õppida.
Ei, selline suhe, kus ühel poolele tuleb mängida kedagi, kes ta pole, pole jätkusuutlik püsisuhtena. Sest kui sa pead mängima midagi/kedagi, keda su loomuses üldse pole, oled vaimselt pingul ja väsinud kogu aeg ning selline isiklik suhe mitte ei lisa elule mõnu, vaid kurnab vaimselt ja segab elada. Mis sest suhtest kasu on siis niimoodi? Ikkagi tuleks proovida kokku põrgata selle mehega, kelle jaoks pole vaja kättesaamatut etendada ja siis temaga on mõnus.
Võibolla seetõttu on vale seada eesmärgiks olla selline, “nagu meeldiks keskmisele mehele” – sest siis võib tulemus olla, et õiget, kellega tegelikult oleks mõnus koos elada ja tegutseda, ligi ei meelita, ning tagatipuks ei meeldi iseneedale enam ka.
Oledki liiga hea, hooliv ja järeleandlik, annad suhtes liiga palju ja täidad ise suhetes liiga paljud lüngad, mehed võtavad sind iseenesestmõistetavana. Ma olen ise loomult samasugune ja täpselt samade asjadega hädas ka.
Viimasel ajal olen üritanud ennast muuta “halvemaks” ja isekamaks, panna varakult piirid paika, mitte olla liiga vastutulelik, mitte anda suhtes rohkem kui saan, pigem lasta mehel teha rohkem kui ise teen, peegeldan mehe käitumist ja üldiselt meestega suheldes olla rohkem passiivne ja vähem hooliv, ei sea endale eesmärgiks leida suhet, vaid lihtsalt elada hetkes ja et see hetk oleks lõbus ja tore eelkõige mulle endale.
See kõik on minu jaoks väga raske, aga muudmoodi enam ei saa, kui ei taha eluks ajaks jääda meestele jalamatiks ja lükata-tõugata – peab ajama pea püsti ja seisma kindlalt omal kahel jalal.
Soovitan lugeda raamatut – Saladused meeste kohta, mida iga naine peaks teadma
ja Naised kes armastavad liiga palju
Mu endine sõbranna tegi umbes seda kõike, mida kirjeldad. Täpselt sama probleem oli, mehi nagu leidis, aga püsima need ei jäänud. Mõnda aega ei saanud ma aru miks, tundus, et sõbranna on unistuste naine ju. Aga ajapikku sain aru – tal on mitu üsna vastikut omadust, tänu millele hoian temast tänaseks isegi eemale. Näiteks on tal komme teiste vigu või eksimusi mitte kunagi niisama jätta vaid need kindlasti eraldi rõhutades välja tuua, neid korduvalt meenutada. Tal on omadus igas seltskonnas endale pidevalt tähelepanu nõuda, mõtlemata, kas see on sobiv või mitte. Talle on kombeks rääkida lakkamatult endast hetkekski huvi tundmata, kuidas teisel poolel läheb. Lühidalt on ta oma loomult üsna enesekeskne inimene, kui usin, visk ja viisakas. Temaga ongi väga raske koos olla.
Issand, mina ei ole hea naine. Olen terve õhtu teleka ees tukkunud ja mehe kallal võtnud – miks ei ole kaminasse tuld tehtud, tuba on jahe? Kuula arvutit vaiksemalt? Too kohvi jne.
Meeletu laiskus on kallal, töölt tulles jäin kohe diivanil tukkuma. Nüüd joon kohvi ja ootan, et äkki tuleb soov diivanilt maha veeretada. Süüa ei viitsi ka teha, mees andis lastele süüa.
tal on mitu üsna vastikut omadust, tänu millele hoian temast tänaseks isegi eemale. Näiteks on tal komme teiste vigu või eksimusi mitte kunagi niisama jätta vaid need kindlasti eraldi rõhutades välja tuua, neid korduvalt meenutada. Tal on omadus igas seltskonnas endale pidevalt tähelepanu nõuda, mõtlemata, kas see on sobiv või mitte. Talle on kombeks rääkida lakkamatult endast hetkekski huvi tundmata, kuidas teisel poolel läheb.
Noh, jah esmapilgul tundub tõesti pisut näägutav bitch olevat, aga samas, meest ei pruugi see üldse segada. Juhul, kui mehel veel suurem egolaks on ja hoolib vaid sellest, et naine oleks kena.
Astun ka klubisse!
Teemaalgatajale vastuseid pakkuda pole. Räägin oma hiljutisest kogemusest:
Sain tuttavaks mehega, oli lahutatud. Olin õnnelik, vaba ja tore mees, kellega oli väga meeldiv rääkida, saime üsna ruttu omadeks.
Käisime vastakuti külas. Tema juurde minnes jäid esimese asjana silma koristamata põrandad. möödaminnes (osalt ka salaja), küürisin puhtaks lisaks aknalauad, aknad, vannitoa, põrandad ja muid pindu, mis ette jäid ja mis lappi ammu näinud polnud. Minu aitamise ettekäändel küürisin puhtaks tema autosalongi. Ahh, meestevärk…
Ühel korral läksin tema juurde pikemaks, seega koos oma kassiga, kes suure osa ajast oli paigal ühe magamistoakapi peal (põhjuseks suur koer, kes mu kassist kuidagi välja ei teinud), kõik said hakkama. Muretsesin küll oma loomakese pärast, et kas ta elus seal kapi peal… ja viisin teda ka õue (käisin veidi järel ja muretsesin). Jalutasin ka korra päevas, kui mees tööl oli koera, kes mind superomaks võttis ja jalutamist nõudma hakka ja sain nii omalegi päevaseid samme. Ehk hoolitsesin veidi ka loomade eest.
Palun mitte valesti aru saada, ma ei käinud seal majasokuks, ega majapidajannaks, tegin lihtsalt harjumisest enamasti siis, kui mees tööl oli. Vihmane sügis soosis ka tubasemat tegevust.
Minu kass sõi magamistoas ühelt leitud karbikaanelt, sest olin suutnud kausi maha unustada. Peamiselt koera tõttu mu kass magamistoast ei väljnunud. Ja nädala lõppedes teatas mees, et mingi karbikaan magamistoas on täiesti talumatu, sellist korralagedust ta ei talu üldse. Tõi veel paar põhjust, mis tal korras on ja mis minu juures ( tegemata ja ) talumatud on ja lisas, et meie väärtused on väga erinevad, ma olla väga hooletu. Ja nii meie teed lahku läksid.
Nii, et kui sina askelduste eest kiita saad, on juba palju paremini läinud kui mul.
tal on mitu üsna vastikut omadust, tänu millele hoian temast tänaseks isegi eemale. Näiteks on tal komme teiste vigu või eksimusi mitte kunagi niisama jätta vaid need kindlasti eraldi rõhutades välja tuua, neid korduvalt meenutada. Tal on omadus igas seltskonnas endale pidevalt tähelepanu nõuda, mõtlemata, kas see on sobiv või mitte. Talle on kombeks rääkida lakkamatult endast hetkekski huvi tundmata, kuidas teisel poolel läheb.
Noh, jah esmapilgul tundub tõesti pisut näägutav bitch olevat, aga samas, meest ei pruugi see üldse segada. Juhul, kui mehel veel suurem egolaks on ja hoolib vaid sellest, et naine oleks kena.
Mu endine sõbranna tegi umbes seda kõike, mida kirjeldad. Täpselt sama probleem oli, mehi nagu leidis, aga püsima need ei jäänud. Mõnda aega ei saanud ma aru miks, tundus, et sõbranna on unistuste naine ju. Aga ajapikku sain aru – tal on mitu üsna vastikut omadust, tänu millele hoian temast tänaseks isegi eemale. Näiteks on tal komme teiste vigu või eksimusi mitte kunagi niisama jätta vaid need kindlasti eraldi rõhutades välja tuua, neid korduvalt meenutada. Tal on omadus igas seltskonnas endale pidevalt tähelepanu nõuda, mõtlemata, kas see on sobiv või mitte. Talle on kombeks rääkida lakkamatult endast hetkekski huvi tundmata, kuidas teisel poolel läheb. Lühidalt on ta oma loomult üsna enesekeskne inimene, kui usin, visk ja viisakas. Temaga ongi väga raske koos olla.
Olen ka loobunud selle küsimuse esitamisest, et kuidas Sul läheb, või läinud on? ja hakkan seltskonnas lihtsalt midagi rääkima, ja kompima, et mis teistele huvi võiks pakkuda. Seda põhjusel, et väga üksikud hakkavad vastusena midagi rääkima. Enamus mühkavad hästi ja vahivad niisama ringi… ise vestlust üles ei võta…no hakkab egamugav ju.
Mehelt olen alati küsinud kuidas päev läks ja mida tegid. Temal on pretensioon, et ei viitsi iga päev sama juttu rääkida… urgitse palju tahad, kui ta ei viitsi siis ta ei viitsi…
Mina räägin palju, tõstatan uudisteemasid ja kogemusi, mis päeval ette jäid..olengi vist egoist, sest ka minu ümbruses ringlevad need teemad, mis mina tõstatan, sest vähesed algatavad juttu ja hoolitsevad vestluse ning kaaslasega kontakti hoidmise eest.
Ükskord tegin testi…eriti ei lobisenud õhtul. läksin selle asemel tema arvutilaua lähistele, istusin toolile ja vaatasin eemalt, millal ta pöörab ja minuga vestlust alustab, küsib midagi või huvitub minu asjade vastu… pea-aegu tunni istusin samas ruumis toolil, kus keegi niisama ei istu…
Tõusin ja lahkusin oma tegemiste juurde.
Samas on ka neid, kes hirmsasti endast kogu aeg räägivad (need egoistid)… mulle meeldivad nad selles mõttes, et siis ei pea mina oma isiklikke asju kunagi avaldama, nad ei viitsi niikuinii kuulata. Segavad oma kogemustega vahele… Kuna mina tahan (va. lähedased) vaid small talki rääkida ja isiklikke asju mitte, teiste isiklikud asjad huvitavad aga küll, teiste isikike asjade kallal närin mõnuga isegi kaasa.
Vot ei saa aru sellest, et ei tohi olla mehele ema, vaid peab “naine” olema. Ise olen selline, et ei kokka ega hoolitse ülemäära palju, aga tunnen pidevalt, kuidas mu mees seda TEGELIKULT igatseb! Et ma teeks talle kohvi või teed ja paneks söögi taldrikule jne. Hea, et veel tuhvleid ei taha! 🙁 See on talle kohutavalt oluline. Aga mulle – ma vihkan seda, sest siis tunnengi end nagu teenija. Samuti võitlen oma vaba aja eest, kui vähegi võimalik. Ja siis mõtlengi vahel, et küll talle sobiks ideaalselt selline armas, tubli, hoolitsev kodukana.
Vahel ma ei saa aru, miks ta nii kaua on minuga koos olla kannatanud, kui ma ometi olen nii teistsugune ja nö päris naise mõõtu välja ei anna :(.
Mis see naine olemine siis tähendab?
Mängin mingit bichi (või mõnd muud rolli) sekspesu seljas… mõne kuu pärast on mees tüdinenud ja hakkab rahulikku diivanikassi igatsema…
Lesid diivanil ja küsid teed, kohvi, süüa…hakkab mees “emaliku” teenindamise järele igatsema.
Koristad, kraamid, hoolitsed laste loomade eest, kokkad, räägid õhtuti, küsid päeva kohta, loobid nalju, lõbutsed, sellega väsitad ta ära, ta hakkab rahu igatsema..
Hoolitsed kõige eest, mees hakkab igatsema jagamatu tähelepanu järele…ja kellegi kes kuulaks (mis sellest, et istun ta arvutilaua ääres toolil tunni, et teda kuulata…küsin ja pärin päeva kohta…jagan oma mõtteid jm.- igapäevaselt igav…)
Ripud tal kaelas ja süles… ta hakkab igatsema privastsuse ja rahu järele
Teed kõiki eeltoodut vaheldumisi, ta on segaduses, et mis järgmiseks…elu on etteaimamatu, ta hakkab stabiilsuse järele igatsema
Jätad ta maha, ta hing hakkab kõige eelneva (või osa sellest) järele igatsema
Mul on tunne, et vanus teeb mehest ühe rahulolematu juraka (naisest ka, kui elu on elatud mitte just kõige paremini).
Aga mida ise peale hakata sellistega, ei teagi.
Astun ka klubisse!
Teemaalgatajale vastuseid pakkuda pole. Räägin oma hiljutisest kogemusest:
Sain tuttavaks mehega, oli lahutatud. Olin õnnelik, vaba ja tore mees, kellega oli väga meeldiv rääkida, saime üsna ruttu omadeks.
Käisime vastakuti külas. Tema juurde minnes jäid esimese asjana silma koristamata põrandad. möödaminnes (osalt ka salaja), küürisin puhtaks lisaks aknalauad, aknad, vannitoa, põrandad ja muid pindu, mis ette jäid ja mis lappi ammu näinud polnud. Minu aitamise ettekäändel küürisin puhtaks tema autosalongi. Ahh, meestevärk…
Ühel korral läksin tema juurde pikemaks, seega koos oma kassiga, kes suure osa ajast oli paigal ühe magamistoakapi peal (põhjuseks suur koer, kes mu kassist kuidagi välja ei teinud), kõik said hakkama. Muretsesin küll oma loomakese pärast, et kas ta elus seal kapi peal… ja viisin teda ka õue (käisin veidi järel ja muretsesin). Jalutasin ka korra päevas, kui mees tööl oli koera, kes mind superomaks võttis ja jalutamist nõudma hakka ja sain nii omalegi päevaseid samme. Ehk hoolitsesin veidi ka loomade eest.
Palun mitte valesti aru saada, ma ei käinud seal majasokuks, ega majapidajannaks, tegin lihtsalt harjumisest enamasti siis, kui mees tööl oli. Vihmane sügis soosis ka tubasemat tegevust.
Minu kass sõi magamistoas ühelt leitud karbikaanelt, sest olin suutnud kausi maha unustada. Peamiselt koera tõttu mu kass magamistoast ei väljnunud. Ja nädala lõppedes teatas mees, et mingi karbikaan magamistoas on täiesti talumatu, sellist korralagedust ta ei talu üldse. Tõi veel paar põhjust, mis tal korras on ja mis minu juures ( tegemata ja ) talumatud on ja lisas, et meie väärtused on väga erinevad, ma olla väga hooletu. Ja nii meie teed lahku läksid.
Nii, et kui sina askelduste eest kiita saad, on juba palju paremini läinud kui mul.
Valus oled ja päriselt. Lähed teise inimese kodu koristama? Kui sind kutsutakse külla, siis kutsuja asi on oma elamine viisakaks kasida, mitte külaline ei hakka seda tegema. Kui ta seda ei tee, siis vali ise kas sulle meeldib seal olla või saad kaineks ja lävid teistsuguste inimestega. Aga minna koristama teise elamist, oi see alandav tegu.
Mis see naine olemine siis tähendab?
Mängin mingit bichi (või mõnd muud rolli) sekspesu seljas… mõne kuu pärast on mees tüdinenud ja hakkab rahulikku diivanikassi igatsema…
Lesid diivanil ja küsid teed, kohvi, süüa…hakkab mees “emaliku” teenindamise järele igatsema.
Koristad, kraamid, hoolitsed laste loomade eest, kokkad, räägid õhtuti, küsid päeva kohta, loobid nalju, lõbutsed, sellega väsitad ta ära, ta hakkab rahu igatsema..
Hoolitsed kõige eest, mees hakkab igatsema jagamatu tähelepanu järele…ja kellegi kes kuulaks (mis sellest, et istun ta arvutilaua ääres toolil tunni, et teda kuulata…küsin ja pärin päeva kohta…jagan oma mõtteid jm.- igapäevaselt igav…)
Ripud tal kaelas ja süles… ta hakkab igatsema privastsuse ja rahu järele
Teed kõiki eeltoodut vaheldumisi, ta on segaduses, et mis järgmiseks…elu on etteaimamatu, ta hakkab stabiilsuse järele igatsema
Jätad ta maha, ta hing hakkab kõige eelneva (või osa sellest) järele igatsema
Mul on tunne, et vanus teeb mehest ühe rahulolematu juraka (naisest ka, kui elu on elatud mitte just kõige paremini).
Aga mida ise peale hakata sellistega, ei teagi.
Sul ei olegi meest:)))))
Kõigepealt hangi mees, siis igav hakkab ainult siis kui ise igav oled.
Aga küsimus, kas mitme kontoga iseendaga vestlemine ongi tänapäev?
Miks sa viitsid seda teha, ühtegi sõpra ei ole?
Teed kõiki eeltoodut vaheldumisi, ta on segaduses, et mis järgmiseks…elu on etteaimamatu, ta hakkab stabiilsuse järele igatsema
Jätad ta maha, ta hing hakkab kõige eelneva (või osa sellest) järele igatsema. Mul on tunne, et vanus teeb mehest ühe rahulolematu juraka (naisest ka, kui elu on elatud mitte just kõige paremini).
Rahulolematu jurakas – jah, aga ainult selle pärast, et sa jätsid sellest olulisest “kolmainsusest” ühe olulise asja välja – daam seltskonnas.
Bitch ja kokk olid küll sees.
Bitch muidugi pisut valesti, sekspesu ei tee veel kedagi bitch´iks – see on wannabe ilma kehata bitchidele.
Ja bitchil peab lisaks ikka “olemus” ka juures olema. A`la helistad kojutulevale mehele ja küsid, et kas ihuvärvi või mustad sukad õhtuks. Aga see on juba kõrgem matemaatika…Suuseks ei ole mehest küsimise või nõudmise kaugusel, vaid igapäevane reaalsus. jne
Kokk vist kah on valesti, sest kui sa nelja käiku ei suuda mehele olulisel õhtul teha, siis sa pole ju mingi kokk.
Vaid guljaššist pekki jagav sööklatädi. Seda suudab olla iga mees isegi.
Daam seltskonnas tähendab seda ülejäänud ühiskonnale jäävat muljet. Kõik mehed tahavad sellist naist; ilusat, tarka, suhtlevat, kõigile (nii meestele kui naistele) meeldivat; see on see pisike pinge, mis õhku jääb.
Kui need kolm saavad ühes naises kokku, siis mehel ei teki peaaegu kunagi tunnet, et vahetaks ringi.
Sest paremat naist polegi enam olemas.
Sinuga on ilmselt kõik liiga hea, korras ja turvaline – ühesõnaga igav. Isegi tülitseda ei ole sinuga huvitav:)
Astun ka klubisse!
Teemaalgatajale vastuseid pakkuda pole. Räägin oma hiljutisest kogemusest:
Sain tuttavaks mehega, oli lahutatud. Olin õnnelik, vaba ja tore mees, kellega oli väga meeldiv rääkida, saime üsna ruttu omadeks.
Käisime vastakuti külas. Tema juurde minnes jäid esimese asjana silma koristamata põrandad. möödaminnes (osalt ka salaja), küürisin puhtaks lisaks aknalauad, aknad, vannitoa, põrandad ja muid pindu, mis ette jäid ja mis lappi ammu näinud polnud. Minu aitamise ettekäändel küürisin puhtaks tema autosalongi. Ahh, meestevärk…
Ühel korral läksin tema juurde pikemaks, seega koos oma kassiga, kes suure osa ajast oli paigal ühe magamistoakapi peal (põhjuseks suur koer, kes mu kassist kuidagi välja ei teinud), kõik said hakkama. Muretsesin küll oma loomakese pärast, et kas ta elus seal kapi peal… ja viisin teda ka õue (käisin veidi järel ja muretsesin). Jalutasin ka korra päevas, kui mees tööl oli koera, kes mind superomaks võttis ja jalutamist nõudma hakka ja sain nii omalegi päevaseid samme. Ehk hoolitsesin veidi ka loomade eest.
Palun mitte valesti aru saada, ma ei käinud seal majasokuks, ega majapidajannaks, tegin lihtsalt harjumisest enamasti siis, kui mees tööl oli. Vihmane sügis soosis ka tubasemat tegevust.
Minu kass sõi magamistoas ühelt leitud karbikaanelt, sest olin suutnud kausi maha unustada. Peamiselt koera tõttu mu kass magamistoast ei väljnunud. Ja nädala lõppedes teatas mees, et mingi karbikaan magamistoas on täiesti talumatu, sellist korralagedust ta ei talu üldse. Tõi veel paar põhjust, mis tal korras on ja mis minu juures ( tegemata ja ) talumatud on ja lisas, et meie väärtused on väga erinevad, ma olla väga hooletu. Ja nii meie teed lahku läksid.
Nii, et kui sina askelduste eest kiita saad, on juba palju paremini läinud kui mul.
Valus oled ja päriselt. Lähed teise inimese kodu koristama? Kui sind kutsutakse külla, siis kutsuja asi on oma elamine viisakaks kasida, mitte külaline ei hakka seda tegema. Kui ta seda ei tee, siis vali ise kas sulle meeldib seal olla või saad kaineks ja lävid teistsuguste inimestega. Aga minna koristama teise elamist, oi see alandav tegu.
Eks mul oli omal ka piinlik…tegin, kui mees tööl…ja olime visiitsuhtes…tema parandas minu juures ka asja ära suurel määral oma initsiatiivil.
Ma polnud seal klassikalises mõttes külas, minu pesu käis seal masinas ja palus abi ka mõnes kolmandas naistetöös.
Askeldasime koos köögis. No mul on komme kartulite keetmise ajal lapiga ringi kraapida, tegin sama seal. Vbl. olin tõesti veidi aktiivne. Aga ma ei oska mitu päeva diivanil istuda.
Teiseks tahtsin ka kasulik olla.
Asi on su vanuses või õigemini nende meeste vanuses, keda sa vaatad või kes sind vaatavad. Palju neid toredaid mehi siis 40+ ringi liikumas on? Ilmselt need juba varem ära napsatud ja põhimassina liiguvadki sinu kirjeldatud mehed ringi. Mehed, kes võib-olla ei oskagi hinnata suhte väärtust. Egoistid, kes vaatavad, et neil oleks tore jne. Ega nad siis ilmaasjata üksi pole. Mida vanemaks saad, seda väiksemaks see valik muutub. Mõni teise või kolmanda ringi mees kuskilt vabaneb, siis see tahab ka hetkeks aja maha võtta, vabadust nautida ja siis võib-olla jälle suhtesse astuda. Sinu ülesanne oleks see tuul kõrbes kinni püüda.
Aga seleta mulle seda elu natuke. Kuidas te naised arusaate milline on hea mees ja milline on siis see halb mees. Kas jälgitegi seda ära napsamist? Kui mehel on naine, siis on hea mees, aga kui naist pole, siis järelikult halb mees keda naised pole tahtnud? Sellisel juhul ikkagi kõik vallalised naised vahivadki abielumehi, sest suhtes mees on hea mees, ta on napsatud mees.
Või on kuidagi teistmoodi?
Kaugelt mitte pole abielus vaid head ja mingil moel nigelamad vabas staatuses.
Abielus on ka igasuguseid ludrisid, samamoodi nagu vabaks on jäänud ka väga häid variante.
Esimene abielumees voodisse lubada selle mõttega, et raudselt hea mees, on kindlasti viga. Mitte et viimaste hulgas soovijaid pole 🙂
